Hedvig Hanson: maaelu romantika & reaalsus ({{commentsTotal}})

Autor: Siim Lõvi /ERR

Nii paljud linnatuttavad, kes mulle maale külla tulevad, õhkavad looduseilu ja talumaja kodusust kogedes: “Ah, milline romantika!” Selles õhkamises on igatsust ja samas kurblikku veendumust, et nemad maal elada ei saaks.

Hedvig maal I Foto: erakogu

Hedvig maal I Foto: erakogu

Nii mõnedki on siiski küsinud, et kuidas see maal elamine ikkagi võimalik on. Peamiselt tuntakse huvi, et kuidas on võimalik ühendada töö- ja maaelu ning et kas igav ei hakka. Esimene küsimus on muidugi põhjendatud, aga teine teeb isegi nalja.

Uskuge mind, kui sul on maamaja, aed ja sul on vaja sõita linna vahet, ei tekigi aega, kui igav võiks hakata. Siinkohal võiksin tsiteerida oma töökat karjala-soomlasest vanaema, kes ikka ütles, et igav on ainult lollidel ja laiskadel! Ei, igav tõesti maal ei hakka, kui oled töökas ja kui naudid loodusega kooskõlas elamist.

Üks mu maal elav tuttav on öelnud, et mis teatrit ja kino tal vaja,  kui loodus pakub tõelisi vaatemänge. Looduse ilu, õhu puhtus ja meeliülendav avarus on kindlasti ka peamised põhjused, miks mina eelistan maal elada. Puhas allikavesi, mis voolab su kodu lähedal, rikkalikud seene- ja marjametsad, selged tähistaevad – on siis veel suuremaid rikkusi sel Maal?

Küllap on määravad ka meie lapsepõlvekogemused – kes maal või väiksemas linnas kasvanud, tahavad ikka sellesse rahusse tagasi, isegi, kui ainult unistustes. Terve elu linnas elanud inimesed ei pruugi maavaikuse ja aeglase tempoga iial harjuda ja ega kõik peagi maale elama tulema, sest siis poleks ju varsti maal seda rahu! Usun, et maal elamine sobiks eelkõige just tegusatele ja töökatele või siis ülitundlikele loomeinimestele – kirjanikele, kunstnikele, heliloojatele… Ja naistele!

Viimati lugesin uurimust, mis väitis, et naisele sobib suurepäraselt maaelu ja aias tegutsemine, sest see toetab naise hormonaalseid protsesse ning loomulikku naiselikkust. Mina olen selle ära tundnud.

Linnas olen üleerutunud, sealne kiire tempo, inimeste, tegevuste, meelelahutuse rohkus ei luba mul keskenduda ja süveneda, mida ma väga vajan, et olla tasakaalus.

Ja muidugi – õhk!

Õhu kvaliteedi vahest hakkab väga teravalt aru saama, kui maalt sõita linna – olen linna jõudnuna füüsiliselt tundnud õhupuudust! Igaüks teab ka vastupidist kogemust – kui linnast maale jõudes saad kopsud osoonirikast õhku täis tõmmata ja tõesti hingad!

Toon näitena linna- ja maaelu peamisest kõnekast erinevusest ikka seda, et kui mulle inimesed linnast külla tulevad, jäävad nad tihtipeale tundideks magama ja seda keset päeva! Lõpuks saavad nad stressirattalt maha ja värske õhk niidab nad omakorda, on puhas rõõm näha, kui külalised saavad end välja puhata. Tean muusikut, kes käib end maakodus “välja magamas”, nagu ta ütleb.

Tõepoolest – uni, mis on üks olulisemaid inimese vaimse ja füüsilise tervise allikaid, maitseb siin hästi. Pimedal ajal on toas kottpime, sest pole tänavavalgustust, mis aknast sisse paistaks. (Harjumatult valge on see-eest täiskuuöödel) Loomulik valgus või pimedus soodustavad samuti uinumist. Linnainimesed on küll tihti üleväsinud, aga paradoksaalsel viisil on neil samas unega probleeme, sest pole vaikust ega rahu, ei seesmiselt, ei väliselt. Mitmed mu linnatuttavad kasutavad unerohtu, et magama jääda.

Maal elav inimene ei pea käima end aeroobika- ja jõusaalides füüsiliselt vormis hoidmas ja väsitamas. Mõõdukas töö värskes õhus on loomulik ja tõhus liikumisviis, lisaks saab miskit kasulikku ka tehtud. Ses suhtes sobib maaelu hästi ka mehele – tal on võimalik säilitada oma mehelikkus ja vorm vajalikku tööd tehes. (Ettevaatust – teadagi, et liigse füüsilise tööga on ka võimalik end ära tappa! Töö ja puhkus olgu ikka tasakaalus.)

Mis seal salata – naisel ilma meheta oleks maal raske elada, just praktilise poole pealt. Ikka on raskeid töid, mis vajavad mehe käsi, tehnilist taipu või otsest jõudu.

Üks mu tuttav üksik naine, kes elas linnas, otsustas, et tema tahab oma maamaja, oma kasvuhoonet, aeda, maalilist vaadet…ning koliski pojaga sügavale Lõuna-Eesti metsa. Algus oli tõesti romantiline, aga maatöö hakkas pikapeale väsitama. Maja vajas pidevat remonti ja lõpuks ei olnud ka puude saagimine ja tassimine metsast lihtne. (Sealses külas polnud sugugi lihtne leida abilist-töömeest. Need, kes oskasid ja jaksasid tööd teha, olid läinud linna või välismaale, ülejäänud mehed eelistasid töötegemise asemele pigem juua ja valitsust kiruda)

Jah, suvel oli soe ja kena küll, kiigud õunapuuõites puu all ja uneled….aga talviti, kui vahel ei saanud lumerohkuse tõttu kodust väljagi, kiskusid meeleolud lausa depressiivseks. Ja nii ta kolis linna tagasi, tõsi, mitte enam Tallinnasse, vaid väiksemasse linna. Tean veel mitut perekonda, kes suure entusiasmiga kolisid maale elama, et seal lapsi (ja lambaid!) kasvatada ning koos idüllilist maaelu nautida. Aga töö ja laste koolid kiskusid linna tagasi ning lõpuks sai maa- ja linnavahet sõitmine nii koormavaks, et otsustati romantilisest plaanist realistlikuma variandi kasuks loobuda.

Nii pendeldavadki paljud eestlased, kel võimalust, ikka linnakorteri ja maamaja vahet. Ning alles siis, kui lapsed iseseisvad, otsustatakse lõpuks maaelu kasuks, seda juhul, kui siis veel võimalust ja jaksu tööd teha.

Arvatakse, et maal pole kellegagi suhelda. Eks sellega on nii ja naa.

Üks Eesti loodusemees on öelnud, et temale maaelu ei sobi, sest külaühiskond ei ole talle meeltmööda ja kui sa ei suhtle, siis sind ei võeta omaks.

Tõtt-öelda on asjad nii, et jah, eesti külades elab palju eluheidikuid, kes isegi sulgunud ega suhtle kellegagi, tüüpiline ettekujutlus maal elavatest meestest on kahjuks ikka kui paadunud joodikutest. Peab tunnistama, et ostsin ja müüsin kümme aastat tagasi ühe maamaja mõnekuuse vahega just sel põhjusel, et nägin ümbruskonnas vaid asotsiaalseid tüüpe. Küllap oleks leidunud ka kultuursemaid inimesi, aga kui õuelt hakkasid kaduma asjad, ei tundunud paik enam kodune.

Teisel valikul olid palju kenamad vaated. Nii inimeste kui loodusvaadete poolest. On nooremaid, tegusaid inimesi, isegi lapsi!(mis on küllalt haruldane), küla on hoolitsetud ja siin on ka külamaja-raamatukogu ning toimub sportlikke külaüritusi. Seega, paika valides oleks oluline, et küla tõesti elaks.

Suhtlusega on nagu on. Suvel, järve ääres, näed ikka inimesi ja suhtled, pimedamal ajal külarahvas õues ei käi, nähtavasti istuvad teleka ees ja kütavad ahjusid. Aga eks kultuursetel, linnast tulnud inimestel on ju nagunii oma sõbrad, kes külla tulevad või kellele külla minna, kui suhelda tahetakse. Arvan, et ülisotsisaalsed inimesed jällegi ei pruugi maaeluga täielikult sobituda.

“Aga minu laulukoor? Joogatunnid? Kontserdid?”, küsis ahastuses mu sõbranna, kellele soovitasin kord maaelu.

Vastaksin et looduse vaatemängud on neist võrratumad.

Nähatavasti on maale elama minek teadlik valik ja küllap hing tunneb selle ära, mis temale võiks sobida või mitte. On neid, kes tulevad maale, proovivad ja loobuvad unistusest praktilistel kaalutlustel, on neid, kes on veendunud, et see neile üldse ei sobi, et “nemad tahavad ikka olla elu keskel” ning neid, kes armuvad maaelusse täielikult, ning on nõus elama üle ka pikad talved ja pimeduse, lõppematu töötegemise ja pideva maa- ja linnavahet sõitmise. Et nautida eraldatust,  hingata värsket õhku ning tunda end osakesena loodusest, elades täiel rinnal kaasa looduse aastaringile, saades otseühenduse Kõiksuse energiaga (netiühendus võib olla aeglasem!)

Kõlab romantiliselt? Võin kinnitada, see on täiesti reaalne romantika – kui oled selleks valmis, kui vajad seda kogu hingest. Kui teisiti ei saa.

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa.

Artikkel portaalist Edasi.org.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: edasi.org



Keelesäuts. Kas 101 sõjasaadikut?

Kui küsida otse, kes on parlamentäär, siis usun, et kõik teavad, et see on ühe sõdiva poole volitatud läbirääkija teise sõdiva poolega ehk parlamentäär on sõjasaadik, vastasega läbi rääkima saadetud isik.

Andres Levald. Linnamets pole vaid loodusand

Tallinna linna metsade omandisuhted ei soodusta nende sihipärast arendamist linlaste elukeskkonna parandamise nimel.

Vestlusring. Muidu kena inimene, aga kriitik

Mõnigi kriitik viskab pärast debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorar ei kaalu üles sildistamist ja pimedat viha.

Kadri Lepp: Viljandis läks aega, et kohaneda väikelinna naljakate asjadega

Juba esmaspäeval toimub äsja taasavatud Ugala teatrimajas suur teatriauhindade gala. Nominatsiooni eriti magusas kategoorias - parim naispeaosatäitja -, sai Ugala näitleja Kadri Lepp Anna rolli eest suvelavastuses "Kõrboja perenaine", mida mängitakse ka tänavu suvel.

Ivi Eenmaa: eelistan head raamatut käes hoida

"Prillitoos" käis külas raamatukogundusspetsialistil Ivi Eenmaal, kes rääkis muuhulgas, mida ta arvab sõnast "paberkandja".

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mudlum. Qiaotou nööp

Mida saab inimene, kes on kõikidest maailma asjadest juba kirjutanud, veel lisaks öelda? On ju nii, et kui igasuguseid asju on juba lehekülgede viisi kirjeldatud ja nimepidi üles loetud, sukatrippidest sulgpallideni, peale selle veel kõvasti pead murtud nende filosoofilise tähenduse üle, et misasi üks asi ülepea on ja muud sellist loba, siis nagu ei jäägi peaaegu mitte midagi enam järele?

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
"MI" otsib muusikat autovaruosadest ja elektroonikast

Veebruari lõpul andis ERSO kontserdi "Alternatiivne energia", kus põimiti orkestrimuusikaga kokku elektroonika ja live-videolahendused. Märtsis esitles alternatiivseid musitseerimisviise Tallinnas saksa DJ Henrik Schwartz. Noppeid nendest nägi neljapäevases muusikasaates "MI", toimetaja Hele-Maria Taimla kirjutas kohtumisest Schwartziga ka artikli.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.