Arvustus. Nils Petter Molvaer jääb uuele avatuks
Uus plaat
Nils Petter Molvaer
"Buoyancy" (Okeh)
9/10
Norra trompetisti Nils Petter Molvaeri heliloomingut võib pidada üheks kaasaegse põhjamaise jazzi alustalaks, kuigi erinevate kõrvalprojektide ja koostööde kaudu ulatub tema mõju kindlasti kaugemalegi. Näiteks on tal oma osa mängida nii skandinaavia klubijazzi kui baleaarilise oslo-disko skeene väljakujunemisel.
Pärast üle kolme dekaadi pikkust muusikalist rännakut on vanameister endiselt uutele suundadele avatud, mida oli hästi kuulda juba tunamulluselt uuenenud kvartetina salvestatud "Switch" albumilt. Tänavune "Buoyancy" on selle loogiline jätk, sidudes omavahel kümmekond, erinevaid traditsioone ja lähenemisi hõlmavat helitükki, kuid tehes seda pisut naturaalsemal ja minimalistlikumal moel, jättes kuulajale oma mõteteks rohkem ruumi.
Läbivalt ambientse olekuga reis algab sedapuhku tervitustega Lähis-Idast ("Ras Mohammad"), sukeldub seejärel Bill Laswelli plaatidelt tuttavasse sügavate basside ja dub-muusika laenudega maailma ("Gilimanuk") ning jõuab lõpuks rütmika (trummidel Erland Dahlen) progerocki kaudu ujuva slide-kitarri ning kerge kantrini ("Maddagala") välja. Kitarr ongi selle albumi säravaim staar. Molvaeri trompet teeb küll enam-vähem kõike seda, mida see ikka teinud on – uurib läbi erinevate helistike oma pilli võimalusi, annab nii fooni, teemad kui suurepärased improvisatsioonilised hetked ("Moute Cave"), kuid just Geir Sundstöli sulava liustiku krobelisi pindu matkiv hõre kitarrisaund on see, mis paneb end märkama. Ennastunustavad "Jackson Reef" ja "Amed" lisavad plaadile vajalikku müra ja hoogu ning mis kõige olulisem - meeldejäävust. Sedavõrd hästi tasakaalustatud ja toimivat koosseisu kuuleb harva.
Vaadake sutsakat lives:
Toimetaja: Valner Valme