Hedvig Hanson: maaelu romantika & reaalsus ({{commentsTotal}})

Foto on illustratiivne
Foto on illustratiivne Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Nii paljud linnatuttavad, kes mulle maale külla tulevad, õhkavad looduseilu ja talumaja kodusust kogedes: “Ah, milline romantika!” Selles õhkamises on igatsust ja samas kurblikku veendumust, et nemad maal elada ei saaks.

Hedvig maal I Foto: erakogu

Hedvig maal I Foto: erakogu

Nii mõnedki on siiski küsinud, et kuidas see maal elamine ikkagi võimalik on. Peamiselt tuntakse huvi, et kuidas on võimalik ühendada töö- ja maaelu ning et kas igav ei hakka. Esimene küsimus on muidugi põhjendatud, aga teine teeb isegi nalja.

Uskuge mind, kui sul on maamaja, aed ja sul on vaja sõita linna vahet, ei tekigi aega, kui igav võiks hakata. Siinkohal võiksin tsiteerida oma töökat karjala-soomlasest vanaema, kes ikka ütles, et igav on ainult lollidel ja laiskadel! Ei, igav tõesti maal ei hakka, kui oled töökas ja kui naudid loodusega kooskõlas elamist.

Üks mu maal elav tuttav on öelnud, et mis teatrit ja kino tal vaja,  kui loodus pakub tõelisi vaatemänge. Looduse ilu, õhu puhtus ja meeliülendav avarus on kindlasti ka peamised põhjused, miks mina eelistan maal elada. Puhas allikavesi, mis voolab su kodu lähedal, rikkalikud seene- ja marjametsad, selged tähistaevad – on siis veel suuremaid rikkusi sel Maal?

Küllap on määravad ka meie lapsepõlvekogemused – kes maal või väiksemas linnas kasvanud, tahavad ikka sellesse rahusse tagasi, isegi, kui ainult unistustes. Terve elu linnas elanud inimesed ei pruugi maavaikuse ja aeglase tempoga iial harjuda ja ega kõik peagi maale elama tulema, sest siis poleks ju varsti maal seda rahu! Usun, et maal elamine sobiks eelkõige just tegusatele ja töökatele või siis ülitundlikele loomeinimestele – kirjanikele, kunstnikele, heliloojatele… Ja naistele!

Viimati lugesin uurimust, mis väitis, et naisele sobib suurepäraselt maaelu ja aias tegutsemine, sest see toetab naise hormonaalseid protsesse ning loomulikku naiselikkust. Mina olen selle ära tundnud.

Linnas olen üleerutunud, sealne kiire tempo, inimeste, tegevuste, meelelahutuse rohkus ei luba mul keskenduda ja süveneda, mida ma väga vajan, et olla tasakaalus.

Ja muidugi – õhk!

Õhu kvaliteedi vahest hakkab väga teravalt aru saama, kui maalt sõita linna – olen linna jõudnuna füüsiliselt tundnud õhupuudust! Igaüks teab ka vastupidist kogemust – kui linnast maale jõudes saad kopsud osoonirikast õhku täis tõmmata ja tõesti hingad!

Toon näitena linna- ja maaelu peamisest kõnekast erinevusest ikka seda, et kui mulle inimesed linnast külla tulevad, jäävad nad tihtipeale tundideks magama ja seda keset päeva! Lõpuks saavad nad stressirattalt maha ja värske õhk niidab nad omakorda, on puhas rõõm näha, kui külalised saavad end välja puhata. Tean muusikut, kes käib end maakodus “välja magamas”, nagu ta ütleb.

Tõepoolest – uni, mis on üks olulisemaid inimese vaimse ja füüsilise tervise allikaid, maitseb siin hästi. Pimedal ajal on toas kottpime, sest pole tänavavalgustust, mis aknast sisse paistaks. (Harjumatult valge on see-eest täiskuuöödel) Loomulik valgus või pimedus soodustavad samuti uinumist. Linnainimesed on küll tihti üleväsinud, aga paradoksaalsel viisil on neil samas unega probleeme, sest pole vaikust ega rahu, ei seesmiselt, ei väliselt. Mitmed mu linnatuttavad kasutavad unerohtu, et magama jääda.

Maal elav inimene ei pea käima end aeroobika- ja jõusaalides füüsiliselt vormis hoidmas ja väsitamas. Mõõdukas töö värskes õhus on loomulik ja tõhus liikumisviis, lisaks saab miskit kasulikku ka tehtud. Ses suhtes sobib maaelu hästi ka mehele – tal on võimalik säilitada oma mehelikkus ja vorm vajalikku tööd tehes. (Ettevaatust – teadagi, et liigse füüsilise tööga on ka võimalik end ära tappa! Töö ja puhkus olgu ikka tasakaalus.)

Mis seal salata – naisel ilma meheta oleks maal raske elada, just praktilise poole pealt. Ikka on raskeid töid, mis vajavad mehe käsi, tehnilist taipu või otsest jõudu.

Üks mu tuttav üksik naine, kes elas linnas, otsustas, et tema tahab oma maamaja, oma kasvuhoonet, aeda, maalilist vaadet…ning koliski pojaga sügavale Lõuna-Eesti metsa. Algus oli tõesti romantiline, aga maatöö hakkas pikapeale väsitama. Maja vajas pidevat remonti ja lõpuks ei olnud ka puude saagimine ja tassimine metsast lihtne. (Sealses külas polnud sugugi lihtne leida abilist-töömeest. Need, kes oskasid ja jaksasid tööd teha, olid läinud linna või välismaale, ülejäänud mehed eelistasid töötegemise asemele pigem juua ja valitsust kiruda)

Jah, suvel oli soe ja kena küll, kiigud õunapuuõites puu all ja uneled….aga talviti, kui vahel ei saanud lumerohkuse tõttu kodust väljagi, kiskusid meeleolud lausa depressiivseks. Ja nii ta kolis linna tagasi, tõsi, mitte enam Tallinnasse, vaid väiksemasse linna. Tean veel mitut perekonda, kes suure entusiasmiga kolisid maale elama, et seal lapsi (ja lambaid!) kasvatada ning koos idüllilist maaelu nautida. Aga töö ja laste koolid kiskusid linna tagasi ning lõpuks sai maa- ja linnavahet sõitmine nii koormavaks, et otsustati romantilisest plaanist realistlikuma variandi kasuks loobuda.

Nii pendeldavadki paljud eestlased, kel võimalust, ikka linnakorteri ja maamaja vahet. Ning alles siis, kui lapsed iseseisvad, otsustatakse lõpuks maaelu kasuks, seda juhul, kui siis veel võimalust ja jaksu tööd teha.

Arvatakse, et maal pole kellegagi suhelda. Eks sellega on nii ja naa.

Üks Eesti loodusemees on öelnud, et temale maaelu ei sobi, sest külaühiskond ei ole talle meeltmööda ja kui sa ei suhtle, siis sind ei võeta omaks.

Tõtt-öelda on asjad nii, et jah, eesti külades elab palju eluheidikuid, kes isegi sulgunud ega suhtle kellegagi, tüüpiline ettekujutlus maal elavatest meestest on kahjuks ikka kui paadunud joodikutest. Peab tunnistama, et ostsin ja müüsin kümme aastat tagasi ühe maamaja mõnekuuse vahega just sel põhjusel, et nägin ümbruskonnas vaid asotsiaalseid tüüpe. Küllap oleks leidunud ka kultuursemaid inimesi, aga kui õuelt hakkasid kaduma asjad, ei tundunud paik enam kodune.

Teisel valikul olid palju kenamad vaated. Nii inimeste kui loodusvaadete poolest. On nooremaid, tegusaid inimesi, isegi lapsi!(mis on küllalt haruldane), küla on hoolitsetud ja siin on ka külamaja-raamatukogu ning toimub sportlikke külaüritusi. Seega, paika valides oleks oluline, et küla tõesti elaks.

Suhtlusega on nagu on. Suvel, järve ääres, näed ikka inimesi ja suhtled, pimedamal ajal külarahvas õues ei käi, nähtavasti istuvad teleka ees ja kütavad ahjusid. Aga eks kultuursetel, linnast tulnud inimestel on ju nagunii oma sõbrad, kes külla tulevad või kellele külla minna, kui suhelda tahetakse. Arvan, et ülisotsisaalsed inimesed jällegi ei pruugi maaeluga täielikult sobituda.

“Aga minu laulukoor? Joogatunnid? Kontserdid?”, küsis ahastuses mu sõbranna, kellele soovitasin kord maaelu.

Vastaksin et looduse vaatemängud on neist võrratumad.

Nähatavasti on maale elama minek teadlik valik ja küllap hing tunneb selle ära, mis temale võiks sobida või mitte. On neid, kes tulevad maale, proovivad ja loobuvad unistusest praktilistel kaalutlustel, on neid, kes on veendunud, et see neile üldse ei sobi, et “nemad tahavad ikka olla elu keskel” ning neid, kes armuvad maaelusse täielikult, ning on nõus elama üle ka pikad talved ja pimeduse, lõppematu töötegemise ja pideva maa- ja linnavahet sõitmise. Et nautida eraldatust,  hingata värsket õhku ning tunda end osakesena loodusest, elades täiel rinnal kaasa looduse aastaringile, saades otseühenduse Kõiksuse energiaga (netiühendus võib olla aeglasem!)

Kõlab romantiliselt? Võin kinnitada, see on täiesti reaalne romantika – kui oled selleks valmis, kui vajad seda kogu hingest. Kui teisiti ei saa.

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa.

Artikkel portaalist Edasi.org.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: edasi.org



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Vanainimene Moskva metroos kerjamas

Peeter Helme raamatusoovitus. Dmitri Gluhhovski, "Metro 2035"

Räägin üle pika aja ühest ulmeromaanist. Viimati sai seda siin tehtud mais, mil tutvustasin Kaido Tiigisoone mahukat raamatut „Kus pingviinid ei laula“. Tänase teosega on Tiigisoone romaanil vaid nii palju pistmist, et ka Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ on erakordselt mahukas köide, pea 500 lehekülje paksune, ning ka selle raamatu tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, täpsemalt aastas 2035, nagu juba pealkiri aimata laseb.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: