Kultuuriportaali 10 filmisoovitust PÖFFiks
Sel aastal kahekümnendat sünnipäeva tähistav Pimedate Ööde filmifestival on aasta-aastalt kasvanud aina suuremaks ning ühe raskem on olnud sellest hiiglaslikust kavast põnevaid filme välja otsida. Kultuuriportaali toimetus tegi selle töö veidi lihtsamaks, tuues välja kümme filmi, millele tasuks tähelepanu pöörata.
Homero Olivetto "Püha rattur" ("Holy Biker")
Brasiilia
Kõrbegangsterid on aastaid žanrikinos silma paistnud ning sealt on tulnud mitmeid tugevaid näiteid, nende seas nii higist nõretav "Mad Max: Raevu tee", totakas animatsioon "Rango" kui ka prohvetlik ning jõhker "Eli raamat". Eestis rahvusvahelise esilinastuseni jõudev Homero Olivetto debüütfilm "Püha rattur" paistab jätkavat seda rada. Seal on olemas mõnusalt kolletanud pildikeel, "tahaks sul lusikaga silmamunad peast välja kraapida" ilmega peategelane ning hämmastavad apokalüptilised maastikud. "Püha rattur" on justkui kokku pistnud "El Mariachile" omase juustuse otsekohesuse teatava autorikino väljapeetusega, seega ilmselt ei tasu seda filmi karta ka rahulikuma filmikunstiga harjunud inimestel.
Peakangelast mängiv Cauã Reymond tundub olevat samuti väga mõjus näitleja, meenutades noort Benicio del Torot.
Jim Hosking "Rasvane kägistaja" ("The Greasy Strangler")
Ameerika Ühendriigid
See on meeldiv, et vaatamata HÕFFile, mis täidab aprilli lõpus Haapsalu hullumeelsete õudus- ning fantaasiafilmidega, on võtnud ka PÖFF vaevaks mõned äärmuslikumad teosed kavasse ära peita. "Rasvane kägistaja" on kindlasti film, mille ajaks tasub lapsed koju jätta ning ka nõrganärvilisemad, eetilise maitsega sõbrad oleks mõistlik kinno kutsumata jätta. See on rõve, labane ja idiootsuse piiril kõndiv teos, kus lendavad peast silmad, voolab veri ning ekraanil välgub suurel hulgal korpulentset ihu. See-eest on film kokkuvõttes siiski südamlik ja enda perverssuses ka pisut armas. Igasugu rõvedused on ju vahel ikkagi päris vahvad?
Väidetavalt on kinodesse jõudev versioon suisa 45 minutit lühem algsest variandist, seega võime vaid ette kujutada, millest tegelikult ilma jääme...
Attila Till "Tapab ratastel" ("Kills On Wheels")
Ungari
Filmid puudega inimestest muutuvad tihti liialt sentimentaalseteks. Neid inimesi vaadatakse kui erilisi, seatakse fookusesse ning kallatakse üle paatosega. Ma olen nõus, et seda on kohati vaja, aga see on enamasti väsitav ning varjutab muid aspekte filmi juures. Ungari film "Tapab ratastel" harutab puudega inimeste lugu hoopis teisest küljest. Selge see, et neil on raske ning nad peavad nägema kordi rohkem vaeva kui tavainimesed, kuid Attila Till muudab nad hoopis külma südamega mõrtsukateks. Ootamatu ja veider, kuid teatud mõttes geniaalne alibi. See on guyritchielik kelmilugu, kus piir heade ja pahade vahel on hägune ning testosterooni pulbitseb lausa üle serva.
Ei tasu aga karta, et puudega inimesi sellise asjaga naeruvääristataks, vastupidi - see näitab nende teotahet ning ambitsiooni asjadega hakkama saada.
Nate Parker "Rahvuse sünd" ("Birth of a Nation")
Ameerika Ühendriigid
Praegusel hetkel, mil tulevast aastast hakkab Ameerika Ühendriike valitsema Donald Trump, saab Nate Parkeri suurteos "Rahvuse sünd" hoopis teise tähenduse. Suurteos igas mõttes, mis võtab taaskord käsitleda Ameerika orjapidamise ning rassismitemaatika. Kuigi Steve McQueeni "12 aastat orjana" justkui täitis selliste filmide tühimiku pikaks ajaks, siis peame me leppima sellega, et tõenäoliselt saab ka see film suure hulga Oscari nominatsioone. Paratamatult on filmis ka mitme peotäie jagu tüütut ameerikalikku rahvuslust, kuid see on selle filmi luuüdisse juba sisse kirjutatud. "Rahvuse sündi" tuleb võtta aga sellisena nagu ta on. Meil tehakse "Tõde ja õigusest" film, Ameerikas see-eest võetakse midagi sellist ette.
Põnevaks läheb asi aga siis, kui vaadata seda filmi vaatepunktist, kust seda tegelikult vaatama ei peaks. D. W. Griffithi 1915. aastal kinodesse jõudnud samanimeline film küll defineeris tehnilisest küljest paljud praeguseni kehtivad reeglid filminduses, kuid langes temaatiliselt täiesti absurdsesse rassistliku äärmusesse. Me võime uskuda lavastaja Nate Parkeri sõnu, et sama nime panemine oli vaid keel-põses viide, kuid see tekitab ikkagi rea küsimusi.
Ameerikat ootavad ees põnevad ajad ning see film võib olla justkui sissejuhatus.
Mahmoud Sabbagh "Barakah kohtub Barakah'ga" ("Barakah Meets Barakah")
Saudi Araabia
Lähis-Ida filmikunst paistab alati silma otsekohesuse, aususe ning tohutu loojanatuuriga. Seda on kinnitanud parima võõrkeelse filmi Oscari võitnud "Lahkuminek" ning Berliinis parima filmi Kuldkaruga pärjatud "Taksojuht". Kõige värskem, alles lapsekingades filmitööstus on aga Saudi-Araabias, sealse filminduse esimeseks suuremaks teoseks peeti 2012. aastal kinodesse jõudnud "Wadjdat". Nüüd on sellele tulnud lisa ning sel korral täiesti ootamatust vaatenurgast. "Barakah kohtub Barakah'ga" on Saudi Araabia esimene romantiline komöödia, mis vaatab armastust samal ajal nii islamistlikust moraalikoodeksist lähtuvalt kui ka lääne kultuurile omaseid klišeesid järgides.
Filmis on ilmselt küll pisut lahustunud Lähis-Ida filmidele omane läbimõeldus, kuid see-eest on tegu kindlasti huvitava, meeldejääva ning märgilise teosega. Pisut koomikslik ja veider, aga sellel on oma võlu.
Penny Lane "MUNAD!" ("NUTS!")
Ameerika Ühendriigid
Animeeritud dokumentaalfilmid on üks neist žanridest, millel tasub tingimata silma peal hoida. Oscarile nomineeritud Ari Folmani "Waltz With Bashir", mis räägib Liibanoni sõjaveteranidest, oli emotsionaalne ning tohutu jõuga teos ning Penny Lane'i "MUNAD!" liigub justkui sama suunas, kuid seda läbi pisut veidra, väärastunud spektri. See on lugu Kanada arstist John Romulus Brinkleyst, kes hakkas ravima meeste impotentsust, siirdades neile kitsede munandeid. Sellest kirjeldusest oleks ilmselt juba piisavalt, aga film areneb veel kaugemale, viib seda lugu aina absurdsematele radadele ning muutub pea täielikuks farsiks.
Animated Dreams pakub sel aastal loomulikult ka mitmeid muid pärle (näiteks Prantsuse kultusanimatsooni "Metsik planeet"), aga eriti tasuks tähelepanu pöörata just sellele filmile. See on omamoodi sissevaade Ameerika unelmatesse. Maailma, kus kõik on võimalik.
Sergei Loznitsa "Austerlitz" ("Austerlitz")
Saksamaa
Ukraina režissöör Sergei Loznitsa on näide dokumentalistist, kes haarab kinni kohati isegi liiga suurtest teemadest. Tema 2014. aasta dokufilm "Maidan" oli enda luulelisuses isegi häirivalt valus ning kuigi film ei jõudnud temaatiliselt kuhugi ega võtnud otseselt seisukohti, siis jäädvustas see inimeste küündimatust, ühiskonna absurdi ning probleeme, mille lahendused tundusid olevat võimatud. "Austerlitz" näitab midagi sellist, mida me tegelikult ei tahaks näha. Seda, kuidas üks Saksamaa ajaloo mustemaid peatükke, selle flimi kontekstis nimetuks jääv natside koonduslaager on tänaseks muutunud turismiobjektiks. Inimesed teevad pilte, söövad jäätist, naeravad, ehk isegi naeruvääristavad seda kõike. Tahes-tahtmata tuleb pähe Mike Judge'i keskpärane komöödia "Idiocracy".
"Austerlitzi" ei saa seega otseses mõttes pidada isegi filmiks. See on aken reaalsusesse, mis pakub meile ebamugavustunnet ja tülgastust. Kas sellises maailmas me elamegi?
Jim Jarmusch "Paterson" ("Paterson")
Ameerika Ühendriigid, Saksamaa, Prantsusmaa
Tundub, et Ameerika indie-kino pioneer Jim Jarmusch hakkab vaikselt enda juurte juurde tagasi minema. Kui eelmise filmiga "Armastajate igavene elu" liikus Jarmusch vampiiride maailma, siis nüüd on tagasi inimeste juures. "Paterson" naaseb tavaliste, isegi igavate inimeste argipäeva juurde, millega Jarmusch on tegelnud alates enda esimestest filmidest. Ta pöörab tähelepanu pisikestele detailidele inimeste eludes, isegi kõige väiksematele tähendustele. Meenutagem kasvõi tema debüütfilmi "Permanent Vacation", mis oli lihtsalt jalutuskäik läbi New Yorki räämas tänavate. Ka sel korral on tähtis roll just linnal ning urbaniseerunud keskkonnal, seda võib järeldada isegi filmi pealkirjast, sest tegevus toimubki just New Jersey linnas Paterson.
Kindlasti on huvitav näha ka Adam Driverit taas sedavõrd malbes rollis - hiljuti kogus ta tuntust värskeima "Star Warsi" filmi pahalase Kylo Renina. Valgusmõõk on kappi peidetud ning nüüd juhib ta hoopiski bussi.
Vassilis Mazomenos "Liinid" ("Grammes")
Kreeka
Kreeka elu küündimatus on üks neist teemadest, mille üle meie siin samavõrd vaeses Ida-Euroopa väikeriigis ikka ja jälle naerame. Kreeka lavastaja Vassilis Mazomenose film "Liinid" kaotab ära sellest temaatikast naeruväärsuse ning toob vaatajateni kurva paratamatuse. Film järgib seitsme lühikese loo läbi Kreeka inimeste traagilisi elusaatusi neil rasketel aegadel. Kogu tegevustik toimub öösel ning pisikesed, justkui eraldiseisvad lood on kokku seotud psühholoogilist abi pakkuva kõneliini abil, kuhu kõigi lugude peategelased helistavad, lootes abi saada. See on traagiline lugu, mis sai inspiratsiooni lugematust hulgast enesetappudest, mis leidsid aset Kreekas majanduskriisi aastatel.
Film ei tee üldistusi, meile ei räägita Kreekast kui riigist, kus kõik inimesed lesivad sulepatjadel, söövad viinamarju ja naeravad Euroopa üle, kes neile peab andameid maksma. Kaugel sellest. Me näeme tavalisi inimesi seismas silmitsi laguneva kodumaaga. Võrdlusmoment tekib 2014. aasta Argentiina filmiga "Wild Tales", mis näitas küll selliseid lugusid rohkem läbi satiiri.
David T. Friendly, Mick Partridge "Ketsifännid" ("Sneakerheadz")
Ameerika Ühendriigid
Inimestele on aastasadu meeldinud midagi koguda. Näiliselt mõttetut kraami kokku korjata, näiteks õllepudelite silte, marke, kuivanud lilli. Viimastel aastakümnetel on noored nende justkui "igavate" valdkondade asemel hakanud koguma ketse. Tosse. Botaseid. Nimetagem neid kuidas tahes, kuid tegu on ühe uskumatu kultuurifenomeniga, mille suurust on raske tajuda. "Ketsifännid" räägib meile lugu korvpalluritest, kellel on kodus tuhandeid paare jalanõusid, mida nad tegelikult ei kanna. Noortest, kes otsivad veebipoodidest pidevalt aina uusi ja eksklusiivsemaid jalatseid. See on lugu sellest, kuidas elementaarsest tarbeesemest on välja kasvanud maania, kus pelgalt kogumise ja hulluse vahel vahet teha on keeruline. Edaspidi spordipoodides käies võite jalatsiriiuleid vaadata sama pilguga nagu mänguasjapoodides hinnaliste mudelrongide ridasid. Suurt vahet ei olegi.
Vanemad võivad muidugi rõõmu tunda, sest suur hulk noortest kulutab ilmselt tänapäeval raha narkootikumide, alkoholi ja muude kahtlaste asjade asemel just tossudele. Süütu hobi, mis on võtnud täiesti uskumatud mõõtmed.