Arvustus. Tõde alias pettekujutelm ({{commentsTotal}})

VAT teater
VAT teater "Alias" Autor/allikas: Pressimaterjalid

Andrus Kivirähki "Alias"

Lavastaja Aare Toikka

Osades Piret Rauk ja Merle Palmiste

Esietendus VAT Teatris 29. septembril

Jacques Lacan on prantsuse 20. sajandi teise poole filosoof, kes lõi silla psühhoanalüüsi ja teatri vahele. Lacan, kelle filosoofiidentiteet on tugevalt üles ehitatud Freudile vastandumisele, leidis, et teater on koht ja viis, kus ja mille kaudu võivad avalduda inimnatuuri peidus olevad küljed ja tahud. Lacani lähenemine sobib hästi, uurimaks Andrus Kivirähki viimatist näidendit "Alias", sest selle lavastuses kaevutakse inimhinge tumedatesse soppidesse, ja sealtkaudu sukeldutakse ka kaasaja ühiskonna paradoksidesse ja keerdkäikudesse.

"Ei ole olemas möödarääkimisi, on vaid olemas teineteise mitte kuulamine"[1]

Andrus Kivirähki näidend rullub vaataja ees lahti kui mäng mängus lavastus. Publik istub mugavalt saalis ja on pealtnägija olukorrale, milles regulaarselt hakkavad kohtuma kaks endist klassiõde - esmaspilgul ülimalt erinevat, lausa vastandlikku naist, et mängida sõnaseletusmängu. Pealtnäha lihtsast mängust saab psühholoogiline rituaal, teraapia, mis vabastab mõlemaid naisi oma elu- ja argipaineist.

Kivirähkile omaselt on luubi all inimene, kuid "Aliase" tugevus on mitmekihilisus ja komplekssus. "Aliase" tegevuslõng hakkab kokku traagelduma nii vaimse kui füüsilise ruumi vastaskülgedestkaks peaosatäitjat pärinevad nii erinevatest maailmadest, et samale emakeele vaatamata paistavad nende mõttekäigud nagu öö ja päev. Naised hakkavad Aliast mängima ja kui Piret sõnu seletab, ei mõista Julia sõbranna mõttekäike ja vastupidi. Loo arenedes selgub aga, et kui üksteist kuulata, siis vaatamata erinevatele elustiilidele, minevikule ja elufilosoofiale, võivad kaks üksteisega paralleelset, aga kauget teed, vastupidi igasugusele ootusele, teineteisele läheneda.

"Seal, kus räägitakse, seal kannatatakse"

"Alias" vaatab sisse kahe üksildase naise igapäevaellu. Klantsajakirjade esikaante püsikunde JuliaPiret Rauga suurepärases esituseson harjunud elama glamuurset elu ja olema avalikkuse valvsa ja kriitilise pilgu all. Möödunud aastal rääkis prantsuse näitleja Franck Dubosc ühes telesaates, et tal tekivad külmavärinad, mõeldes sellele, kuidas ta noorena käituda võis. Nimelt kui ta noore ja ulja poissmehena ühe naisterahva näiteks restorani kutsus, siis oli ta suuteline terve õhtu üksi rääkima laskmata näitsikul sõnakestki vahele poetada.

Ja nüüd, aastaid hiljem, on ta seda analüüsinud ja püüdnud leida seletusi, mis sellise mühakluseni viia võis: ja lahendus Dubosci meelest on selline, et see oli keerulise lapsepõlvega mehe jaoks ainus viis olemas olla, teise inimese silmis eksisteerida. Ta lõi endale sõnadega kohta elus. Ka "Aliase" Juliale meeldib endast rääkida ja talle meeldib kuulata end rääkimas. Tõenäoliselt on ka tal illusioon, et sõnaline raam loob ka pildile raamis tähtsust, muidu ju ei teaks keegi, mida ja kas seal üldse vaadata on. Julia eksisteerib, on olemas, kui ta räägib endast ja kui temast räägitakse. Olla pildil, järelikult olla olemas. Piret, hall hiir, nähtamatuse musternäidistäpses ja nauditavas Merle Palmiste rollilahenduses - on Julia vastand: tema on oma elu üles ehitanud teiste elude kaudu eksisteerimisele: ta hoiab end kursis glamuursete tähtede eludega, sh Julia tegemistega, teab piinliku täpsusega kõiki fakte ja pisimaidki detaile ning korvab sellega enda elu tühisust. Mõlemad naised on tegelikult oma illusoorses kuvandis üksikud. Ja mõlemad naised saavad Aliase mängu kaudu osa teraapiast, sest banaalne sõnaseletusmäng hakkab lahti seletama hoopis nende enda elusid, regulaarne mängurituaal muutub psühhoanalüüsiks.

Lavastaja Aare Toikka on suutnud seda pisidetailide kaudu tabavalt edasi anda: toimivad sümboolsed elemendid nagu kuupäevade värviga seinale kirjutamine, mis pole küll uus võte, kuid siin töötab suurepäraselt, et edasi anda (elu)teatri ja kaduva kunsti vahelist piiri. Huvitav on ka mängule tseremoniaalsust ja pühalikkust lisava stetoskoobi kasutamine, mis sõnaseletajal kaela ümber on ja mis mänguteraapiale hüpnootilisust lisab. Sõnaseletusmäng kui elukahinate kuulamine. Põnevaid leide oli veel ning õnnestunud lavastusele kohaselt ei seletata midagi lõpuni lahti, vaid antakse võti - ukse peab iga vaataja aga ise avama.

"Me oleme tihti omaenda loo kangelased"

Niisiis saab Aliasest teraapia ja pidepunkt oma elu mõistmiseks. Mäng mängus situatsioon on sedavõrra huvitavam, et Julia ja Pireti Aliase-mängimine kandub kaudses mõttes ka saali. Eks tihti on nii, et ka üks pealtnäha rutiinne või lihtne teatrisseminek ib osutuda palju sügavamaks: on ju teater üks viise elu kõrvalt vaadata, lavaline kõverpeegel paneb asjadele teise pilguga vaatama ja võib osutuda teatud sorti teraapiaks.

Julia ja Pireti karakterid on hiilgavad näited arutlemaks, kust jookseb näiluse ja tõe piir elus. Kui palju oleme me ise oma elu näitlejad ja kui palju on meie igapäevaelu rollis siirust? Kas see, mis näib, on tõeline ning kas see, mida peame tõeks, on seda ka tegelikult? Teater on näilisuse kunstsee, mis meile lavalt näib, on baas, millelt luua või kujundada oma tõde, oma arusaamine nähtust. Nagu Aliase mäng annab naistele võimaluse vastastikku oma elu lahti muukida ja paremini mõista. Vahel on ju vaja üht lisaraami, peegelpilti või prilliklaase, et oma eluni jõuda.

Universaalne Kivirähk

Selle tükiga näitab Andrus Kivirähk oma loomingus huvitavat tahku. Kivirähk on tuntud kui üks tugevamaid eestlase identiteedi defineerijaid ja analüüsijaid, aga "Alias" läheb kaugemale. See näidend sobiks igasse kultuuriruumi või riiki, sest autor mõtestab lahti mitte ainult inimest üldiselt, vaid avab ka meisterlikult tänapäeva ühiskonna (ja mitte üksnes Eesti) valukohti. See, kuidas pealtäha süütust kohtumisest hargneb lahti kordades sügavam ja komplekssem inimhinge tumedate soppide kompamine - selles on klassikute nagu Edward Albee "Kes kardab Virginia Woolfi" ja Yasmina Reza "Hävituse ingli" hõngu, on Euroopa ja Ameerika näitekirjanduse parimate palade mõnusat aroomi. Selle tüki koht oleks kindlasti ükskõik millise maa teatrilaval.

Värske ja naljakas, sügavutiminev ja mõtlemapanev, on vaid mõned "Aliast" iseloomustavad märksõnad. Andrus Kivirähk mõtestab mänguliselt meie aega ja ühiskonda. Ja tundub ka, et lavastajal on õnnestunud mänguga kaasnev teraapia üle kanda publiku poolele.

Sellele lavastusele sobib nagu rusikas silmaauku ka Peeter Rebase originaalmuusika. Samuti toob Tanel Saare peaaegu sõnatu ja episoodiline roll lavastusse selle vajalikku miski ja värskuse ning täiendab Palmiste ja Rauga karaktereid ideaalselt.

Kokkuvõttes arvestades ääretult täpset ja meisterlikku lavastajatööd, viimistletud rolle ja kunstnike lahendusi, on see lavastus täistabamus. Kaks tundi Rahvusraamatukogu saalis möödub kui üks positiivne ja helgust täis silmapilk: kui sisse hingates saab doosi üksildust ja armastuseotsinguid, siis etenduse lõppedes välja hingates on midagi justkui selgemaks saanud, et kergemalt ja helgemalt edasi minna. 

 

[1]  Kõik kasutatud tsitaadid kuuluvad Jacques Lacanile.

Toimetaja: Valner Valme



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Eestlased kasutavad tesitest rahvustest rohkem retoorilisi küsimusi, mis väljendavad hinnangut ja tunnet.

Peeter Helme: identiteet kui eitus

Mihkel Mutt avaldas nädala eest Postimehes arvamusloo „Hämaruse kaks kämmalt“, kus ta arutles Eesti avalikus arvamusvahetuses valitseva kahe konkureeriva mõttesuuna või maailmanägemuse üle. Teiste seas ütleb Mutt enda loos, et „Pikemas perspektiivis ei saa identiteeti rajada negatiivsele hoiakule – juhul kui on tegemist normaalse avatud ühiskonnaga.“

FILM
TEATER
Alexandre Zeff

"Big Data" lavastaja: lähenen digitaalsusele läbi orgaanika

Millliseks muutub maailm, kus inimene üha enam toimetab virtuaalses keskkonnas, võttes pidevalt vastu ja jättes endast maha lõpututes kogustes informatsiooni? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Neid küsimusi esitab prantsuse lavastaja Alexandre Zeff visuaalpoeetilises teatriinstallatsioonis "Big Data".

KIRJANDUS
Leelo Tungal "Plekktrummis"

Leelo Tungal: uusabitute kasvatamine ei ole arukas

"Plekktrummi" hooaja esimese saate külaliseks oli kirjanik Leelo Tungal, kelle eluloolise lasteraamatu „Seltsimees laps” põhjal valmib peagi mängufilm. Saates räägiti nii raamatu sünniloost kui arutleti selle üle, millised on tänapäeva lapsed ja nende lugemus.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
nohu

Sõnasäuts. Nohuvabohu

Vaevlen hetkel nohu käes ja võtsin nõuks uurida sõna "nohu" tekkimist eesti keelde. Ega suurt midagi targemaks saanudki.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Meg Stuarti „Blessed”

Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal

28. — 29. aprillil 2017 toimus Viljandi tantsunädala raames TÜ Viljandi kultuuriakadeemias konverents „25 aastat tantsu kõrgharidust Viljandis”. Erinevad ettekanded ja paneelid andsid palju mõtteainet ning tekitasid filosoofilist laadi ja tänase ühiskonna mentaliteeti puudutavaid küsimusi meie tantsumaailma valikuist. Kust on saanud alguse mõte „ärme tantsi”? Kust, millal ja milliste inimeste kaudu? Kust ja millal on tulnud veendumus, et liikumine ei ole huvitav, et see on vanamoodne — milles paljud enam isegi ei kahtle? Võib ju teha nii etenduskui liikumiskunsti — miks on vaja vastandada ja silte kleepida?

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: