Tõnu Karjatse filmikomm. "Prussaka" pärast ongi PÖFF ({{commentsTotal}})

"Liinid" Autor/allikas: kaader filmist

"Tuled kustuvad ja ma olen jälle laps. Ekraan süttib. Pole mitte kedagi. Isegi mina ise lakkan olemast." - nii kirjutab kinokogemusest Andrei Ivanov oma uues romaanis "Argonaut" (Varrak, 2016, tõlkija Veronika Einberg).

Kinokogemus on see, mis meeli haarava totaalsusega võimaldab välja lülituda, sukelduda kujuteldavasse reaalsusse, olgu see siis ükskõik kui kaugel argipäevast. Võrreldes teatriga on kino juures ka see pluss, et ei pea muretsema selle pärast, et saalist väljakõndimisega toimuvat segad. Väljamarssimine peaks olema loomulik suurel PÖFFi-tüüpi festivalil, kus pakutav siiski ületab nõudluse. Muidugi tuleb arvestada pileti eest makstud summaga, mille peale mõtlemine jätab tihti vaataja veel mõneks minutiks pingile istuma, et filmile siiski veel kord võimalust anda. Kuid siin tulebki sisse täiskasvanule omane ratsionaalsus – ei taha ju kuidagi oma otsusest taganeda ja näidata avalikult, et oled teinud vale investeeringu. Samas võib jääda nägemata mõni muu teos, mis just parajasti kõrvalsaalis algab.

Tänavune PÖFF erineb eelmistest ka selles mõttes, et vahemaad kinode vahel on kasvanud – kesklinnast Mustamäele jõudmiseks kulub vähemalt pool tundi, ja kui veel seansi algus veidi venib, nagu mõnikord juhtub, võibki soovitud seanss linna teises otsas jääda nägemata. See avab aga omakorda võimaluse kas uueks üllatuseks või hoopis pettumuseks. Aga on ka tänavuse PÖFFi kavas filme, pärast mida ei tahagi enam uut peale võtta. Avatud suhtumine kuulubki ülaltoodud lapseliku kinokogemuse juurde – sa lased end kaasa viia etteantud loost, unustades analüüsi ja kriitika. Juhul, kui miskit siiski nähtava juures häirib, kaasaminemist ei teki ja esimesed 15-20 minutit saavad otsustavaks.

Täna õhtul kell 21 Solarise Apollos linastuv Kreeka režissööri Vasilis Mazomenose "Liinid" on üks neid filme, mille treiler laseb arvata muud, kui film on. "Liinid" on ühes ajas ja ruumis toimuvatest lugudest koosnev pooleteisttunnine kogumik, mis annab edasi majanduskriisi üle elava Kreeka olusid. Lugusid raamib Eluliini tüüpi abitelefoni operaatori töö, kes võtab vastu kõnesid lootusetusse uppuvatelt kaasmaalastelt. Läbivaks punaseks lõngaks Minotauruse masenduse labürindis on inimestevahelised suhted. Nagu lõngalõim, on need suhted kord hõredamad, kord tihedamad, kuid väljapääsu sellest labürindist me ei näe ja lõpuks õgib Masenduse Minotaurus vaatajagi. Mazomenos võimendab väljapääsmatustunnet lavastuslike võtetega, ta paneb välja kogu oma lavastajameisterlikkuse, et lootusetuse traagikat veelgi süvendada. Lavastaja ei tagane sellest maksimumist üheski kaadris – näitlejad mängivad meeleheidet nii justkui oleneks nende ilmest kogu ülejäänud maailma saatus, teistsugust tõlgendust ei luba ka lood ega teemad: vähk, vallandamine, võlad, rahutused.. Inimene muutub teisele hundiks ja seni ulmelisena tundunud düstoopia on käega katsuda.

Mazomenose "Liinid" on ülimalt aktuaalne teos, tuues värvikalt esile demokraatliku ühiskonna kriisi, samas ei tõuse film esile teiste sama probleemi juba käsitlenud filmide hulgast ja mõjub ülepakutuses isegi tüütuna. See on muuseas üks PÖFFi põhivõistluskava filme.

Debüütfilmide võistluskavas linastub täna kell 21.15 kinos Sõprus Brasiilia režissööri Homero Olivetto "Püha rattur". "Mad Maxi" jälgedes sõitev Olivetto on vaimustunud rohkem vormist kui sisust – läbimõeldud märulistseenid ja muusikavideolik kaameratöö viitavad arvukatele eeskujudele, sisulise poole pealt ei suuda Olivetto aga kõnetada. Film räägib motojõugust, kes püüab religioosse müstika abil lahendada maad vaevavat põuaprobleemi ja pääseda pakku neile kannule saadetud palgamõrtsukate käest. Filmis on efektseid lavastuslikke lahendusi, kuid süžee ja karakterid on juba eelnevalt liialt ülekasutatud selleks, et ekraanil toimuv huvitavaks muutuks.

Homme kell 21.30 on Apollo Solarises võimalik osa saada Tšiili režissööride ning stsenaristide Vinko Tomicici ja Francisco Hevia esimesest pikast mängufilmist "Prussakas". Filmi algupärane pealkiri oleks otsetõlkes "Mürgitaja" (Fumigador). Kokku annavad need edasi ka selle linatöö õhustiku. Taaskord on tegemist filmiga, millest väljapääsu pole ja milles väljapääsu ka ei pakuta. Busterkeatonlik Guido on ametilt putukatõrjuja, Argentina näitleja ja režissööri Matias Marmorato kehastatud hall väike mehike elab ikka veel koos emaga ning täidab kiretult oma igapäevaseid tööülesandeid. Ema surm saab pöördepunktiks, mis lõhub aastaid kehtinud tasakaalu ja tagasihoidliku, introvertse natuuriga tööputuka allakäik on möödapääsmatu. Marmorato Guido on kafkalik tegelane, tema ärkamine kõvakoorse lülijalgsena oleks justkui juba ammu toimunud aga ta ise pole s eda märganud. Enamgi veel, ta nagu elakski putukate ühiskonnas, võrdsena võrdsete seas, kus peale jääb see, kes on teistest füüsiliselt üle. Putukana põgeneb ta enesesäilitamisinstinktist lähtudes siis, kui näeb vägivalda, hüljates need, kes temast hoolivad. Samuti on ta valmis endast füüsiliselt väetimat tapma, et tagada isiklik hetkeline heaolu.

"Prussakas" pole kaugeltki ilus film, selle inimprussaka maailm, mille sisse vaatajat juhitakse, on õõvastav ja tülgastav. Argentina noored kineastid näitavad oma esimeses töös, et inimene võib olla vastikum kui need parasiidid, keda ta hävitab. Filmikunstiliselt on töö tugev, Tomicicil ja Hevial on õnnestunud kokku viia Darren Aronofsky, Ulrich Seidli ja Roy Anderssoni lähenemised düstoopia veerel olevale maailmale. "Prussakas" väljendub end sabast sööva ühiskonna hiiliv häving, mille tagajärjel kujuneb maailm, kus elu pole enam väärtus. "Prussakas" on film, mida ei julge soovitada, sest see pole mitte igaühe maitsele, samas aga peab seda soovitama, sest vaatamata halastamatule nägemusele, mida Argentiina noored kineastid edasi annavad, on see näide oskuslikust lavastajatööst ja professionaalsest näitlejatööst, mis muudab karakteri kujuteldavast peaaegu kehaliselt kogetavaks. "Prussakas" poeb naha vahele, jättes keelele kirbe mürgimaitse.

Tulles tagasi alul mainitud filmikogemuse tsitaadi juurde, siis on just "Prussakas" üks sellistest filmidest, mille pärast tasub PÖFFil käia. Levisse ei julge selliseid töid võtta ükski levitaja ja nende saatuseks ongi koguda auhindu festivalidel. Võib arvata, et "Prussakas" kujuneb Tomicicle ja Heviale heaks tõukelauaks ning Tallinna tulevad nad oma töid esitlema ka siis, kui nad juba kuulsad on.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: