Tõnu Karjatse filmikomm. "Prussaka" pärast ongi PÖFF ({{commentsTotal}})

"Liinid" Autor: kaader filmist

"Tuled kustuvad ja ma olen jälle laps. Ekraan süttib. Pole mitte kedagi. Isegi mina ise lakkan olemast." - nii kirjutab kinokogemusest Andrei Ivanov oma uues romaanis "Argonaut" (Varrak, 2016, tõlkija Veronika Einberg).

Kinokogemus on see, mis meeli haarava totaalsusega võimaldab välja lülituda, sukelduda kujuteldavasse reaalsusse, olgu see siis ükskõik kui kaugel argipäevast. Võrreldes teatriga on kino juures ka see pluss, et ei pea muretsema selle pärast, et saalist väljakõndimisega toimuvat segad. Väljamarssimine peaks olema loomulik suurel PÖFFi-tüüpi festivalil, kus pakutav siiski ületab nõudluse. Muidugi tuleb arvestada pileti eest makstud summaga, mille peale mõtlemine jätab tihti vaataja veel mõneks minutiks pingile istuma, et filmile siiski veel kord võimalust anda. Kuid siin tulebki sisse täiskasvanule omane ratsionaalsus – ei taha ju kuidagi oma otsusest taganeda ja näidata avalikult, et oled teinud vale investeeringu. Samas võib jääda nägemata mõni muu teos, mis just parajasti kõrvalsaalis algab.

Tänavune PÖFF erineb eelmistest ka selles mõttes, et vahemaad kinode vahel on kasvanud – kesklinnast Mustamäele jõudmiseks kulub vähemalt pool tundi, ja kui veel seansi algus veidi venib, nagu mõnikord juhtub, võibki soovitud seanss linna teises otsas jääda nägemata. See avab aga omakorda võimaluse kas uueks üllatuseks või hoopis pettumuseks. Aga on ka tänavuse PÖFFi kavas filme, pärast mida ei tahagi enam uut peale võtta. Avatud suhtumine kuulubki ülaltoodud lapseliku kinokogemuse juurde – sa lased end kaasa viia etteantud loost, unustades analüüsi ja kriitika. Juhul, kui miskit siiski nähtava juures häirib, kaasaminemist ei teki ja esimesed 15-20 minutit saavad otsustavaks.

Täna õhtul kell 21 Solarise Apollos linastuv Kreeka režissööri Vasilis Mazomenose "Liinid" on üks neid filme, mille treiler laseb arvata muud, kui film on. "Liinid" on ühes ajas ja ruumis toimuvatest lugudest koosnev pooleteisttunnine kogumik, mis annab edasi majanduskriisi üle elava Kreeka olusid. Lugusid raamib Eluliini tüüpi abitelefoni operaatori töö, kes võtab vastu kõnesid lootusetusse uppuvatelt kaasmaalastelt. Läbivaks punaseks lõngaks Minotauruse masenduse labürindis on inimestevahelised suhted. Nagu lõngalõim, on need suhted kord hõredamad, kord tihedamad, kuid väljapääsu sellest labürindist me ei näe ja lõpuks õgib Masenduse Minotaurus vaatajagi. Mazomenos võimendab väljapääsmatustunnet lavastuslike võtetega, ta paneb välja kogu oma lavastajameisterlikkuse, et lootusetuse traagikat veelgi süvendada. Lavastaja ei tagane sellest maksimumist üheski kaadris – näitlejad mängivad meeleheidet nii justkui oleneks nende ilmest kogu ülejäänud maailma saatus, teistsugust tõlgendust ei luba ka lood ega teemad: vähk, vallandamine, võlad, rahutused.. Inimene muutub teisele hundiks ja seni ulmelisena tundunud düstoopia on käega katsuda.

Mazomenose "Liinid" on ülimalt aktuaalne teos, tuues värvikalt esile demokraatliku ühiskonna kriisi, samas ei tõuse film esile teiste sama probleemi juba käsitlenud filmide hulgast ja mõjub ülepakutuses isegi tüütuna. See on muuseas üks PÖFFi põhivõistluskava filme.

Debüütfilmide võistluskavas linastub täna kell 21.15 kinos Sõprus Brasiilia režissööri Homero Olivetto "Püha rattur". "Mad Maxi" jälgedes sõitev Olivetto on vaimustunud rohkem vormist kui sisust – läbimõeldud märulistseenid ja muusikavideolik kaameratöö viitavad arvukatele eeskujudele, sisulise poole pealt ei suuda Olivetto aga kõnetada. Film räägib motojõugust, kes püüab religioosse müstika abil lahendada maad vaevavat põuaprobleemi ja pääseda pakku neile kannule saadetud palgamõrtsukate käest. Filmis on efektseid lavastuslikke lahendusi, kuid süžee ja karakterid on juba eelnevalt liialt ülekasutatud selleks, et ekraanil toimuv huvitavaks muutuks.

Homme kell 21.30 on Apollo Solarises võimalik osa saada Tšiili režissööride ning stsenaristide Vinko Tomicici ja Francisco Hevia esimesest pikast mängufilmist "Prussakas". Filmi algupärane pealkiri oleks otsetõlkes "Mürgitaja" (Fumigador). Kokku annavad need edasi ka selle linatöö õhustiku. Taaskord on tegemist filmiga, millest väljapääsu pole ja milles väljapääsu ka ei pakuta. Busterkeatonlik Guido on ametilt putukatõrjuja, Argentina näitleja ja režissööri Matias Marmorato kehastatud hall väike mehike elab ikka veel koos emaga ning täidab kiretult oma igapäevaseid tööülesandeid. Ema surm saab pöördepunktiks, mis lõhub aastaid kehtinud tasakaalu ja tagasihoidliku, introvertse natuuriga tööputuka allakäik on möödapääsmatu. Marmorato Guido on kafkalik tegelane, tema ärkamine kõvakoorse lülijalgsena oleks justkui juba ammu toimunud aga ta ise pole s eda märganud. Enamgi veel, ta nagu elakski putukate ühiskonnas, võrdsena võrdsete seas, kus peale jääb see, kes on teistest füüsiliselt üle. Putukana põgeneb ta enesesäilitamisinstinktist lähtudes siis, kui näeb vägivalda, hüljates need, kes temast hoolivad. Samuti on ta valmis endast füüsiliselt väetimat tapma, et tagada isiklik hetkeline heaolu.

"Prussakas" pole kaugeltki ilus film, selle inimprussaka maailm, mille sisse vaatajat juhitakse, on õõvastav ja tülgastav. Argentina noored kineastid näitavad oma esimeses töös, et inimene võib olla vastikum kui need parasiidid, keda ta hävitab. Filmikunstiliselt on töö tugev, Tomicicil ja Hevial on õnnestunud kokku viia Darren Aronofsky, Ulrich Seidli ja Roy Anderssoni lähenemised düstoopia veerel olevale maailmale. "Prussakas" väljendub end sabast sööva ühiskonna hiiliv häving, mille tagajärjel kujuneb maailm, kus elu pole enam väärtus. "Prussakas" on film, mida ei julge soovitada, sest see pole mitte igaühe maitsele, samas aga peab seda soovitama, sest vaatamata halastamatule nägemusele, mida Argentiina noored kineastid edasi annavad, on see näide oskuslikust lavastajatööst ja professionaalsest näitlejatööst, mis muudab karakteri kujuteldavast peaaegu kehaliselt kogetavaks. "Prussakas" poeb naha vahele, jättes keelele kirbe mürgimaitse.

Tulles tagasi alul mainitud filmikogemuse tsitaadi juurde, siis on just "Prussakas" üks sellistest filmidest, mille pärast tasub PÖFFil käia. Levisse ei julge selliseid töid võtta ükski levitaja ja nende saatuseks ongi koguda auhindu festivalidel. Võib arvata, et "Prussakas" kujuneb Tomicicle ja Heviale heaks tõukelauaks ning Tallinna tulevad nad oma töid esitlema ka siis, kui nad juba kuulsad on.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Selgusid teatri aastaauhindade laureaadid

Ugala teatris toimus teatri aastaauhindade pidulik auhinnatseremoonia, kus jagati kätte preemiad möödunud aasta silmapaistvamatele teatritegijatele. Lavastaja preemia pälvis Hendrik Toompere jr, kes pühendas auhinna Lembit Ulfsakile.

Mikk Pärnits. Keele nõiduslik mõju

Sõnumise ja algkeele otsinguil.

Andres Levald. Linnamets pole vaid loodusand

Tallinna linna metsade omandisuhted ei soodusta nende sihipärast arendamist linlaste elukeskkonna parandamise nimel.

Keelesäuts. Kas 101 sõjasaadikut?

Kui küsida otse, kes on parlamentäär, siis usun, et kõik teavad, et see on ühe sõdiva poole volitatud läbirääkija teise sõdiva poolega ehk parlamentäär on sõjasaadik, vastasega läbi rääkima saadetud isik.

Arvustus. Bing ja Ruthi klaveriminimalism + ambient-nüansid

Uus plaat
Bing & Ruth
"No Home of the Mind" (4AD)
7/10

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mudlum. Qiaotou nööp

Mida saab inimene, kes on kõikidest maailma asjadest juba kirjutanud, veel lisaks öelda? On ju nii, et kui igasuguseid asju on juba lehekülgede viisi kirjeldatud ja nimepidi üles loetud, sukatrippidest sulgpallideni, peale selle veel kõvasti pead murtud nende filosoofilise tähenduse üle, et misasi üks asi ülepea on ja muud sellist loba, siis nagu ei jäägi peaaegu mitte midagi enam järele?

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
"MI" otsib muusikat autovaruosadest ja elektroonikast

Veebruari lõpul andis ERSO kontserdi "Alternatiivne energia", kus põimiti orkestrimuusikaga kokku elektroonika ja live-videolahendused. Märtsis esitles alternatiivseid musitseerimisviise Tallinnas saksa DJ Henrik Schwartz. Noppeid nendest nägi neljapäevases muusikasaates "MI", toimetaja Hele-Maria Taimla kirjutas kohtumisest Schwartziga ka artikli.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.