Valner Valme: kelle või mille eest päästa maailma? ({{commentsTotal}})

"Kapten Ameerika". Autor/allikas: kaader 1944. aasta filmist

James Bond, Raudmees, Superman, Thor jne jne, lugematuid –man’e, kõik nad muudkui päästavad maailma juba aastakümneid. Huvitavamad oleksid filmid, kus maailma päästetakse reaalsete ohtude käest, millest praegu ei näi puudu tulevat.

Superagendid ja superkangelased on oluline osa filmikultuurist ja popkultuurist ning mingil määral võiks sellega isegi kursis olla, teine küsimus on, et keegi ei jõua kõiki koomiksifilme ära vaadata. Ka fännide elu tehakse ületootmise ja põimuvate süzheliinide ning üksteisega haagitud tegelastega raskeks. Selge ületootmine selles vallas on tekitanud üheülbaliste linateoste massi, kus on küll panustatud eriefektidele, aga seejuures jääb tagaplaanile ja pinnapealseks sisu ning karakteriloome.

Vaesed näitlejad, kes peavad lihtsameelseid joonistusi mängima! Vaesed nad muidugi pole, ja just sellepärast murdub pea iga lugupeetud draamakinonäitleja pakkumise ees kehastada ükskõik kas head või paha kangelast järjekordses Marveli või DC Comicsi rip-off’is. Mida teeb Michael Fassbender superkangelasefilmides? Kas keegi mäletab, et Hugh Jackman on mõnikord olnud hea näitleja?

Ma ei eita, et mitu Batmani-saaga filmi on kunstilised õnnestumised ja mõnigi "Terminaator" on popkultuuri klassik ja et nn fantaasiafilmide seas leidub tõelisi pärle, kuhu tõepoolest lisatud kuhjaga kujutlusvõimet, aga üldiselt võiks öelda, et maailm tuleks päästa koomiksi- jms "fantastiliste" filmide lakkamatust tulvast.

Teisalt, mainitud filmide üks läbivaid motiive, maailma päästmine, on õilis idee (raha teenistuses; aga miks peaks kommerts olema negatiivse sisuga, nii et see ei ole iseenesest probleem) ja loojutustamise seisukohalt võimas narratiiv: filmitegijaid võib mõista.

Aga mille või kelle eest päästetakse neis filmides maailma? Robotite või uforobotite või ufode või halbade koomiksikangelaste või mis iganes fantastiliste elukate eest? Kõige kaugemale läheb praegu kinos jooksev "Doktor Strange", mida millegipärast ülistavad kriitikud meil ja mujal. Maailm on vaja päästa Dormammu, mingi hiiglasliku jõuluehte käest. On siin mingi allegooria, varjatud ja spetsidele avatud sügavam tähendus?

Kindlasti mitte, maailm on vaja päästa järjekordse nõrgalt välja mõeldud musta jõu käest, kes paikneb kuskil ajaaugus või kosmoses või jumal teab, kus: filmi stsenaarium on üsna lohakas, jättes ka valgustamata, kuidas reageerivad filmi sündmustele inimesed, kes on taandatud pelgalt kulissideks Strange’i ja Ancient One’i ja teiselt poolt Dormammu jüngrite juhi Kaeciliuse kamba totrale jagelemisele, mille käigus sööstetakse läbi aja ja ruumi mingite sätendav-keerlevate saablite kaudu: see ei ole probleem, las möllavad (ei saa mainimata jätta näitlejate nimesid: Benedict Cumberbtch, Tilda Swinton ja Mads Mikkelsen, eks ole).

Ma ei räägi, et realism on kinos nõue, aga ajal, mil maailma ähvardavad tõelised ohud on märksa fantastilisemad kui järjekordsed koomiksmonstrumid või limakollid või jõulumunad, tahaks näha filme, kus maailma päästetakse ISISe või Putini või Trumpi või mis tahes äärmuslaste või diktaatorite või paduparempoolsete või paduvasakpoolsete käest. Või võideldakse suurkorporatsioonide ja nendega seotud poliitikute vastu, kes on põlismetsade kontrollimatu raiega, maailmamere saastamisega ja neetud lehmakarjade ja palmiõli tootmisega pannud meid siin planeedil süütenööri otsas elama.

Saaks päris põnevad filmid, mis võiksid isegi rohkem kassat teha kui geneerilised Doktor Strange’i ja Thori sundvärdabielud, oleks ainult filmitegijail julgust: a) riskida kobeda eelarvega, b) sõna võtta päriselt ohtlikel teemadel.

Või on dzhungliraiduritest veisekotletikasvatajate rahade ja filmimogulite vahel mingi seos? Ega ometi? Aga kuna mul pole aimugi, siis ei hakka vandenõuteooriaid arendama, aga isegi vandenõuteooriatest saaks huvitavamaid filme kui järjekordne "Thor 100" või "Doktor Strange 2" või "Kapten Ameerika 63" või "Tasujad: Dormammude ajastu".

 

Artikkel ilmus algselt edasi.org.



Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: