Märt Väljataga. Valge mehe allakäik ({{commentsTotal}})

Donald Trump. Autor: Gregg Newton/AFP/Scanpix
{{1478674736000 | amCalendar}}

Trumpism on käes. Tõstame seetõttu taas esile enne USA presidendivalimisi kirjutatud loo Märt Väljatagalt. Artikkel ilmus 4. novembri Sirbis

Teisipäeval toimuvad USA presidendivalimised – või jõuavad oma lõpu algusse. Need on nimelt kestnud juba poolteist aastat ning – arvestades ühe kandidaadi mõistaandmisi, et ta ei pruugi kaotust aktsepteerida – lõpptulemuse kinnitamine võib võtta aega. Tänavune kampaania on jõudnud kummutada mõned politoloogia käibearvamused. 2008. aastal pälvis suurt vastukaja John Zalleri, Hans Noeli jt raamat „Partei otsustab“ („Party Decides“), kus väidetakse, et presidendikandidaadid pannakse Ameerikas alati paika parteide tagatoas juba enne eelvalimisi ning küsitlustes väljenduv lihtliikmete arvamus ei loe või on kujundatav. Loeb see, kelle poolt on partei ladvik ja sponsorid. Donald Trumpi fenomen aga kummutab selle reegli: mitte keegi vabariikliku partei ehk GOPi ladvikust pole soovinud tema saamist presidendikandidaadiks. Kuid demokraatia toimis. Paraku.

Nõnda on konservatiivsete intellektuaalide seas mõtiskletud selle üle, et Trumpi juhtum annab kinnitust Platoni tõdemusele demokraatia enesehävituse ja türanniasse kaldumise kohta. USAs XX sajandil domineerinud tehingupoliika, kui eliidid omavahel tingisid, kauplesid ja kompromisse tegid, olevat murenenud just liigse demokraatia ja läbipaistvuse pärast.

See, et poolteist sajandit tagasi orjandusvastasest liikumisest tekkinud partei etteotsa tõusis üks räme ja võhiklik, valelik ja absurdne kloun, „Mantlipärija“ tõsielu-show Ameerika variandi juht, kes oli varem toetanud hoopis vastasparteid, näitab, et tagatoasüsteem ei tööta. GOPi baas ehk ustav püsivalijaskond tahab midagi uut ja teistsugust. Nad ei lase endale kaela määrida professionaalseid poliitikuid, ei libedaid ega käredaid, pragmaatilisi ega ideoloogilisi, kui saadaval on Donald.

Teine politoloogias aastakümneid küpsenud käibearvamus on see, et presidendivalimise tulemus on ennustatav fundamentaalsete majandusnäitajate (tööpuudus, börsiindeksid, majanduse kasvutempo) ning valimiskampaaniale kulutatava rahaga (umbes miljard dollarit kandidaadi kohta). Kandidaadi isikuomadused, skandaalikesed, sõnavääratused, esinemine teledebattides jne on rohkem pinnavirvendus. Trumpi tõenäoline kaotus peaks paigast nihutama sellegi arvamuse, sest fundamentaalnäitajad soosivad sel aastal pigem vabariiklasi.

Demokraadid ja vabariiklased võivad polariseerunud riigis arvestada enam-vähem kindlalt 45%ga häältest, kampaania käib ülejäänud 10% poolehoiu võitmise ning oma valijate mobiliseerimise nimel. Isegi kui kandidaadiks oleks hobune või laternapost, saaks ta tõenäoliselt umbes 40% häältest. Vabariiklaste ja demokraatide poolus ei ole aga peegelsümmeetrilised. Nüüdisaegne USA demokraatide partei kujutab endast vähemuste pragmaatilist koalitsiooni. Sellele kuulub kindlalt neegrite, Aasia ja Ladina-Ameerika taustaga valijate, juutide, naiste ja ülikooliharidusega meeste enamuse toetus. Laias laastus pooldab partei riiklikke sotsiaalprogramme, kontrolli tulirelvade üle, keskkonnasäästlikke seadusi, soolist võrdõiguslikkust, vähemuste järeleaitamist, kuid seda kõike viimased 30 aastat eklektiliselt, pragmaatiliselt ja kompromislikult. Vabariiklik partei on ideoloogilisem, selle on neil aastakümnetel hõivanud konservatiivne liikumine. Sellegi ideoloogia koosneb mitmest komponendist ja Trump on nähtavale toonud pinged nende kooseksistentsis.

Esiteks esindab GOP suurettevõtjate majandushuve, seistes rikaste maksumäära langetamise, majanduse reguleerimisest hoidumise ning vabakaubanduse eest. Energiatööstusel on õnnestunud teha kliima inimtekkelise soojenemise eitamisest GOPi dogma. Vabariiklasi iseloomustab põhimõtteline umbusk valitsuse ning valitsemise vastu ning soov kärpida sotsiaal- ja tervisekindlustusprogramme. Kui demokraadid on võimul, siis seistakse häälekalt eelarvetasakaalu eest. Kui ollakse ise võimul, on eelarvedefitsiiti maksukärbetega suurendatud. Partei baasi seas ei ole see suund kunagi populaarne olnud, küll aga sponsorite hulgas.

Teiseks koondab GOP nn moraalset enamust, eelkõige evangeelseid kristlasi, kes on seni esinenud pereväärtuste kaitsjatena ja keda paneb muretsema Ameerika ühiskonna moraal ja liigne sallivus. Nende põhieesmärk on abordi ja homoabielude keelamine ning riigi ja kiriku lahususe lõdvem tõlgendus (nt pühakirja lubamine koolis ja kohtus).

Kolmandaks on vabariiklased tavapäraselt pooldanud mõnevõrra jõulisemat julgeolekupoliitikat, pigem sõjalise jõu kui diplomaatia kasutamist laia maailma ümberkujundamiseks. Sellist vaateviisi esindasid noorema Bushi ajal mõjuvõimsad neokonservatiivid, kellest nii mõnedki on nüüdseks üle läinud Clintoni leeri.

Siis tuli Donald ja lõhkus konservatiivse ideoloogia kolmainsuse. Selgus, et partei valijaskond pole tahtnudki vabakaubandust ega madalat maksumäära rikastele ning armastab vägagi juba juurdunud riiklikke tervise- ja pensionikindlustusprogramme, mille erastamise ja kärpimise näeb ette GOPi ideestik. Samuti on selgunud, et pereväärtused ja poliitikute hindamine nende moraalse palge järgi on tähtsad vaid siis, kui tegu on vastasparteiga. Igatahes vahepeal poliitikat tugevasti mõjutanud evangeelsed kristlased – muidugi mitte kõik neist – on usuasjades võhiklikku New Yorgi playboy’d toetama asudes oma variserluse paljastanud. Ja sõdimine välismaal pole kuigi populaarne mõte. Trump nimelt esitas algul kõigi nende dogmade seisukohalt ketserlikke vaateid. Tõsi, ta on nendest juba taandunud ja joondunud parteiliini järgi. Aga veendumuste olemasolu on tema puhul üldse kahtlane.

Mida siis baas Donaldis leiab, kui tema seosed parteidogmadega on nii lõdvad? Tundub, et dogmadest rohkem ajendab baasi – ja on võib-olla alati ajendanud – n-ö identiteedimure, kui viisakalt öelda, või ebaviisakamalt öeldes rassism. Valged ameeriklased, kelle hulka pole ametlikult arvatud hispaaniakeelset vähemust, ühesõnaga Euroopa taustaga ingliskeelseid valgeid on selle sajandi keskpaigaks alla poole USA elanikkonnast. Valgete ülikoolihariduseta meeste käekäik on olnud viimastel aastakümnetel lohutu. Aasta eest avalikustasid Princetoni sotsioloog Anne Case ja majandusnobelist Angus Deaton uurimuse, kust selgub, et ainus etnilis-vanuseline grupp USAs, mille suremus on viimasel 15 aastal kasvanud, on 30–65aastased ülikoolihariduseta valged (peamiselt mehed, kuid trend puudutab ka naisi). Surmapõhjus on enamasti n-ö väline: uimasti- ja alkoholimürgistus või enesetapp. Mis on sellise anoomia (anomie) taga?

Pakutud on kaht seletust. Esiteks, et vabakaubandus, globaliseerumine, tööstuse kolimine Hiinasse jms on kõige rängemalt tabanud just valgeid sinikraesid ja jätnud nad ilma tööta. Teine seletus lähtub etnilisest identiteedihirmust, sest paistab, et Trumpi toetajate hulka ei kuulu sugugi majanduslikult kõige halvemal järjel kihid. Tema toetajaskonnast moodustavat suure osa mehed, kes kogevad iga päev, kuidas neile harjumuspärane Ameerika on kadumas, kuidas avalikkuses figureerivad eksootilised näod, Valges Majas elab neegriperekond. Ja kui nina oma väikelinnast välja pista, siis hakkavad liberaalid, valitsusametnikud, igasugu õiguslased ning paksud ja peenikesed mammad tänitama, kuidas tohib rääkida, istuda-astuda ning kuidas mitte. Mõnikord nimetatakse neid isegi rassistideks!

Siis tuleb Donald, vaese mehe ettekujutus rikkusest, ning lubab teha Ameerika jälle suureks, uhkustab naiste krabamisega ühest kohast ning lubab moslemeid ja mehhiklasi maale mitte lasta ning sisselastud deporteerida. GOPi ametliku ideoloogia – rikaste huvide, pereväärtuste ja maailmas domineerimise – all on varemgi varjatult hingitsenud rassism, aga vihjamisi. Sotsiaalprogramme kujutatakse näiteks rassilise ümberjagamisena, aga ikka ridade vahel ehk nn koeravile meetodil, nii et valijaskond saaks aru, aga poliitkorrektsel ajakirjandusel ei oleks millestki kinni hakata. Donald aga ütleb asjad otse välja ja taevas ei kukugi alla.

Staatuse languse pärast kannatavate valgete meeste tunnetele mängimisest siiski valimisvõiduks ei piisa, kui selle hind on muude gruppide eemalepeletamine. Nagu ütles vabariiklaste senaator Lindsey Graham neli aasta tagasi: vabariikliku partei probleem on see, „et me ei sigita piisavalt vihaseid valgeid kutte“. Seetõttu tehtigi pärast viimast kaotust presidendivalimistel plaane, kuidas meeldida hispaaniakeelsele vähemusele ning leida viis miljonite USAs elavate immigrantide staatuse seadusta­miseks. Kuid partei äärmustiib laskis need majanduseliidile meelepärased plaanid allavett.

Mis saab pärast valimisi? Siin-seal on väidetud, hiljuti näiteks filmimees Michael Moore’i suust, et Trumpi valimiskampaania polnud algul üldse tõsiselt mõeldud. Selle eesmärk oli hankida soodsamaid telelepinguid ning edu eelvalimistel tabas magnaat-meele­lahutajat ennastki ootamatult. Samuti on kuuldusi, et Trump plaanib asutada paremäärmusliku või alternatiiv­parempoolse telejaama, kuhu kogunenud poliitiline kapital investeerida.

Isegi kui Trumpi erandlik tähelend vajub unustusse, ei ole oodata trumpismi taandumist. GOPi võivad ees oodata sisetülid ja arveteklaarimine, aga tõenäoliselt ühinetakse nagu üks mees selleks, et takistada sihipäraselt senatis ja esindajatekojas kõiki Hillary Clintoni plaane veel vingemini kui Obama omi. Trumpi fenomen näitab suunda poliitikale, mis taotleb libertaarseid eesmärke – riigi mõju, maksude, reguleerimise, sotsiaalprogrammide vähendamist – autoritaarsete vahenditega – seadustest ja headest tavadest mööda minnes. Selleks tuleb kindlustada suure raha ja rassi­viha liit. Vanamoodi poliitikaajamine, tehingud, tagatoad, lehmakauplemised ja kompromissid jäävad minevikku.

Valge mehe allakäik ei ülenda aga kedagi.

Toimetaja: Valner Valme



Kaido Veermäe filmist "Põrgu Indias": filmi tegemine katkes süüdimõistva kohtuotsusega

29. märtsi õhtul jõuab ETV eetrisse Kaido Veermäe dokumentaalfilm "Põrgu Indias", mis räägib loo laevakaitsjate traagilisest loost Indias. "Ringvaate" stuudios olid kohal nii režissöör kui ka laevakaitsja Lauri ema Maret Veikat.

Hendrik Toompere jr: lavastajapreemia on suurim tunnustus, mille olen saanud

27. märtsil võitis Hendrik Toompere jr teatri aastaauhindade jagamisel parima lavastaja preemia. Näitleja käis "Ringvaates" rääkimas, mida see tunnustus tema jaoks tähendab.

Urmas Vadi uuest teosest: bändisärk ja lipendavad munad ehk saatan maa peal

"Kirjandusministeeriumis" käis Urmas Vadi, kes andis äsja välja uue romaani "Neverland" ning nüüd seda avalikkusele tutvustas. Muu hulgas kirjeldas autor üht põrgulikku seika raamatust.

Otseülekanne kell 17: TMW jutt "Who killed genre?"

Linnafestivali Tallinn Music Week (TMW) vestlussarjas "Jutud" räägitakse sellest, mis on tänaseks saanud muusikažanridest. Kultuuriportaal teeb kell 17.00 algavast vestlusest ka otseülekande.

Marko Matvere: see seltskond otsustas surra pigem meres kui Siberis

"Kirjandusministeeriumis" soovitas näitleja ja meremees Marko Matvere raamatut "Purjetamine vabadusse", mille autoriteks Voldemar Veedam ja Carl B Wall ning mis on üks eestlaste kuulsamaid mereseiklusi.

Mari Niitra: Kangur ja Liiv, illusioonideta idealistid

Liivi muuseumi juhataja Mari Niitra analüüsis "Kirjandusministeeriumis" Mart Kanguri värsket luulekogu "Liivini lahti".

FILM
Filmist "Teesklejad" valmib Prantsusmaal uusversioon

Hiljuti omandasid prantslased filmi "Teesklejad" õigused uusversiooni tootmiseks. Tegu on esimese sellise tehinguga Eesti filmiajaloos.

TEATER
Teatripäeva kohtumisõhtul tutvustatakse valgustajate tööd

Täna toimub Eesti teatri- ja muusikamuuseumis teatripäeva kohtumisõhtu valgustajate ja valguskunstnikega. Avatud vestlusringis tuleb juttu teatrivalguse teemadel. 

KIRJANDUS
Mart Juur soovitab ja lasteaiakasvataja kirjutab

Mart Juur soovitas "Kirjandusministeeriumis" taas oma viimase kuu lemmikraamatuid.

KUNST
Renoveeriti Evald Okase suurteos "Rahvaste sõprus"

Eesti maalikunsti klassikasse kuuluv Evald Okase suurteos "Rahvaste sõprus" on restaureeritud. Näha saab seda aga alles tuleva aasta kevadel, kui ajaloomuuseumi alla kuuluva Maarjamäe lossi renoveerimistööd lõppevad.

Arhitektuur
Arhitektuuriprofessor räägib, kuidas hooneid loodusega ühendada

30. märtsil kell 18 esineb Kanuti Gildi SAALis EKA arhitektuuriteaduskonna kutsel avatud loengute sarja raames Newcastle’i ülikooli eksperimentaalse arhitektuuri professor Rachel Armstrong.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
Nädala video: Mart Avi, "Blind Wall"

Lugu pärineb albumilt "Rogue Wave", möödunud aasta kõrgeima kriitikaskooriga eesti artisti plaadilt, kui ERRi ja Areeni tabelid kokku panna.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Vestlusring. Muidu kena inimene, aga kriitik

Mõnigi kriitik viskab pärast debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorar ei kaalu üles sildistamist ja pimedat viha.

Janeck Uibo: ülekaalulisus, tarbimishullus ja klikimeedia

Globaliseerumine ja võimaluste paljusus on teinud inimeste elutempo kiireks ja ühiskonna üsna närviliseks. Selle nähtuse ilminguks on ülekaalulisus, tarbimishullus ja nn klikimeedia. Seda nii maailmas kui Eestis. Mida teha?