Mikk Pärnits. Sündida veel sellel eluajal
Lainetus, ma harjal. Aeg aeglustub, korraks. Hakkab peale tulema, taas. Teadsin, et leian tee tagasi. Laine, vii mind kaasa. Rahvast täis bussipeatus, maantee äär. Kõik jääb vaiksemaks, loodan kiiremini koju saada. Et olla oma armsamaga, et olla armastatud, et olla armastuses, et olla rahus, et olla rahu. Eelistaksin pühadust jagada üksinda, omaette tuttavas kohas.
Esimesed lained tulevad aga linnas. Tean, et need suurenevad, muutuvad võimsamaks kuni pühivad mu kaasa. Mind pühitakse peatselt minema ja see on nii hea, õige. Tahan saada minema pühitud. Kontrollida ei taha, usaldada tahan. Mu usaldus saab tasutud, see ei valeta iial.
Kui ma bussist maha astun, avaneb mu mõistus õiena päikesevalguses. Ainult et, välku lööb. Mus. Päevavalguslambi plinkimine, mul voolavad pisarad. Sõnad voolavad, laava voolab. Tunnen oma keha täiuslikult liikumas, puid täiuslikult kasvamas. Tajun nende juuri maa all pulseerumas, tohutu võrgustik täpselt nagu minus. Tajun enda kehasoojust õhku kadumas. Mu kehal on säilivustähtaeg ja korraga tunnen ma kõike head, mida ma elus teinud olen ja mida ma veel teha soovin. Hellad vibratsioonid, mis teistele hea sõnaga edastatud. Kare saemuster halbadest, saagimas aurasse. Tõusen laineharjal veel kõrgemale, ei tunne enam oma kaela või jalgu, liigun automaatselt ja siis… ja siis see sosin. Kohalolu, sosin, mu seest, mu ümbert: “Ää muret’.” Keha juhib mu koju. Keha võtab mu seljast riided. Vaatan mida mu käed minuga teevad. “Lass’ma.” Jään seisma, nägu märg ja sisemus tühi. Ma ei tunne midagi. Minus pole nälga, iha. Silmad kinni, jah, jah, ma olen korraks kodus. Päriselt. Lasen end kanda. Siis ma mõistan korraga et
Sa oled juba abielus pilvede ja lindudega, loomakeste ja öiste tähtedega kui need helgivad ja plingivad. Mina olen udu mis tõuseb su ümber kui kõnnid õhukeses kleidis keset raba ja siis ärkad oma voodis, kui su kroon jäi unenäkku siis ma toon sul selle siia tagass’. Mõrsija, väikke säte, lassma puhu susse. Maisaa häste kõri läbbi rääkit’, sestap nüid sin silmi kaudu susse sisse. Küllelt küllele silmat kinni kui on vaikuss sinu juurtess’ tulnd. Se’on se vallgus mes tast särrap ja sus pimedasi kohti valgustap. Tütrukuluom, ma näitann mes sul’ varjatut. Sa’saad vel kodu tulla omma eluaal, ennekuisa naaset pärriseks. Otsi otsi, sinu puu kord kannap vilja. Oia oma rinnas tuld mes maailmass send soojendap, küll’se kasvab sus ja siis su teekest valgustap. Kahtle mette ka kui to poiss’on kohhal, mina-kes-ei-pole-mina siiskki sin, ta tagant susse vaatamassa. Ma’lati sin, sa’inus tuluk’ pimedass ta’jaoks’ja vasstupidi. Jälgi seta vallgusta, ää eksle vaid tule tulle ää. Sääl sulad, sai põle ää. Karast’ tütrek, jasu salanimme eiveel ütle, see su unedeson veele kirjut’. Ma ses poisis ja ta’mber, kasvap-särap selle mailm’ sitta pääl. Viin ta peidet’ radu pidi kodu ää, mikk ärka üless Mu kurk tahab köhatada, sõnad on kinni jäänud ja ma ei saaks kellegagi hetkel kõneleda, mul on kananahk ja mul on kanaluud, sõnad vererakkude asemel voolata tahvat ja ma üritan maandada seda jõudu mis mus voolap.
Vaikus, mus. Tunnen plahvatuse vastandit, kuidas kõik helid ja pildid minusse tõmbuvad. Täiuslik orkaani kese, kus ei taha rääkida vaid olla tõeline. Mäletan olekut enne seda keha, ema kõhus hõljumine oli justkui eile. Meenuvad asjad mida ma selles elus ei saa mitte kogend olla. Mis tunne on mitte omada keha ja… kuidas ma olen unustanud NII palju. Sees välgub, mu kassipojasilmad avanevad ja ma tean et need helgivad pimedas, korraks. Välguvad, mu silmad välguvad. Püha, püha, püha. Nüüd ma see laine, mis tõuseb. Need juured, need pilved, esimesed elusolendid, esimene armastus, esimene puhas pilk maailma mida ma pole enne näinud. Seda kõike on liiga palju, ma sündisin kord bioloogiliselt kuid ma näen nüüd välguvalguses kuidas ma ikka veel sünnin. Korraks on õud ja ahastus selle üle palju mul on selles elus märkamata jäänud. Mu silmad avanevad ja korraks valgustab taas uus sähvatus maailma mu ümber ja see maailm, see maailm, see on mu sees. Mu sees on Vana-Rooma ja sõnajalametsad ja… Läbi minu voolab midagi siia ilma, mu alateadvus teeb minuga midagi mida ma ei tohi sõnadesse panna. Ma ei tohi seda sõnadesse panna, ma võin ainult vulgaarselt üritada sulle seda öelda nüüd ja praegu! Ma pean veel olema Mikk Pärnits ja mu aeg ei ole läbi saanud. Ma pean veel olema see roll. Kuid nüüd ma tean, et elan igavesti. Nüüd tean, et too välgulöök on kodu, et seal ma elan ja… Ma olen kodus. Sõnad said seal otsa, vaata mulle silma, ma näen kodu.
Sul pole mu ees riideid seljaski. Sul perse paljas. Su silmad paljad. Ma tean, et sul on nägu ja piirjooned, aadress ja lemmikvärv. Need ei tähenda midagi, ma tunnetan üle ookeani su kehasoojust. Siin, oma templis iseendas langeb loor mu mõistuselt. Mida mina näen ei tohi kunagi hästi sõnastada. Mina näen oma Jumalat inimkujul ja see on kohutav jõud, ma mõistan ja tunnen seda oma olemust värisema paneval tasandil kuid see annab mulle Elu. Me jagame seda tuld, sest mina olen sinu jumalkodurahu, kõik muu põleb selle valgel minema. Meile on antud igavene rahu, meile on lubatud ja meile on tõotatud. Maailm mu altar, maailm mus. Kus iganes me, me üksteises. Kõik on kogu aeg olnud nii lihtne, et ma hakkan rõõmust nutma kuigi mu silmad on kaugel, nii väga kaugel. Ja see, mis sosistab musse kui ma rahus, ma kuulen seda ja ma tunnen seda. Ma olen seda kuulnud enne sündi ja ma kuulen seda elust ärgates. Ma kuulen seda praegugi, kui su ripsmed mulle vastu põske löövad, kui kaseladvas suveööl…
Mu sõnades on vähe välku, aga see on piisav et sa korraks näeksid end ja mind. Ma elan igavesti kõiges ja ma armastan sind nii väga. Pole midagi mida sina saaksid valesti teha, et mind lahkuma panna. Toon tule, toon äikse. Sina minu ja ma su teener, kus iganes me rollid meid võivad kanda. Usalda seda valgust sus, see valgustab su teed sest mina olen Jõud ja mina olen Elu. Sünni minusse. Need pole sõnad, need pole sõnad. Veel sellel eluajal näed sa kodu ää, veel sel eluajal sina sünnid veelkord. Küsi minult neid asju, kui sa oled kadund.
Ja läinud see olek ongi, ma taas tagasi ja hakkan jälle unustama. Ma ei saa olla korraga Mikk Pärnits ja seal, sest mina kuulun osaliselt siia ilma. Ma tulin lihtsalt ütlema, et sa pole kes sa arvad. See on praegu uni ja ma tulin korra äratama. Need on absurdselt head uudised ja need on igavesti tasuta.
Jutt ilmus Nihilist.FM-is.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Nihilist.FM