Puude dissidentlik ajalugu. Kuidas venelased kaitsevad metsa ({{commentsTotal}})

Looduskaitsealune mets.
Looduskaitsealune mets. Autor/allikas: Ants Liigus/Pärnu Postimees/Scanpix

Kui Briti geoloog Roderick Murchison 1840. aastatel Venemaad külastas, väljendas ta Nikolai I-le oma üllatust „kiiruse üle, millega Teie Kõrguse oivalisel maal metsi hävitatakse“.[1] Sama võiks öelda ka külaline, kes satub 2016. aastal vähemalt kohati oivalisse Vene pealinna.

Ühe arvestuse järgi on linn viimase viieteistkümne aastaga kaotanud kinnisvaraarendusele umbes 700 hektarit rohelust ja lugematu arvu puid, ning nagu tunnistavad teated sotsiaalmeedias ja intervjuud kohalikes raadiojaamades, ei ole raietöö sugugi peatunud.[2]

Nagu seda pole ka elanike protestid. Viimaste aegade kõige kuulsam konflikt käis Himki metsa ümber Moskva loodeosas, kus põlismets langes ohvriks Moskva-Peterburi kiirteele (mille ehitas Prantsuse firma Vinci). Kodanike vastupanu Himki hävitamisele juhtis Jevgenia Tširikova, kes pälvis looduskaitselise vapruse eest Goldmani auhinna.[3] Kuid Tširikova ei tegutse üksinda, nii nagu ka Himki laastamine pole ainus näide agressiivsetest ja sageli salajastest rünnakutest Vene linnade rohealade vastu. Ühe hiljutise hinnangu järgi käib praegu ainuüksi Moskvas avaliku ruumi üle vähemalt 40 konflikti.[4] Kodanikuaktsioonid on järjest paremini organiseeritud ja muutunud sõnakamaks, moodustades ühisrindeid ja ammutades tuge venelaste visast kiindumusest puudesse. 19. sajandi „kodanikuluule“ esindaja Nikolai Nekrassov, kelle looming kuulub kooliprogrammi, väljendas seda kiindumust poeemis „Saša“ (1858), mis kirjeldab tütarlapse pisaraid metsa laastamise pärast. Natuke sarnaselt 19. sajandi esimese poole inglise luuletaja John Clare’i ängistavalt vihase kirjeldusega sellest, kuidas tarastamine on hävitanud aasade rõõmud, kujutab Nekrassov kunagist metsa kauni, kosutust ja peatoidust pakkuva paigana, ning seda mitte üksnes inimestele: öökullid ja käod uurivad nüüd lahinguväljaks muutunud raiesmikku, kus puud lamavad nagu surnukehad ning meeleheitel hakk otsib taga oma poegi. Olgu pealegi sentimentaalne, annab see poeem ikkagi aimu neist kultuuri- ja tundetraditsioonidest, mis ei taha näha loodusmaastikke pelgalt utilitaarse arvestuse osana. Metsade kadumise vastu meelt avaldavad moskvalased on Nekrassovi lapsed ja neile annab tuge protestide pärand – isegi kui nad sellest päris teadlikud pole.

Venemaa üldsus hakkas keskkonna laastamist teadvustama 19. sajandil, aastatel, mis järgnesid Murchisoni külaskäigule ja tema märkusele metsade hävingu kohta. Hiigelsuurel maal, mis ammutas energiat valdavalt puidust (ning valdavalt talupoeglikul maal, kus traditsioonilised eluasemed ja peaaegu kõik majapidamisriistad olid tehtud puust), leidus vähe muid võimalusi – kuigi sajandi lõpul kurdab Anton Tšehhovi loodusearmastajast doktor Astrov, et venelased peaksid oma üleköetud majade kütmiseks kasutama pigem turvast. Sellegipoolest väljendas suur hulk sõnavõtjaid – majandusteadlased, agronoomid ja äsja tekkinud elukutselised metsnikud – üha enam nördimust metsade raiumise tagajärgede üle põllumajandusele ja jõgede laevatatavusele ning pahandas, et riik raiskab ressurssi, mida on liiga kergekäeliselt hakatud pidama „piiramatuks“. Astrovi väide, et metsade raiumine muudab kliimat (märkus, mis peaks kohe 21. sajandi teatrivaataja tähelepanu köitma), oli olnud juba aastakümneid kõne all Lesnoi Žurnali veergudel koos uurimustega metsade raiumise, põudade ja pinnase erosiooni seostest. Üha suurem hulk vene teadlasi ja kirjanikke kutsus üles tegudele, et säilitada riigi Euroopa-osa metsi.

Piirangud metsade raiele seadis esmakordselt sisse Peeter I, kelle jaoks puud kujutasid endast laevandusressurssi; üks 19. sajandi kommentaator on nimetanudki Peetrit riigi „esimeseks metsnikuks“. 19. sajandi alguses saabusid Vene metsi haldama saksa metsnikud; sajandi keskpaiku hakati venelasi saatma Saksamaale õppima ning tagasi pöördudes tegid nad juba ise väliuuringuid metsade hävimisest ja selle mõjust jõgedesüsteemile, mulla tervisele ja mikrokliimale. Paljugi sellest rikkalikust metsandustraditsioonist jätkus nõukogude ajal, kui varem Georgi Morozovi poolt edendatud eriline käsitus metsaökoloogiast jätkus tema õpilaste töödes, ehkki vaikselt ja kaudselt.[5]

Aga Vene metsade kaitsmise töö ei jäänud üksnes teadlaste teha. Nende teaduslikku teadmist tutvustasid 19. sajandi kirjanduses, ajakirjanduses ja kunstis paljud kirjamehed ja kunstnikud, kes lähtusid lisaks rahvatraditsioonidest ja vene kirjanduskultuuri rikkalikest moraaliregistritest, et äratada valvsust ja väljendada muret. Häälte koori, kes arutles selle üle, mida 1860. aastatel hakati nimetama „metsaküsimuseks“, kuulusid luuletajad nagu Nekrassov, proosakirjanikud nagu Tolstoi (ja isegi linnamees Dostojevski), konservatiivsed muinsusteuurijad ja kodanikuaktivistid. Sajandi lõpul hakkas ka õigeusu kirikust kostma hääli, mis kutsusid üles metsi hoidma, ja üks Orjoli kubermangu kihelkonnapapp võttis küla metsavarude kaitseks appi pühitsusrituaali.[6] Pärisorjuse kaotamine 1861. aastal tõi kaasa majanduslikke tagajärgi, mis ajasid olukorra hullemaks, vallandades maaomanike „tormijooksu“, kes hõlptulu teenimiseks hakkasid metsa müüma. Niisugust stsenaariumi kirjeldatakse „Anna Kareninas“, kus rahahädas Stiiva müüb maha oma naise metsad – Levini suureks meelehärmiks, kes rõhutab, et peaks võtma arvesse iga puud, ent niisugune lähisuhe metsaga elunautlejast Stiivat mõistagi ei huvita. 1888. aastal võeti vastu ambitsioonikas (kuigi lõpuks puudulikku rakendamist leidnud) metsaseadus ning revolutsiooni ajaks oli metsandusprofessionaalide seas levinud entusiasm uue režiimi vastu, sest sellelt loodeti riigi hiiglasliku ressursi ratsionaalsemat haldamist.[7]

19. sajandi vene kunstnikud ja intelligendid pidasid pikki vaidlusi vene identiteedi ning Venemaa ja Euroopa vahekorra üle ning mõistagi tõmmati sellesse ka küsimus metsast ja selle tulevikust. Ameerika keskkonnakujutlused ja vastav tundelaad pärinevad esmajoones kirjanike ja kunstnike reaktsioonist mandrile, mida peeti uueks ja asustamatuks. Meenuvad näiteks John Muir ja Hudsoni koolkonna maalikunstnikud, kelle nägemused „ülevast“ maastikust ja metsikust loodusest olid välja kasvanud Euroopa romantismist ja Caspar David Friedrichi taoliste kunstnike lõuenditelt. Vene kunstnikud aga vaevlesid ülevuse puudumise pärast oma kodumaal.[8] 19. sajandi keskpaigast kuni sajandi lõpuni reageerisid kunstnikud sellele esteetikaga, mis ülistas „kehva“ ja selgelt ebaülevat loodust, mis peaaegu alati kandis inimese – talupoja – elu ja kultuuri märke. Looduse ja inimeste saatus on nendel lõuenditel sügavalt läbi põimunud. 1880. aastatel kõrvutas Ilja Repini monumentaalne „Ristikäik Kurski kubermangus“ metsade julma hävitamist (mis paistab tagaplaanil) ja sandarmite vägivalda elanike vastu – mis on kõik rüütatud usulise silmakirjalikkuse rüüsse. (Repini tööd maali kallal mõjutas sügavalt külaskäik paika, kus talle armas tammik oli äsja maha raiutud.) Repini „Ristikäik“ ja Ivan Šiškini „Keset lagedat orgu“ kajastavad mõlemad traditsioonilist talupojakultuuri, milles puid peeti sageli tundlikeks kaaslasteks leinas, vankumatuteks kannatajateks või õigluse võrdkujudeks. Kuigi Venemaa kõige kuulsam loodusikoon on kask, on traditsiooniline talupojakultuur andnud konkreetsetele puuliikidele terve rea sümboolseid tähendusi, millest omakorda luuletajad on rikkalikult ainet ammutanud. Selle eriti kuulus ja kaunis näide on pihlapuu kujutamine eneseohverduse kujundina Boriss Pasternaki „Doktor Živagos“.

repin_religioese_prozession_in_kursk_anagoriaivan-shishkin-among-the-open-valley-oil-on-canvas-1883

Metsade kaitse ja vastuseis linnaparkide hävitamisele ei lõppenud nõukogude võimu saabumisega ning kui 19. sajandi kirjamehed ja teadlased olid keskendunud peamiselt Venemaa Euroopa-osale, siis nende 20. sajandi järglased laiendasid oma muret Siberi laiadele laantele. Keskkonnaajaloolane Douglas Weiner näitab seda selgelt oma autoriteetsetes uurimustes looduskaitsealastest ettevõtmistest ja looduskaitsealadest (zapovednik tähendas teaduslikuks uurimiseks eraldatud maa-alasid; kuigi oma suuruse poolest võistlevad need USA rahvusparkidega, on nad veel rangemini kaitstud, sest pole põhimõtteliselt turismile avatud).[9] Kuigi suur osa Weineri loost keerleb teadlaskonna ümber, leidus vähemalt mõningaid näiteid ka kodanikuaktsioonidest, mida neile kallite maastike kaitseks algatasid mitteteadlased.

Nende aktsioonide kohta eri liiduvabariikides on veel palju avastada ja teada anda. Moskva kandis kuulusid niisuguste protestide hulka 1960. aastate lõpul kaebused Tolstoi mõisas surevate puude pärast lähedal asuva saastava keemiatehase tõttu ja 1970. aastate alguses kohaliku kodanikugrupi protestid Orjolis linna-pargi armsa pärnaallee maharaiumise pärast, kui laiendati kompartei peakontori esist väljakut. Protestikampaania puhkes alles pärast pärnade maharaiumist, kuid hilisemad jõupingutused kaitsta üht sajanditevanust tamme tee laiendamise plaani eest osutus edukaks.[10]

Niisuguseid lugusid on juba loomu poolest keerukas edasi jutustada, seda enam veel nõukogude kontekstis. Need jäävad kohalikuks ning neid on raske märgata, võrreldes näiteks märksa laiemat avalikku tähelepanu pälvinud kampaaniatega, nagu Baikali kaitsmine 1960. aastate lõpul, mis võis küll kohalikele looduskaitsjatele julgust anda. Need on näited tungist protesteerida ja kaitsta ning näitavad valmidust esitada kallite kohtade nimel võimudele väljakutse. Tolstoi tohutu kultuuriline tähtsus ning tõsiasi, et tema mõis on Moskvast hõlpsasti ligipääsetav turismikoht, andis muuseumitöötajatele mõningase seljataguse võitluses kohaliku tööstuskontserniga – ning järelikult ka viisaastakuplaanide range loogikaga, mis keskkondlikust heaolust ei hoolinud. On kaheldav, kas argumendid, mis põhinenuks murel elanikkonna tervise pärast (kui juba puud surevad, mis siis veel inimestest rääkida?), oleksid olnud sama edukad. Orjolis jällegi seostus pärnaallee nii üksikisikute mälestustega kui ka linna rikkaliku kirjanduspärandiga; seda asendanud laiendatud väljak muutis Orjoli sarnaseks iga muu oblastikeskusega, mis kõik oma väikeste Punaste väljakutega pidid matkima Moskvat. Mõlemad näited seostuvad kultuuri- ja täpsemalt kirjandusajalooga ning on looduskaitse-alased analoogiad 1980. aastate kampaaniatele kultuurimonumentide säilitamise eest. Need kampaaniad, mida juhtis kirjandusloolane Dmitri Lihhatšov, kutsusid üles kaitsma arhitektuurimälestisi, „kultuurikeskkonda“, mis on inimesele sama tähtis nagu looduskeskkond.[11]

Umbes neljakümnest praegu Moskvas hargnevast konfliktist on arvatavasti kõige rohkem tähelepanu pälvinud Dubki park, mis asub linna põhjapoolses ääreosas Timirjazevi rajoonis. See väikene (40 aakrit) puudega ääristatud oaas nõukogudeaegses elurajoonis on saanud oma nime „Tammik“ allee järgi, mis on selle maalapi silmatorkavaim tunnusjoon. Konflikt pargi üle lahvatas ootamatult käesoleva aasta märtsis, kui püstitati kõrge tara ja ette teatamata raiuti maha 35 puud, enamasti vanad tammed, et valmistada ette 75 meetri kõrguse ja kahekorruselise maa-aluse parklaga kortermaja ehitust. Pahased elanikud organiseerusid kiiresti, esitades kohalikele võimudele petitsioone, kogudes teaduslikke hinnanguid põhjavee kohta ning kasutades mitmesugust sotsiaal- ja traditsioonilist meediat, et avalikustada niihästi ehitusplaane kui ka nendevastaseid protestiväljendusi.[12] Viimaste hulka on kuulunud niihästi organiseeritud meeleavaldused kui ka ööpäevaringne valve ehituspaigal, mis on viinud korduvate kokkupõrgeteni ehitusfirma turvameestega ja Moskva politseiga.

Dubki park läheb selle kaitsjatele korda mitmesugustel põhjustel ja nad on oma seisukoha väljendamiseks kasutanud suurt hulka kultuurilisi ja ökoloogilisi argumente. Need tõstavad esile pargi kui haruldase rohelise oaasi tähtsust elanikele keset tihedalt täisehitatud rajooni; need rõhutavad ehituse ebaseaduslikkust, mille kõrgus rikub linna üldplaneeringut, ning seda, et kehtivaid protseduurireegleid (mh avaliku arutelu nõuet) ei ole järgitud. Need toonitavad pargi staatust „maastikuarhitektuurilise ja kultuurilise tähtsusega monumendina“, millest järeldub paiga ametlik kaitstus ja kultuuriväärtus. Pargi servas asub lasteaed ja uusehitis rikuks selgelt olemasolevaid seadusi niisuguste asutuste kohta – millest selles Moskva piirkonnas on pealegi nappus. Viidatakse ka spetsiifilisematele keskkonnamuredele, näiteks 2005. aasta hüdroloogilisele raportile kui tõendile, et kahekorruseline maa-alune parkla rikuks tugevalt põhjaveerežiimi ja võiks osutuda allesjäävatele puudele hukatuslikuks. Pargi kaitsjate avaldustes rõhutatakse pidevalt puude, sh ka juba mahavõetute vanust. Kõik need argumenteerimisviisid annavad tunnistust informeeritud ja hästi läbimõeldud lähenemisest, mis pargi väärtuse põhjendamisel kasutab mitmesuguseid registreid – teaduslikku, juriidilist ja ajaloolist.

Nende sekka kuulub ka tugev „õigusriikluse“ argument, juhitakse tähelepanu olemasolevate protseduurireeglite ja seaduste rikkumistele; ikka ja jälle osutavad pargi kaitsjad kehtivatele seadustele ja regulatsioonidele. Nagu üks osalejatest ütleb: „paljude inimeste jaoks on Dubkist saanud sümbol meie võitlusele õiguste eest ja korruptsiooni vastu. Pargi säilitamine tähendaks võita lahing põhimõttelagedate bürokraatidega ja näidata, et seadused töötavad meie inimeste heaks ja mitte nende vastu.“[13]

Aga lisaks sellele on – eriti avalikel meeleavaldustel – püütud ammutada vahendeid võimsatest kultuuritraditsioonidest, mis lisavad aktsioonidele emotsionaalse ja moraalse mõõtme. Mina sain Dubki sündmustest esmakordselt teada siis, kui sõber pani oma Facebooki lehele üles foto moskvalastest, kes korraldasid 35 langetatud puule „matuserongkäigu“. Youtube’i postitatud video näitab pikka rongkäiku vaikivaid marssijaid, noori ja vanu, mehi ja naisi, talvemantlid veel seljas, paljudel käes väikesed sildid, millele maalitud langetatud puu number, liik (tamm, kuusk) ja surmakuupäev: 1. märts 2016. Rohelise villase baretiga naine rongkäigu eesotsas kannab pilti puudega veel täidetud pargist ja selgitab, mida nad teevad: avaldavad austust puude mälestusele, millest mõned olid olnud 150 aastat vanad, st elanud üle mitmeid põlvkondi inimesi nende ümber; „süütutele“ puudele, mis toodi ohvriks, kui keegi otsustas „kõva raha“ teha. Nagu videoklipist hiljem selgub, jäidenne puude mahavõtmist Moskva linnapeale Sergei Sobjaninile saadetud kirjad vastuseta. Ja nõnda siis korraldasidki kodanikud mälestus- ja protestiaktina matused.[14]

Matustel kui meeleavaldustel on Venemaal pikk traditsioon, alates 19. sajandi ja revolutsiooniaja rongkäikudest kuni suurte kogunemisteni luuletajate Anna Ahmatova (või Nekrassovi) surma puhul, millest said de facto poliitilised meeleavaldused. Dubki matused viitavad ka kultuuris juurdunud seosele – nii nagu Repini ja Šiškini maalidel – inimeste ja puude vahel, mis omistab puudele niihästi individuaalsuse (igaühel oma hauakivi ja tähis) kui ka teatavat sorti tundevõime. Ameerika õigusteadlane Christopher Stone algatas 1970. aastatel diskussiooni selle üle, kas puudel (ja teistel loodusobjektidel) peaks olema juriidiline staatus, ja sellest on saanud tähtis mõtteaine keskkonnaeetikutele nii USA-s kui mujal.[15] Riigis, kus inimestest kodanikegi staatus seaduse ees on ebakindel ja kahtlane, on raske öelda, kas puudel peaks sellist staatust olema või kas sellel oleks üldse tähtsust. Dubki protesteerijad esitavad aga sellegipoolest argumente, mis on nii õiguslikud kui kakultuurilised – justkui tõendusmaterjalina avaliku arvamuse tribunalile. Lähtudes koduloost ja vene kirjandustraditsioonist, on paljud kommenteerijad osutanud elurajooni ajaloole suvituspiirkonnana. Ühe postituse järgi olevat Boriss Pasternak ühes sealsetest daatšadest kirjutanud „Doktor Živago“ luuletuse „Küünal põles laual“. Protesti kirjeldustes on antud mõista, et küünaldega rongkäik oligi inspireeritud sellest seosest.

Hiljutises artiklis Moskva protestidest rohealade kadumise vastu mainib üks Ameerika ajakirjanik „sadasid keskkonnakaitsjaid“, kes kogunesid Dubki parki.[16] Mida aga tähendab tänasel Venemaal olla keskkonnakaitsja? Peterburi ajakirjanik Angelina Davõdova, kes on 2008. aastast keskkonnaprobleeme käsitlenud, väidab, et hoolimata hiljutistest tagasilöökidest on „keskkondlikud sõnumid hakanud Venemaal aegamisi pinda võitma“ ja näha on „kasvavat hulka kodanikuühiskonna liikumisi ja algatusi“, mis tegelevad sageli just kohalike vaidlustega.[17] Kas Dubki pargi kaitsjad määratleksid ennast rohelistena? Ksenia Kirilenko kirjeldab oma reportaažis „lapsevankriga emasid, koolilapsi ja üliõpilasi, loovintelligente ja keskealisi õppejõude koos kõikide teiste Timirjazevi rajooni murelike elanikega“.

Dubki protestid nagu teisedki hiljutised protestiaktsioonid, mida kodanikud on korraldanud armastatud paikade korruptiivse ja hingehävitava laastamise vastu, annavad tunnistust loovusest, sügavatest tunnetest ning isegi linnaelanike seas juurdunud arusaamisest, et puud kui elusolendid on meie kaaslased. Need annavad tunnistust ka kirglikest ja ülihoolikatest püüetest nõuda seaduste järgimist.

Neis ja muudes protestides avalduv poliitiline esteetika kasutab teatavat kollaažitehnikat – kodanikuvapruse traditsioonide ühendamist ikoonilise retoorika ja rituaaliga, mis on kõik kohandatud postsovetlikule Venemaale. Meelde tulevad teisedki näited. 2000. aastal avaldas Peterburi ajaleht Tšas Pik arvamuskirjutise kohal, mis kutsus üles taastama riigi keskkonnaametit (mille Putin oli ära kaotanud), kollaaži (vt pilti 2), milles olid ülestikku pandud kaks ikoonilist vene maali – Repini “Riiginõukogu juubeliistung” (1903) ja Šiškini “Krahvinna Mordvinovale kuuluvas metsas Peterhofis” (1891). Kollaaž kujutab Venemaa parlamendisaadikuid metsas; see kujutab ruumi, milles seadusandjad peaksid istuma puude vahel, justkui puud ise oleksid kõrgeimad seadusandjad. Pildi juurde käiv artikkel tsiteerib Nekrassovit ja tema leinavat Sašat. 2009. aastal meeleavaldusel Peterburi kesklinna kavandatud Gazpromi pilvelõhkuja vastu kandis üks naine plakatit, millel enamlaste loosungile „Kogu võim nõukogudele!“ oli antud uus kuju: „Kogu võim seadustele!“ Teise meeleavaldaja käes võis näha plakatit Dmitri Lihhatšovi portreega; rahvamassi kohal seisis auväärse akadeemiku vastas teine plakat, millel Gazpromi torni kavandile oli kleebitud Sauroni silm Tolkieni „Sõrmuste isandast“.

Vene õigusteadlased Aleksei Anissimov ja Anatoli Rõženkov on hiljuti väitnud, et Vene keskkonnaõigus on „ebaefektiivne“, sest järgib „poliitilise võimuladviku mehhanitsistlikku maailmataju“. Nad apelleerivad teiste seas Albert Schweitzerile kui võimalusele ületada „ühiskonna ja looduse ja pidevate loodusprotsesside keeruka vastasmõju lihtsustatud mõistmist“ ning kutsuvad üles „maailmavaate radikaalsele muutusele“ endise Nõukogude Liidu elanike seas.[18] Kuigi Anissimovi ja Rõženkovi analüüs Vene õigusmehhanismidest võib olla korrektne, näib mulle, et nad jätavad tähele panemata keskkonnakaitse ja -hoole tähtsad vene traditsioonid – traditsioonid, millest eesliini aktivistid pidevalt inspiratsiooni ammutavad, kui korraldavad matuseid puudele või tsiteerivad kodanikuluulet. Ameerika looduskaitsja Aldo Leopold on esitanud kuulsa argumendi, et midagi nii tähtsat nagu keskkonnaeetika ei panda kunagi kirja; hilisemal ajal on Ameerika õigusteadlane Jedediah Purdy kaitsnud kujutluse rolli keskkonnaväärtuste väljendamisel. „Kujutlus on midagi ebatäpsemat, hõlmavamat ja vähem viimistletut kui ideed ning see kuulub inimestele nende tegelikus elus, mitte filosoofidele, kes töötavad välja doktriine. Kujutlus on nägemise viis, viis oletada, kuidas asjad peaksid olema.“[19] Põnev – ja võiks öelda, et isegi lootust äratav – ongi see, kuidas niisugused rühmitused nagu Dubki kaitsjad rõhutavad metoodiliselt ja hoolikalt õiguse ja teaduse andmeid, aga sepistavad samas üht kindlat kujutluslikku ja kultuurist sügavalt läbiimbunud kodanikuaktiivsuse-vormi, et kaitsta elu, mida elavad inimesed ja need, kes inimesed ei ole.

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.

[1] J. Costlow, Heart-Pine Russia: Walking and Writing the Nineteenth Century Forest. Ithaca (NY), 2013, lk 84. Suur osa siinsest käsitlusest 19. sajandi metsandusalaste arutelude kohta pärineb sellest uurimusest.

[2] Arv 700 ha on pärit Greenpeace’ilt: https://act.greenpeace.org/ea-action/action?ea.campaign.id=51600&ea.client.id=1863&ea.tracking.id=activatica.

[3] Goldmani auhinna põhjenduse võib leida siit: http://www.goldmanprize.org/recipient/evgenia-chirikova/.

[4] Эхо Москвы, „Разворот (утренний)“, 20.04.2016. http://echo.msk.ru/sounds/ 1750954.html.

[5] S. Brain, Song of the Forest: Russian Forestry and Stalinist Environmentalism, 1905–1953. Pittsburgh, 2011.

[6] Filosoof Konstantin Leontjev tsiteerib piiskop Nikanori pikka arutlust „liiga kiirelt elamise ohtudest“, kus on mh palju juttu metsaraie keskkondlikust ja vaimsest mõjust. К. Леонтьев, Восток, Россия и славянство. Moskva, 1886.

[7] B. Bonhomme, Forests, Peasants, and Revolutionaries: Forest Conservation and Organization in Soviet Russia. 1917–1929. Boulder (CO), 2005.

[8] C. Ely, This Meager Nature: Landscape and Nationality in Nineteenth-Century Russia. DeKalb (IL), 2003.

[9] D. R. Weiner, Models of Nature: Ecology, Conservation, and Cultural Revolution in Soviet Russia. Bloomington, 1988; D. R. Weiner, A Little Corner of Freedom: Russian Nature Protection from Stalin to Gorbachev. Berkeley, 1999; vt ka: http://wild-russia.awardspace.com/default.htm.

[10] J. Costlow, Heart-Pine Russia, „Introduction“.

[11] Д. Лихачев, Экология культуры. Москва, 1979, nr 7, lk 173–179. Vt ka: M. Sonevytsky, A. Ivakhiv, Late Soviet Discourses of Nature and the Natural: Musical Avtentyka, Native Faith, and „Cultural Ecology“ after Chornobyl. Rmt-s: Current Directions in Ecomusicology. Toim. A. S. Allen, K. Dawe. New York, 2015.

[12] http://park-dubki.info/ pakub väga mitmesugust informatsiooni, lugusid, fotosid ja linke.

[13] К. Кириленко, Парк „Дубки“ как символ мужества. За что стоят люди на Ивановской? http://park-dubki.info/articles/articles/za_chto_stoim.html.

[14] https://www.youtube.com/watch?v=R-hhrqCszRI.

[15] Vt C. Stone, Should Trees Have Standing? Southern California Law Review, 1979, kd 45, lk 450–487.

[16] http://www.rferl.org/media/video/russia-green/27844673.html.

[17] C. Johnson, The Project Helping Russian Reporters Speak Out About Environmental Abuse. The Guardian,04.12.2015.

[18] A. Anisimov, A. Ryzhenkov, Linking Environmental Legislative Inefficiency to Lack of an Environmental Philosophy. Environmental Policy and Law, 2015, kd 45, nr 3/4, lk 145, 154. Originaali kursiiv.

[19] J. Purdy, After Nature. Cambridge, 2015, lk 22. 

 

Artikkel ilmus oktoobri Vikerkaares.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerkaar



Ans. Andur

Nädala video: Ans. Andur - "Amatöör"

Heidame nurka kareda teki, sest Ans. Andur on avaldanud tulevase plaadi esimese singli "Amatöör". Mõnus indie-estraad, mis sulatab lume akna taga ja toob tagasi soojad suveilmad.

Urmas Vadi

Urmas Vadi: sisemisest ilust

Käisin nädalavahetusel kooli sünnipäeval. Kool sai 60, mina sain talvel 40. Kooli ruumid olid eksimiseni muutunud. Mis aga oli huvitav, et õpetajad olid täpselt sellised nagu 25 aastat tagasi. Mõnda õpilast aga ei tundnud äragi.

Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Edward von Lõngus Christianias

Galerii: tänavakunstnik Edward von Lõngus tutvustab Eestit Kopenhaagenis

Eesti tipp-tänavakunstnik Edward von Lõngus jõudis üle-Euroopalise (R)estart Reality tuuriga Taani pealinna Kopenhaagenisse, püstitades kolme strateegiliselt olulisse asukohta Eestit tutvustavad kunstiteosed. Kaasaegse kunsti keskkonna NOAR eestvedamisel üllatavad digitehnoloogiaga põimitud silmapaistvad teosed kokku koguni kümne Euroopa pealinna elanikke.

Arhitektuur
Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

MUUSIKA
Arvamus
Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: