Marek Tamm festivalist Les Boréales: me tahame ju kuuluda pigem Põhjamaade kultuuriruumi
Ajalooliselt viikingite kultuurist mõjutatud Normandia ja selle suuruselt kolmas linn Caen pühendub 10 päeva jooksul Eesti ja Soome kultuurile. Les Boréales, mis tähendab tõlkes Virmalised, on toonud kohale Eesti kirjanikud ja muusikud, saab proovida Eesti toitu ja näha kodumaist disaini.
Ajaloolase Marek Tamme sõnul ei saa festivali tähtsust nii Normandia piirkonnas kui kogu Prantsusmaal alahinnata. "Mina olin siin esimest korda aastal 2002, kui Eesti oli esimest korda peakülaline. Võin öelda, et selle 15 aastaga on festival muutunud veelgi paremaks, laiemaks ja professionaalsemaks," selgitas Tamm ja lisas, et see on vaieldamatult üks tähtsamaid kultuurifestivale üldse Prantsusmaal. "Ta toimub Caen'is Normandia piirkonnas ja Normandia on alati rõhutanud oma ajaloolist ühtekuuluvust Põhjamaadega," tõdes ta ja selgitas, et Prantsusmaal toimub kahesuguseid festivale. "Ühed, mis on Pariisis ja teised, mis on Pariisist väljapool. Pariisist väljapool toimuvaid festivale ei tasu alahinnata, sest need ei pruugi olla tuntud üle kogu maa, kuid neil on väga tugeva mõju oma piirkonnas," ütles ta ja tõdes, et näiteks ka Normandias saab Les Boréales kohalikku toetust, ta on tugevalt integreeritud kohalikku haridussüsteemi ja sinna kutsutud kirjanikud käivad koolides esinemas. "Les Boréales on kindlasti üks tähtsamaid festivale, kuhu Eesti-sugune riik võiks sattuda ja minu meelest on see ka kooskõlas meie enesekuvandiga, sest me tahame ju kuuluda pigem Põhjamaade kultuuriruumi, mitte käia Ida-Euroopa festivalidel."
Huvi aga Eesti kultuuri vastu näib järjest tõusvat. "Minu mulje on, et Eesti meelitab jätkuvalt eksootikaga. Me pakume teistsugust suhet maailma, erinevat maailmakogemust ja omapärast keelt ja ajaloolist kogemust. Meid vaadatakse kui alternatiivi Prantsusmaa peavoolu maailmakäsitlusele," tõdes Tamm ja lisas, et näiteks Eesti kirjandusel on läinud Prantsusmaal väga hästi, sest on väga head vahendajad ja tõlkijad. "Kui me võrdleme kasvõi teiste Balti riikidega, siis Eestil on rohkem häid tõlkijaid kui ühel riigil keskmiselt. Meil on ka tugev ja järjepidev eesti keele õpetamine Pariisis ja kui midagi väärtuslikku eesti keeles ilmub, siis võib olla üsna kindel, et ilmub peatselt ka prantsuse keeles ilmub. See on privileeg, mida pole paljudes maades.“
Festivali fookuses on kirjandus ning Eesti autoritest on kohal Katrina Kalda, Andrei Ivanov ja Mehis Heinsaar. Prantsuse lugejate sõnul ei ole Eesti kirjandus lihtsasti ligipääsetav, samuti pidasid osad lugejaid Eesti autorite teoseid kurbadeks ja ja tumedateks. Samas tunnistati, et näiteks kui Mehis Heinsaare "Härra Pauli kroonikatesse“ põhjalikumalt süüvida, tuleb esile selle sügav ja põnev filosoofiline väärtus. Seda aga tihti alles teistkordsel lugemisel.
Mehis Heinsaar, kes veetis just kolm nädalat Prantsusmaa põhjarannikul kirjutades, on prantsuse lugejaskonnale juba vana tuttav. "Ma olen käinud juba neljal festivalil siin Prantsusmaal. Ja tuleb tunnistada, et kuigi ma olen loomult pigem kodusistuja ja introvert, siis minus on ilmnenud varjatud võimed," ütles Heinsaar ja lisas, et inimene on kommunikatiivne olend ja küsimused siit prantsuse publiku poolt on väga asjalikud, sest nad on ikkagi paljulugev rahvas. "Ma tunnen, et ma olen vestlejana siin festivalidel arenenud."
Heinsaar tõi välja ka kõige põnevama küsimuse, mida talt küsitud on. „Näiteks eile toimus raamatukogus kohtumine ja üks naisterahvas, et mida sa vastaksid küsimusele, mida sa tead, et mitte keegi mitte kunagi sult ei küsi. Ja ma vastasin, et kui keegi mult seda kunagi küsib, siis tõenäoliselt ma ei tea, mida ma sellele vastan, aga ma ei ole ka selle üle kurb."
Festivali põhjamaine pilk vaatab ka lõunasse: fotograaf Jérémie Jungi fotod viivad rännakule nii Setumaa loodusesse ja maastikele kui teevad ka sissevaate Setumaa inimeste igapäevaellu. Fotod ilmusid hiljuti ka loodusajakirjas National Geographic. Jérémie Jungi jaoks tähendab nii Eesti kui ka Setu kultuur pidevat piiril kõndimist. "Tutvusin Seto kultuuriga siis, kui minus tärkas huvi teie pikima piiri vastu idas Venemaaga," nentis Jung ja ütles, et talle tundus intrigeeriv, et nõnda oluline piir on jätkuvalt ratifitseerimata ja seega hägune. "Tahtsin seda piiri oma silmaga näha ja fotodele jäädvustada. Niiviisi avastasin enda jaoks ka Setomaa Kuningriigi, mis minu jaoks sümboliseerib igas mõttes piiriala: poliitilist piiri kahe riigi vahel, aga ka piiri religiooni ja loodususu vahel, mineviku ja tuleviku vahel."
Festivalil kohtus lugejatega ka Katrina Kalda, kellel ilmus suvel uus romaan "Maa, kus puudel ei ole varje“. Tegemist on Kalda kolmanda romaaniga pärast "Eesti romaani“ ja "Jumalate aritmeetikat“. Kahe eelmise teose tegevus on tugevalt seotud tema Eesti päritoluga, värske romaaniga soovis autor pöörata oma loomingulisel teel uue lehekülje. Romaanil, mida pole veel eesti keelde tõlgitud, pole Kalda sünnikoduga midagi pistmist. "Vähemalt selle viimase raamatuga juhtuski nii, et see ei ole Eesti teemal ja minu jaoks oli see tähtis samm, et mitte enam just sellest rääkida," ütles Kalda ja lisas, et lugejaskonnast mõned inimesed on talle öelnud, et neile tundus, et raamat annab väga hästi tunnetada sellist rusuvat nõukogude aja linna atmosfääri, mis ei olnud üldse tegelikult raamatu keskmes. "Tegelikult raamat on düstoopia, ta ei toimu ei Eestis, Prantsusmaal ega üldse kindlal maal. Kui lühidalt öelda, siis räägib raamat vabadusest, vabaduse kaotamisest ja sisemise vabaduse ülesleidmisest."
Les Boreales festival kestab Caen’is 27. novembrini.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "Aktuaalne kaamera"