Arvustus. "pseudo" on ja ei ole näitus ({{commentsTotal}})

Dénes Farkas ja Taavi Talve
Dénes Farkas ja Taavi Talve "Joonealused* 2" Autor/allikas: Facebook

Näitus "pseudo" Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) kuni 30. oktoobrini. Kuraator Marten Esko. Kujundaja Allan Appelberg. Kunstnikud Dénes Farkas & Taavi Talve, Dora García, Flo Kasearu, Jevgeni Zolotko, Kristiina Hansen & Sigrid Viir, Neeme Külm.

“Mis on "pseudo“ kandepind?” on esimene küsimus, mis pähe turgatab näitusel ringi uidates. Järgneb monoloogarutelu "kas siduvat temaatikat ongi üleüldse vaja?". Kuraator Martin Esko ütles oma intervjuus, et "pseudo“ ei vasta näituse kureerimise standardile. Väljapanekut tutvustavat teksti lugedes rõhutatakse samuti, et “pseudo” “üritab vältida igasugust sidet kontekstiga” ning näitus on “pseudo, püüdes olla tervik ning olles vähemasti tervikute kooslus”. Pidepunkti otsimine tundub seega suhteliselt tänamatu töö ja külastajal tuleb võtta kuuest isikunäitusest kaasa see, mida ta ise soovib näha.

Selline suhtumine haakub hästi esimesel korrusel eksponeeritava Jevgeni Zolotko isikunäitusega “LEIGUS” (2014, galerii Noorus). Zolotko on ise öelnud, et tema jaoks on mateeria neutraalne, millele on emotsioonid ja tõlgendused loonud juurde inimene. See on ka arusaadav kui vaadata “LEIGUSEL” näidatavaid objekte. Neid saab võtta eraldi eksponaatidena, kuid samuti tervikuna. Nii nagu lubab vaatajale ka “pseudo” tutvustustekst.

“LEIGUSE” põhielemendiks tundub olevat savi, mis annab lähteküsimuseks, kuidas inimest voolitakse. Lapsest saab reeglite läbi nooruk, noorukist kogemuste kaudu täiskasvanu. Huvitav on see, et algus ja reeglid on kõigil ju tihti samad, kuid lõpptulemus tõlgenduste ja sotsiaalsete taustsüsteemide tõttu erinev. Siinkohal saab aga tõdeda, et see on siinkohal vaid kirjutaja isiklik tõlgendus Zolotko loomingule nagu ka ülejäänud näitusele.

Lisaks Zolotkole taastasid oma varem eksponeeritud tööd Flo Kasearu, Dénes Farkas ja Taavi Talve, Dora García, Kristiina Hansen ja Sigrid Viir ning Neeme Külm. Eraldi võttes on kõik kunstnikud tulnud välja millegi huvitavaga. Või tuleks ehk öelda “tulid”, sest tegemist on varem mujal näidatud töödega.

2015. aastal Temnikova ja Kasela galeriis vaatamiseks olnud ja nüüd EKKMi jõudnud Flo Kasearu “ÜLESTÕUS” räägib vaatajaga piiridest ja selle hinnast. Videoinstallatsioon näitab, kuidas valmis näitusesaalis paiknev suur DIY plekk-katusest lennuk. Lühifilm on igati sümboolne. Pärast tükk aega sehkendamist saab lennuk kahel isikul valmis. Plekk-katuses on aga auk. Nagu kunstnik ise ütles, siis igast majapidamisest läheb tükike kaitsekuludesse. "ÜLESTÕUS” küsib, mis on meie turvalisuse hind ning kas õhuruum on miski, mille poole vaadata hirmuga (hävituslennukid) või pigem lootusega põgeneda mujale (väljaränne)?

Kui allkorrusel lahkavad isikunäitused subjekte pigem esteetilises võtmes, siis rohkem pseudolikumaks läheb näitus edasi üleval, teisel ja kolmandal korrusel. Üks põnevamaid leide on Dora García pea tunni pikkune film lugemisgrupist Zürichis nimega “JOYCE'IAANLIK ÜHISKOND” (2013, juba linastunud). Seltskond inimesi käib koos iganädalaselt, et lahata James Joyce’i romaani “Finnegans Wake”. See maailm on kindlasti paljude jaoks pseudo, kuid nendele inimestele reaalsus omaette. Mida küll ühed näevad, ei pruugi märgata teised.

Mida ütlevad ühed, ei pruugi samamoodi tõlgendada teised. Sellest kõneleb Dénes Farkasi ja Taavi Talve “JOONEALUSED* 2” (2011, Draakoni galerii). Nende eksponeeritud APT* on lihtsakoeline, kuid mitmetähenduslik. Ungarlasest Farkasile ja eestlasest Talvele pakub huvi kultuuriliste ja keeleliste tõlgendusvõimaluste ja arusaamiste lai väli. Ning nagu teada, siis kultuurid põimumise asemel hoopis põrkuvad, mis viib absurdsete tulemusteni.

Kultuuride kokkupõrge esineb ka Sigrid Viiri ja Kristiina Hanseni unenäolikus “DELTA INDIA SIERRA CHARLIE” (2015, Draakoni galerii). Lendav vaip, kuhu viiva trepi ees kõlgub silt “Back in 5” jätab õhku palju küsimusi, sest taaskord on lubatud “publikupoolsed subjektiivsed tõlgendused”. Installatsioon tundub siduvat kõike, mis hõlmab rahvusvahelisust, kodust, võõrast ja oma. Eestlased soovivad oma neerumustrilise vaibaga lennata maailma, juba on valmis talupojalike luudade vahelt startima, kuid puhur ei lähe tööle ning juht on lubanud minutite pärast tagasi tulla, kuid ei naasegi. Tundub justkui viitavat aktuaalselt eestlaste väljarändele ning selle võimalikkusele. Mis saaks aga siis kui see poleks enam võimalik?

Mitme elemendiga on vürtsitatud veel Neeme Külma isikunäitus “HOMME ON TÄNA” (2010, Draakoni galerii), kes analüüsib autoportrees end läbi küünalde, nõelte, heli ja eraldatuse. Antud teos on kõige sürreaalsem. Minimalistlikku joont hoidev autori looming mängib Külma nime ja ideedega. Euroalustel küünlablokid soojendavad üles jäisetest nõeltest kokku pandud kunstniku nime ja jaheda toa. Vaheriidega eraldatud kõrvalruumis kumiseb muusika. Kas see on autori sisehääl?

Käinud kõik ruumid ja korrused läbi, tuleb tagasi küsimus, kas kaheksa kunstniku kuus isikunäitust, mis käsitlesid erinevaid teemasid, loovad kokku koosluse, mille kohta saame öelda “pseudo”. Eraldi võttes on need kõik huvitavad. Näituste ühtseks sidumisel pole ka otseselt midagi viga. Kui aga öelda, et proovitakse seda kõike kureerida reeglitest mitte lähtudes, tekib küsimus, milleks kureerimist on vaja ning mida üritatakse erinevate näituste mittekokkusulatamisel saavutada. Kui ühtne temaatika puudub, siis tundub see olevat ülevaatenäitus.

Kuid ülevaade millest? Tegemist pole uute spetsiaalseks selle näituse tarbeks koostatud väljapanekutega. Teemasid võib pidada aktuaalseteks, kuid siin võib rohkem mängida rolli nende värskus või ajatus. On ju nii mõnedki loodud alles eelmisel aastal, vanimad ulatuvad 2010. aastate algusesse.

Vaatajale võib jätta vabad käed ja tulebki. Samuti kuraatorile. Küll aga näituse koostamisel ei tee paha tuua välja, mida selekteeritud tööd saavutada proovivad. Hetkel tundub, et vaataja lahkub õlakehituse või pealiskaudse kõhkleva ütlusega “oli huvitav?”.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Vanainimene Moskva metroos kerjamas

Peeter Helme raamatusoovitus. Dmitri Gluhhovski, "Metro 2035"

Räägin üle pika aja ühest ulmeromaanist. Viimati sai seda siin tehtud mais, mil tutvustasin Kaido Tiigisoone mahukat raamatut „Kus pingviinid ei laula“. Tänase teosega on Tiigisoone romaanil vaid nii palju pistmist, et ka Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ on erakordselt mahukas köide, pea 500 lehekülje paksune, ning ka selle raamatu tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, täpsemalt aastas 2035, nagu juba pealkiri aimata laseb.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: