Martin Oja uuest ERMist: näitusemajast ellujäämise laboriks ({{commentsTotal}})

Soome-ugri püsinäitus "Uurali kaja". Autor: PM/ Scanpix

Martin Oja tegi tiiru Eesti Rahva Muuseumi (ERM) uutel näitusepindadel.

Eemalt, parkimisplatsi poolt vaadates terendab kaks märksõna. Militaarne ja kosmoslik. Raadi lennuväljal on maandunud Impeeriumi "Star Destroyer" ja kaevunud poolenisti maasse; sisemuses helendavad valgustatud jalgrajad, puuteekraanid ja klaastuubid, millest võib leida krüogeenilisse unne suigutatud eksponaate. Praegune kosmoseajastu ootab tulnukat lähitulevikust. Teda on valmis kõnetama EstCube, Lennart Meri kohvrisuurune satelliittelefon, värskelt üle värvitud rehepeksumasin, Kukruse Memme täisehetes luustik ja esimene sinimustvalge lipp, pärit aastast 1884. Kui ERM oleks tähistaevas, siis lipp kujutaks endast Põhjanaela; see on fikseeritud punkt, mille ümber tiirleb materiaalset ekspositsiooni saatev nähtamatu semiootiline võrgustik. Madalasse klaaskirstu sängitatud trikoloori on esitatud kui alfa-muumiat, prestiižse arheoloogiamuuseumi superstaari, kelle steriilse kambri juhatab sisse eesruum vähemtähtsa sarkofaagiga.

Kosmoselaeva puhul tekib paratamatult küsimus, millal ta uuesti õhku tõuseb ja millises suunas trajektoori võtab. Sellega on uue ERMi puhul pisut keerulised lood. Esmalt tuleb näha, kuidas uus maja tööle hakkab ning milliseid koostöövõrgustikke enda ümber luua suudab. Palju määrab ka see, kuidas suunatakse ülaltpoolt rahastust. Mõneti tasakaalust väljas on seis, kus lõviosa finantsi on kallatud betooni ja klaasi ning pole sisuliselt võimalik juurde luua uusi töökohti teaduritele. ERMi kui mälu- ja identiteedimasina lakkamatus töös on näituste kanda vaid üks osa; just info kogumise ja korrastamise juures võiks välja tulla tõeliselt tulevikku suunatud aspekt.

Kui näeme oma tulevikku Kaupo Vipi "Globaalpohmeluses" kirjeldatud maailmas, siis võivad just ERMi-taolised asutused osutuda populatsiooni ellujäämises kriitiliselt tähtsaks, ja seda enam mitte sümboolses, vaid sõna otseses mõttes. Ühiskonna korrastatuse langemisel aastakümnete tagusele tasemele on väga oluline, et oleks põhjalikult uuritud ja säilitatud "eelmise versiooni" tehnoloogiaid, nii sotsiaalsete kui materiaalsete probleemide lahendamise viise. Potentsiaalseid kaastöölisi kasvab ERMile iga kodumaise kõrgkooli pinnalt. Kui pidevalt küsitakse, kuidas saaks pool- ja täishumanitaarid Eestile kasu tuua, siis peitub just muuseumi kui koordineeriva uurimiskeskuse rollis üks võimalikke vastuseid.

Riigi pealiskaudsust näitab ka suhtumine energeetilisse jätkusuutlikkusse. Asi pole selles, et ERMi laed on kõrgemad kui kosmoselaevale eales optimaalne, või selles, et kasulikku põrandapinda on hoonel tervelt 3,4 hektarit. Pea kohal kõrguvaid kuupmeetreid ei saa tingimata kasutuks lugeda – kahtlemata kommunikeerivad need avarust ja jõukust ja annavad edasi sõnumit, mis mõjub hästi eestlase enesehinnagule: "Enne niimoodi ei saanud, nüüd aga küll. Tegime ära ja päris kõva on!" Probleemi saab hoopis kokku võtta seigaga, et muuseumirahvas kujutles vaimusilmas maakütet, millel oleks maja ümbritsevat avarat territooriumi kasutades olnud eeldus väga hästi toimida, ning mille algselt veidi kallim lahendus oleks end mõistliku ajaga säästlikuks pööranud. Paraku võivad Tartu küttebossid taas õnneuimas muielda. Riigi Kinnisvara kandis hoolt, et superklient neil sülest ei libiseks. Maksumaksja raha voolab segamatult ja igati korrektselt erakätesse.

Avaruse positiivsel poolel on aga paralleel metsaga. Kujutan ette uue aasta algust, mil esimesed lahtiolekukuud on muuseumil möödas ning külastajate tipphordid sealt läbi marssinud. Siis valitseb pikkades käänulistes koridorides ning põnevates ekspositsioonisoppides meeldiv vaikus. Ilma et peaks stressama pideva nügimise pärast, saab külastaja eksponaatidesse süveneda ja nende vahele justkui metsa ära eksida. Linnainimesele on see eksimine siiski turvaliseks tehtud. Päris-metsale, heina- ja sõnnikulõhnasele orgaanikale viitavad märgid on viidud miinimumini. Siin-seal saalis kõrguvad puutüved on mulaažid, reheparred on penoplastist ja hõimurahva tare on üleni kaetud mustjashalli sünteetilise värviga. Mõlemad püsinäitused – nii soome-ugri rahvastele kui ka eestlaste eluolule keskenduv – kannavad nähtamatut žanrimärki Etno 2.0. Kentsakal kombel võib see tunduda pigem stiilne kui odav. Ekspositsioon on loodud üsna nutikalt ja professionaalselt. Tahtmata dubleerida sõja- või okupatsioonide muuseumi rida, on uus ERM väga teadlikult eemaldunud ideoloogiast, püüdnud väljendada neutraalsust ja pluralismi. Vähemalt sama palju kiitust väärib, et hoolimata interaktiivsusest pole mängulise elemendiga üle võlli lennatud. On õnnestunud vältida populaarset lõksu, muutumist meelelahutuspargiks, ning suudetud jääda sisemiselt väärikaks muuseumiks.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Keelesäuts. Kas 101 sõjasaadikut?

Kui küsida otse, kes on parlamentäär, siis usun, et kõik teavad, et see on ühe sõdiva poole volitatud läbirääkija teise sõdiva poolega ehk parlamentäär on sõjasaadik, vastasega läbi rääkima saadetud isik.

Andres Levald. Linnamets pole vaid loodusand

Tallinna linna metsade omandisuhted ei soodusta nende sihipärast arendamist linlaste elukeskkonna parandamise nimel.

Vestlusring. Muidu kena inimene, aga kriitik

Mõnigi kriitik viskab pärast debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorar ei kaalu üles sildistamist ja pimedat viha.

Kadri Lepp: Viljandis läks aega, et kohaneda väikelinna naljakate asjadega

Juba esmaspäeval toimub äsja taasavatud Ugala teatrimajas suur teatriauhindade gala. Nominatsiooni eriti magusas kategoorias - parim naispeaosatäitja -, sai Ugala näitleja Kadri Lepp Anna rolli eest suvelavastuses "Kõrboja perenaine", mida mängitakse ka tänavu suvel.

Ivi Eenmaa: eelistan head raamatut käes hoida

"Prillitoos" käis külas raamatukogundusspetsialistil Ivi Eenmaal, kes rääkis muuhulgas, mida ta arvab sõnast "paberkandja".

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mudlum. Qiaotou nööp

Mida saab inimene, kes on kõikidest maailma asjadest juba kirjutanud, veel lisaks öelda? On ju nii, et kui igasuguseid asju on juba lehekülgede viisi kirjeldatud ja nimepidi üles loetud, sukatrippidest sulgpallideni, peale selle veel kõvasti pead murtud nende filosoofilise tähenduse üle, et misasi üks asi ülepea on ja muud sellist loba, siis nagu ei jäägi peaaegu mitte midagi enam järele?

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
"MI" otsib muusikat autovaruosadest ja elektroonikast

Veebruari lõpul andis ERSO kontserdi "Alternatiivne energia", kus põimiti orkestrimuusikaga kokku elektroonika ja live-videolahendused. Märtsis esitles alternatiivseid musitseerimisviise Tallinnas saksa DJ Henrik Schwartz. Noppeid nendest nägi neljapäevases muusikasaates "MI", toimetaja Hele-Maria Taimla kirjutas kohtumisest Schwartziga ka artikli.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.