Valner Valme: kelle või mille eest päästa maailma? ({{commentsTotal}})

"Kapten Ameerika". Autor: kaader 1944. aasta filmist

James Bond, Raudmees, Superman, Thor jne jne, lugematuid –man’e, kõik nad muudkui päästavad maailma juba aastakümneid. Huvitavamad oleksid filmid, kus maailma päästetakse reaalsete ohtude käest, millest praegu ei näi puudu tulevat.

Superagendid ja superkangelased on oluline osa filmikultuurist ja popkultuurist ning mingil määral võiks sellega isegi kursis olla, teine küsimus on, et keegi ei jõua kõiki koomiksifilme ära vaadata. Ka fännide elu tehakse ületootmise ja põimuvate süzheliinide ning üksteisega haagitud tegelastega raskeks. Selge ületootmine selles vallas on tekitanud üheülbaliste linateoste massi, kus on küll panustatud eriefektidele, aga seejuures jääb tagaplaanile ja pinnapealseks sisu ning karakteriloome.

Vaesed näitlejad, kes peavad lihtsameelseid joonistusi mängima! Vaesed nad muidugi pole, ja just sellepärast murdub pea iga lugupeetud draamakinonäitleja pakkumise ees kehastada ükskõik kas head või paha kangelast järjekordses Marveli või DC Comicsi rip-off’is. Mida teeb Michael Fassbender superkangelasefilmides? Kas keegi mäletab, et Hugh Jackman on mõnikord olnud hea näitleja?

Ma ei eita, et mitu Batmani-saaga filmi on kunstilised õnnestumised ja mõnigi "Terminaator" on popkultuuri klassik ja et nn fantaasiafilmide seas leidub tõelisi pärle, kuhu tõepoolest lisatud kuhjaga kujutlusvõimet, aga üldiselt võiks öelda, et maailm tuleks päästa koomiksi- jms "fantastiliste" filmide lakkamatust tulvast.

Teisalt, mainitud filmide üks läbivaid motiive, maailma päästmine, on õilis idee (raha teenistuses; aga miks peaks kommerts olema negatiivse sisuga, nii et see ei ole iseenesest probleem) ja loojutustamise seisukohalt võimas narratiiv: filmitegijaid võib mõista.

Aga mille või kelle eest päästetakse neis filmides maailma? Robotite või uforobotite või ufode või halbade koomiksikangelaste või mis iganes fantastiliste elukate eest? Kõige kaugemale läheb praegu kinos jooksev "Doktor Strange", mida millegipärast ülistavad kriitikud meil ja mujal. Maailm on vaja päästa Dormammu, mingi hiiglasliku jõuluehte käest. On siin mingi allegooria, varjatud ja spetsidele avatud sügavam tähendus?

Kindlasti mitte, maailm on vaja päästa järjekordse nõrgalt välja mõeldud musta jõu käest, kes paikneb kuskil ajaaugus või kosmoses või jumal teab, kus: filmi stsenaarium on üsna lohakas, jättes ka valgustamata, kuidas reageerivad filmi sündmustele inimesed, kes on taandatud pelgalt kulissideks Strange’i ja Ancient One’i ja teiselt poolt Dormammu jüngrite juhi Kaeciliuse kamba totrale jagelemisele, mille käigus sööstetakse läbi aja ja ruumi mingite sätendav-keerlevate saablite kaudu: see ei ole probleem, las möllavad (ei saa mainimata jätta näitlejate nimesid: Benedict Cumberbtch, Tilda Swinton ja Mads Mikkelsen, eks ole).

Ma ei räägi, et realism on kinos nõue, aga ajal, mil maailma ähvardavad tõelised ohud on märksa fantastilisemad kui järjekordsed koomiksmonstrumid või limakollid või jõulumunad, tahaks näha filme, kus maailma päästetakse ISISe või Putini või Trumpi või mis tahes äärmuslaste või diktaatorite või paduparempoolsete või paduvasakpoolsete käest. Või võideldakse suurkorporatsioonide ja nendega seotud poliitikute vastu, kes on põlismetsade kontrollimatu raiega, maailmamere saastamisega ja neetud lehmakarjade ja palmiõli tootmisega pannud meid siin planeedil süütenööri otsas elama.

Saaks päris põnevad filmid, mis võiksid isegi rohkem kassat teha kui geneerilised Doktor Strange’i ja Thori sundvärdabielud, oleks ainult filmitegijail julgust: a) riskida kobeda eelarvega, b) sõna võtta päriselt ohtlikel teemadel.

Või on dzhungliraiduritest veisekotletikasvatajate rahade ja filmimogulite vahel mingi seos? Ega ometi? Aga kuna mul pole aimugi, siis ei hakka vandenõuteooriaid arendama, aga isegi vandenõuteooriatest saaks huvitavamaid filme kui järjekordne "Thor 100" või "Doktor Strange 2" või "Kapten Ameerika 63" või "Tasujad: Dormammude ajastu".

 

Artikkel ilmus algselt edasi.org.



Selgusid teatri aastaauhindade laureaadid

Ugala teatris toimus teatri aastaauhindade pidulik auhinnatseremoonia, kus jagati kätte preemiad möödunud aasta silmapaistvamatele teatritegijatele. Lavastaja preemia pälvis Hendrik Toompere jr, kes pühendas auhinna Lembit Ulfsakile.

Reelika Alunurm: noor teadlane on sunnitud olema administraator

„Plekktrummi” saatekülaline oli Tartu üliõpilaskonna esimees Reelika Alunurm, kellega vesteldi Tartu Ülikooli rektori valimistest, ülikooli tähendusest ühiskonnas ning sellest, mida tähendab õppimine tänastele üliõpilastele.

Urmas Vadi küsib Vabal Laval, kas teistest inimestest on võimalik aru saada

Vaba Lava teatrikeskuses esietendub 18. aprillil kuraatoriprogrammi IN I OUT kuues lavastus "Furby tagasitulek".

Keelesäuts. Kas 101 sõjasaadikut?

Kui küsida otse, kes on parlamentäär, siis usun, et kõik teavad, et see on ühe sõdiva poole volitatud läbirääkija teise sõdiva poolega ehk parlamentäär on sõjasaadik, vastasega läbi rääkima saadetud isik.

Ivi Eenmaa: eelistan head raamatut käes hoida

"Prillitoos" käis külas raamatukogundusspetsialistil Ivi Eenmaal, kes rääkis muuhulgas, mida ta arvab sõnast "paberkandja".

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mihkel Mutt. Suure Poobsi vaikimine

Miks Poobs vait on? Miks ta midagi ei ütle — selle kohta, mis toimub? Miks ta ei võta sõna — just praegu, kui juba mõnda aega on näha, kuidas kõik läheb? Ta peaks valjult ja selgelt vahele hüüdma, enne kui on hilja.

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
Arvustus. Bing ja Ruthi klaveriminimalism + ambient-nüansid

Uus plaat
Bing & Ruth
"No Home of the Mind" (4AD)
7/10

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Elo Kiivet. Tõlkes kaduma läinud ruum

Selleks et arhitektuuri lugeda, peab õppima ruumi märkama.

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.