Rein Raud kultuuri mõjust: samasugusel kohal, kus "Tõde ja õigus", on praegu ka "Simpsonid" ({{commentsTotal}})

Plekktrummi saatekülaliseks oli kirjanik ja kultuuriteoreetik Rein Raud, kellega vesteldi tema äsja ilmunud teosest, mis keskendub kultuuri terviklikule käsitlemisvõimalusele tänapäeva killustunud maailmas.

"Kultuur on kihistus, ta ei ole süsteemne tervik, mis otsast otsani toimib samade reeglite alusel, vaid ta on selline lõdvalt integreeritud kogum kõikidest asjadest, mida inimene kasutab, et muuta oma maailma endale tähenduslikuks. Peaaegu kõikidel asjadel, mis meid ja meie elu kuidagi määratlevad või liigutavad, on kõigil oma väike narratiiv või lugu, mis muudab nad meie jaoks mõistlikuks," avas Rein Raud oma vaadet kultuurireaalsusele. Hiljuti ilmunud teoses "Meaning in Action: Outline of an Integral Theory of Culture" on ta üsna kriitiliselt suhtunud viimaste aastakümnete kultuuriteoreetilistesse käsitlustesse, mis ei loo kultuurist suurt pilti. Raua taotlus on laiem käsitlus, mis võimaldaks mõista kultuuri terviklikumalt.

"Need tähenduslikuks muutmise viisid, süsteemid või ressursid, mis on meie käsutuses selleks, et oma maailma endale ära seletada – need kõik moodustavadki kultuuri. See on pidevalt muutuv organism. Sinna tuleb koguaeg juurde uusi pakkumusi või väiteid ja siis inimesed otsustavad, kas see aitab mind või ei. Midagi jätavad nad kõrvale, midagi võtavad kasutusele. Ja need, mis nad kasutusele võtavad, ei pruugi olla alati see kõige parem," selgitas Raud kultuuri laiemat mõju.

Tema sõnul tuleb pidevalt valmis olla neid ressursse ja tähendusi ümber hindama, selleks, et olla reaalusega heas kontaktis. "Kui me üritame jääda kindlaks oma ettekujutustele, siis me saame alati lüüa. Ma olen üritanud endale sõnastada põhimõtted, reeglid või normid, mille järgi ma oma valikuid ja otsuseid teen, aga ka see ei tähenda, et ma pean neile alati kindlaks jääma. Igaüks meist kobab natuke pimeduses," rääkis ta.

Raua käsitluses on üheks kultuuri mudeldamise variandiks baastekstid, mis on omased konkreetsele kultuuriruumile. Need annavad aluse sellele, mida mäletatakse, aga ka sellele, milliseid uusi tekste luuakse. "Alati kui hakatakse rääkima Eesti kultuuri baastekstidest, siis mõeldakse "Kalevipoeg", Tammsaare, Lutsu "Kevade". Kusjuures võib täitsa olla, et kõik Eesti inimesed on nendega ühel või teisel viisil kokku puutunud, aga kui mõelda, mida nad tegelikult kasutavad, et oma maailmale tähendust anda, siis seda on seal võrdlemisi vähe. Samasugusel kohal, kus on "Tõde ja õigus", on ka näiteks Ameerika animasari "Simpsonid". Aga see ei tähenda, et selle seeria eluiga meie teadvuses oleks sama pikk, läheb kümmekond aastat mööda ja on midagi muud,” tõi ta näiteks. Baastekstid on tema sõnul need, mis on ajas suurema püsivusega, kuigi need ei pea olema konkreetses kultuuriruumis loodud tekstid. „See on nagu mingi kooslus, kus keskosa on stabiilsem, äärealadel sahiseb ja sumiseb rohkem, sealt tuleb midagi siis keskele ja midagi jälle liigub ära," selgitas ta baastekstide olemust.

Hiljuti ilmunud raamatu kirjutamine võttis aega 30 aastat ning see pikaaegne ettevõtmine oli autori jaoks võimalus pääseda tänapäevasest killustumisest. "Mul on kogu aeg selline tunne, et kui ennast killustada ja lasta end laiali rebida, nagu meie ajastu hea meelega teeb – kõigi pisikeste asjade ja ettepanekute vahel – kui seda jäädagi tegema nii, et pole telge või ühte suur asja, mida sa teed, siis ongi need killud. Aga kui sa teed pikalt, süvenedes ja mõttega asja, mis on sinu jaoks tähtis, siis see saab valmis," rääkis ta.

Selles killustunud maailmas ei ole aga kadunud võimalus suurt pilti kokku panna. "Suurelt saab ja on vaja mõelda. Kõige parem on, kui see suurelt mõtlemine on nii, et me kasutame seda, mis meie ümber toimub, neid väikeseid asju, et teha korrektiive selles, kuidas me suurelt mõtleme. Näiteks paari aastakümne jooksul on toimunud tohutu muutus selles, kuidas inimene mõtestab ennast maailmas. Trendikas on uurida sotsiaalmeediat või Youtube`i, aga päriselt need ongi meid muutnud ja mitte üksnes meie arusaama iseendast, vaid ka meie poliitilist keskkonda, seda, kuidas inimeste vaated kujunevad, millest omakorda sõltub väga palju muud. Need on kõik omavahel seotud ja kui me väga klammerdume üksiknähtuse kritiseerimisele, siis me lakkame suurelt mõtlemast. Aga kui me tahame ainult pea pilvedes suuri filosoofilisi abstraktsioone välja mõelda, siis me kaotame ka kontakti sellega, mis meie ümber on."  

Toimetaja: Marit Valk, Valner Valme



Selgusid teatri aastaauhindade laureaadid

Ugala teatris toimus teatri aastaauhindade pidulik auhinnatseremoonia, kus jagati kätte preemiad möödunud aasta silmapaistvamatele teatritegijatele. Lavastaja preemia pälvis Hendrik Toompere jr, kes pühendas auhinna Lembit Ulfsakile.

Reelika Alunurm: noor teadlane on sunnitud olema administraator

„Plekktrummi” saatekülaline oli Tartu üliõpilaskonna esimees Reelika Alunurm, kellega vesteldi Tartu Ülikooli rektori valimistest, ülikooli tähendusest ühiskonnas ning sellest, mida tähendab õppimine tänastele üliõpilastele.

Urmas Vadi küsib Vabal Laval, kas teistest inimestest on võimalik aru saada

Vaba Lava teatrikeskuses esietendub 18. aprillil kuraatoriprogrammi IN I OUT kuues lavastus "Furby tagasitulek".

Keelesäuts. Kas 101 sõjasaadikut?

Kui küsida otse, kes on parlamentäär, siis usun, et kõik teavad, et see on ühe sõdiva poole volitatud läbirääkija teise sõdiva poolega ehk parlamentäär on sõjasaadik, vastasega läbi rääkima saadetud isik.

Ivi Eenmaa: eelistan head raamatut käes hoida

"Prillitoos" käis külas raamatukogundusspetsialistil Ivi Eenmaal, kes rääkis muuhulgas, mida ta arvab sõnast "paberkandja".

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mihkel Mutt. Suure Poobsi vaikimine

Miks Poobs vait on? Miks ta midagi ei ütle — selle kohta, mis toimub? Miks ta ei võta sõna — just praegu, kui juba mõnda aega on näha, kuidas kõik läheb? Ta peaks valjult ja selgelt vahele hüüdma, enne kui on hilja.

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
Arvustus. Bing ja Ruthi klaveriminimalism + ambient-nüansid

Uus plaat
Bing & Ruth
"No Home of the Mind" (4AD)
7/10

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Elo Kiivet. Tõlkes kaduma läinud ruum

Selleks et arhitektuuri lugeda, peab õppima ruumi märkama.

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.