Arvustus. "pseudo" on ja ei ole näitus ({{commentsTotal}})

Dénes Farkas ja Taavi Talve
Dénes Farkas ja Taavi Talve "Joonealused* 2" Autor/allikas: Facebook

Näitus "pseudo" Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) kuni 30. oktoobrini. Kuraator Marten Esko. Kujundaja Allan Appelberg. Kunstnikud Dénes Farkas & Taavi Talve, Dora García, Flo Kasearu, Jevgeni Zolotko, Kristiina Hansen & Sigrid Viir, Neeme Külm.

“Mis on "pseudo“ kandepind?” on esimene küsimus, mis pähe turgatab näitusel ringi uidates. Järgneb monoloogarutelu "kas siduvat temaatikat ongi üleüldse vaja?". Kuraator Martin Esko ütles oma intervjuus, et "pseudo“ ei vasta näituse kureerimise standardile. Väljapanekut tutvustavat teksti lugedes rõhutatakse samuti, et “pseudo” “üritab vältida igasugust sidet kontekstiga” ning näitus on “pseudo, püüdes olla tervik ning olles vähemasti tervikute kooslus”. Pidepunkti otsimine tundub seega suhteliselt tänamatu töö ja külastajal tuleb võtta kuuest isikunäitusest kaasa see, mida ta ise soovib näha.

Selline suhtumine haakub hästi esimesel korrusel eksponeeritava Jevgeni Zolotko isikunäitusega “LEIGUS” (2014, galerii Noorus). Zolotko on ise öelnud, et tema jaoks on mateeria neutraalne, millele on emotsioonid ja tõlgendused loonud juurde inimene. See on ka arusaadav kui vaadata “LEIGUSEL” näidatavaid objekte. Neid saab võtta eraldi eksponaatidena, kuid samuti tervikuna. Nii nagu lubab vaatajale ka “pseudo” tutvustustekst.

“LEIGUSE” põhielemendiks tundub olevat savi, mis annab lähteküsimuseks, kuidas inimest voolitakse. Lapsest saab reeglite läbi nooruk, noorukist kogemuste kaudu täiskasvanu. Huvitav on see, et algus ja reeglid on kõigil ju tihti samad, kuid lõpptulemus tõlgenduste ja sotsiaalsete taustsüsteemide tõttu erinev. Siinkohal saab aga tõdeda, et see on siinkohal vaid kirjutaja isiklik tõlgendus Zolotko loomingule nagu ka ülejäänud näitusele.

Lisaks Zolotkole taastasid oma varem eksponeeritud tööd Flo Kasearu, Dénes Farkas ja Taavi Talve, Dora García, Kristiina Hansen ja Sigrid Viir ning Neeme Külm. Eraldi võttes on kõik kunstnikud tulnud välja millegi huvitavaga. Või tuleks ehk öelda “tulid”, sest tegemist on varem mujal näidatud töödega.

2015. aastal Temnikova ja Kasela galeriis vaatamiseks olnud ja nüüd EKKMi jõudnud Flo Kasearu “ÜLESTÕUS” räägib vaatajaga piiridest ja selle hinnast. Videoinstallatsioon näitab, kuidas valmis näitusesaalis paiknev suur DIY plekk-katusest lennuk. Lühifilm on igati sümboolne. Pärast tükk aega sehkendamist saab lennuk kahel isikul valmis. Plekk-katuses on aga auk. Nagu kunstnik ise ütles, siis igast majapidamisest läheb tükike kaitsekuludesse. "ÜLESTÕUS” küsib, mis on meie turvalisuse hind ning kas õhuruum on miski, mille poole vaadata hirmuga (hävituslennukid) või pigem lootusega põgeneda mujale (väljaränne)?

Kui allkorrusel lahkavad isikunäitused subjekte pigem esteetilises võtmes, siis rohkem pseudolikumaks läheb näitus edasi üleval, teisel ja kolmandal korrusel. Üks põnevamaid leide on Dora García pea tunni pikkune film lugemisgrupist Zürichis nimega “JOYCE'IAANLIK ÜHISKOND” (2013, juba linastunud). Seltskond inimesi käib koos iganädalaselt, et lahata James Joyce’i romaani “Finnegans Wake”. See maailm on kindlasti paljude jaoks pseudo, kuid nendele inimestele reaalsus omaette. Mida küll ühed näevad, ei pruugi märgata teised.

Mida ütlevad ühed, ei pruugi samamoodi tõlgendada teised. Sellest kõneleb Dénes Farkasi ja Taavi Talve “JOONEALUSED* 2” (2011, Draakoni galerii). Nende eksponeeritud APT* on lihtsakoeline, kuid mitmetähenduslik. Ungarlasest Farkasile ja eestlasest Talvele pakub huvi kultuuriliste ja keeleliste tõlgendusvõimaluste ja arusaamiste lai väli. Ning nagu teada, siis kultuurid põimumise asemel hoopis põrkuvad, mis viib absurdsete tulemusteni.

Kultuuride kokkupõrge esineb ka Sigrid Viiri ja Kristiina Hanseni unenäolikus “DELTA INDIA SIERRA CHARLIE” (2015, Draakoni galerii). Lendav vaip, kuhu viiva trepi ees kõlgub silt “Back in 5” jätab õhku palju küsimusi, sest taaskord on lubatud “publikupoolsed subjektiivsed tõlgendused”. Installatsioon tundub siduvat kõike, mis hõlmab rahvusvahelisust, kodust, võõrast ja oma. Eestlased soovivad oma neerumustrilise vaibaga lennata maailma, juba on valmis talupojalike luudade vahelt startima, kuid puhur ei lähe tööle ning juht on lubanud minutite pärast tagasi tulla, kuid ei naasegi. Tundub justkui viitavat aktuaalselt eestlaste väljarändele ning selle võimalikkusele. Mis saaks aga siis kui see poleks enam võimalik?

Mitme elemendiga on vürtsitatud veel Neeme Külma isikunäitus “HOMME ON TÄNA” (2010, Draakoni galerii), kes analüüsib autoportrees end läbi küünalde, nõelte, heli ja eraldatuse. Antud teos on kõige sürreaalsem. Minimalistlikku joont hoidev autori looming mängib Külma nime ja ideedega. Euroalustel küünlablokid soojendavad üles jäisetest nõeltest kokku pandud kunstniku nime ja jaheda toa. Vaheriidega eraldatud kõrvalruumis kumiseb muusika. Kas see on autori sisehääl?

Käinud kõik ruumid ja korrused läbi, tuleb tagasi küsimus, kas kaheksa kunstniku kuus isikunäitust, mis käsitlesid erinevaid teemasid, loovad kokku koosluse, mille kohta saame öelda “pseudo”. Eraldi võttes on need kõik huvitavad. Näituste ühtseks sidumisel pole ka otseselt midagi viga. Kui aga öelda, et proovitakse seda kõike kureerida reeglitest mitte lähtudes, tekib küsimus, milleks kureerimist on vaja ning mida üritatakse erinevate näituste mittekokkusulatamisel saavutada. Kui ühtne temaatika puudub, siis tundub see olevat ülevaatenäitus.

Kuid ülevaade millest? Tegemist pole uute spetsiaalseks selle näituse tarbeks koostatud väljapanekutega. Teemasid võib pidada aktuaalseteks, kuid siin võib rohkem mängida rolli nende värskus või ajatus. On ju nii mõnedki loodud alles eelmisel aastal, vanimad ulatuvad 2010. aastate algusesse.

Vaatajale võib jätta vabad käed ja tulebki. Samuti kuraatorile. Küll aga näituse koostamisel ei tee paha tuua välja, mida selekteeritud tööd saavutada proovivad. Hetkel tundub, et vaataja lahkub õlakehituse või pealiskaudse kõhkleva ütlusega “oli huvitav?”.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Eline SelgisEline Selgis
Teatraalne kaamera. Eline Selgis, "We will figure it out"

ERR kultuuriportaal jätkab sarjaga, milles Tartu Ülikooli teatriteaduse magistrandid arvustavad lavastusi videoformaadis, filmijaks UTTV, projekti algatajaks õppejõud Ott Karulin.

Vince Staples lõkke ääres uues videos.Vince Staples lõkke ääres uues videos.
Päeva video: Vince Staples - "Rain Come Down"

Täna ilmus räppar Vince Staples´i uus album "Big Fish Theory" ning juba varem, koostöös Ty Dolla $ign´iga avaldatud lugu "Rain Come Down" sai värske video.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Klaudia Tiitsmaa
Ugala publik valis lemmikud

Ugala teatris etendus eile, 21. juunil viimast korda suvelavastus „Gogoli disko“. Lõpuaplausi järel kuulutati Ugala suurel laval välja publikupreemia Kuldõun 2017 laureaadid.

KIRJANDUS
Arvustus. Ärakrutitud ajalugu väändes füüsikaga vaheldumisi

Uus raamat

Ilmar Tomusk
"Seiklused paralleelmaaailmas"
Hillar Metsa pildid
Tammerraamat
224 lk.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas
Maria Mölder. Sissevaade Arvo Pärdi ülikooli argipäeva

19. juunil asetatakse Arvo Pärdi keskusele pidulikult nurgakivi. Uus hoone avatakse juba vähem kui pooleteise aasta pärast, 2018. aasta hilissügisel. Millised ettevalmistustööd keskuses praegu käsil on, selgus vestluses, kus osalesid Arvo Pärdi Keskuse nõukogu liige Nora Pärt, tegevjuht Anu Kivilo, toimetaja ja muusikateadlane Kristina Kõrver ning arhivaar Anneli Kivisiv.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.