Arvustus. Tim Burgess ja Peter Gordon: aasta ootamatuim koostöö
Uus plaat
Tim Burgess/Peter Gordon
"Same Language, Different Worlds" (O Genesis)
7/10
Osa plaatidega on nii, et vajutad play-nuppu ja momentselt sõidab. Iga riff või salm on omal kohal, annab õigeid signaale ja kuulajale jääb ainult kuulamise ja nautimise kerge vaev. Isegi bändi-artisti nime pole oluline teada, ole mees ja ainult kuula. Teinekord jälle aga on nii, et ilma vajaliku vihjeta keerleb plaat tühja, ajab segadusse ja netti arvustusi otsima. "Same Language, Different Worlds" on täpselt selline album – isegi nende jaoks, kellele nimed Tim Burgess ja Peter Gordon tuttavad.
Niisiis, proovime kähku pusle kokku panna ja muusika kallale asuda: Tim Burgess on The Charlatansi esinumber, väsimatu ja väärikalt vananev indie-mees, kes mullu oma bändiga 12nda, ülimalt sümpaatse albumiga eikuskilt jälle välja hüppas. Peter Gordon aga New Yorkis elav ja põhiliselt klassikalise- ning filmimuusika vallas tegutsev helilooja ja produtsent. Mis neid kahte meest ühendada võiks? Kindlasti mitte "Meeleheitel koduperenaiste" saundträki muusika, millel ka Gordoni näpujäljed on, vaid loomulikult vanahärra kaaslinlane, kauane teekaaslane ja Burgessi suur eeskuju Arthur Russell ise.
Arthur Russellile ongi see album pühendatud, nii kaudses kui otseses mõttes. Burgess otsis Gordoni üles just põhjusel, et tema abiga saada jälile sellele unikaalsele helivalemile, mis Russellile omane oli ja mida veenvalt jäljendada pole veel keegi suutnud. Ta saatis New Yorki mõned endakirjutatud akustilised lood ja sai vastu mulksuva või ambientliku elektroonikaga vooderdatud heliribad, ehk siis täpselt selle, mida oli oodanud ja Russelli kood oligi lahti murtud. Burgessi lood (või siis failid) inspireerisid omakorda Gordonit sedavõrd, et väidetavalt saadi kogu albumi tegemise jooksul kokku ainult korra – 12-minutise oopuse "Temperature Is High" salvestamiseks.
Aga okei, kuigi Arthur Russelli rolli selle albumi juures (ja muusikaajaloos üldse) on raske alahinnata, peab proovima rääkida muusikast ka selle tegijate vaatenurgast, sest tegemist on ju ikkagi uusloomingu, mitte kaverite plaadiga. Õnneks pole ka sellega muret. Kordagi ei jää kõlama tribuutbändi kõla ega odavat ahvimist. Avalugu "Begin" näiteks on küll veidi tumedakõlaline, aga sellele vaatamata ootamatult korralik poplaul, mis võiks vabalt leiduda mõne Popidioti või New Orderi singli B-poolel. See jääb samas ka plaadi kergeimaks looks, edasi läheb ekspermentaalsemaks ja udusemaks.
Teine pala "Say" toob veel meelde Burgessi paari aasta taguse koostöö Seahawksiga, aga siitpeale võetakse kuulaja juba tõsisemalt ette. Albumi keskpaiga 7-12-minutised lood on hüpnootlised mantrad, kus meditatiiv-ambientlik elektroonika segatakse minimal techno, jazzi, tablade klõbina, Burgessi soigumise ja saksofonimänguga, mis on üks plaadi firmamärke, kuna kostab igas palas. Malbe lõpulugu "Oh Men" (vaadake alt videot) võtab aga tunni aja jooksul õhku võbelema jääva pinge maha, justkui andes signaali, et avant garde'iga on nüüd selleks korraks kõik ja võib poiste juurde tagasi minna – näiteks võimaliku 13nda stuudioalbumi kallale nokitsema.
See ei ole ootamatu ühe loo õnnestumise koostöö. Nii täiuslikult terviklik album on see, et ainult üks küsimus jääb kummitama - kuidas on võimalik erinevatel kontinentidel elades ja vaid internetis kohtudes selline harmoonia saavutada.
Toimetaja: Valner Valme