Kirgas ja karge Angela Hewitt ehk kui inglid oskaksid klaverit mängida ({{commentsTotal}})

Angela Hewitt
Angela Hewitt Autor/allikas: Muusika

Miks mõned asjad jäävad meelde ning mõned ununevad? Kui tähtis on inimese enda suhe toimuvaga ja kui suur on ümbruskonna mõju? Kas on sündmusi, mis on igal juhul märgilise tähtsusega, sõltumata inimeste hulgast ja vastuvõtuvalmidusest? Ja mis on tegelikult ajaproov? Kui midagi omas ajas ja ruumis on sügavalt liigutanud ning lükanud liikuma teele, mis nüüd on vaimustuseobjektist eemale viinud, siis kas kaotab seetõttu ka mineviku sündmus oma esialgset sära? Või on õige, et aega pole olemas ning kõik, mis elab meie tunnetes ja mõtetes, on tegelikult olevik?

Proloog

Neil päevil algab Tallinnas järjekorras kümnes klaverifestival, suur muusikasündmus kõigile klaverimuusikat armastavatele inimestele. 1998. aastal alguse saanud, üle kahe aasta toimuvad klaveripeod on minu mälestustes oma koha leidnud kildude, mõnikord ka laikudena ning päris palju on ka tühje lehti. Sellest eristub üks sügisnädal, millest meenub kümneid seiku – nii kontsertidest, meistriklassidest kui ka loengutest. Mäletan seda aega erakordselt hästi, ka näiteks inimeste sõnu ja näoilmeid, enda mõtteid ja tundeid, väljas valitsenud ilma jpm. Miks? Mis põhjustas nii palju eredaid mälestusi, millest üks säravamaid oli Angela Hewitti soolokontsert?

Aasta 2000, II rahvusvaheline klaverifestival. Novembri alguseks on kõigest nädala jooksul toimunud väga palju elamuslikke sündmusi, sealhulgas ka uskumatuid ja raputavaid. Avakontserdil vaimustab kuulajaid Mihhail Pletnjov virtuoosse ja samas erakordselt selge mänguga ning järgmisel päeval mängib Peep Lassmann haaravalt Messiaeni monumentaalse, kolm tundi kestva tsükli “Lindude kataloog”. Uskumatult hea kontserdi annab klaveriduo Kai Ratassepp – Mati Mikalai, kes kõigest kuu aega varem on võitnud I koha Müncheni mainekal ARD konkursil, ning vanameister Charles Rosen esitab Beethoveni “Variatsioonid Diabelli teemale”, mängides seda helilooja klaveriloomingu ja kompositsioonitehnika suurejoonelist kulminatsiooni liigutava lihtsusega. Oktoobrikuu kahel viimasel päeval hullutab Eesti publikut kanada virtuoos Marc-André Hamelin ning just sellest elamusest pärineb minu tänapäevani püsiv veendumus, et inimvõimetel pole piire. Eriti on meelde sööbinud tema esimene kontsert, mille ta andis haigestunud Ralf Gothoni asemel – Hamelin oli päev varem Tallinna jõudnud ning tal polnud probleemi anda ühe kontserdi asemel kaks erineva kavaga klaveriõhtut. Esimese kontserdi Bach, Brahms, Liszt ja Schubert on siiamaani väga eredalt kõrvus. Hamelinis eksisteerivad kõrvuti ja suures üksmeeles erakordne virtuoos ning suur muusik, imeliselt vaimustav oli sellise pianisti mängust osa saada!

 

Kontsert

2. november 2000, hingedepäev. Festivali programmis on see nimetatud Johann Sebastian Bachi päevaks – kogu muusikamaailm tähistas tol aastal 250 aasta möödumist helilooja surmast ning nii ka Eesti. Päevasel kontserdil esitavad muusikakeskkooli õpilased Bachi “Goldbergi variatsioonid”, teema ja 30 variatsiooni on ära jaotatud 21 muusikaõppuri vahel, kellest mitmed meie praeguses muusikaelus juba tuntud tegijad.

Ning õhtusel kontserdil mängib kanadalanna Angela Hewitt Bachi “Hästitempereeritud klaviiri” teise osa. Tervenisti. Peast. Kaks ja pool tundi ülikeerukat polüfoonilist muusikat, esitatud erakordse täpsuse ja selgusega. Kaunis naine kaunis punases kleidis, tikksirge seljaga, mängib haruldaselt kauni kõla ja sisemise veendumusega järjest 24 prelüüdi ja fuugat. See mõjub kui ilmutus.

Vist kõik muusikat õppinud inimesed teavad, millised karid valitsevad Bachi muusikas. Kui raske on mängida juba ühte polüfoonilist teost, ü h t e prelüüdi ja fuugat ilma segi minemata, puhtalt ja stiilitruult. Kui palju aega ja mõttetööd vajab mitmehäälse muusika läbi töötamine, teosele sobiva karakteri leidmine, mängides kõikide liinide jälgimine ja kujundamine. Hewitti käes tundub kõik imelihtne, ta mäng on puhas ja kaunis, võluv ja siiras, üliprofessionaalne ja lausa hüpnotiseeriv. See tundub üliinimlik ja ebamaine ning korraks tekib kahtlus, kas Angela Hewitt ei ole äkki taevast alla sadanud ingel, nagu tema eesnimi võiks reeta.

Bachi klaviirimuusika, eriti inventsioonid ning HTK mõlemad osad, on kahjuks enamasti õppeprotsessi pärusmaa. Kõik klaverit õppinud inimesed on neid oma elus mänginud ning kooli ajal õpilasõhtutel kuulnud, kontserdisaalis kohtab seda eriliselt kaunist ja keerukat muusikat haruharva. Ilmselt seetõttu domineerivad pianistide kõrvus sellest muusikast enamasti üht- või teistpidi vildakad variandid ning et enesehinnang väga madalale ei kukuks, langetatakse pigem latti. Ongi raske, ongi võimatu, ei saagi paremini! Üks asi on kuulata plaate, kus kuulsad pianistid seda muusikat esitavad, kuid lindistuste juures jääb alati kahtlus, kuidas tulemus on saavutatud. Kui näed ja kuuled reaalajas, kuidas keegi mängib kaunilt, segi minemata ja näilise kergusega suurteost, millest ka kahekümneneljandik on enamasti pähkel, võtab see päris pikaks ajaks tummaks. Eriti kui kuulamiskogemus vähene ja teadmised mujal maailmas sündivast napid – toimus ju kontsert “enne Youtube’i aega”.

 

Tagamaad

Hewitt sai laiemalt tuntuks just Bachi interpreedina, kui oli võitnud 1985. aastal Toronto rahvusvahelise Bachi konkursi. See polnud Hewitti esimene rahvusvaheline saavutus, juba 1978. aastal võitis ta peaauhinna Viotti-nimelisel konkursil Itaalias. Hewitt on olnud esimeste laureaatide hulgas Bachi konkurssidel Leipzigis ja Washingtonis, Schumanni-nimelisel Zwickaus, Casadesus’ konkursil Clevelandis ja Milano La Scalas toimuval Dino Ciani nimelisel võistlusel. Tema Bachi-esitused on paljude meelest lausa ületamatud ning seda kinnitavad ka ülivõrdes hinnangud – Hewittit on nimetatud oma põlvkonna Bachi-pianistiks par excellence ja ta on “ei midagi vähemat kui pianist, kes suudab Bachi klaveril mängimises suunda anda ka veel tulevikus”.

1994 sõlmis Hewitt kümneaastase lepingu plaadifirmaga Hyperion kõigi Bachi olulisemate klahvpilliteoste jäädvustamiseks. Tema “Hästitempereeritud klaviiri” mõlema osa salvestused valis BBC Music Magazine 1999. aasta 50 parima CD hulka, need osutusid ka Gramophone’i kriitikute valituiks. Bachi tähtpäeva aastal (ehk siis samal aastal kui toimus kõnealune Tallinna kontsert) mängis ta kõiki 48 prelüüdi ja fuugat Kanadas, USAs, Inglismaal ja Saksamaal. Samal aastal mängis-dirigeeris ta ka kõiki Bachi klahvpillikontserte New Yorgi Alice Tully Hallis ning tema Bachi-teemalised loengkontserdid ja meistriklassid olid ning on siiani väga populaarsed ja nõutud.

Ka Tallinnas andis ta kontserdijärgsel päeval meistriklassi, mäletan, et teiste hulgas sai tollane muusikakeskkooli 8. klassi õpilane Mihkel Poll osa tema soojast ja südamlikust, kuid seejuures väga täpsest ja professionaalsest õpetusest. Rohkemgi veel kui targa ja tolerantse õpetajana mõjutas Hewitt õpilasi oma isiksusega. Tal on anne täita ruum positiivse energia, rahu ja rõõmuga ning luua võluv illusioon, et klaverimäng on väga lihtne ning üksnes puhast naudingut pakkuv tegevus.

 

Tänapäev

Kuusteist aastat on möödunud ning Angela Hewitt tuleb taas esinema Eestisse Tallinna klaverifestivalile. Tal on praegu käsil kümme aastat kestev projekt, mille jooksul salvestab kõik 555 Scarlatti sonaati, samuti on pooleli Beethoveni 32 klaverisonaadi plaadistamine. Ka Tallinna publik kuuleb nii Scarlatti kui ka Beethoveni sonaate, lisaks veel Mozarti muusikat. Vahepealsete aastate jooksul on ta salvestanud Schumanni, Mozartit, Debussyd, Händelit, Rameau’d, Couperini, Messiaeni, kogu Raveli klaveriloomingu jpm. Ta esineb solisti ja kammermuusikuna kõikjal maailmas ning saab kiitvaid arvustusi juhtivates meediaväljaannetes. 2005. aastast alates korraldab ta iga-aastast Trasimeno muusikafestivali, mis toimub Kesk-Itaalias Umbria maakonnas Perugia lähedal kauni Trasimeno järve ääres. Nädala jooksul toimub seal seitse kammerkontserti, kus Hewitt osaleb nii solisti, dirigendi kui kammermuusikuna, musitseerides instrumentalistide ja lauljatega, keda ta ise on valinud ja kutsunud.

Ning ometi on ta siiamaani tuntud eelkõige Bachi interpreedina. Nii tema diskograafias kui ka kontserttegevuses domineerivad kuulsa saksa barokkmeistri teosed, ta on salvestanud Bachi klaviiriloomingu kõik tähtsamad teosed ning nende esituskvaliteet on kõrge. Aastatel 2016–2020 on Hewitti pianistielus projekt, mida ta nimetab “Bachi odüsseiaks”. Ta esitab kontsertidel kõik Bachi tähtsamad klaviiriteosed ning mängib neid tervikliku seeriana jaotatuna 12 soolokontserdi vahel. Täielikud tsüklid on plaanis mängida Londonis, New Yorgis, Ottawas, Tokios ja Itaalias, kuid üksikuid Bachi-kontserte on loomulikult mujalgi. Kui 2000. aastal imetlesin ühe kontserdi põhjal häälekalt tema mälu ja haaret, siis praeguste projektide iseloomustamiseks on raske leida sõnu, see kõik tundub niivõrd grandioosne.

 

Epiloog

Kuulan uuesti Hewitti Bachi-plaate, mida kaunistavad tema kuldset värvi autogrammid. Mäletan, kuidas ta suure rõõmuga mulle neid pärast kontserti kirjutas. Mul on nüüd 16 aastat rohkem pedagoogilise elu kogemust ning kuristik tema mängitud Bachi inventsioonide, “Hästitempereeritud klaviiri” ja minu reaalse elu vahel tundub veelgi sügavam kui toona. Endiselt naudin ta mängus ilusat kõla ja kümneid varjundeid, imetlen polüfooniliste liinide selgust, puhtust ja dünaamilist elavust ning austan teda kui vaieldamatut kõrgprofessionaali, kelle tehnikale ja stiilitunnetusele ei saaks ka parima tahtmise juures midagi ette heita. Aga… Prantslastel on hea väljend “je ne sais quoi”. Mis on see miski, mida enam tema mängus ei leia, mispärast see enam vaimustust ei tekita? Kõik oluline on justkui olemas, kõik tundub õige ja hea, millestki pole kinni hakata. Mis siis ikkagi puudu on või kas üldse on midagi puudu? Võibolla on hoopis midagi üle?

II klaverifestivalil kuulajate südameid võitnud kanadalased on ka hiljem Tallinnas soolokontserte andnud, Angela Hewitt esitas Bachi “Goldbergi variatsioonid” ning Marc-André Hamelin erinevate heliloojate loomingust koosneva kava. Ning mõlema pianisti ümbert oli lummus haihtunud. Kas oli tõesti selles 2000. aasta sügises midagi erilist, mis kuldas üle lihtsalt väga hea ning kinkis roosad prillid? Kas väga heade kontsertide eriline ja ootamatu kontsentratsioon andis neile sära, mida neis tegelikult polnud?

Kui tohutult palju on meie jaoks maailm muutunud ja avardunud viimaste aastakümnetega! Sajad muusikud ja tuhanded esitused on meist vaid Youtube’i kliki kaugusel, oluliselt rohkem on võimalusi kuulata kontserte nii meil kui mujal. Informatsiooni on kohutavalt palju; igal ajahetkel on võimalik teadmisi hankida kõikvõimalike asjade kohta, juurde õppida ja areneda, saada targemaks ja teadlikumaks. Kuid kas see on see, mida inimesed tegelikult otsivad ja vajavad? Kas ei ihalda inimesed viimselt pigem seda, et nad ennast õnnelikuna tunneksid, et nad tunneksid armastust?

*

Öeldakse, et õnn on hea tervis ja halb mälu. Laiendaks seda ja väidaks, et õnn on ka see, kui polegi midagi mäletada, kui pole teadmisi ja mälestusi. Kas ka mitte seetõttu pole väikesed lapsed ja vanainimesed tihtipeale keskealistest õnnelikumad, et esimestel pole veel, mida mäletada ning teised enam ei suuda mäletada? Kõikvõimalikku infoküllust endalt maha raputada pole lihtsalt võimalik – inimesed küll suudavad ennast treenida igasuguseid asju meelde jätma, kuid unustama ei saa treenida, ehkki see oleks tihtipeale vägagi tervislik. Kahtlustan, et inimesed olid minevikus õnnelikumad, kui neil oli vähem teadmisi maailmas toimuvast, aga see on muidugi kõigest hüpotees. Me saame hinnata ainult olevikku ning see on tihtipeale pingeid ja segadust täis. Kas inimesed on praegu vaimselt ja füüsiliselt tervemad-tugevamad ning õnnelikumad kui nende esivanemad? Lõplikku tõde me ei tea.

Ja mida me armastame, kas head ja ilusat? Inimesed kurdavad alalõpmata, et elu on liiga raske, keeruline, valus, lausa julm. Kuid kas oleksid inimesed õnnelikumad, kui elu oleks vastupidine, kui me elaksime sisuliselt paradiisis? Mulle tundub, et sisimas inimesed teavad, et elu mõte pole mitte hedonism, vaid armastus. Ning nii paradoksaalne kui see ka pole, armastada on palju kergem seda, mis on vigadega, kus on inetust ja mis teeb haiget. Tihtipeale valitakse sellised inimesed ja olukorrad ning tundub, et see pole juhus. Nagu pole juhus ka see, et maailmas on ja ilmselt saab alati olema 51 protsenti headust ja 49 protsenti kurjust.

Kas inimesed armastavad rohkem jumalat ja ingleid või pigem tavalisi inimesi, koos kõigi nende vigadega? Kas kunstis meeldib rohkem see, mis on väga ilus, professionaalne ja pühendunud või pigem see, kui inimene laseb endal olla see, kes ta sisimas on, häbenemata ka nõrkusi ja puudusi? Miks on näiteks Valentina Lisitsa kordi populaarsem kui Angela Hewitt, ehkki ta on vähem meisterlik ning tema mäng kaugeltki mitte nii ilus? Kas inimesed on sõgedad või on siiski endiselt kehtiv “vox populi, vox Dei”?

Sellest sügisest võib saada paljude jaoks Hewitti-sügis. Kõigil, kes pole teda kuulnud, on võimalus minna ja nautida ilu selle kõigis vormides. Kõigil, kes hindavad muusikas eelkõige professionaalsust, vaimsust ja stiili, on võimalus vaimustuda. Kui inglid oskaksid klaverit mängida, siis mängiksid nad ilmselt nii nagu Angela Hewitt.  

 

Ilmunud ajakirja Muusika novembrinumbris.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Muusika



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Anu Saluäär-Kall

Toimetajaauhinna pälvis Anu Saluäär-Kall

26. septembril, Euroopa keeltepäeval, avalikustati Lembe ja Edvin Hiedeli toimetajaauhinna laureaat. Selle pälvis tänavu Loomingu Raamatukogu toimetaja Anu Saluäär-Kall pikaaegse väljapaistva ja mitmekülgse toimetamistöö eest.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
Leonhard Lapin

Otseülekanne homme: Leonhard Lapini loeng

Arhitektuurimuuseum alustab sel sügisel uue loengute või vestluste sarjaga "Elav ruum". Esimesena astub üles kunstnik, luuletaja ja arhitekt Leonhard Lapin. ERR kultuuriportaal kannab 27. septembril kell 18 kohtumise üle.

MUUSIKA
Arvamus
"Mad Max: Fury Road" ("Mad Max: Raevu tee")

Tõnu Karjatse. Isikliku apokalüpsise võimatusest maailmakinos

 

Katastroofi- ja maailmalõpuflimide arv on eriti kasvanud pärast sajandivahetust. Filmiuurija Zian Zhang leiab, et aastaks 2013 oli maailmalõputeemalisi filme toodetud rohkem kui eelmisel sajandil kokku. See võib ju nii olla, ammendavat filmide nimekirja pole ju veel keegi kokku pannud. 

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: