Jaan Undusk. Neetud dialektika ({{commentsTotal}})

Kirjandusteadlane Jaan Undusk.
Kirjandusteadlane Jaan Undusk. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Olen aeg-ajalt pidanud kirjutama ebameeldivatest asjadest kultuuris: sotsialistliku realismi teooriast, isikukultuslikust luulest, ideoloogilisest kontrollist nõukogude ajalookirjutuses. Lisaks veel ideede võitlusest põhiliselt nõukogude-eelses vene bolševismis, mis viis jäägitu materialismi jutlustamise ja sotsiaalsete hüpete printsiibi kehtestamiseni – ideoloogiliste hoiakuteni, mille taustal toimus kogu järgnev tants nõndanimetatud sotsialistliku kultuuri nimel.

Ma ei ole nende teemadeni jõudnud teadlikult ebameeldivusi otsides, vaid ideoloogilise vägivalla olemust mõista püüdes, ja katsunud asjade ebameeldiva külje kõrval näidata ka nende üldinimlikku tingitust või seotust kultuuri varasemate ilmingutega. Jossif Stalini või Vladimir Lenini isikuid kultustav luule minetab oma erakordse nõmeduse läike, kui lugeda sellega rööbiti keskaegset kristlikku või mõnda muud religioosset poeesiat. Ajalookirjutus on kaudselt olnud moraaliõpetus alati ja igal juhul, mitte ainult nõukogude ideoloogide valvsa pilgu all: ka Herodotos, Läti Henrik ja Jacob Burckhardt püüavad meile oma jutustuse kaudu sisendada mingeid maailmavatelisi tõdesid. See, kas mõtleja valib oma eluvaate aluseks igavese mateeria või igavese idee, kas ta võtab oma meditatsioonide lähteks meelelise aistingu või jumala, pidevus- või katkestusprintsiibi, ei ütle tema kohta iseenesest veel ei head ega halba.

Ja ometi peitus nõukogude nõndanimetatud sotsialistlikus kultuuripoliitikas, mille põhiolemust võiks tähistada ka mõistega stalinism, midagi ilmselgelt pahelist, väära, inimvaenulikku. See kultuuripoliitika sätestas vägivalla vaimset tööd tegeva inimese kallal. Ta mitte üksnes ei ahistanud loovat mõtlemist, nõudes looduse ja ühiskonna käsitelul – olgu siis kunstis või teaduses – mingite kõigile kohustuslike skeemide jälgimist, soodustades seeläbi enesepettust, ühiskondlikke valekokkuleppeid ja stereotüüpidele alti keskpärasuse esiletõusu. Ta võimaldas ka füüsilist vägivalda isikute kallal, kes ei leppinud loova vaimu stalinistlike kitsendustega, sundis nad vaikima nii inimõiguste äravõtuga kui ka neid vanglasse heites või lihtsalt mõrvates. Aga ta läks veelgi kaugemale. Stalinistliku kultuuripoliitika „puänt“ seisnes selles, et ta sätestas igasuguse vaimse töö põhimõttelise kuritegelikkuse, igasuguse idee, süžee või stiili potentsiaalse kriminaalsuse. See tähendas sisuliselt piiramatut voli loovisiksuse üle. Ning see „puänt“ saavutati – paradoksi korras – just seeläbi, et lubati teoorias (näiteks sotsialistliku realismi teoorias) väga palju, rohkem
kui ükski teine teooria, täpsemalt öeldes, jäeti piir lubatu ja mittelubatu (keelatu) vahel avatuks, aga tegeldi seejärel eeskätt lubamise ja keelamisega vastavalt „olukorrast tulenevatele“
vajadustele. Või kujundlikumalt väljendudes: pidevalt mõisteti intelligentsi üle kohut, aga avalikustati uus, tagasiulatuva jõuga „seadus“ alles järjekordse kohtuistungi eel. Nii pidid end ohustatuna tundma isegi need, kes püüdsid piinliku täpsusega järgida nõukoguliku kultuuripoliitika pidevalt uuenevaid suuniseid. Ja sellised kõrvaldati tihtipeale just kõige kiiremini, sest oma piiritu ustavusega parteile ja valitsusele diskrediteerisid nad nende kultuuripoliitikat just kõige enam.

Võib muidugi vastu väita, et vägivald vaimutöö tegijate kallal on iseloomulik olnud suuremale osale varasematest kultuuridest ja et demokraatlik sallivus teisitimõtlejate suhtes on ajaloos küllaltki noor nähtus. Nii näiteks on kristlikku halastuseusku kuulutav keskaegne ja varauusaegne ühiskond olnud kahtlemata üks kõige suuremaid loovisikute tagakiusajaid. Juba seal on tähelepandav, kuidas teatud inimrühmade pihta sihitud vägivalla põhjendamiseks pööratakse ristiusu õpetuse transtsendentsed väärtused (või selle usu kriteeriumid) tegelikult peapeale. Kiriklike nõiaprotsesside eelduseks oli sügav usk sellesse, et nõiad – näiteks vanakuradiga lepingu sõlminud naised – on tõepoolest olemas, see aga eeldas omakorda veelgi sügavamat usku vanakuradi ehk saatana enda reaalsesse olemasollu. Nii muutuski usk saatanasse (sks. Teufelsglaube) teataval ajajärgul puhta kristliku vaimu kõige kindlamaks kantsiks. Jumalaga oli vähem probleeme, teda eitada julgesid
vaid üksikud. Jumalat uskuda oli elementaarne ja lihtne, aga sellest ei piisanud, et olla õige kristlane. Kes uskus küll jumalat, aga kahtles kuradi ja nõiduse olemasolus, see oli ikkagi ketser. Näeme, kuidas kristlase mõõdupuuks saab täiesti pahupidisel moel just tunnustus, mis antakse jumala asemel hoopis tema võimsaimale vastasjõule ehk saatanale. Juba siin
torkab silma teatav „dialektiline“, vastandite ühtsuse ja võitluse kaudu toimiv tunnetusviis, mida on kristlikus maailmavaates ja rituaalides muidugi üksjagu palju.

Ma ei taha hakata omavahel võrdlema katoliikliku inkvisitsiooni ja nõukogude kultuuripoliitika sooritatud kurja. Esimeses oli ilmsesti rohkem usulist naiivsust ja teises küünilist võimuiha, mille intellektuaalseks tööriistaks kujunes nüüd juba „teaduslikuks“ kuulutatud kõrgem dialektiline loogika. Olen üha enam veendumusele jõudnud, et nõukogude kultuuripoliitika spetsiifiliseks kuriteovahendiks oli just see vaimne manipuleerimisviis, mida hellitavalt ja silmakirjalikult nimetati dialektikaks. Just see võimaldas inimest ühel ja samal ajal süüdistada kahes loogiliselt vastupidises teos, mis asetas ta väljapääsmatusse olukorda, sest ühte pattu tõrjudes pidi ta end teises tahtmatult süüdi tunnistama. Aga ta pidi möönma, et vastandite ühtsuse ja võitluse tark seadus on ülem kui tema segased tunded.

Just dialektika oli ka see, mis võimaldas järske „hüppeid“ inimestele ja ühiskondlikele nähtustele antavais hinnanguis, jäägitu usalduse kiiret asendumist täieliku umbusaldusega, tänase liidri homset arreteerimist, hetkel soositud seisukoha räiget keelustamist järgmisel hetkel. Kõike seda seletas dialektika üks teine ehk kvantiteedi kvaliteediks ülemineku seadus, voolava vee hüppeline üleminek tahkeks kehaks null kraadi juures. Ja alati võis öelda, et rahu eest tuleb võidelda, et rahvaste tulevase heaolu nimel tuleb neid olevikus hävitada, et külluse ootel tuleb nälgida kuni õnneliku lõpuni, sest „kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis jääb see üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja“ (Jh 12:24). Juba Uue Testamendi apostlid tundsid eituse eitamise dialektilist seadust!

Friedrich Engels ei kirjelda oma „Anti-Dühringis“ (1878) sedasama uustestamentlikku dialektikat mitte enam nisuiva, vaid saksa õllesõbrale palju lähedasema odratera näitel: „Võtame näiteks odratera. Biljonid sääraseid odrateri jahvatatakse puruks, keedetakse ja pruulitakse õlleks ning tarvitatakse siis ära. [Oh seda saksa joomahimu! – J. U.] Kui aga säärane odratera leiab endale normaalsed tingimused, langeb soodsale pinnale, siis soojuse ja niiskuse mõjul toimub temas omapärane muutus, ta hakkab idanema; tera kui niisugune hävib, ta eitatakse; tema asemele kerkib temast väljakasvanud taim, tera eitus. [– – –] Ta kasvab, õitseb, viljastub ja produtseerib lõpuks uuesti odrateri, ja niipea kui need on valminud, sureb kõrs välja, eitatakse omakorda. Selle eituse eitamise tulemusena on meil jälle sama esialgne odratera, kuid mitte enam üks, vaid kümme, kakskümmend, kolmkümmend.“1 Selles näites on ainult üks dialektiline iluviga, ja nimelt see, et lõpptulemusena mainitud kolmkümmend odratera on kõik ikka seesama esialgne odratera, ehkki kolmkümmend korda suuremas kvantiteedis. Kuhu jääb siis üleminek kvalitatiivselt kõrgemale tasemele? Et seda puudujääki korvata, räägib Engels kohe seejärel ilutaimedest, mille seeme mitte üksnes ei paljune, vaid mille kvaliteet aretamise käigus ka üha paraneb.

Aga dialektika puhtaima näite toob ta eesrindlikult puhtast teadusest matemaatikast: „Võtame mistahes algebralise suuruse, nimetame teda a. Kui me teda eitame, saame –a (miinus a). Kui me aga eitame seda eitust, korrutades selleks –a-d –a-ga, siis saame +a2, see on, positiivse algsuuruse, kuid juba kõrgemas järgus, teises astmes.“2 Tees, antitees ja süntees. Täiesti vastuvaidlematu, ehkki reaalses ühiskonnas nägid sedalaadi menetlused (–a korda –a) sageli välja nagu kurikuulsad ideoloogilised puhastused, see tähendab, nagu oleks peltsebuli kuradiga välja aetud.

Kui kõneldakse nõukogude totalitarismist, siis võiks seda nimetada ka dialektiliseks totalitarismiks, sest selle peamiseks ideoloogiliseks relvaks saigi dialektika. Bolševike riik hõlvas totaalsust dialektika võtmes. Ta arendas vägivaldagi dialektilises arutluses, mistõttu teda on loosungite tasemel palju raskem hukka mõista kui näiteks natside võimumasinat, mille ideoloogilised aluslaused oli vorminud Adolf Hitleri otseütlev lapsesuu „Mein Kampf’is“. Jossif Stalin suutis sageli oma vihkajailegi jätta aruka dialektilise isa mulje, näidates rahulikult, et igal vorstil on kaks otsa, lapsed, ja igal asjal elus kaks külge, mida kumbagi tuleb hoolega jälgida, ning et valguse paistes ei näe vaid pime varjude teket. „Ühest küljest“ ja „teisest küljest“ – seda sorti dialektiline arutelu kujunes isaliku hoolitsuse tähe all koduse vägivalla sümboliks. Dialektika, mis oli olnud arenenud mõtlemise tunnus, muutus mugavaks totaalsuse hõlvamise vahendiks, sest igasse teesi oli juba automaatselt sisse põimitud antitees, millele järgnes vajadusel anti-antitees ja nõnda edasi.

Millisel lülidepaaril selles teeside ja aniteeside ketis parasjagu seisma jäädi, seda otsustas kompartei juhtkond. Kus seisma jäädi, see ei olnud kunagi täpselt ette teada, aga see ei olnud ka üleliia tähtis, sest igas seisukohas tehti katse hõlvata dialektiliselt totaalsust, see tähendab – ähvardati ühtaegu nii teesi kui ka antiteesiga (näiteks natsionalismi ja kosmopolitismiga), mistõttu löögi alla sattusid kõik. Ainus, mis kindel, oligi see, et löögi all olid põhimõtteliselt kõik, ning rahvahulkade rahustamiseks näidati alati ka seda, kuidas partei õiglane käsi karistab isegi oma kõige kõrgematel ametikohtadel töötavaid liikmeid.

Kompartei ei sallinud mingit korporatiivsust! Siiani ei ole selge, kas Stalini lähikonnas oli isikuid, kes võisid end repressioonide eest ka suhteliselt turvalisena tunda. Ja ähmaseks jääb kogu selles vägivalla-aparaadis ikkagi Stalini enda positsiooni stabiilsuse aste. Et kehtima oli pandud totaalse dialektika printsiip, siis – kui me ei otsusta Stalini isikut just demoniseerida – pidi ka ta ise arvestama ohuga jääda mingil hetkel dialektiliste nugade vahele. Psühholoogiliselt lähenedes on siiski tõenäoline, et Stalini isikule elementaarse turvalisuse tagamiseks pidi vähemasti mingi osa tema lähemast poliitilisest kaaskonnast tundma end samuti põhiliselt kaitstuna. Kuid nende jõuvahekordade mõõtmine ei ole praegu peamine.

Peamine on see, et dialektika printsiip ideoloogilise asjaajamise alusena tõepoolest kehtis ning see andis loa ettearvamatuks totalitaarseks tegutsemiseks. Olen Mihhail Bulgakovi 1930. aastate elu aineil kirjutanud näidendi „Boulgakoff“ (2006), mis ei ole küll truult biograafiline, vaid pigem psühhograafiline (nagu peategelase muudetud nimekujugi näitab), ning lubatagu mul selle näidendi viimasest pildist tsiteerida Boulgakoffi abikaasa Sidonija Sergejevna sõnu oma mehele: „Sa arutled nagu suur dialektik Hegel. Stalin arutleb kah nõnda ja tema järel on tühi maa. Kõik, mida tahaks vastu väita, on juba enne ümber lükatud, kui üldse mõeldagi jõuab. Ta ütleb, et dialektika on roostevaba mõõk, mis hävitab iga viimsegi kodanliku küünemusta. Tal on igati õigus. Aga tal on õigus seetõttu, et see nõndanimetatud dialektika lihtsalt hävitabki kõik. Kui sõrmed maha lüüa, siis pole küünemustaga enam tegu. [– – –] Dialektikas ei ole iial vigu. Kust dialektika üle käib, seal on tühi maa.“ 2 Sellele Sidonija Sergejevna seisukohale kirjutan ka siinkohal alla, aga muidugi mööndusel, et tegu ei ole kogu dialektilise mõtlemisviisi, vaid ainult dialektika ideoloogilise kuritarvitamise hukkamõistuga. Vägivald nõukogude ühiskonnas rajanes just dialektika kuritarvitamisel.

Dialektikaks nimetati Platonist alates uue teadmise tekitamist üksteisele vastukäivate arvamuste poleemilises kokkupõrkes, niisiis väitluse ehk diskussiooni teel. Vaidlustes sünnib tõde, nagu võtab kokku rahvasuu. Esimeseks jäägitult dialektiliseks mõtlejaks Euroopa kultuuriloos peetakse traditsiooniliselt Efesosest pärit Herakleitost (500 eKr.), kelle enam kui saja meieni jõudnud mõttetera kohta ütles dialektilise loogika suur kodifitseerija Georg Wilhelm Friedrich Hegel oma „Loengutes filosoofia ajaloost“ (ilmunud postuumselt 1833–1836), et pole ühtegi Herakleitose lauset, mida ta ei saaks võtta oma „Loogikateadusse“ (1812–1813), teosesse, millest kujunes 19. sajandil dialektika piibel.

Herakleitosele omistatud ütluste budistlik poeetilisus („kõik voolab“, „päike on uus iga päev“, „teist korda samasse jõkke ei astu“) mõjub rikkalt kui elu ise ja annab igatahes hea soovituse dialektikaga tutvumiseks. Pole ime, et Karl Marxi noorem sotsialistlik kaasvõitleja Ferdinand Lassalle kirjutas Herakleitos „Tumedast“ ligi tuhandeleheküljelise uurimuse (1858), kus nägi kreeklast paljude moodsate mõtteliikumiste algatajana.3 Selle raamatu töötas omakorda hoolsalt läbi Vladimir Lenin, tehes Herakleitosest ka oma pärastpoole kultustatud dialektika-fragmendi („Dialektika küsimusest“, 1915) ühe peategelase. „Kõik voolab, kõik muutub. Ei saa astuda kaks korda ühte ja sellesse samasse jõkke. Nüüd teame seda paremini, kui kunagi eales!“ lõpetas paatoslikult oma eessõna Abram Deborini raamatule „Sissejuhatus dialektilise materialismi filosoofiasse“ (1916) Georgi Plehhanov, pidades silmas teaduse uusi saavutusi aatomifüüsika vallas, mis Herakleitose mõtteviisile tema meelest vaid uusi materialistlikke tõendeid lisavat.4

Karl Marx, kes arvas, et „dialektika on filosoofia viimane sõna“ ning demonstreeris oma majandusalastes ja ideoloogiakriitilistes töödes dialektilise lähenemise võimalusi ka suurepäraselt, aga mingit erikäsitlust dialektika kohta siiski maha ei jätnud. Väljapaistvaim on ses suhtes ilmselt ta 1844. aasta majanduslik-filosoofiliste käsikirjade lõpuosa (ilmus alles 1932), kus ta uurib kriitiliselt Hegeli „negatiivsuse dialektikat kui liikumapanevat ja sünnitavat printsiipi“.5

Marksistliku dialektika mõõduandvaks süstematiseerijaks sai Friedrich Engels, kes lähtus Marxi „Kapitali“ esimese köite teise trüki järelsõnas (1873) antud juhtnöörist: „Dialektika on Hegelil peapeale pööratud. Ta tuleb ümber pöörata, et avastada müstilise koore sees peituv ratsionaalne tuum.“6 Nii asuski Engels seda Hegeli „tohutut nurisünnitust“ 7 vaimufilosoofia ja idealistliku süsteemi rüpest lahti koorima. Tema „Anti-Dühring“, mis kasvas välja sotsialistlikult meelestatud tööliste seas menuka Berliini privaatdotsendi Eugen Dühringi vaadete kriitikast, oli esimene avalikkuse ette jõudnud ulatuslik katse rakendada dialektilist meetodit majanduselus ja ühiskonnas toimuva kõrval ka loodusnähtuste kirjeldamisel. Sellega oli muidugi algust teinud juba Hegel ise oma „Loogikateaduse“ esimese osa esimese raamatu kolmandas jaos pealkirjaga „Mõõt“, mida nii Georgi Plehhanov, Vladimir Lenin kui ka Nikolai Buhharin hingevärinal lugesid (näiteks veemuutumine jääks kui dialektiline hüpe, Sprung, skačok). „Anti-Dühringi“ sissejuhatavaid märkusi ja mõnesid selle lõpupeatükke ühendades ning laiendades pani Engels kokku kirjutise „Sotsialismi arenemine utoopiast teaduseks“, mis ilmus 1880 kõigepealt prantsuse keeles ja tegi marksismi populariseerimiseks nii mõnegi asjatundja arust rohkem ära kui Marxi ja Engelsi kõik eelnevad tööd kokku.8 Selles kirjatöös sõnab Engels muuseas, et „iga orgaaniline olend [on] igal hetkel seesama ja mitte seesama“ (seda ütles muuseas juba Herakleitos ja kritiseeris Aristoteles), sest „iga silmapilk surevad tema keha rakud ning tekivad uued, nii et pärast pikemat või lühemat aega on selle keha aine täielikult uuendatud, asendatud teiste aineaatomitega, seega siis – iga orgaaniline olend on alati seesama ja siiski teine“.9 Samas herakleitoslikus stiilis kõneldakse positiivse ja negatiivse lahutamatust ühtsusest ning põhjuse ja tagajärje ümberpööratavusest. See kõik vastab kahtlemata moodsa terve mõistuse arusaamadele, kuid selles ei olegi küsimus. Küsimus on selles, et mis juhtub siis, kui säärase aforistliku kergusega asju nii- ja teistpidi käänava laadi võtavad oma ideoloogiliseks mängukanniks olukordi vulgariseerivad proletaarsed maailmavallutajad. Inimesele, kellele sisendatakse, et ta on igal hetkel ta ise, aga samas ka mitte ta ise, vaid pidev eneseeitus, ei jää rünnaku korral moraalseks enesekaitseks enam suuremat võimalust.

Esimene suurejooneline dialektika harrastaja vene marksistide seas oli Georgi Plehhanov, kes oma väitlustes nii vene revolutsiooniliikumise tegelaste (Lev Tihhomirov) kui ka saksa revisionismi teoreetiku Eduard Bernsteiniga kaitses 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul innukalt kvalitatiivsete hüpete teooria rakendusi nii looduses kui ka ühiskonnas, mis tähendas ühtlasi jah-sõna andmist ühiskonna revolutsioonilistele ümberkorraldustele.10 Hegeli 60. surma-aastapäevaks avaldas Plehhanov 1891. aastal saksa keeles Engelsigi heakskiidu pälvinud artikli, kus taunib muu hulgas katseid evolutsiooniteooria raames hüppeid tasandada.11 Ka tema loomingu tuumteoste, „Monistliku ajalookäsituse arengu küsimusest“ (1895, e. k. 1949) ja saksa keeles paberile pandud Lisandusi materialismi ajaloole“ (1896), üheks juhtmotiiviks on looduses ja ühiskonnas aset leidvate dialektiliste hüpete tunnustamine – siit lähebki Plehhanovi meelest veelahe aegunud ja moodsa mõtlemise vahel. Muuseas oli Plehhanov esimesi, kes püüdis dialektikat teadlikult juurutada kultuuri- ja kunstiajaloo vaatlusse. Saades äratust nii Charles Darwinilt kui ka prantsuse sotsioloogilise kaldega kultuuriteoreetikuilt (Hippolyte Taine, Gabriel Tarde), nägi ta inimkonna kommete, hoiakute ja stiilide järgnevuses põhiliselt kahte kujundavat printsiipi, jäljendamist ja vasturääkivustungi ehk antiteesiprintsiipi (stremlenie k protivorečiju, načalo antiteza). On mõistetav, et dialektika harrastajana pakub talle „Aadressita kirjade“ esimeses jaos (1899) erilist huvi just antiteesiprintsiibi toime, ja nimelt see, kuidas teisenevad ühiskond ja kultuur mingitele olemasolevatele nähtustele vastandumise kaudu („metsik maastik meeldib meile kontrasti tõttu linnavaadetega, millest me oleme tüdinenud“)12. Teatavasti paelus „teisititegemise“ fundamentaalne põhimõte kirjanduse arengus ka vene vormikoolkonna esindajaid (näiteks Viktor Šklovski, Juri Tõnjanov), kuid nemad piirdusid valdavalt tekstide omavaheliste suhete vaatlusega. Plehhanov rõhutas õigeuskliku marksistina seevastu alati kultuuriliste antiteeside sisemuses peituvaid klassivastuolusid, mistõttu tema seisukohti oli mugav kasutada „formalistide“ kritiseerimisel.13

Leninit peeti Plehhanovi usinaimaks õpilaseks vene marksistide seas ning kahtlemata ühendas neid kahte ka teravdatud huvi ühiskonna revolutsioonilise (hüppelise) uuendamise vastu. Samas püüdis Plehhanov jääda järjekindlaks marksistiks just sellega, et rõhutas piisava majandusliku evolutsiooni hädavajalikkust poliitilise revolutsiooni eeldusena. Majanduse kvantitatiivne areng peab olema jõudnud piirini, kus hüpe kvalitatiivselt uude süsteemi osutub juba paratamatuks – alles siis toimub poliitiline pööre, revolutsioon. Just seda poliitilise „hüppe“ eeltingimust Venemaa 1917. aasta olud Plehhanovi meelest ei rahuldanud, mis ajas ta tülli nii Lenini nn. aprilliteesides väljendatud töölisklassi võimuhaaramise idee kui ka sellest tulenenud bolševistliku riigipöörde ehk oktoobrirevolutsiooniga. Plehhanovi ägedus ühiskonna dialektilise arengu kaitsmisel oli muidugi tingitud ka asjaolust, et 19. sajandi lõpu marksistide seas kerkis esile mõjukaid mõtlejaid, kes kutsusid üles loobuma Hegeli koolis külge jäänud mõtlemisharjumustest ning revolutsioonilisest hüpete-entusiasmist. Plehhanov osutuski kokkuvõttes omamoodi vahemeheks evolutsiooniliste ja revolutsiooniliste sotsialistide väitluses, teoreetiliseks taustafiguuriks, kelle osaks jäi kuulutada nii puhta evolutsiooni kui ka puhta revolutsiooni puudulikkust. Reaalpoliitikas võeti enamasti kurss emma-kumma eelistamisele. Eduard Bernsteini teoses „Sotsialismi eeldused ja sotsiaaldemokraatia ülesanded“ (1899) püüti põhjendada evolutsioonilist üleminekut sotsialismi, mistõttu heideti kõrvale dialektilise mõtlemise teravail kontrastidel põhinev masinavärk. Hegeli dialektika, väitis Bernstein, on „äraandlik moment Marxi õpetuses, püünis, mis jääb jalgu asjade mistahes reeglipärasele vaatlusele“.14 Hegeli dialektika olevat Prantsuse revolutsiooni aegse vaimsuse ülekanne mõtlemisprotsessi mudeldamisse, millest Marx ja Engels konstrueerinud revolutsioonilise vägivalla loovat jõudu ülistava õpetuse. Kas säärane hinnang oli õigustatud või mitte, jäägu lahtiseks, aga igatahes nägi Bernstein väga teraselt ette leninliku joone võidukäiku ühiskondliku pöörde ettevalmistamisel, millega kaasnes ka idee parteist kui töölisklassi eesrindlikuma osa võitlussalgast.

Selle töölisklassi võitlussalgaga haaraski Lenin 1917. aasta oktoobri lõpus Venemaal võimu ning nüüd tuli hakata noort põlvkonda kasvatama võitleva dialektika vaimus – suur heitlus seisis ju veel ees, kogu Venemaa kisti kaheks esiti kodusõjas ja siis ideoloogilisel rindel. Kes kirjutaks maailma esimesele proletaarlaste riigile sobiva koolifilosoofia? Plehhanov oli Lenini suur armastus ning tema teoseid – eriti „Monistliku ajalookäsituse arengu küsimusest“ – hindas ta kallimaks muust marksistlikust kirjavarast. Kuid Plehhanov oli 1918. aastal surnud bolševistlikku riigipööret omaks võtmata. Mitmed nimekad vene marksismi teoreetikud eesotsas Aleksandr Bogdanoviga oli Lenin oma „Materialismis ja empiriokrititsismis“ (1909) juba varem töörahva õpetajaina üle parda heitnud; tema enda teos väitles vägisõnalises stiilis kitsamal tunnetusteoreetilisel pinnal. Deborini „Sissejuhatus dialektilise materialismi filosoofiasse“ (1916) keskendus lääne filosoofia ajaloole ja oli olemuselt professorlik, eluvõõras. Vastutusrikka ülesande võttis lahendada ajalehe Pravda peatoimetaja ja nende aastate parteipoliitiline esiteoreetik Nikolai Buhharin oma teosega „Ajaloolise materialismi inimene; Muri on koer jne. Juba siin (nagu märkis geniaalselt Hegel) on dialektika: üksik on üldine ...“.20 Huvitav on see, kuidas Lenin, kes dialektikast arusaamisel niipalju võlgneb Plehhanovile ja kes ka Hegelit loeb osalt Plehhanovi silmil, otsib nüüd puudujääke just 1903. aastast menševike leeri läinud Plehhanovi vaateis. „Dialektika ongi (Hegeli ja) marksismi tunnetusteooria: sellele asja „küljele“ (see pole asja „külg“, vaid asja tuum) ei pööranudki tähelepanu Plehhanov, teistest marksistidest rääkimata.“21 Jälle need „küljed“, mille üle Lenin ise ironiseerib, aga mis on sel antud juhul tegu Plehhanoviga?

Oli ta ju varem märkinud Plehhanovi raamatus „Marksismi põhiküsimused“ (1908) ära näiteks järgmise mõtte: „Üldse kinnitavad tal [= Engelsil] dialektilise mõtlemise õigusi olemise dialektilised omadused. Ka siin tingib olemine mõtlemise ...“22 Kui dialektiline mõtlemine vastab kõige paremini olemise enda seadustele, siis järelikult on ta ju tunnetusteooria par excellence?

Dialektilise arutluslaadi enese sisimas peitus võimas mootor teksti katkematuks tootmiseks: iga väite juurde kuulus loomupäraselt vastuväide, mille kahetisest ühtsusest tuletati eituse eitamise korras uus süntees – mis osutus nüüd uueks teesiks koos temast orgaaniliselt punguva uue antiteesiga ja nõnda edasi. Kui nõukogude dialektiline masinavärk 1920. aastail käima lükati, siis produtseeris see järgnevate kümnendite vältel lõputus mahus üha ühetaolisemaks muutuvat, vormilt isetärkavat ja sisult isearenevat filosoofilist teksti, mis oli ju enamjaolt õige, aga mis lõppkokkuvõttes ei öelnud suurt midagi. Meenutagem Sidonija Sergejevnat: „Dialektikas ei ole iial vigu. Kust dialektika üle käib, seal on tühi maa.“ Igatahes nautis dialektiline diskurss 1920. aastail oma esmast võidukäiku, temas oli tollal veel üllatust ja löögijõudu ning suures väitluses „dialektikute“ ja „mehhanitsistide“ vahel jäid peale just esimesed, kes kaitsesid dialektika õigust arendada loodusteaduste suhtes kõrgemat loogikat, kus oluline roll oli dialektilistel katkestustel ja kvalitatiivsetel hüpetel. Seega käsitati dialektikat kui erialateaduste kohal paiknevat üldist metodoloogiat. Dialektikute väleda sulega juhiks sai Berni ülikoolis filosoofiat õppinud Abram Deborin (Joffe), filosoofilise ajakirja Marksismi Lipu All vastutav toimetaja, kes oli 1916. aastal esimesena kasutanud dialektilise materialismi mõistet teose pealkirjana, oma eespool juba mainitud raamatu kaanel. Deborini raamatu käsikiri oli muide valminud palju varem ning ühte selle peatükki pealkirjaga „Dialektiline materialism“ (1909) oli lugenud ja konspekteerinud Lenin, kritiseerides seejuures Deborini võõrsõnadest kubisevat abstraktset esitusviisi.23

Deborini raamat toob musternäiteid targast isearenevast dialektilisest heietamisest, mis kujunes nõukogude filosoofia kõrgstiiliks: „Olemise ja mitteolemise ühtsus on saamine, õpetab dialektika. Tõlgituna konkreetsesse materialistlikku keelde tähendab see väide, et kõige oleva alus on aine, mateeria, mis on pideva arengu protsessis. See tähendab, et muutused on reaalsed ja konkreetsed ning, teisest küljest, et reaalne ja konkreetne on muutuv. [– – –] Vastuolu „olemise“ ja „mitteolemise“ vahel, see tähendab, antud oleku ja uue, alles sündiva oleku vahel kujutab endast protsessi. [– – –] ... vastuolu, ühest küljest, metafüüsikute omadusteta ja muutumatu substantsi ning, teisest küljest, substantsi reaalsust otsekui välistavate subjektiivsete omaduste ja muutuvate olekute vahel lahendatakse dialektilises materialismis niimoodi, et substants, mateeria asub igavese liikumise ja muutumise protsessis, et omadused või olekud omavad objektiivset tähendust, ja et aine, mateeria on kvalitatiivsete muutuste ja olekute põhjuseks ja aluseks, nende „subjektiks““.24

Seda „ühest küljest – teisest küljest“ dialektilist stiili mäletame veel 1980. aastaist, kus see töötas juba täielikul tühikäigul, hekseldades ainuõigeid, aga tunnetusliku nullväärtusega lauseid ja aidates nõukogude teadlastel omandada doktorikraadi filosoofias. Ent dialektikute rõõmud hakkasid 1930. aastail taas kiirelt kahanema. 1930. aasta kevadest alates ründasid neid Punaste Professorite Instituudi nooremad parteiaktivistid ja 1931. aasta algul mõistis kompartei keskkomitee hukka ajakirjas Marksismi Lipu All tehtud vead. Deborin vallandati vastutava toimetaja ametist, kuulutati menševistlikuks idealistiks, jäi aga siiski ellu ja töötas edasi, hiljem muu hulgas näiteks NKVD erikoolis – niisiis suutis ta tõestada oma ustavust parteile. Tema asemel hakkas ajakirja Marksismi Lipu All toimetama Mark Mitin (Gerškovitš), üks neid, kes oli süüdistanud dialektikuid ehk menševistlikke idealiste Plehhanovi ületähtsustamises Lenini arvel. Oma eluõhtul 1983. aastal sai see stalinistliku vaimu tuntumaid arhitekte Plehhanovi nimelise filosoofiapreemia...

Niisiis võitis siingi dialektiline lähenemine elule! Aastal 1931 tagandati ka Rjazanov Marxi ja Engelsi Instituudi direktori kohalt, vangistati, saadeti pealinnast välja ning lasti 1938 lõpuks maha. Nagu juba Plehhanov oli märganud, polnud „Looduse dialektika“ esmaavaldajal annet looduse dialektika mõistmiseks. Karistuseks – surm.

Need sündmused olid märgid sellest, et dialektiliste jutukeerutuste esimene faas oli mööda saamas, aeg oli hakata dialektikat ellu viima. Alustati ühtset „dialektilist“ kampaaniat nii menševistlike idealistide (trotskistide) kui ka mehhanitsistlike materialistide (buhharinlaste) vastu.25 Leszek Kołakowski teravmeelse märkuse kohaselt lahendas partei dialektikute ja mehhanitsistide vaidluse sel teel, et mõistis mõlema vaenutseva poole seisukohad hukka ja lõi neist uue dialektilise sünteesi asjatundmatuse kõrgemal astmel.26

Buhharini mõistekeelt irooniliselt ära kasutades võiks ka öelda, et kehtima pandi uus „liikuv tasakaal miinusmärgiga“, see tähendab, „uus tasakaal seati sisse alandatud astmel, osa ühiskonna hävimise arvel“.27 Kui ettenägelikult öeldud! Venemaa Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsioon ehk RAPP, mille firmamärgiks oli olnud “dialektilis-materialistlik meetod”, saadeti 1932 laiali, samal aastal hõigati esmakordselt välja uus, sotsialistliku realismi meetod. See oli näiliselt üldsõnaline ja ohutu, kuid salakaval tööriist, mis oli formuleeritud senisest laiapõhjalisema “humanistliku” dialektika pinnalt ning ei olnud mõeldud enam mingiks loominguliseks meetodiks, vaid võeti algusest peale tarvitusele kui reaalpoliitiline relv pidevate poliitiliste korrektiivide tarvis, see tähendab – temast sai proletaarse kultuuri ideoloogilise „puhastamise“ vahend. Sotsialistliku realismi dialektiline avarus pani aluse loomingulise intelligentsi represseerimise dialektilisele avarusele.

Dialektilised valemid, mis verbaalsel tasemel olid end esiotsa ammendanud ja muutunud viljatu jahvatamise aineks, suunati ellu ning lõikasid seal edukalt kirjanike ja kunstnike päid ja jalgu.28 Buhharini esimene samm allakäigutrepil oli tema vallandamine Pravda toimetaja kohalt ja väljaheitmine poliitbüroost 1929. Siiski saavutas ta uues alandatud olukorras – vastavalt oma õpikus esitatud dialektilisele mustrile – taas teatava „tasakaalu“, valiti samal 1929. aastal Teaduste Akadeemia bolševiseerimiskampaania raames selle liikmeks ning toimetas 1934–1937 ajalehte Izvestija. 1938. aastal oli Stalinil isepäise loomakesega mängimisest lõpuks villand, Buhharin lasti poliitilise suurpuhastuse käigus koos paljude teistega maha ja tema teosed kustutati nõukogude ühiskonna mälust. Nüüd oli rahvale vaja uut ja vormilt värsket dialektika õpikut.

See antigi välja täitsa uues kuues aastal 1938. Kui varasemad dialektika ajalood olid pihta hakanud Herakleitosest ja jälginud dialektika arengut Lääne-Euroopa filosoofias, siis nüüd asetati ajaloo alguspunkt aastasse 1883, kui Plehhanov oli Genfis asutanud „Töö Vabastuse“ rühma, millega tähistati hilisema Nõukogude Liidu kommunistliku partei sündi. Siit algas maailma esimese töörahva riigi ajaarvamine. Teoreetiline dialektika ei olnud enam esmatähtis, oluline oli jäädvustada ajalukku praktikasse suunatud dialektilise tegevuse algus. See aga ei saanud tärgata enne teadliku parteilisuse teket. Reaalne dialektika allutati niisiis parteilise tegutsemise printsiibile. Iseenesest lõhnas see ju idealismi järgi, aga õnneks ei saanud seda keegi kõvasti öelda. Ainsa lõpuni dialektilise ehk Nõukogude Liidu kommunistliku partei ajalugu hõlmas enesesse sealtpeale dialektika ajaloo. Sestap saigi dialektika uus õpik nimeks „Üleliidulise Kommunistliku (enamlaste) Partei ajalugu“, alapealkirjaga „Lühikursus“ ehk breviaar. Esmane narratiivne subjekt oli siin partei, kes oli muutnud dialektika ühiskondlikuks praktikaks. Auavaldusena Leninile märgistati selle partei algus tema õpetaja Plehhanovi nimega. Vastavalt neile arusaamadele asetati umbes 30-leheküljeline erikäsitlus „Dialektilisest ja ajaloolisest materialismist“ kompartei ajaloo sisemusse, näidati dialektikat kui osa parteilise mõtlemise ja tegutsemise ajaloost. Sellele traktaadile, mille autoriks peetakse Stalinit ennast, eelnes kokkuvõte Lenini raamatust „Materialism ja empiriokrititsism“.

Dialektilist meetodit iseloomustatakse esiotsa üsnagi tasakaalukalt Johann Gottfried Herderit meenutavas eelromantilis-valgustuslikus laadis, kus võeti eeskujuks loodusliku ringkäigu mall: dialektika vaatlevat „loodust mitte kui rahu ja liikumatuse, seisaku ja muutumatuse olekut, vaid kui katkestamatu liikumise ja muutumise, katkestamatu uuenemise ja arenemise olekut, kus alati miski tekib ja areneb, miski laguneb ja lõpetab oma eluiga“.29

Dialektiline arutelu toetub „ühest küljest – teisest küljest“-retoorikale, sest „loodusesemeile, loodusnähtustele on omased seesmised vastuolud, sest neil kõigil on oma eitav ja jaatav külg“.30 Leninit tsiteerides sätestatakse nende vastandlike külgede võitluse idee ja Engelsit tsiteerides – dialektiline hüpe. Plehhanovile nii tähtsast evolutsioonilisest arengust revolutsiooniliste hüpete vahel juttu ei tehta, Buhharini regressiivne dialektika on muidugi välistatud; samuti ei too Stalin mängu eituse eitamise seadust. See kõik ei olnud teooria küsimus. Ainus, mis Stalinit (ja tema oletatavat kamariljat) huvitas, oli see, kuidas ajada, kuidas toestada dialektikaga poliitikat. Ja poliitika ajamine seostub Stalinil ikka lahutamatult represseerimisega, mis ei tähenda mitte üksnes füüsilist karistamist, vaid ka inimeste pinge all hoidmist võimaliku karistuse ootel. Ainult repressioonidele rajatud poliitikat sai tema meelest nimetada edukaks. Jah, nõukogude inimene võis ja pidigi olema ka õnnelik, aga õnnelik sel moel, nagu Stalin seda tahtis. Ja Stalin tahtis, et nõukogude inimene oleks õnnelik eeskätt siis, kui ta pääseb karistusest. Kui ta pääseb juhi (eufemistlikult öeldes – partei) karistavast käest. Selline inimene on õnnelik kuulekalt. Selline inimene tegi Stalinilegi rõõmu. Vale õnnelikkus tõi kohe kaasa anarhilisi arenguid ja sai karistatud. Vale õnnelikkus oli ohtlikum kui otsene kuritegu. Ma jätan Stalini isiku edasise psühholoogilise analüüsi teiste teha, kuid selge on see, et ta oli vähemasti haiglaselt armukade inimene. Ta maksis kohe kätte, kui rõõmu ei tuntud mitte temast, vaid kellestki teisest.

Selliseid riiklikule tasemele tõstetud dispositsioone arvestades vajati dialektikat kui nii-öelda vormilt viisakat repressiivse tagala loojat. Dialektika pidi ärkvel hoidma võimaliku karistuse taju. Sellest vaatenurgast on Stalini traktaadis kõige salakavalamad just järgmised naiivsed ja kohmakad teesid: “Dialektiline meetod peab tähtsaks eelkõige mitte seda, mis käesoleval momendil näib kindlana, kuid juba hakkab kaduma, vaid seda, mis tekib ja areneb, isegi siis, kui ta käesoleval momendil näib ebakindlana, sest dialektiline meetod peab äravõitmatuks ainult seda, mis tekib ja areneb.”31 Mida öeldakse, on lühidalt see: keegi peale „dialektilise meetodi“ (ehk partei) ei tea, mis on „käesoleval momendil“ kõige tähtsam, olgu heas või halvas mõttes, sest see ei pruugi üldse välja paista. See alles pungub, on idus, varjus. Partei aga näeb seda ja avaldab oma otsuse „kõige tähtsama“ kohta järgmises (dialektilises, repressiivses) dokumendis. Politiseeritud dialektika võimaldas valida mistahes ohvri. Keegi ei pidanud end siinilmas kindlana tundma. See on ka tänase ülemaailmse terrorismi põhimõte. Süüdlane oled sina – jah, seesama, kes sa neid ridu loed. Minagi õppisin likoolis dialektikat, lugesin Marxi, Engelsit ja nii mõndagi muud, Hegelit küll vist alles pärast ülikooli. Dialektika kohta oli mitmeid mõistlikke õpperaamatuid, näiteks Tartu Ülikooli õppejõu Mihhail Makarovi „Materialistliku dialektika kategooriad“ (1973), mida oli põhiosas arendav lugeda. Mulle tundub, et dialektika ongi omamoodi noore inimese ala, sest selles on loova lähenemise korral palju kutsikalikku mängulisust, uperpalle ja nurgataguseid üllatusi, improvisatsiooni ja inspiratsiooni. Dialektilist mõtlemist peaks arendatama ka tänapäeva koolis, siis, kui mõtlemisorgan on veel plastiline, sest dialektika on ka omamoodi mõtlemisvõimekuse demonstratsioon, inimeseks olemise harjutamine, vaimse julguse, sallivuse ja elulistes olukordades väljapääsu leidmise treening. Dialektika koolist läbikäinud panetuvad loodetavasti aeglasemalt ja suudavad vanemaski eas hoiduda monoloogilisest vägivallast.

Aga siinse arutluse eesmärk oli näidata ka asjade teist külge (ikka see dialektiline klišee!). Kui vägivallarežiim rüütab oma ideoloogia dialektika rõivaisse, siis võib dialektika muutuda ka neetult vastikuks masinavärgiks kõikide kontide murdmisel. Lohutada võib end tagantjärele vaid sellega, et vägivald paistab alati ühtmoodi välja, ükskõik milline poleks ta rüü. Dialektilist vägivalda on verbaalselt raskem tõrjuda, kuid tema vägivaldsust see ei varja ega vähenda. Ja kõige üldisem dialektiline reegel on ilmselt see, et iga inimese elus ja ajus peaks leiduma kohti, kus dialektika on välistatud. Kui neid kohti pole, siis tekib õõnes tunne. Kui dialektika ei peatu, siis laguneb lõpuks isiksus.

Pean lõpetama ühe pisut ebamugava ülestunnistusega. Kunagi pärast ülikooli ostsin 30 kopika eest venekeelse kasutatud raamatu, mille pealkiri oli „Mõtlemine kui looming. Sissejuhatus mõttelise dialoogi loogikasse“.32 Raamat oli avaldatud 1975. aastal Moskvas ja tema autor oli Vladimir Bibler, mulle tollal tundmatu filosoof. Teos oli ilmunud väiksekaustalises populaarses sarjas „Mille kallal töötavad, mille üle vaidlevad filosoofid“ (Nad čem rabotajut, o čem sporjat filosofy), mis asjatundjate käibes moondus irooniliseks küsilauseks „Miks töötavad, miks vaidlevad filosoofid?“ (Začem rabotajut, začem sporjat filosofy?). Silmas peeti muidugi seda, et ideoloogiliselt ühemõttelises Nõukogude riigis polnud ei filosoofide tööl ega vaidlustel suuremat mõtet. Mainitud sarjas avaldatud taskuraamatud jätkasidki enamasti keskmiselt intelligentset nõukogude koolifilosoofiat ja mingeid avastusi ei pakkunud. Bibleri tekst aga tõmbas ligi. Selles oli särtsu ja tahet minna loogiliste äärmusteni. See oli julgelt dialektiline, peaaegu nagu Hegel, aga samas hästi loetav, tempolt väle ja kaasakiskuv. Esimesel hetkel mõtlesin ma, et see radikaalne stilist peab olema keegi filosoofiline pooldissident või vähemasti veeranddissident, seepärast ma tema nime polegi varem kohanud.

Dissidendiks Vladimir Biblerit vist pidada ei saanud, sest ta töötas lugupeetud riiklikes uurimisasutustes, ehkki avaldas palju vähem kui kirjutas ja korraldas oma väikeses korteris koduseid teoreetilisi seminare, mis olid otsekui alternatiivhariduse embrüo sügaval nõukogude režiimi rüpes. Bibler oli üks neid väheseid, kes püüdis Nõukogude Liidus ametlikult aktsepteeritud filosoofilise paradigma ehk dialektilise materialismi raames jõuda avastuse ja tunnetuslikult huvipakkuva tekstini. (Tähtsaimaks sääraste isikute seas peeti 1979 enesetapu sooritanud Evald Iljenkovi, kuid tema töödes häiris lugejat marksismi-leninismi pühalikustav laad.) Alustasin Bibleri raamatu lugemist tõelise uudishimuga, kuid katkestasin selle umbes esimese kolmandiku lõpul. Võib-olla teen järgneva otsusega Biblerile liiga. Püüan meenutustes siiski olla truu oma tollastele tajudele. Mis mind selles raamatus võlus, see oli dialektiliselt järjekindel liikumine lõpmatuse poole, mida ei piiranud mingid truualamlikud, klassiteadlikud teesid. Oli meeldiv tunda, kuidas vaba dialoogiline vaim dogmaatilist jäikust lagundas. See oli nagu õhkutõus, lend, igale poole võis liuelda, üles ja alla, paremale-vasemale. Kahtlemata suutis Bibler sisendada dialektika vabastavat toimet. Aga miks ma teose siiski pooleli jätsin? Nautinud dialektilise liikumise ilu, tekkis minuski mingil ajal jälle janu maailmavaateliste seisukohtade järele. Lind tahtis lennust puhata, istuda puulatva ja vaadata, milline see maailm siis ikka on, kus ta elab. Lendamine oli tore asi, aga olemises pidi samuti selgusele jõudma. Määrama koha ja aja, kus lennati, elamise koordinaadid, võtma kõige suhtes mingi seisukoha. Seda Bibler ei pakkunud. Ta näitas meetodi suutlikkust, kuid ei võtnud endale vastutust dialektikat mõnes talle olulises punktis peatada. Äkki ta ei pidanudki seda tegema, hea küll, kuid nõnda hakkas lõpuks igav, väsitas ära. Inimese üks põhivajadusi on saada rahuldav vastus mõnele lihtsale olulisele küsimusele.

Nüüd aastaid hiljem taas Bibleri raamatut lehitsedes ei saa ma hästi aru oma tollal tekkinud alustrajavatest emotsioonidest. Ma ei adu Bibleri tekstis seda lagundavat mängulisust. Lepime kokku, et Bibler polegi milleski süüdi. Võib-olla oli kõik mu enese unenägu Biblerit lugedes. Kuid nagu igaüks teab: unenägu ei ole – enamasti õnneks – reaalsus, aga emotsioonid, mida unes kogetakse, on täpselt sama reaalsed kui ilmsi läbielatu, ja sekkuvad täpselt samamoodi meie ellu. Mina kogesin Biblerit lugedes sedasama, millest kõneles Sidonija Sergejevna (ja olgu see nüüd viimast korda öeldud): „Dialektikas ei ole iial vigu. Kust dialektika üle käib, seal on tühi maa.“ Bibler oli küll vastupanudialektik, aga suutis võib-olla just seetõttu eriti hästi näidata dialektilise metoodika hirmuäratavat totaalsust, mida stalinism oli tarvitanud kui ideoloogilise vägivalla masinat.

 

1 F. Engels. Anti-Dühring. Härra Eugen Dühringi poolt teaduses teostatud pööre. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn

2 F. Engels. Anti-Dühring, lk. 121.

3 F. Lassalle. Die Philosophie Herakleitos des Dunklen von Ephesus. Nach einer neuen Sammlung seiner Bruchstücke und der Zeugnisse der Alten. F. Duncker, Berlin, 1858.

4 G. Plexanov. Predislovie. – A. Deborin. Vvedenie v filosofiju dialektičeskogo materializma. Žizn i znanie Petrograd, 1916, lk. 42.

5 K. Marx. Majandusteaduslikud ja filosoofilised käsikirjad 1844. aastast. Eesti Raamat, Tallinn,1982, lk. 103.

6 K. Marx. Kapital. Poliitilise ökonoomia kriitika. Esimene köide. I raamat: Kapitali tootmise protsess. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn,1953, lk. 18.

7 F. Engels. Anti-Dühring, lk. 23.

8 [I. Fetscher.] Einleitung. – K. Marx. F. Engels, Studienausgabe in 5 Bänden. Bd. I: Philosophie. Hrsg. I. Fetscher. Aufbau Taschenbuch Verlag, Berlin, 2004, lk. 20.

9 F. Engels. Anti-Dühring, lk. 20. Olen eestikeelset tõlget veidi muutnud, vrd.: F. Engels. Die Entwicklung des Sozialismus von der Utopie zur Wissenschaft. – K. Marx, F. Engels. Studienausgabe in 5 Bänden. Bd. I, lk. 169.

10 Vt. G. Plexanov. Osnovnye voprosy marksizma. Vtoroe izdanie. Moskovskij rabočij. Moskva, 1922, lk. 95–107, 155–168.

11 G. Plexanov. Izbrannye filosofskie proizvedenija v pjati tomax. Tom 1. Gosudarstvennoe izdatel´stvo političeskoj literatury. Moskva, 1956, lk. 446.

12 G. Plehhanov. Kunst ja kirjandus. Tõlk. A. Kleinot. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1963, lk. 53; G. Plexanov. Èstetika i sociologija iskusstva. Tom 1. Iskusstvo, Moskva, 1978, lk. 164.

13 Vt. näit.: V. Friče. Problemy iskusstvovedenija. Sbornik statej po voprosam sociologii iskusstva i literatury. 2-e izd. Gosudarstvennoe izdatal´stvo xudožestvennyj literatury. Moskva–Leningrad, 1931, lk. 91–107.

14 E. Bernstein. Die Voraussetzungen des Sozialismus und die Aufgaben der Sozialdemokratie. Neue, verbesserte und ergänzte Ausgabe. 2. Aufl. Dietz – Vorwärtz, Stuttgart – Berlin, 1921, lk. 59.

15 N. Buxarin. Teorija istoričeskogo materializma. Populjarnyj učebnik marksistkoj sociologii. Pjatoe izdanie. Gosudarstvennoe izdatel´stvo. Moskva–Leningrad, 1928, lk. 75.

16 Samas, lk. 79.

17 Selle kohta vt.: J. Undusk. Lenin kontra Bogdanov. Mõtteid Vene revolutsiooni filosoofilistest eeldustest. – Tuna 2005, nr. 1, lk. 4–21.

18 N. Buxarin. Teorija istoričeskogo materializma, lk. 84.

19 A. Deborin. Dialektika i estesvoznanie. Izdanie vtoroe. Gosudarstvennoe izdatel´stvo. Moskva–Leningrad, 1929, lk. 22–23; J. Rokitjanskij. Stolknovenie Rjazanova s Leninym. Teoretičeskie i organizacionnye podxody. – Vestnik Rossijskoj akademii nauk 2007, nr. 9, lk. 808.

20 V. I. Lenin. Teosed. 38. köide: Filosoofilised vihikud. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1964, lk. 355.

21 Samas, lk. 356.

22 Samas, lk. 400; vrd. G. Plexanov. Osnovnye voprosy marksizma, lk. 36.

23 V. I. Lenin. Teosed. 38. köide, lk. 473–481.

24 A. Deborin. Vvedenie v filosofiju dialektičeskogo materializma, lk. 229–230.

25 D. Todes, N. Krementsov. Dialectical materialism and Soviet science in the 1920s and 1930s. – A History of Russian Thought. Eds. W. Leatherbarrow, D. Offord. Cambridge University Press, Cambridge etc., 2010, lk. 345.

26 L. Kolakowski. Main Currents of Marxism. Its Origins, Growth and Dissolution. 3. The Breakdown. Trans. P. S. Falla. Oxford –Oxford University Press, New York, 1982, lk. 64.

27 N. Buxarin. Teorija istoričeskogo materializma, lk. 79.

28 Selle kohta vt. lähemalt: J. Undusk. Sotsialistliku realismi lenduv reaalsus. Esteetika kui reaalpoliitika riist.' – Vikerkaar 2013, nr. 6, lk. 39–61.

29 [J. Stalin.] Dialektilisest ja ajaloolisest materialismist. – Üleliidulise Kommunistliku (enamlaste) Partei ajalugu. Lühikursus. Poliitiline Kirjandus, Tallinn, 1940, lk. 111.

30 Samas, lk. 114.

31 Samas, lk. 111.

32 V. Bibler. Myšlenie kak tvorčestvo. Vvedenie v logiku myslennogo dialoga. Poltizdat, Moskva, 1975.

Jaan Undusk (1958), PhD, EestiTeaduste Akadeemia liige, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse direktor

Artikkel ilmus Tunas 3/2016

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Tuna



Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: