Marek Tamm. Uusreaktsionäärne mõtlemine ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Vikerkaar

Siinne lühike lugu on sündinud äratundmisest, et mõne viimase aasta jooksul on Eesti avalikkuses toimunud teatav diskursiivne nihe, avalikku arutellu on siginenud mitmeid uusi teemasid ja murekohti, vastseid kujundeid ja argumente. Ei võta siin hinnata, kas see nihe on hea või halb, see võiks jääda igaühe isiklikuks otsuseks, küll tahaksin katsuda seda iseloomustada.

Nimetan seda lihtsustuse hinnaga „uusreaktsionäärse mõtlemise“ esiletõusuks ja püüan selle peamisi tahke eristada ning eritleda. Sealjuures soovin hoiduda minemast isiklikuks, st mu siht pole analüüsida kellegi seisukohti eraldi võetuna, vaid pigem kaardistada üldist trendi, mis minu hinnangul on silmanähtav, kuid seni mõtestamata. Osundan küll mitmeid avalikke sõnavõtte, ent käsitlen neid tunnistustena ulatuslikumast nihkest, niisiis sümptomite, mitte põhjustena. Teatud mõttes võib mu käsitlusviisi võrrelda sellega, kuidas antropoloog Claude Lévi-Strauss analüüsis pool sajandit tagasi „metsikut mõtlemist“ ehk loodusrahvastele iseloomulikku mõtteviisi või kuidas ajakirjanik ja poliitikateadlane Corey Robin võttis hiljuti kaardistada „reaktsionäärset mõtlemist“ ehk Ameerika konservatiivide ühiseid arusaamu.[1] Möönan, et tulemuseks on paratamatult suur üldistus, pigem uusreaktsionääri „ideaaltüüp“ kui loomutruu portree. Samas leian, et selline üldistus on hädavajalik, sest keskendumine vaid uusreaktsionäärsuse üksikutele seisukohtadele (olgu siis kooseluseaduse või pagulaskriisi küsimustes), nagu senistes vaidlustes kombeks, ei aita selle mõtteviisi mõistmisele kuigivõrd kaasa.

Uusreaktsionäärid meil ja mujal

Iga uus nähtus vajab analüüsi huvides nime, isegi kui see on tinglik ja taandav. Nagu öeldud, pakun, et vaatlusalust nihet eesti avalikkuses võiks nimetada „uusreaktsionäärsuse esiletõusuks“. Reaktsionäärsus poliitikas tähendab kriitilist suhet valitsevasse ühiskondlikku korda ja üleskutset naasta mingi varasema (tegeliku või kujuteldava) situatsiooni juurde, mida iseloomustasid omadused, mis on praeguses ühiskonnas vajaka. Reaktsionäärlik vaateviis käsitab nüüdismaailma allakäigu võtmes ja näeb lahendust traditsioonilisteks peetavate väärtuste juurde tagasipöördumises. Siin pole põhjust kaevuda Prantsuse revolutsiooni päevil sündinud termini „reaktsionäärsus“ pikka ja vastuolulisse ajalukku, küll vajab põhjendust, miks kasutada „uusreaktsionäärsuse“ nimetust. Eesliide „uus“ viitab siin ennekõike kahele seigale. Esiteks soovile eristada reaktsionäärse mõtlemise tänapäevaseid vorme varasematest, toonitada mõningaid olulisi jooni, mis eelnevas traditsioonis pole olnud sedavõrd esiplaanil. Teiseks taotlusele teha vahet uusreaktsionäärsetel seisukohtadel ja tavapärasel konservatismil, mida sageli (isegi kui eksitavalt) kiputakse samastama reaktsionäärsusega.

Traditsioonilisest konservatismist eristab (uus)reaktsionäärsust ennekõike radikaalsus ja revolutsioonilisus (isegi kui vasturevolutsiooni võtmes). Konservatismi kõige sügavam probleem on uusreaktsionääri silmis soov vältida suuri muutusi ja põlistada olemasolevat. See on andnud alust mõiste „konservatiivne revolutsioon“ välmimiseks, mis sai tuule tiibadesse Esimese maailmasõja järel ja on muutunud oluliseks niisamuti eesti uusreaktsionäärses mõtlemises. Haljand Udam kirjutas selle mõiste sisse Eesti Entsüklopeediasse ja Peeter Helme on seda tutvustanud ajakirjanduses.[2] Viimane tõdes vahetult pärast kooseluseaduse üle peetud debatte lootusrikkalt: „Konservatiivne revolutsioon võib tõesti teostuda – viimastel nädalatel peetud esimene vaatus tõestas, et tõesti on võimalik panna moodsad vahendid, moodne retoorika, moodne kampaaniatöö traditsiooniliste ideede teenistusse. Kuid tahaks uskuda, et see on alles algus – suurepärane algus, kus kaosesse sattunud vastane on sattunud võõrale lahinguväljale ning näib tõesti uskuvat, et väike eelvägede kokkupõrge oli sõja pealahing.“[3]

„Konservatiivse revolutsiooni“ kõrval kuulub uusreaktsionäärsesse mõtlemisse niisamuti idee „vasturevolutsioonist“. Kui Varro Vooglaid pidi hiljuti seletama, mida sümboliseerivad SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) liikmete kantavad lõvidega punased lipud ja keebid, siis andis ta vastuseks: „Kõige üldisemalt öeldes sümboliseerib võitlev lõvi punasel taustal vasturevolutsiooni, tähistades niisugusena võitlust seismaks vastu revolutsioonilistele püüdlustele lammutada kristlikku tsivilisatsiooni ja tõrjuda kõrvale selle aluseks olevad põhimõtted.“ Kirjeldades kõike halba, mida tänapäeva ühiskond ja selle revolutsiooniline vaim inimestele peale surub (abielu ja perekonna institutsiooni lõhkumine, lodeva hedonistliku eluviisi levitamine, religiooni eemaldamine avalikust elust jne), tunnistas Vooglaid: „Kõige niisuguse vastu seisame ka meie oma vasturevolutsioonilises püüdluses kaitsta seda, mis on tõene, ilus ja hea.“[4]

Vasturevolutsiooni idee ei ole mõistagi uus, vaid laenatud Brasiilia katoliku õpetlase ja aktivisti Plinio Corrêa de Oliveira (1908–1995) loomingust. 1959. aastal kirjutatud ja 2012. aastal SAPTK-i vahendusel eesti keelde tõlgitud teoses „Revolutsioon ja Vasturevolutsioon“ esitab Corrêa de Oliveira käsitluse maailmast, kus vastamisi on kaks jõudu: Revolutsioon ja Vasturevolutsioon. Ta selgitab: „Sõna-sõnalises tähenduses – ilma talle igapäevases keeles antud õigustamatute ja rohkem või vähem demagoogiliste tähendusvarjunditeta – tähendab Vasturevolutsioon reaktsiooni Revolutsioonile. See tähendab tegevust, mis on suunatud teise tegevuse vastu.“ Täpsustades paar lehekülge hiljem: „Kui Revolutsioon on korratus, siis Vasturevolutsioon on korra taastamine. Ning korra all me mõistame Kristuse rahu Kristuse valitsemise all, see tähendab, karmi ja hierarhilist, oma alustes sakraalset, antiegalitaarset ja antiliberaalset kristlikku tsivilisatsiooni.“[5]

Lisaks revolutsioonilisusele seob uusreaktsionäärne mõtlemine ennast sageli radikaalsuse ideega, rõhutades eriti selle sõna etümoloogilist tähendust (ld radix – juur). Kui Markus Järvi arutles hiljuti tänapäeva konservatismi puuduste üle, siis nägi ta peamist probleemi selle ebapiisavas või võltsis radikaalsuses: „Tõeline radikaalsus on tagasipöördumine radix’i ehk juure juurde, millega kaasneb inimliku eksistentsi taasavastamine, mõtestamine, läbielamine ja uueks loomine. Et seda tulemuslikult teha, tuleb ühiskondlikku diskussiooni suunata konservatiivsuselt meie tsivilisatsiooni juurte suunas. Seal, lõpmatus sügavuses ja kirjeldamatus kõrguses, elab Igiolev ehk see, kes on nii, nagu ta on.“[6]Järvi üleskutsest haaras kohe kinni Ruuben Kaalep, kes pani kirja oma programmilise nägemuse „radikaalsest konservatismist“. Ta sedastab ühemõtteliselt: „Sisuline ja edukas konservatism saab seega olla vaid radikaalne. Konservatism, mis plaanib vähemalt sama põhjalikke muutusi kui liberalism. Konservatism, mille energia ei kulu mõttetuteks vägikaikavedudeks liberaalidega nende dikteeritud küsimustes, vaid mis kasutab seda tõeliselt uue raja puhastamiseks rahvuse tulevikku.“[7]

Uusreaktsionäärsuse esiletõus ei ole midagi Eestile ainuomast, pigem vastupidi – see on nähtus, mis on uuel sajandil levinud mitmel pool Läänes ja on nüüdseks ringiga Eestisse jõudnud. Ühena esimestest diagnoosis seda Prantsusmaal ideedeajaloolane Daniel Lindenberg raamatus „Kutse korrale: uurimus uusreaktsionääridest“ (2002).[8] Sellest alates on „uusreaktsionääride“ nimetus üsna laialt juurdunud ja saanud uuemal ajal omaette akadeemilise uurimistöö objektiks.[9] Lindenberg koondas nimetuse nouveaux réactionnaires alla suure hulga eripalgelisi prantsuse mõtlejaid, nagu kirjanikud Michel Houellebecq ja Renaud Camus, filosoofid Alain Finkielkraut ja Michel Onfray, ühiskonnateadlased Pierre-André Taguieff ja Shmuel Trigano. Lindenberg toonitab, et uusreaktsionäärid ei moodusta mingit selgepiirilist liikumist või rühmitust, vaid tegemist on mõtteviisiga, mis avaldub väga mitmesugustes tekstides (filosoofilistest uurimustest ilukirjandusteoste ja laulusõnadeni) ning mida esindavad väga mitmesuguse poliitilise ja ideoloogilise taustaga mõtlejad. Ühe olulise joonena toob ta esile, et uusreaktsionäärid vastandavad ennast korraga kahele Prantsuse poliitilise kultuuri põhivoolule, nii egalitaarsele vasakpoolsusele (la gauche égalitaire) kui ka liberaalsele parempoolsusele (la droite libérale).[10] Prantsuse uusreaktsionääre iseloomustab Lindenbergi hinnangul kriitika massikultuuri, kombevabaduse, intellektuaalide, 1968. aasta tänavarahutuste pärandi, inimõiguste, multikultuursuse, islami ja võrdõiguslikkuse vastu. Sügavamal tasandil seob uusreaktsionäärset mõtlemist aga demokraatiavastasus: „on üks teema, mida näivad jagavat enamik uusreaktsionääre ja mis moodustab nende n-ö ühise kultuurivundamendi: see on demokraatia kriitika“.

Teise mündiga on uusreaktsionäärne mõttevool Ameerikas, mis seob demokraatia kriitika tehnoloogilise optimismiga: kui kapitalism ja tehnoloogia on panustanud inimkonna edendamisse, siis demokraatia on seda pigem takistanud. Seega tuleb üle võtta ja säilitada kõik tänapäeva majanduslik-tehnoloogilised võimalused, ent tagasi pöörduda traditsiooniliste soorollide, ühiskondliku korra ja aristokraatse või monarhistliku valitsemissüsteemi juurde.[11] Ameerika uusreaktsionäärid (neoreactionaries) on enamasti IT-taustaga noorema põlvkonna esindajad. Nende üheks eestkõnelejaks võib pidada arvutiteadlast ja ettevõtjat Curtis Yarvinit, kes veebis kirjutab Mencius Moldbugi nime all. Tema meedium on peamiselt blogid, sh 2007. aastal alustatud „Unqualified Reservations“ (https://unqualified-reservations.blogspot.com/). Kui esialgu nimetas ta oma poliitilist platvormi „formalismiks“, siis alates 2010. aastast on ta eelistanud terminit „uusreaktsionäärsus“, kusjuures sama nimetuse taha on koondunud veel mitmed teised blogijad, näiteks Michael Anissimov ja Nick Land.

Ameerika uusreaktsionääride hinnangul ei ole valitsuse ülesanne esindada rahva tahet, vaid rahvast hästi valitseda. Moldbug seletab: „Alamate vaatenurgast ei ole oluline mitte see, kes valitsust juhib, vaid see, mida valitsus teeb. Hea valitsus on tõhus ja seaduslik. Halb valitsus on ebatõhus ja mitteseaduslik.“[12] Ideaalis näevad nad riigi juhtimist suurfirma juhtimisena ja on pakkunud Ameerika presidendina välja ärimagnaat Elon Muski. Minevikust toovad uusreaktsionäärid eeskujuna esile erinevaid monarhistlikke perioode, nagu Elizabeth I aegne Inglismaa või Friedrich Suure aegne Preisimaa. Kuid üldine alternatiiv on selge: nüüdismaailma päästab vaid efektiivne mittedemokraatlik valitsemiskord.

Eesti uusreaktsionäärset mõtlemist tuleb kindlasti vaadelda laiemal rahvusvahelisel taustal, sest olulises osas on tegemist n-ö importkaubaga, mida on kohalikele oludele mugandatud. Mõistagi ei ole kogu kaup tarnitud ühest kohast, vaid ideid ja eeskujusid on ammutatud paljudest allikatest, nii varasest konservatismipärandist (Edmund Burke, Joseph de Maistre jt), traditsionalistlikust mõttevoolust (René Guénon, Julius Evola jt), konservatiivsest katoliiklusest (Plinio Corrêa de Oliveira, Marcel Lefebvre jt) kui ka päris moodsast konservatismist või pessimismist (Roger Scruton, John Gray jt).

Võtan järgnevas käsitleda eesti uusreaktsionäärset mõtlemist kolmes vaates, koondades selle peamised iseloomujooned kolme temaatilisse tervikusse: esimene pakub seletuse, kuidas kõik valesti läks, teine selgitab, mis on tegelikult õige, ja kolmas kaardistab nüüdisaegse ideoloogilise vastasseisu põhilisi rindejooni.

Lääne allakäik ehk millal hakkas kõik valesti minema

Uusreaktsionäärse mõtlemise alguspunkt on üheselt selge: tänapäeva maailm on jõudnud ummikusse, sügavasse kriisi, allakäigufaasi. Varro Vooglaid manab oma blogi „Veritas lux mea“ eesmärke seletades esile lohutu pildi nüüdismaailma olukorrast: „Elame uue paganluse, õhtumaade kristliku kultuuri allakäigu ajastul, mil vähegi tähelepanelik silm märkab kõikjal autentsete väärtuste hülgamise, tsiviliseerituse kadumise, vabadust mahasuruvate totalitaarsete ilmingute kerkimise, tõe eiramise ja eitamise ning mõistusele selja pööramise märke.“[13] Parimas Oswald Spengleri vaimus sekundeerib talle Ruuben Kaalep: „Praegu on igas suunas vaadates Euroopa talv. Impulsid, mis on viimased kaks aastatuhandet viinud Lääne tsivilisatsiooni maailmas domineerima, säilivad veel, kuid on vanaks jäämas ja närbumas.“[14] Jaanus Betlem pealkirjastab oma arvamusloo „Lääne tsivilisatsiooni viimane olelusvõitlus“ ja visandab selles Euroopa tumeda tuleviku: „Tänapäeva maailm ei salli tühja kohta ja sureva rahvuse elupaigad täituvad muulastega, kes kaotavad sellises olukorras vähemalt osaliselt oma identiteedi.“ Pakkudes lahenduseks: „Ehk on meie ülesanne Euroopale valdurmikitalikult öelda: „Lõpetage pull!“ (ehk „Aitab jamast!“). Pöördugem oma kultuuriliste juurte ja traditsiooniliste väärtuste pinnale, ilma et me kardaks kõikvõimalikke raevukaid ja võltse süüdistusi.“[15]

Kui praegust kriisi tunnistavad kõik, siis veidi suurem ebaselgus valitseb kriisi lätete ja põhjuste osas. Üldistuse hinnaga tundub olevat võimalik eristada kaht stsenaariumi. Ühtede hinnangul sai allakäik alguse humanismi ja reformatsiooniga, teiste käsitluses Prantsuse revolutsiooniga. Mikael Laidre on kõige järjekindlamalt kaitsnud seisukohta, et nüüdismaailma probleemid ulatuvad tagasi keskajajärgsesse perioodi, viimati näiteks tänavu kevadel: „Euroopa on eriti viimase poolsajandi jooksul, kuid tegelikult juba vararenessansist ja hoogsamalt protestantlikust reformatsioonist ja Prantsuse revolutsioonist peale aina eemaldunud oma juurtest ehk radikaliseerunud. Ta on allutanud inimesest kõrgemad objektiivsed printsiibid ja väärtused või nad lausa hüljanud ning seadnud esikohale inimese tema subjektiivse tahtega, teinud indiviidist absoluudi.“[16] Lahates 2008. aastal alanud majanduskriisi, leiab ta, et selle lätteid ei pea otsima Lehman Brothersi pankrotist, vaid märksa varasematest aegadest, varauusajal toimunud episteemilisest nihkest: „Lühidalt öeldes: renessansi käigus algas episteemiline nihe – suhteline tahe hakkas domineerima mõistuse üle. Edaspidi sai vabadusest omavoli, geomeetrilisest aritmeetiline võrdsus ning ühtsest polariseeritud ühiskond. Eesmärk ei olnud enam teha rangelt seda, mis on õige, vaid järgida enamuse subjektiivset tahet.“[17]

Nendest tähelepanekutest joonistub välja üks nüüdismaailma kriisi mõjukaid põhjendusi uusreaktsionäärses mõtlemises – inimese astumine Jumala asemele. Lauri Vahtre tõdeb, et „Jumala hülgamise protsess on olnud pikk, ent pidev, ja selle käigus on ülima väärtuse aujärjele tõusnud inimene ise.“[18] Sama mõtet arendab pikemalt Veiko Vihuri: „Juba sajandeid tagasi leidis kristliku Euroopa vaimses orientatsioonis aset põhimõtteline muutus. Kui enne oli kultuuri keskmes Jumal, siis korraga tõsteti aujärjele inimene ja tema maised taotlused. Kui enne oli inimese siht hingeõndsus ehk lunastus – s.t püüdlus pälvida igavest elu –, siis nüüd sai ihaldatud eesmärgiks vabadus kui individuaalse eneseteostuse vahend. Euroopa viimaste sajandite ajalugu võib käsitleda poliitiliste, kultuuriliste ja sotsiaalsete revolutsioonide ajaloona, mida kannab ühiskonda radikaalselt ümber kujundada püüdev revolutsiooniline protsess.“[19] Mikael Laidre kirjutab samas vaimus: „Segadus ja kaootilisus ilmestavad paljuski maailma, kus praegu elame. Inimene on hakanud käituma loojana, hakanud omanäoliseks vormima seda, mida ta ise ei ole loonud.“[20]

Renessansi ja reformatsiooni kõrval tõuseb teise allakäigu põhjusena kõige selgemalt esile Prantsuse revolutsioon eraldi ja valgustusajastu ideed üldiselt. Nimelt 1789. aasta sündmustes näevad uusreaktsionäärid tsivilisatsiooni murdepunkti, mil kristlike väärtuste ja hierarhiate asemele tuleb loosung võrdsusest, vabadusest ja vendlusest, sõnastatakse inimõiguste põhimõtted, alustatakse kiriku ja ühiskonna lahutamist. Hardo Pajula on korduvalt osutanud Prantsuse revolutsiooni rollile inimõiguste ja võrdõiguslikkuse kontseptsiooni kehtestamisel, mis on paljude nüüdismaailma hädade läte. Kuigi temagi tuvastab probleemi juuri juba keskajajärgsel perioodil, on määrav siiski Prantsuse revolutsiooni pärand: „Prantsuse revolutsioon viib selle universaliseerimisprotsessi lõpuni: rahva suveräänsusel rajanevast inimõiguste kontseptist saab ajalooväline ratsionaalne printsiip, millest tuleneb omakorda igakülgse sotsiaalse võrdsuse eesmärk. Siit jätkavad 1917. aastal juba venelased ning kolmkümmend üks aastat hiljem võtabki ÜRO Peaassamblee viimaks vastu tšehhide, prantslaste, venelaste ja sadade teiste rahvaste verega immutatud inimõiguste ülddeklaratsiooni.“[21] Martin Vaher soovitab otsida Prantsuse revolutsiooni päevist ka tänapäeva pagulaskriisi ja islami pealetungi lätteid: „Ärge vaadake selle mõistmiseks koraani poole – vaadake Prantsuse revolutsiooni ja viimaks Euroopa kristluses tekkinud idee ilmalikustumise suunas: extra ecclesiam nulla salus (väljaspool Kirikut ei ole pääsemist), idee mis muundus koos moodsate euroopalike riikide tekkega arusaamaks, et extra stato nulla persona (väljaspool riiki ei eksisteeri juriidilist isikut). See idee omab ka tänapäeval veel erakordset tugevust, kujutades endast pagulaseks olemise alust.“[22] Roland Tõnisson resümeerib laialt jagatud arusaama armutult: „Seega – mida siis Prantsusmaa tähistab 14. juulil? Ei midagi enamat kui genotsiidi aastapäeva, mil inimeste inimlikku rahulolematust igapäevaste probleemidega kasutas ära grupp seltsimehi, kelle ainsaks sooviks oli ise võimule saada. Ent inimesed elavad illusiooniga, mille kohaselt toona tehti maailmast parem paik.“[23]

Kuid möödaniku fataalsete vigade kõrval ei unusta uusreaktsionäärid tähelepanu juhtimist nüüdismaailma uutele nuhtlustele. Mõistagi on üheks peamiseks kriitikaobjektiks liberaalne demokraatia, mis on hõivanud poliitilises korras koha, mis talle ei kuulu,[24] ent niisamuti kõik linnastumise, globaliseerumise ja tehnoloogilise arenguga seotu. Ülo Mattheus nendib süngelt: „Globaliseerumise ja massikommunikatsiooni tingimustes me liigume paratamatult suunas, kus inimkonnast kujuneb suhteliselt isikupäratu, oma maaga vähe seotud liikuv mass või pigem masside kogumid, mida ühendavad kas rassitunnused või religioon ja mis suunduvad sinna, kus on parem ligipääs elatusvahendeile ja võimalus ellu jääda. Kusjuures elatusvahendiks on ka üha kasvav kuritegevus, narko- ja inimkaubandus ning prostitutsioon.“[25]

See trööstitu vaade Euroopa ajaloo viimasele viiesajale aastale ja praegusele olukorrale ei tule üllatusena neile, kes on lugenud traditsionalistlikku kirjasõna. Põhiosa tutvustatud kriitikast leiab juba 1927. aastal ilmunud René Guénoni raamatust „Nüüdismaailma kriis“, mille Haljand Udam 1999. aastal eesti keelde tõlkis.[26] Reljeefsemas sõnastuses kohtab neidsamu argumente Corrêa de Oliveira raamatus „Revolutsioon ja Vasturevolutsioon“. Ta kirjutab, et läänemaailma allakäik sai alguse 14. sajandil, kui „kristlikus Euroopas hakkas kuju võtma mõttelaadi muutus, mis sai 15. sajandi jooksul veelgi ilmsemaks. Janu maiste naudingute järele muutus kõrvetavaks ihaks. Meelelahutused muutusid üha sagedasemaks ja pillavamaks ning haarasid üha rohkem inimeste meeli“. Sellele järgnes renessansi uuspaganluse laine ja protestantlik pseudoreformatsioon, mis kulmineerusid Prantsuse revolutsioonis ja selle sünnitatud eliidivastases demokraatias: „Monarhia ja aristokraatia vihkamisest sünnivadki demagoogilised demokraatiad, mis võitlevad traditsioonide vastu, jälitavad eliiti, langetavad elu üldist vaimu ning loovad igasugust vulgaarsust lubava õhkkonna, mis muutub kultuuris ja tsivilisatsioonis valitsevaks.“[27]

Traditsioon ehk mis on tõelised väärtused

Kuid mis on konkreetsemalt need väärtused ja ideaalid, mille hülgamist uusreaktsionäärid nüüdismaailmale ette heidavad, mille juurde tagasipöördumist endale eesmärgiks seavad? Seegi kataloog on võrdlemisi tuttav neile, kes kodus traditsionalistliku mõtteviisi krestomaatilistes tekstides.[28] Kui lühidalt kokku võtta, siis on tänapäeva maailmast kadunud vaimsus, püsiväärtused, kõlblus, au, traditsiooni tundmine, selged hierarhiad, usk, rüütellikkus. Markus Järvi taandab kõik need ideaalid vertikaalsele mõõtmele, mis tsivilisatsiooni püsti hoiab. Artiklis „Kuidas islam võidab“ seletab ta: „Tsivilisatsioone ühendab koondnimetaja: vertikaal, seda kõige üldisemal tasandil. Vertikaalne telg loob ruumi ja atmosfääri, milles tsivilisatsioon hingab. Vertikaalsel teljel paiknevad hierarhiliselt korrastatud väärtused.“ Vertikaalne telg eeldab transtsendentset printsiipi – Jumalat. „Tema on vertikaalse telje enda mõte, selle olemise põhjus ja ühtlasi tsivilisatsiooni algus ja ots, alfa ja omega. Sellisena ilmutab iga tõeliselt elujõulise tsivilisatsiooni keskmes end transtsendentaalne ehk meie maailma piire ületav reaalsus. Tsivilisatsioon on oma sügavaimalt olemuselt sakraalne.“ Niisiis ongi maailma päästmise eeldus Jumala ennistamine aujärjele, vertikaali taastamine: „Euroopa tsivilisatsiooni loojangu laste ees seisab herakleslik ülesanne. Me peame taas püstitama vertikaali, me peame kesktalast kinni haarama, telgi uuesti üles tõstma ja maas lamavad killud õigesse järjekorda asetama.“[29]

Vertikaalsed väärtused ei ole mõistagi inimese looming, vaid ilmutuse tulem. Need on printsiibid, „mida mitmed suured kultuurid inimkonna ajaloos on tundnud loomuseaduse või jumalikuks ilmutuseks peetud tunnetuse alusel“. Sellest johtub, nagu Veiko Vihuri jätkab, et „meil tuleb kindlaks jääda nendele väärtustele ja printsiipidele, mis on meie kultuuri aluseks olnud pikka aega ja mis on suunatud hüvelise ühiskonna ülesehitamisele“.[30]

Meeleparandus ja religioosne pöördumine on retsept, mida pakub nüüdismaailma kriisile Mikael Laidre: „Kuigi inimene peab oma ebatäiuslikkust tunnistades alati paremuse poole pürgima, ei saa eesmärk olla maapealne paradiis, ei saa luua täiuslikku ühiskonda või riiki. Euroopas (tegelikult laiemaltki) on tarvis missiooni, eesmärki, metafüüsilist sihti – vajadust selle järele ei kaota ära valimised, ekspordikasv ega parem hambaravi. Osa lahendusest seisneb renovatio’s, omamoodi ühiskondlik-poliitilises pihis, juurte juurde naasmises, et pääseda pahupidi tohuvabohust ja nihilismist. Kuid lõpuks, pidades silmas kõrgemat eesmärki ja selle poole püüdlemist, on tarvis üleloomulikku pöördumist.“[31]

Mitte alati ei täpsusta eesti uusreaktsionäärid, millisest metafüüsilisest sihist, tsivilisatsioonist või ilmutusest nad traditsiooniliste ideaalidega seoses räägivad. Plinio Corrêa de Oliveira on selles osas oluliselt konkreetsem ja tundub asjakohane tema mõjukaid seisukohti meelde tuletada. „Vasturevolutsiooni ideaal seisneb katoliikliku kultuuri ja tsivilisatsiooni taastamises ja toetamises,“ kirjutab Brasiilia õpetlane, et järgmiseks täpsustada: „Katoliiklik tsivilisatsioon seisneb kõigi inimestevaheliste suhete, kõigi inimlike institutsioonide ja terve riigi ülesehitamises vastavalt Kiriku õpetusele.“ Arutluskäik lõpeb tõdemusega: „Eelpoolöeldust võib kergesti järeldada, et katoliiklik kultuur ja katoliiklik tsivilisatsioon on kultuur ja tsivilisatsioon par excellence. Tuleb lisada, et nad ei saa eksisteerida väljaspool katoliiklikke rahvaid.“[32]

Kultuurisõda ehk võitlus hingede pärast

Uusreaktsionäärse mõtlemise üks vilju Eestis on „kultuurisõja“ kontseptsiooni hiline importimine kohalikesse aruteludesse. See pika ja laetud ajalooga termin tuli uuesti käibele 1990. aastate Ameerika Ühendriikides, kus vaidlused abordi, relvakandmise, seksuaalvähemuste, naiste õiguste ja religioossete koolide üle lõhestasid avalikkust alates 1980. aastatest. Mõiste põlistas sotsioloog James Hunter 1991. aastal ilmunud raamatuga „Kultuurisõjad: võitlus Ameerika määratlemise üle“,[33] ent kuulsaks tegi selle radikaalkonservatiivse poliitiku Pat Buchanani kõne vabariiklaste konvendil 1992. aasta augustis, kus ta kuulutas: „Meie riigis on käimas ususõda Ameerika hinge nimel. See on kultuurisõda, mis saab olema meie riigi seisukohalt sama kriitiline, kui seda oli külm sõda.“ Ameerika kultuurisõdadest hiljuti uurimuse kirjutanud Andrew Hartman näitab veenvalt, et tegemist oli spetsiifiliselt Ühendriikide kontekstis peetud debattidega, mille lätteid tuleb otsida 1960. aastate vastukultuurist ja neokonservatiivide esiletõusust. Tänasest perspektiivist, nagu Hartman nendib oma 2015. aastal ilmunud raamatu kokkuvõttes, tuleb tõdeda, et „Kultuurisõdade loogika on ennast ammendanud. Metafoor on oma elu ära elanud.“[34]

Kummati tehti Eestis algust „kultuurisõdade“ kampaaniaga selsamal 2015. aastal, kui SAPTK korraldas selle lipukirja all üle-eestilise suvetuuri, pakkudes põhjenduseks, et parasjagu on käimas „rahvaste ja kultuuride olelusvõitlus, mille raames murtakse piike ühiskonna suundumuste pärast ideede ja väärtuste tasandil“.[35] Võtangi järgnevalt vaadata, mis on konkreetsemalt need olulisemad ideed ja väärtused, mille üle uusreaktsionäärid lahinguid peavad.

Palju tähelepanu pälvib võitlus relativismiga, katsetega seada kahtluse alla sajanditega juurdunud põhimõtteid ja hoiakuid. „Viimane poolsajand on kulgenud kultuurinormide, „dogmade“, „stereotüüpide“ jne eitamise ja lammutamise tähe all,“ kirjutab Lauri Vahtre, kes on eriti võtnud sarjata tõe relativeerijaid.[36] „Tõe olemasolu eitamine on tegelikult heroiline katse ennast parun Münchhauseni kombel juukseid pidi soost välja tirida. „Lõplikku tõde pole olemas“ on väide, mis ise pretendeerib lõplikule tõele. Ilma et selleks oleks vähimatki ratsionaalset alust.“

Mikael Laidre näeb samuti tõe suhtelisuses tänapäeva pahupidimaailma kõige aredamat tunnusjoont: „Pahupidisus ja vastuolu ilmnevad kohe kahe peamise väitega, mida tänapäevaks läänes välja kujunenud ja domineeriv maailmapilt esitab tõe kohta: „tõde on empiiriline“ ja „tõde on suhteline“. Empiirilisuse asemel on esimene tegelikult metafüüsiline ning teine absoluutne väide ning seega vastuolus omaenda kuulutatuga.“[37]

Relativismi kõrval on sallivus üks uusreaktsionäärse mõtlemise tähtsamaid kriitikaobjekte. Maria Kaljuste diagnoosib, et tänapäeva ühiskond on nakatunud sallivushaigusesse, mille sümptomiks on enesealalhoiuinstinkti puudumine. „Sallivushaigus sellisel moel ongi haigus – haigus, mis lõppeb riikide ja rahvaste surmaga, juhul kui kaine mõistus ei võida.“[38] Tiit Kärner näeb nüüdismaailma peamiste märksõnadena humanistlikke väärtusi ja sallivust, mis pole paraku kumbki kooskõlas teaduslike teadmistega. „Kui me vaatame maailma veidigi laiemalt, siis näeme, et sallimatusel on maailma ülesehituses sama oluline roll kui sallivusel. Sallimatus on struktuuri tekke alus, seega iga areneva süsteemi vältimatu osis.“[39]

Sallivuse kriitikast kasvab välja vastuseis võrdsuse ja võrdõiguslikkuse põhimõttele. Artiklis „Ebavõrdsuse kaitseks“ sedastab Mikael Laidre, et „Võrdsed oleme ainult Jumala ees. Sest üks kõik, kust „mõõta“, on kaugus absoluudini või lõpmatuseni võrdselt lõputu. Sellega ei kao kõige ajalise ja lõpliku omavaheline ebavõrdsus. Vastupidist väitev ilmalik kord pretendeerib millelegi endast suuremale, igavikulisele ja muutmatule.“ Ta kutsub üles ebavõrdsust senisest enam väärtustama, pakkudes näiteks välja idee kaaluda alternatiivset maksusüsteemi, „kus summaarselt rohkem makse maksev isik saab ka suurema hääleõiguse valimistel, astmelise tulumaksu korral eksponentsiaalselt suurema.“[40] Veiko Vihuri näeb, et valgustusajastu ideedest lummatud ühiskondlik eliit soovib inimesi suunata olukorda, „kus nad on võrdselt ja võrdõiguslikult õnnelikud“. Ja lisab hoiatavalt: „Aga kas me pole seda kõike kord juba läbi teinud? Või isegi mitmeid kordi?“[41] Hardo Pajula seevastu seob võrdõiguslikkuse inimõigustega, nähes viimastes tänaste probleemide üht kurja juurt: „Valitseva humanistliku ideoloogia peamine probleem on see, et kõikidel on voli uskuda, et nende kuitahes absurdsed pretensioonid maailma vastu tulenevad vääramatu jõuga abstraktsetest inimõigustest.“[42]

Uusreaktsionäärset mõtlemist toidab samuti mure vaimse allakäigu, massikultuuri pealetungi, kõlvatu kunsti ja kombelõtvuse pärast. Viivi Luik kirjeldab valitsevat kultuuriseisu: „Maailma raamatupoodide müügilaudu katab üha paksem kõntsakiht, mida ikka veel nimetatakse raamatuteks. Sinna hulka eksib ka üksikuid pärisraamatuid, kuid kuna vahetegemise võime puudub, koheldakse kõiki võrdselt. Kõik maailma lavad on täis lauljaid, kel pole muusikast õrna aimugi, kuid kuna rahval on kadunud vahetegemise võime ja mälu, siis puuduvad ka hindamiskriteeriumid ja kõik on hea, mis pakutakse.“[43] Martin Vaher tituleerib tänapäeva kunstiloome „ebapühaks kunstiks“ ja sedastab seletuseks: „Kui varemalt tellis kristlikus Euroopas nii-öelda muusika Kirik, siis revolutsiooni järgselt hakkas seda aga üha enam tegema pööbel – seega pole imestada, et oleme jõudnud majesteetlikest gooti katedraalidest, ülevast kirikumuusikast ja võrratust renessansskunstist viimaks hingetute klaas-betoon-monstrumite, poolpornograafiliste muusikavideote ja kunsti-installatsioonideni, mida järjepanu muuseumi töötajate poolt „ekslikult“ prügi pähe ära koristatakse.“[44]

Kõlbluse allakäigu sümbol on uusreaktsionäärses mõtlemises mõistagi seksuaalvähemuste esiletõus, samasooliste abi- või kooselud, muutunud soorollid, abordi lubamine, lahutuste kõrge hulk. Kõik see, mis õõnestab traditsiooniliseks peetavat pereelu. Kuna see tahk on senistes aruteludes kõige enam avalikkuses tähelepanu pälvinud, siis libisen sellest käesolevas üle.[45] Muret pereväärtuste lagunemise üle võimendab meelehärm islami pealetungi ja pagulaste sisserände pärast. Euroopale heidetakse ette liigset leebust ja lodevust enese jõulisemalt kehtestamise asemel: „Eurooplased on üritanud muganeda (integreeruda) moslemikultuuriga, tõmmates vajaduse korral kokku oma traditsioone ja kohendades oma kombestikku „mittesolvavaks“. Oleks aeg see tendents nüüd teisipidi pöörata ja leida endas jõudu oma väärtusi selgemalt kehtestada.“[46] Selles mures on uusreaktsionäärid usutavasti kõige lähemal avaliku arvamuse peavoolule, mistõttu pole imestada, et pagulasvastane võitlus kõrvuti traditsiooniliste pereväärtuste kaitsmisega on seni olnud uusreaktsionääride kõige selgemalt avalikkuse ees väljajoonistatud tahk.

Kokkuvõtteks ehk traditsionalismi politiseerumine

Kuidas uusreaktsionäärset mõtlemist kokkuvõttes iseloomustada? Sellele on tunnuslik selge minevikuihalus, soov tagasi pöörduda traditsiooniliseks peetavate väärtuste ja ideaalide juurde; ühiskonda, kus valitsevad selged ühiskondlikud ja soorollid, kus vähemused tunnevad oma kohta ja keegi ei trügi kõrgemale, kui talle loomupäraselt omane; maailma, mida hoiab püsti vertikaalne telg, teadmine pärispatust ja valmidus meeleparanduseks, kus inimese asemel on maise elukorralduse keskpunktis Jumal. Uusreaktsionäärne mõtlemine on veendunud, et läänemaailm on allakäigu kursil, kui mitte peatselt hävinemas, et käib viimane võitlus hea ja kurja, revolutsiooni ja vasturevolutsiooni vahel. Uusreaktsionäärne mõtlemine näeb probleemide lätteid ühiskonna ilmalikustumises, humanistlikus ideoloogias, vabaduse ja võrdsuse kultiveerimises, inim- ja vähemuste õiguste levikus.

Jälle tuleb tõdeda, et see lühike ja lihtsustav kokkuvõte ei ole midagi uut, ei Eestis ega üldiselt. Hasso Krull visandas juba 1995. aastal passeisti koondkuju, kes on väga sarnane uusreaktsionäärile: „Moderniteet on [passeisti] jaoks alaline peavalu, mis on sajanditepikkuse allakäigu tulemus, ja arvatavasti veel sellisena mitte lõplik. Nüüdisajal puudub tõeline religioon. See oli olemas keskajal, kus passeist näeb ideaali ja mille eeskujul tema arust kunagi peaks taastuma kosmiline kord. Kõige parem, kui uuesti tekiks seisuslik ühiskond. Seni tuleb au sees hoida väärtusi, mida passeist peab aristokraatseteks (arvates nende hulka silmagi pilgutamata ka kristluse) … Tal on teadmisi valdkondades, mida tavaliselt ei tunta, nii et ta saab alati jätta erudeeritud mulje, kuid seejuures ühendab ta muinsusalaseid andmeid eriti primitiivsete rassistlike, seksistlike, militaristlike jm eelarvamustega.“[47] Aasta hiljem võttis Märt Väljataga kirjeldada traditsionalisti kuju ja temagi kirjeldus sobib põhiosas uusreaktsionääri portreeks: „Traditsionalisti maailmapilt on selge ja kindel. Traditsioonilised kultuurid olid paremad, seal kehtisid kindlad väärtused, inimelul oli ajatu mõõde ja side kõiksusega, aeg käis ringjoont mööda, igaüks teadis oma kohta, inimene ei nõudnud sünnihetkel jagatud kaartide ümberjagamist. Oli suuri kirgi ja sangarlust. Siis aga hakkas kõik muutuma. Tehnoloogia ja instrumentaalne ratsionaalsus võttis võimust.“[48]

Kuid 1990. aastate passeistist ja traditsionalistist eristab tänapäeva uusreakt-sionäärist esmajoones poliitiline ambitsioon. Kui sajandilõpus oli traditsionalismi viljelemine ennekõike intellektuaalne hobi, siis viimastel aastatel on see muutunud osaks Eesti poliitilisest kultuurist. Väljataga avaldas 1996. aastal traditsionalistlike harrastustega seoses lootust: „Kena oleks vaid, kui see õnnejaht ei väljuks liiga jõuliselt poliitikasfääri nagu Julius Evola või Jaanus Raidali puhul ja et ühiskonnainstitutsioonid võimaldaksid igaühel oma privaatset õnne teisi ohustamata otsida.“[49] Praegu tuleb tõdeda, et tema lootused polnud õigustatud, sest vähemalt viimasel paaril aastal, seoses nii EKRE saadikute valimisega parlamenti kui SAPTK-i aktiivse kihutustööga, ei kuulu traditsionalism või uusreaktsionäärsus enam üksnes kultuurisfääri, vaid on täieõiguslik osa poliitilisest sfäärist. Ideed konservatiivsest revolutsioonist või radikaalsest konservatiivsusest pole enam pelgalt intellektuaalsed mõttemängud, vaid poliitilised programmid. Nendega ei soovita tõmmata mõttekaaslaste tähelepanu, vaid võita valijate poolehoidu. Seega on uusreaktsionäärse mõtlemise senisest parem tundma õppimine kindlasti oluline, nii et igaüks saaks oma seisukohti ja valikuid kujundada mitte üksikute lööklausete või aktsioonide, vaid uusreaktsionäärsuse tervikliku ideoloogilise platvormi põhjal.

[1] C. Lévi-Strauss, Metsik mõtlemine. Tlk K. Sisask. Tallinn, 2001; C. Robin, The Reactionary Mind. Conservatism from Edmund Burke to Sarah Palin. Oxford, 2011.

[2] P. Helme, Konservatiivne revolutsioon: mässumeel ja alalhoid. Akadeemia, 2006, nr 8, lk 1737–1758.

[3] P. Helme, Konservatiivse revolutsiooni võimalikkusest Eestis. Uus Kriteerium, 09.10.2014. http://uuskriteerium.blogspot.no/2014/10/konservatiivse-revolutsiooni.html.

[4] V. Vooglaid, Võitlev lõvi kui vasturevolutsiooni sümbol. Objektiiv, 16.09.2016. http://objektiiv.ee/voitlev-lovi-kui-vasturevolutsiooni-sumbol/.

[5] P. Corrêa de Oliveira, Revolutsioon ja Vasturevolutsioon. Tallinn, 2012, lk 89, 91. http://www.pliniocorreadeoliveira.info/RCR_estoniano.pdf.

[6] M. Järvi, Millist konservatiivsust me vajame? Eesti Ekspress, 10.08.2016. http://ekspress.delfi.ee/arvamus/markus-jarvi-millist-konservatiivsust-me-vajame?id=75278817.

[7] R. Kaalep, Radikaalsest konservatismist. Objektiiv, 19.08.2016. http://objektiiv.ee/radikaalsest-konservatismist/.

[8] D. Lindenberg, Le rappel à l’ordre. Enquête sur les nouveaux réactionnaires. Pariis, 2002. Raamatust ilmus tänavu kordustrükk koos autori uue eessõnaga.

[9] Le discours „néo-réactionnaire“. Transgressions conservatrices. Toim. P. Durand, S. Sindaco. Pariis, 2015.

[10] D. Lindenberg, Le rappel à l’ordre, lk 10.

[11] K. Finley, Geeks for Monarchy: The Rise of the Neoreactionaries. TechCrunch, 22.11.2013. https://techcrunch.com/2013/11/22/geeks-for-monarchy/.

[12] D. Matthews, The alt-right is more than warmed-over white supremacy. It’s that, but way way weirder. Vox, 25.08.2016. http://www.vox.com/2016/4/18/11434098/alt-right-explained/.

[13] https://vooglaid.wordpress.com/.

[14] R. Kaalep, Radikaalsest konservatismist.

[15] J. Betlem, Lääne tsivilisatsiooni viimane olelusvõitlus. Postimees, 26.07.2016. http://arvamus.postimees.ee/3777755/jaanus-betlem-laane-tsivilisatsiooni-viimane-olelusvoitlus/.

[16] M. Laidre, Tsivilisatsioonide paabel – ajalugu jätkub. Diplomaatia, nr 153, mai 2016. http://www.diplomaatia.ee/artikkel/tsivilisatsioonide-paabel-ajalugu-jatkub/.

[17] M. Laidre, Sotsiaaldemokraatlik kriis. Diplomaatia, nr 110, oktoober 2012. http://www.diplomaatia.ee/artikkel/debatt-sotsiaaldemokraatlik-kriis/.

[18] L. Vahtre, Suur pettumus ehk humanismi kriis. Tallinn, 2016, lk 162.

[19] V. Vihuri, Euroopa enne ja nüüd. Meie Kirik, 31.07.2016. http://www.meiekirik.net/index.php/artiklid/180-euroopa-enne-ja-nuud/.

[20] M. Laidre, Pahupidi tohuvabohu – utoopiline soov luua maapealne paradiis. Sirp 18.03.2016. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/pahupidi-tohuvabohu-utoopiline-soov-luua-maapealne-paradiis/. Sealsamas täpsustab ta uuesti, et need protsessid said alguse juba vararenessansis: „Kui keskajal ja suures osas klassikalisest antiigist tunnistas inimene endast kõrgemal seisvat ja tema elu eesmärgid olid orienteeritud selle poole, hakkas vararenessansist peale kasvama suhtelise tahte osakaal ning inimene tegi iseendast universumi keskpunkti.“

[21] H. Pajula, Perevägivald tšehhi moodi. Postimees, 24.07.2016. http://arvamus.postimees.ee/3775707/hardo-pajula-perevagivald-tsehhi-moodi/; vrd H. Pajula, Marksistide sõssisõda. Postimees, 04.07.2016. http://arvamus.postimees.ee/3752711/hardo-pajula-marksistide-sossisoda/.

[22] M. Vaher, ISISe džihadistid ei ole keskaegsed – nad on kujundatud kaasaegse lääne filosoofia poolt. Objektiiv, 23.09.2014. http://objektiiv.ee/isise-dzihadistid-ei-ole-keskaegsed-nad-on-kujundatud-kaasaegse-laane-filosoofia-poolt/.

[23] R. Tõnisson, Bastille’ batsillid ehk 14. juuli – Prantsusmaa leinapäev. Objektiiv, 29.07.2016. http://objektiiv.ee/kolumn-bastille-batsillid-ehk-14-juuli-prantsusmaa-leinapaev/.

[24] Vt nt: „Niisiis on (liberaalne) demokraatia kui ühiskonnaelu ja samuti iga üksiku inimese hoiakuid kujundav tegur hõivanud koha, mis kunagi kuulus religioonile. Jutt ei ole lihtsalt ühest valitsemisvormist, vaid ideoloogiast, mis propageerib ja levitab teatud väärtusi.“ V. Vihuri, Eesti kultuurisõja lahingutandril. Meie Kirik, 23.08.2015. http://www.meiekirik.net/index.php/artiklid/47-eesti-kultuurisoja-lahingutandril/.

[25] Ü. Mattheus, Et maailm ei muutuks halliks tolmuks. Rahvuslus, islam ja hübriidsõda. Huige, 22.03.2015. http://huikajad.blogspot.no/2015/03/ulo-mattheus-et-maailm-ei-muutuks.html.

[26] R. Guénon, Nüüdismaailma kriis. Tlk H. Udam. Tallinn, 1999. Kordustr: Tartu, 2008.

[27] P. Corrêa de Oliveira, Revolutsioon ja Vasturevolutsioon, lk 19, 26.

[28] Hea ülevaate traditsionalistlike ideede iseloomust ja ajaloost 20. sajandil, kujunemisest 1920. aastatel, taassünnist 1960. aastatel ja hajumisest paljudes suundades 20. sajandi lõpul, pakub Mark Sedgwick oma uurimuses „Against the Modern World“. Sedgwick peatub põgusalt ka traditsionalismi jõudmisel Moskva kaudu Eestisse, vt M. Sedgwick, Against the Modern World: Traditionalism and the Secret Intellectual History of the Twentieth Century. New York, 2004, lk 223–224. Samuti on kasulik tema hallatav veebileht: http://www.traditionalists.org.

[29] M. Järvi, Kuidas islam võidab. Objektiiv, 26.08.2016. http://objektiiv.ee/markus-jarvi-kuidas-islam-voidab/. Teisal kirjutab Järvi samas vaimus: „Olemuslikult muutuvas maailmas saab pidevus aset leida vaid seal, kus pidevuse aluseks on igavikuline reaalsus, mis ise ei muutu, kuid mis on alati värske, alati neitsilik, puhas ja uus. Elav traditsioon hoiab endas killukesi lõpmatusest ning liigub igavikule samm sammu haaval lähemale, seda eales kätte saamata. Seetõttu on kõik püsiv ja hüveline, mis traditsioonis leidub, vaid redeliks uutele avastustele ja lõpmatule loomingule igavikus.“ M. Järvi, Millist konservatiivsust me vajame?

[30] V. Vihuri, Eesti kultuurisõja lahingutandril.

[31] M. Laidre, Pahupidi tohuvabohu.

[32] P. Corrêa de Oliveira, Revolutsioon ja Vasturevolutsioon, lk 55–57.

[33] J. D. Hunter, Culture Wars: The Struggle to Define America. New York, 1991.

[34] A. Hartman, A War for the Soul of America. A History of the Culture Wars. Chicago; London, 2015, lk 285.

[35] http://kultuurisoda.objektiiv.ee/teema/suvetuur/.

[36] L. Vahtre, Tagasi vabameelsuse juurde. Postimees, 06.10.2016. http://arvamus.postimees.ee/3861845/lauri-vahtre-poordume-sallimatust-liberalismist-tagasi-vabameelsuse-juurde/.

[37] M. Laidre, Pahupidi tohuvabohu.

[38] M. Kaljuste, Sallivushaigus lõpeb surmaga. Objektiiv, 20.09.2016. http://objektiiv.ee/sallivushaigus-lopeb-surmaga/.

[39] T. Kärner, Õigest mõtlemisest. Postimees, 25.08.2015. http://arvamus.postimees.ee/3304065/tiit-karner-oigest-motlemisest/.

[40] M. Laidre, Ebavõrdsuse kaitseks. Postimees, 27.11.2014. http://arvamus.postimees.ee/3007431/mikael-laidre-ebavordsuse-kaitseks/.

[41] V. Vihuri, Progressiusu fundamentalistid ja terve mõistus. Uued Uudised, 21.04.2015. http://uueduudised.ee/veiko-vihuri-progressiusu-fundamentalistid-ja-terve-moistus/.

[42] H. Pajula, Perevägivald tšehhi moodi.

[43] V. Luik, Pildi ilu rikkumise paratamatus. Postimees, 18.07.2016. http://arvamus.postimees.ee/v2/3768443/viivi-luik-pildi-ilu-rikkumise-paratamatus/.

[44] M. Vaher, Ebapüha kunst. Objektiiv, 09.02.2016. http://objektiiv.ee/ebapuha-kunst/.

[45] Vt ka Aro Velmeti artiklit siinsamas ajakirjanumbris.

[46] M. Vaino, Kas ebalevas Euroopas on veel identsust iseendaga? Postimees, 31.07.2016. http://arvamus.postimees.ee/3782083/maarja-vaino-kas-ebalevas-euroopas-on-veel-identsust-iseendaga/.

[47] H. Krull, Neli intellektuaali ja grunge. Vikerkaar, 1995, nr 5/6, lk 93–94.

[48] M. Väljataga, Obskurantistlikud meele- ja maailmaparandusunelmad: väljavaade Eesti kojast. Vikerkaar, 1996, nr 7, lk 52–53.

[49] Sealsamas, lk 58.

Artikkel Vikerkaarest 10-11/2016.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerkaar



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Vanainimene Moskva metroos kerjamas

Peeter Helme raamatusoovitus. Dmitri Gluhhovski, "Metro 2035"

Räägin üle pika aja ühest ulmeromaanist. Viimati sai seda siin tehtud mais, mil tutvustasin Kaido Tiigisoone mahukat raamatut „Kus pingviinid ei laula“. Tänase teosega on Tiigisoone romaanil vaid nii palju pistmist, et ka Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ on erakordselt mahukas köide, pea 500 lehekülje paksune, ning ka selle raamatu tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, täpsemalt aastas 2035, nagu juba pealkiri aimata laseb.

TEATER
KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: