90 raamatut 90 päevaga. Agatha Christie "Teatame mõrvast"
90 aasta jooksul, mis lahutavad meid regulaarsete raadiosaadete algusest Eestis, on ilmunud maailmas palju põnevat kirjandust. Need raamatud on kõik oma ajastu lapsed ja ühtlasi selle kujundajad, peegeldades erinevaid tehnilisi, kultuurilisi ja poliitilisi olusid. Vikerraadio toimetajad Urmas Vadi ja Peeter Helme valisid välja 90 teost ajavahemikust 1926 kuni 2016, mida tutvustatakse iga päev alates 5. septembrist. Teksti kujul saab neid lugeda ERR kultuuriportaalist.
Aasta on 1950
Tartus võetakse maha Gustav Adolfi monument. Otepääl kõrvaldatakse Vabadussõja monument, seda tehakse ka mitmel pool mujal Eestis. 23. mail väljub Balti jaamast esimene otserong Moskvasse. Nõukogude Liit ja Ameerika tegelevad võidurelvastumisega. 25. juunil algab Korea sõda.
Aga mis toimub samal ajal Chipping Cleghorni alevikus? Seda teab muidugi miss Marple ja eelkõige Agatha Christie, kellel ilmub aastal viiskümmend järjekordne romaan "Teatame mõrvast". See on neljakümne viies romaan Christie 72-st romaanist. Tegin veidi statistikat ja tuleb välja, et Christie on kirjutanud enam-vähem raamatu aastas.
Mis siis ikkagi toimub Chipping Cleghorni alevikus? Eks ikka mõrv, ei muud. Huvitav, kas Agatha Christiel on raamatuid, kus ei toimuks mõrva ega isegi mõrva katset? Kruvitakse ja kruvitakse lihtsalt pinget, aga midagi ei juhtugi. Ilmselt mitte, Christie teadis, mis lugejaid köidab ega tahtnud oma publikut alt vedada. Selles raamatus "Teatame mõrvast" algab kogu lugu pihta siis, kui kohalikus ajalehes ilmub teade, et peagi toimub alevikus mõrv. Ja toimub kah.
Aga miks on Agatha Christie nii populaarne? Noh, ta muidugi oskab hästi oma lugu jutustada ja pinevust kerida ja su tähelepanu, nagu krimkades ikka, eemale juhtida. Tõeline mustkunstnik. Aga midagi on siin veel. Ja ma nimetaksin seda soojade mõrvade sündroomiks. Miss Marple pole tänapäeva kurnatud keskealine mees nagu Wallander, vaid meeldiv, puhas daam, kes liigub ringi kuskil väikekodanlikus ja hubases alevikus. Ta on soe nagu vanaema, ainult selle väikse iseärasusega, et tõmbab mõrvu ligi – nii kui vanadaam välja ilmub, läheb kohe tapmiseks. Aga kuna kogu keskkond on nii meeldiv, siis ei tundu isegi mõrvad jubedad. Võiks öelda, et miss Marple rehabiliteerib surma. No kui juhtus, siis juhtus, aga joome teed, ajame laua taga juttu, küpsised, peamine sõnum on ikkagi see, et elu on ilus, ja isegi kui elu otsa saab, juhtub see kah soojalt ja koduselt, nagu ulataks kohalik pagar sulle paberkotis korpe. Kujutame ette, kui meie enda suguvõsas peaks aset leidma mõrv ja ootame uurija tulekut, siis loomulikult eelistame me seda puhast daami Wallanderile. Sest kui ilmub Wallander, siis on kindel, et kõik mis on halvasti, läheb veel halvemaks.
Kuna kommentaari aeg on piiratud ja kogu raamatut ei jõua ümber jutustada, ütlen huvilistele ära, et mõrvariks osutub raamatus "Teatame mõrvast" täiesti üllatuslikult Charlotte.
Sari "90 raamatut 90 päevaga" on eetris iga päev alates 5. septembrist "Vikerhommikus" kell 8.50.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio