Arvustus. Machinedrum pani tuled põlema
Uus plaat
Machinedrum
"Human Energy" (Ninja Tune)
7/10
Juke’i ja footwork’i taustaga Machinedrum ehk Travis Stewart on alates aastast 2001 vorminud EP-sid ja albumeid, aga laiemalt räägitakse temast 2011. aastal Planet Mu alt ilmunud "Room(s)’ist" peale ja ega varasemad taiesed eriti liigugi või siis maksavad füüsilisel kujul hingehinda; need kujutasid endast pigem funktsionaalset, spetsiifilist žanrimuusikat. "Room(s)" vallutas avarama muusikalise territooriumi, lisades Chicago tänavabiitidele ruumi, atmosfääri ja saundiarhitektuuri, tõmmates maha tempot ja liikudes kohati ka Buriali-laadse öise ambient-teadliku dubstep'i kummitusliku urbanismi radadele. Sama rida, aga nüansseeritumalt jätkas Machinedrumi debüüt Ninja Tune'i all, "Vapor City" (2013).
"Human Energy" on uus peatükk. Võib ju rääkida popile lähenemisest võtete, meetodite mõttes. Aga see on popmuusika sõna glamuurses, mitte tööstuslikus tähenduses. Seni on saanud Machinedrumist rääkida kui öömuusikast, ent "Human Energy" iga saund ja hetk on säravam, eredam, esiletungivam. Julge samm mitte eriti julgesse kohta. Machinedrum kaotab tänu sellele muutusele mõndagi oma salapärast ja kütkestavusest, sest ilmne flirt on tüütum kui hämarate allhoovuste maagia, aga võidab enda kui artisti üldise portfoolio loomises.
Muutused nõuavad ohvreid. Aga kas uue käekirjaga kirjutab Stewart lugusid lihtsalt viimaste aastate pop-elektroonika vaimus või rajab ise mingi raja? Videomängude heliribadest, reivist ja blingist hiphopist tuletatud ülienergeetiline ja ülevalgustatud wonky-pop on Rustie, Hudson Mohawke jt poolt ammu vallutatud ja maksimalistlikult teostatud, uus Machinedrum astub küll nende kingadesse, aga pisut mööda või kingad lääpa, pigem glitch'i veidramatesse hoovustesse, kus Machinedrum kehtestab "Human Energyga" juba oma mängureeglid, mille hulka kuuluvad (põnevad või häirivad, sõltub vastuvõtjast) kontrastid ja teisalt pop-eufooria rikkumatum, lapselik-naivistlik pool. Näiteks kohtuvad Enya ja Squarepusher palas "Tell U", negatiivse näitena tungib "Angel Speak" Die Antwoordi popräppreiviangaaridesse.
Plaadi õnnestunuim lugu on "Celestial Levels" Jesse Boykins III-ga, mille konkreetne ülesehitus kannab kindla käega autotuunitud ekstrentrilist RnB-vokaali. Ja iseloomulikult mitte ainult uuele Machinedrumile, vaid üldse värskele otsingulisele popile, kus ideid ei priisata ega korrata, vaid tekitatakse tõmme defitsiidi kaudu, on pala vaid 2.38 pikk. Sest ei arvestata... millega? Tegelikult mahub sellise pikkusega lugu kuhu iganes, kasvõi uudistemagasini keset päeva.
Albumi mahedamatel momentidel liigub Stewart oma teise põhiprojekti Sepalcure elektroonilise RnB aladele, aga valdavalt on "Human Energyl" ka tempod senisest vilkamad, isegi arvestades footwork-tausta kõlab see vaheldusrikkalt ja reipalt. Rütmiskeemid ei võngu aga niivõrd footwork-mustrites, kui pigem loominguliselt ja žanriteüleselt, astudes kohati ka UK garage’i takti.
Machinedrum pani tuled põlema, muidugi tundub siis, et pimedas manatud fantaasiad hõivasid tegelikult argist ja igavat päevamaastikku. See tunne võib aga olla petlik, sest päeval ja valgusel on oma võlu. Kindlasti mitte Machinedrumi parim töö seni, aga tunnustust väärib uue lehekülje pööramine.