Arvustus. Tõde alias pettekujutelm ({{commentsTotal}})

VAT teater
VAT teater "Alias" Autor/allikas: Pressimaterjalid

Andrus Kivirähki "Alias"

Lavastaja Aare Toikka

Osades Piret Rauk ja Merle Palmiste

Esietendus VAT Teatris 29. septembril

Jacques Lacan on prantsuse 20. sajandi teise poole filosoof, kes lõi silla psühhoanalüüsi ja teatri vahele. Lacan, kelle filosoofiidentiteet on tugevalt üles ehitatud Freudile vastandumisele, leidis, et teater on koht ja viis, kus ja mille kaudu võivad avalduda inimnatuuri peidus olevad küljed ja tahud. Lacani lähenemine sobib hästi, uurimaks Andrus Kivirähki viimatist näidendit "Alias", sest selle lavastuses kaevutakse inimhinge tumedatesse soppidesse, ja sealtkaudu sukeldutakse ka kaasaja ühiskonna paradoksidesse ja keerdkäikudesse.

"Ei ole olemas möödarääkimisi, on vaid olemas teineteise mitte kuulamine"[1]

Andrus Kivirähki näidend rullub vaataja ees lahti kui mäng mängus lavastus. Publik istub mugavalt saalis ja on pealtnägija olukorrale, milles regulaarselt hakkavad kohtuma kaks endist klassiõde - esmaspilgul ülimalt erinevat, lausa vastandlikku naist, et mängida sõnaseletusmängu. Pealtnäha lihtsast mängust saab psühholoogiline rituaal, teraapia, mis vabastab mõlemaid naisi oma elu- ja argipaineist.

Kivirähkile omaselt on luubi all inimene, kuid "Aliase" tugevus on mitmekihilisus ja komplekssus. "Aliase" tegevuslõng hakkab kokku traagelduma nii vaimse kui füüsilise ruumi vastaskülgedestkaks peaosatäitjat pärinevad nii erinevatest maailmadest, et samale emakeele vaatamata paistavad nende mõttekäigud nagu öö ja päev. Naised hakkavad Aliast mängima ja kui Piret sõnu seletab, ei mõista Julia sõbranna mõttekäike ja vastupidi. Loo arenedes selgub aga, et kui üksteist kuulata, siis vaatamata erinevatele elustiilidele, minevikule ja elufilosoofiale, võivad kaks üksteisega paralleelset, aga kauget teed, vastupidi igasugusele ootusele, teineteisele läheneda.

"Seal, kus räägitakse, seal kannatatakse"

"Alias" vaatab sisse kahe üksildase naise igapäevaellu. Klantsajakirjade esikaante püsikunde JuliaPiret Rauga suurepärases esituseson harjunud elama glamuurset elu ja olema avalikkuse valvsa ja kriitilise pilgu all. Möödunud aastal rääkis prantsuse näitleja Franck Dubosc ühes telesaates, et tal tekivad külmavärinad, mõeldes sellele, kuidas ta noorena käituda võis. Nimelt kui ta noore ja ulja poissmehena ühe naisterahva näiteks restorani kutsus, siis oli ta suuteline terve õhtu üksi rääkima laskmata näitsikul sõnakestki vahele poetada.

Ja nüüd, aastaid hiljem, on ta seda analüüsinud ja püüdnud leida seletusi, mis sellise mühakluseni viia võis: ja lahendus Dubosci meelest on selline, et see oli keerulise lapsepõlvega mehe jaoks ainus viis olemas olla, teise inimese silmis eksisteerida. Ta lõi endale sõnadega kohta elus. Ka "Aliase" Juliale meeldib endast rääkida ja talle meeldib kuulata end rääkimas. Tõenäoliselt on ka tal illusioon, et sõnaline raam loob ka pildile raamis tähtsust, muidu ju ei teaks keegi, mida ja kas seal üldse vaadata on. Julia eksisteerib, on olemas, kui ta räägib endast ja kui temast räägitakse. Olla pildil, järelikult olla olemas. Piret, hall hiir, nähtamatuse musternäidistäpses ja nauditavas Merle Palmiste rollilahenduses - on Julia vastand: tema on oma elu üles ehitanud teiste elude kaudu eksisteerimisele: ta hoiab end kursis glamuursete tähtede eludega, sh Julia tegemistega, teab piinliku täpsusega kõiki fakte ja pisimaidki detaile ning korvab sellega enda elu tühisust. Mõlemad naised on tegelikult oma illusoorses kuvandis üksikud. Ja mõlemad naised saavad Aliase mängu kaudu osa teraapiast, sest banaalne sõnaseletusmäng hakkab lahti seletama hoopis nende enda elusid, regulaarne mängurituaal muutub psühhoanalüüsiks.

Lavastaja Aare Toikka on suutnud seda pisidetailide kaudu tabavalt edasi anda: toimivad sümboolsed elemendid nagu kuupäevade värviga seinale kirjutamine, mis pole küll uus võte, kuid siin töötab suurepäraselt, et edasi anda (elu)teatri ja kaduva kunsti vahelist piiri. Huvitav on ka mängule tseremoniaalsust ja pühalikkust lisava stetoskoobi kasutamine, mis sõnaseletajal kaela ümber on ja mis mänguteraapiale hüpnootilisust lisab. Sõnaseletusmäng kui elukahinate kuulamine. Põnevaid leide oli veel ning õnnestunud lavastusele kohaselt ei seletata midagi lõpuni lahti, vaid antakse võti - ukse peab iga vaataja aga ise avama.

"Me oleme tihti omaenda loo kangelased"

Niisiis saab Aliasest teraapia ja pidepunkt oma elu mõistmiseks. Mäng mängus situatsioon on sedavõrra huvitavam, et Julia ja Pireti Aliase-mängimine kandub kaudses mõttes ka saali. Eks tihti on nii, et ka üks pealtnäha rutiinne või lihtne teatrisseminek ib osutuda palju sügavamaks: on ju teater üks viise elu kõrvalt vaadata, lavaline kõverpeegel paneb asjadele teise pilguga vaatama ja võib osutuda teatud sorti teraapiaks.

Julia ja Pireti karakterid on hiilgavad näited arutlemaks, kust jookseb näiluse ja tõe piir elus. Kui palju oleme me ise oma elu näitlejad ja kui palju on meie igapäevaelu rollis siirust? Kas see, mis näib, on tõeline ning kas see, mida peame tõeks, on seda ka tegelikult? Teater on näilisuse kunstsee, mis meile lavalt näib, on baas, millelt luua või kujundada oma tõde, oma arusaamine nähtust. Nagu Aliase mäng annab naistele võimaluse vastastikku oma elu lahti muukida ja paremini mõista. Vahel on ju vaja üht lisaraami, peegelpilti või prilliklaase, et oma eluni jõuda.

Universaalne Kivirähk

Selle tükiga näitab Andrus Kivirähk oma loomingus huvitavat tahku. Kivirähk on tuntud kui üks tugevamaid eestlase identiteedi defineerijaid ja analüüsijaid, aga "Alias" läheb kaugemale. See näidend sobiks igasse kultuuriruumi või riiki, sest autor mõtestab lahti mitte ainult inimest üldiselt, vaid avab ka meisterlikult tänapäeva ühiskonna (ja mitte üksnes Eesti) valukohti. See, kuidas pealtäha süütust kohtumisest hargneb lahti kordades sügavam ja komplekssem inimhinge tumedate soppide kompamine - selles on klassikute nagu Edward Albee "Kes kardab Virginia Woolfi" ja Yasmina Reza "Hävituse ingli" hõngu, on Euroopa ja Ameerika näitekirjanduse parimate palade mõnusat aroomi. Selle tüki koht oleks kindlasti ükskõik millise maa teatrilaval.

Värske ja naljakas, sügavutiminev ja mõtlemapanev, on vaid mõned "Aliast" iseloomustavad märksõnad. Andrus Kivirähk mõtestab mänguliselt meie aega ja ühiskonda. Ja tundub ka, et lavastajal on õnnestunud mänguga kaasnev teraapia üle kanda publiku poolele.

Sellele lavastusele sobib nagu rusikas silmaauku ka Peeter Rebase originaalmuusika. Samuti toob Tanel Saare peaaegu sõnatu ja episoodiline roll lavastusse selle vajalikku miski ja värskuse ning täiendab Palmiste ja Rauga karaktereid ideaalselt.

Kokkuvõttes arvestades ääretult täpset ja meisterlikku lavastajatööd, viimistletud rolle ja kunstnike lahendusi, on see lavastus täistabamus. Kaks tundi Rahvusraamatukogu saalis möödub kui üks positiivne ja helgust täis silmapilk: kui sisse hingates saab doosi üksildust ja armastuseotsinguid, siis etenduse lõppedes välja hingates on midagi justkui selgemaks saanud, et kergemalt ja helgemalt edasi minna. 

 

[1]  Kõik kasutatud tsitaadid kuuluvad Jacques Lacanile.

Toimetaja: Valner Valme



Nite JewelNite Jewel
Kaspar Viilupi plaadisoovitused: 2017 esimene poolaasta

2017. aasta hakkab vaikselt poole peale jõudma ja uut muusikat lendab ustest ja akendest kogu aeg juurde. Kõigega ei ole seejuures võimalik kursis olla, see on paratamatus, millega tuleb leppida. Pärast halbade ja veel halvemate plaatide vahelt põiklemist jäid silma aga 20 albumit ja 5 EP-d, mis aitavad loodetavasti kodu- ja välismaises muusikameres paremini orienteeruda.

Jim Ashilevi lugemismaratonilJim Ashilevi lugemismaratonil
Jim Ashilevi: eesti keeles ei saa filosofeerida

Essee alternatiivmuusika keskel üles kasvamisest, mis avaldati esmakordselt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva esseekogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist".

FILM
"Rannavalve" ("Baywatch")
Arvustus. "Baywatch" on näide laisast kassahitist

Uus film kinodes
"Rannavalve" ("Baywatch")
Režissöör: Seth Gordon
Osades: Dwayne "The Rock" Johnson, Zac Efron, Priyanka Chopra, Alexandra Daddario, Kelly Rohrbach, Ilfenesh Hadera, Jon Bass, Yahya Abdul-Mateen II
Kinodes alates 16. juunist
2/10

TEATER
"Mees, kes ei teinud mitte midagi”
Aare Toikka: keevitasin Heinsaare dramaatilised motiivid lavanarratiiviks

2. juulil esietendub NUKU teatris 65. hooaja viimane uuslavastus, muusikaline müsteerium "Mees, kes ei teinud mitte midagi" – maagilise realismi sugemetega lugu Mehis Heinsaare teoste ainetel. Lavastab Aare Toikka.

KIRJANDUS
Leelo Tungal
Leelo Tungal: minu lugu on minu lugu

Juubilar Leelo Tungal vestleb Ilona Martsoniga juuni Loomingus. Lugege tervet intervjuud ka ERR kultuuriportaalist.

KUNST
Eesti kunstnik Katja Novitskova.
New Yorgis avati Eesti kunstniku Katja Novitskova skulptuuride näitus

New Yorgis Manhattani lõunaosas Linnavalitsuse pargis avati eelmisel nädalal Eesti kunstniku Katja Novitskova skulptuuride näitus - "Maa potentsiaal".

Arhitektuur
Arvo PärtArvo Pärt
Arvo Pärdi Keskuse uus hoone sai nurgakivi

Arvo Pärdi Keskuse uus hoone Laulasmaal sai täna nurgakivi. Pidulik tseremoonia toimus tulevases kammersaalis ning nurgakivi asetati saali põrandapinnas alale, kus hakkab paiknema lava.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Laulupidu.
Noorte laulu- ja tantsupeo nädal toob Tallinna 37 000 peolist

Esmaspäeval saab alguse XII noorte laulu- ja tantsupeo nädal, mis toob Tallinnasse kokku ligi 37 000 peolist ja kümneid tuhandeid pealtvaatajaid. Enam kui 19 000 noort majutatakse peonädalal koolimajadesse üle Tallinna.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Linnar Priimägi. Eesti luule vaskvanaema

Ütelgu feministid mis tahes, eesti naisluule jaguneb perioodideks teisiti kui meeste luuletatu: kuldajastu (Marie Under), hõbeajastu (Betti Alver, Kersti Merilaas), vahepealne vaskajastu ja nüüdne raudaeg: „Raud, see hukkav metall, ning rauast hukkavam kuldki / ilmusid nii... Voorus on võidetult maas...”

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.