Tõnu Karjatse filmikomm. Araabia kevade õied ja jaapani räpp ({{commentsTotal}})

"Yamato (California)" Autor/allikas: kaader filmist

PÖFFi eri, muidugi.

Homme õhtul kell 18 linastub kinos Artis Jaapani režissööri Daisuke Miyazaki draama "Yamato (California)". Liialdus oleks otsida seoseid legendaarse animelegendi Hayao Miyazakiga, kes muuseas kavandab uut täispikka animet vaatamata sellele, et on korduvalt teatanud oma lõplikust penisonileminekust. "Yamato (California)" (2016) liigitub žanrilt tüdrukute sõprusefilmide alla. Üldjoontes võib sisu lahti seletada skemaatiliselt lihtsalt: juhuslikust kohtumisest sünnib tugev sõprusside, mis aitab üle elluastujate ees seisvatest takistutest. Pealkiri reedab Miyazaki linatöö sümboolse alateema, milleks on Jaapani ja Ameerika Ühendriikide suhted.

Yamato on väikelinn, kus asub ka üks USA sõjaväebaas, Yamatos elava Sakura (Hanae Kan) juurde tuleb suveks ta poolõde Rei (üks tõusvaid tähti Jaapani kinos Nina Endo) Californiast. Sidemeks neidude vahel on muusika – Sakura soovib saada räppartistiks, kuid ei leia endas julgust oma sõnumitega avalikkuse ette tulla, pealegi on tal ka võimukas rivaal, kes fännab peavoolu hiphoppi. Rei on Sakurale justkui kingitus, juhatades teda uute artistide juurde räppkultuuri algallikast. Sakura mõistab, et räpi ja hiphopi puhul pole küsimus jäljendamises, pigem on see stilistiline ja tänapäevane raam eneseväljenduseks, mille sisu tuleb endal luua. Daisuke Miyazakil õnnestubki filmiga edasi anda hiphopi kui sotsiaalselt ühendava nähtuse olemus – sellega liitumiseks ei pea olema ameeriklane ega elama Ühendriikides, igal pool on omad probleemid, mida räppmuusika kaudu väljendada. Pole vaja muud, kui paar sobivat rütmilist põhja, ülejäänu jääb artisti enda sõnakasutuse ja märkamisoskuse, tundlikkuse kanda. Vormilt on Miyazaki film üpris traditsiooniline, võib olla isegi konservatiivne, samas on see mõnes mõttes tüüpiline Jaapani väike film. Madal eelarve, tagasihoidlik lavastus, peamine rõhk on näitlejatel ja lool. Nägus Hanae Kan kannab emotsionaalse räppartisti rolli kenasti välja, tõustes tagahoovides omaette räppivast tüdrukust kohaliku talendivõistluse liidriks. Lisaks räpile kõlab filmis psühhedeelset postrocki, mis annab võimaluse avastada uusi Jaapani artiste.

Homme õhtul kell 19.15 linastub aga kinos Artis Afganistani režissööri Navid Mahmoudi esimene täispikk mängufilm "Lahkumine". See on praegu ka ainus võimalus filmi vaadata. "Lahkumine" on tänavusel festivalil üks neid filme, mis käsitlevad valusat pagulasteemat. Sellest temaatikast on moodustumas omaette žanr, kuna teemana on see olnud festivalidel esil juba sajandivahetusest saadik. Mahmoudi film jälgib Afganistanist Iraani jõudnud abielupaari Nabid ja Fereshteh'd, kes soovivad edasi pääseda turvalisematesse riikidesse. Rahata noorte olukorra teeb keeruliseks Nabi sugulase sooritatud mõrv hõimutapluses, mistõttu on Nabid jälitamas kättemaksuhimulised tapetu sugulased. Mahmoudi stilistika on lähedane Iraani filmist tuttavale realismile – kestvuselt pikad kaadrid, pretensioonitud võttenurgad, võimalikult loomulik valgustus ja põhirõhk inimliku traagika edasiandmisel läbi loo ning näitlejate mängu. Reza Ahmadi Nabina ja Fereshteh Hosseini tema abikaasana teevad väga hingestatud ning elulised osatäitmised, nad annavad loole vajaliku võimenduse ning muudavad selle mõnes mõttes käegakatsutavaks, lääneriikide heaolus elavale vaatajale usutavaks reaalsuseks.

Lähis-Idas pöördelisi sündmusi kaasa toonud Araabia kevad on avanud ka sealsete riikide kineastide potentsiaali. Kui Iraani filmi tunti rahvusvaheliselt juba enne 2011. aastat, siis teised araabiamaailma riigid olid kinokunstis suhteliselt tundmatud. Nagu näitab ka tänavune PÖFFi kava, on sealt oodata veel palju, sest rahvaülestõusudega alanud protsessid Pärsia lahe äärsetes riikides pole veel lõppenud. Mingeid paralleele võib hea tahte korral otsida Teise Maailmasõja järgse perioodiga Euroopas, mis algas neorealismiga Itaalias, sotsiaalse realismi lainega Suurbritannia filmis ning mille lõpupiiri võib kokkuleppel tõmmata uue lainega Prantsusmaal, Saksamaal, tollases Tšehhoslovakkias ja Poolas. Vahe on aga selles, et kui toona olid kineastide koolkonnad siiski rahvusriikide kesksed, siis praegu on oodata pigem Lähis-Ida riikidest tulevate talentide esilekerkimist teistes maades. Seetõttu leiavad ka Lähis-Ida regioonis käivad muutused kajastust enne lõpplahenduseni jõudmist. Teisiti öeldes pole meil enam vaja oodata varemeis Berliini, et sõjakoledustest täit ülevaadet saada. Nimrud aastal Null on juba reaalsus (Vt. Roberto Rossellini "Germania anno zero" (1948)).

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mikk Pärnits

Mikk Pärnits: #HeToo ehk naistevastane vägivald võitluseta ei lõpe

Naistevastane vägivald on inimestevastane vägivald ja seda saab lõpetada vaid nähtust tunnistades ning ohvritel karistust kartmata kõneleda lastes. Ja nagu Nõukogude Liidu alt vabanemisegagi, ei tule vabadus ülalt, isandate kingitusena, vaid pika võitluse, teavitustöö ja organiseerimise kaudu, kirjutab Mikk Pärnits.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: