Arvustus. Noored mehed lustivad ehk kiusamisest krambivabalt
"Kummi T" Von Krahli Teatris
Lavastaja: Priit Võigemast (Linnateater)
Mängivad: Kait Kall, Ott Kartau, Tõnis Niinemets, Priit Pius (Tallinna Linnateater)
Lavastus vanusele 7-77
Esietendus 12. oktoobril 2016
Priit Võigemast on lasteraamatu "Kummi-Tarzan" lavastamisele lähenenud täiesti rutiini- ja krambivabalt, ehkki selline tõsine teema nagu kiusamine võib just sellise hoiaku kaasa tuua. Võigemast õnneks algmaterjali ja teemat ei karda, nii et kramplik-tõsise käsitluse asemel näeme laval hoopis nelja noort meest rohke fantaasiaga lavastatud materjali etendamist täielikult nautimas ja materjaliga lustimas. Tõepoolest, vaataja näeb, et kiusamine on väga lõbus tegevus. Ent muretsemiseks pole põhjust - nii lavastajal kui ka näitlejatel on süda õige koha peal ja mõte - et erinev olla on okei ja talvel märgade pükstega koju minna ebameeldiv - jõuab kenasti kohale.
Kogu etenduses kasutatakse pidevalt võõritusefekti: neli näitlejat etendavad raamatut rõhutatult peatükkide kaupa, pidevalt rolle vahetades ja mängu iga pala vahepeal katkestades, toimunu üle arutledes ja uusi ülesandeid laiali jagades. Etendus ka algab arupidamisega, milles siis õigupoolest seisnes nõrgukese ja kiusatava Ivan Olseni ehk Kummi-Tarzani probleem. Seegi toimub lustakas võtmes, nii et publik (esietendusel tundus enamik lapsi pigem alla kui üle seitsme olevat) elab saalist entusiastlikult kaasa.
Tundub, et lavastus on valminud ohtrate improvisatsiooniliste proovide tulemusel, kuhu iga näitleja on oma tugeva panuse andnud. Nagu ka Võigemast ise esietendusejärgselt ütles: talle meeldib töötada näitlejatega, keda ei pea sütitama, vaid kes süttivad ise. Ja seda nad tõepoolest teevad.
Lugude jutustamisel on hoidutud liigsest butafooriast, selle võrra enam on ruumi jäänud fantaasiale, ning see on tõesti piiritu. Kuidas etendada üht väga pikka rattasõitu? Aga kuidas kehastada ema, kui sul tegelikult on habe? Milline on üks tüüpiline kehalise kasvatuse õpetaja? Ning kuidas käitub õpetaja, kui tal katus ära sõidab? Igas stseenis lahendatakse ports fantaasiat ja tugevat füüsist ning huumorimuskleid eeldavat etüüdi, kusjuures kordagi ei jääda materjalile alla.
Tõnis Niinemetsa koomikutalenti on lavastuses oskuslikult ära kasutatud. Temast nakatuvad teisedki ning tundub, et mitmed naljad sünnivad käigu pealt, sest poisid purtsatavad isegi korduvalt teineteist kuulates üllatusest naerma. Kohati meenuvad "Kreisiraadio" ja "Monty Pythoni" eredamad hetked - see siin pole tõepoolest üksnes lastetükk ning saalis viibivate täiskasvanute eest on samuti korralikult hoolt kantud: jämekoomilises võtmes huumor (mille peale lapsed on muidugi naerust kõveras) jõuab ka päris julgete pedenaljadeni, mida noorem iga kindlasti sellisena ei mõista. Seega on igale vanusele oma naljad garanteeritud.
Kohati meenutas huumor NO99 lavastuses "Suur õgimine" kohatud vabastavat groteski, mille peale võis ka vaataja endast pulga välja tõmmata ja häbitult labaste naljade peale end tühjaks pugistada (lav. Lauri Lagle). Kuivõrd "Suures õgimises" mängis ka Priit Võigemast, võis tal vabalt olla kuklasagarasse sellest veel inspiratsiooni jäänud, mida "Kummi T-s" edasi arendas. See huumor on siiski üdini soe.
Kiusamisele lavastuses mingi suure paatose ega moraaliga ei läheneta. Kogu lugu mängitakse huumorivõtmes puust ja punaselt ette ning vaataja saalis - olgu ta suur või väike - saab ise ka ilma tseremoonitsemata aru, et ehkki teatris on kiusamist naljakas vaadata, pole see tegelikult okei.
"Kummi T" on lavastus, mida võib julgelt minna vaatama ka täiskasvanu, kel alaealist alibiks kaasa võtta pole. See on nagu aus vabastav komöödia, mida me vahel vajame, et lihtsalt oma tuju tõsta ja stressi peletada. Häbenemata hea meelelahutus, hoolimata teema raskusest seal taga. Kuid rasketest asjadest ongi parem läbi huumoriprisma rääkida, siis on neid kergem vastu võtta.
Loodan, et näitlejatel jagub samasugust mängulusti ja värskust ka viiekümne etenduse pärast. Praegu igatahes praksuvad nad nagu noored männihalud kuumas ahjuleegis, teineteist vastastikku sütitades.
Margaret Pärli (9-aastane):
See etendus õpetab, et kedagi ei tohi erinevuse pärast kiusata. Ivan Olsenit kiusati väga palju.
Meil on ka koolis kiusamist, aga seal kiusavad poisid õpetajat. Mind kiusatakse umbes kaks korda aastas laagris, kus minuga ülbatakse (põhjuseta).
Me oleme koolis Kummi-Tarzanist natuke rääkinud ka ja mu parim sõber (pinginaaber) on seda lugenud (talle väga meeldis).
Soovitan etendust kõigile, sest see on väga naljakas nii suurtele kui ka lastele. Näiteks ühel tegelasel oli abielusõrmus sõrmes. Kiusamine oli kõige naljakam, seepärast tekitas see minus ka natuke tunnet, et tahaks kedagi kiusata.
Toimetaja: Rutt Ernits