Peeter Helme: kas trepil pähe tulnud vaimukust tasub kohe sotsiaalmeediasse kirja panna?
Prantslastel on fraas "l'esprit de l'escalier", mis tähendab midagi sellist nagu trepivaimukus või trepinali. Selle all mõeldakse olukorda, kui näiteks lõbuses seltskonnas on omavahel teravmeelitsetud, kellelgi tuleb aga parim kild või hea vastus mõnele kõlanud tarkusele pähe alles siis, kui ta on ise juba astuma hakanud ning laskub trepist alla.
Ise võib see inimene ju itsitada, aga on juba hilja naasta ja demonstreerida kõigile oma hilinenud andekust. Ei, tuleb siis lihtsalt tunnistada, õige hetk on möödas. Muutunud selleks, mida meie ajaliste olenditena tajume kaduviku, minevikuna. Läinud. Kõik.
Omamoodi kurb, aga mitte ainult – hetkede kaduvus aitab meil neid ühtlasi ka hinnata. Kui saaksime iga hetke tagasi kerida, korrata ja parandada, siis devalveeruksid momendid mõõtmatult ning millelgi poleks enam väärtust.
Samas on tehnika kaasabil midagi sellist meiega ja me ümber toimumas. Mitte absoluutsel skaalal, aga natuke küll. Pean silmas, et inimestevahelise suhtluse üha suurema kandumise tõttu sotsiaalvõrgustikesse on seesama trepivaimukus leidnud uue lahenduse või hingamise: Facebookis või Twitteris kildu rebides jäävad need naljad sinna üldjuhul püsima ning vahel kellegagi teravmeelsusi vahetades võib vabalt juhtuda, et kuvarile teksti genereerimisse tekib paus. No ei tule õige asi pähe! Ei meenu mingi fakt, ei karga kõige õigemad sõnad pähe ja jutt jääbki sinnapaika.
Jääb sinnapaika hetkeni, mil hea kild meenub. See võibki vabalt juhtuda trepist laskudes ja analüüsides peas äsjast ekraanivestlust oma sõprade-tuttavate või ka üsna võõraste inimestega, kellega ühiste huvide või ühise silmaringi pärast on sõlmitud nähtus, mida Facebook nimetab miskipärast sõpruseks – eelistaksin ise öelda lihtsalt "kontakt".
Ja siis ongi võimalik võtta kas või trepimademel seisatades taskust telefon ning panna ootamatult pähe tulnud vaimukus kohe kirja. Või oodata ja seedida mõtet veel päeva või paar ning võtta siis uuesti üles katkenud suhtlusvoog.
Nõnda tehes me mingis mõttes ületame aja, sest kui suuline vestlus katkeb, on üldjuhul üsna raske – või absurdne – jätkata katkenud kohalt mitu päeva või nädalat hiljem. Kirjasõna puhul on see lihtsam – kõik eelnenud laused ja fraasid on ju olemas ning iga lugeja saab toimunud vestluse enda jaoks uuesti ellu äratada.
Võib muidugi küsida: kas me nii mitte aja enese vastu ei astu? Kas me mitte ei kahjusta hetkede väärtuslikkust ega mässi end katkenud suhtlusvooge lõputult taaselustades elu enda loogikaga vastu minevatesse seosteahelatesse?
Mingis mõttes see muidugi pole nii. Kui mõelda kas või raamatutele, siis on nad ju aegade algusest peale olnud üksteisega dialoogis, autorid on rääkinud oma eelkäijatega neile kord vastu vaieldes, kord aga eelnevate põlvkondade mõttelõnga jätkates.
Kuid tegemist on ainult erineva tempoga – kümme aastat hiljem ilmunud raamat on ikkagi l'esprit de l'escalier, mis paratamatult saabub ikka liiga hilja, et olla lihtsalt jätk. Ta võib olla uus algus. Aga see on juba üks hoopis teine asi.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar