Arvustus. Värskeid lorilaule parimalt tegijalt
Hando Runnel
"Tuul tantsib Toome okstes"
Ilmamaa
111 lk.
Suurmeister Hando Runnel on üks igavene suli. Paneb sihukese pealkirja oma luulekogule, et paadunud tartuiit kirjutab Toome kohe suure tähega. Siis vaatab kahtlustades – sinder, ongi Runnel oma luuletusele kirjutanud toome. No on ikka tüüp. Toome on Toomemägi, mis on Tartus ja kus on palju raskeid hetki üle elatud, veel rohkem lõbusaid, kus teekond viib põõsa, kus õlu lööb latva, kus eksam läks meelest ja väekutse hakkas. Toom kui puu on üks igavene tüütu putukas, kasvab ohjeldamatult inimtegevust segavates suundades.
Mispeale tahaks torssi tõmmata, raamatu läbi sõimata.
Üks lorilaulukogumik see on.
Mis pole halvasti öeldud ega mõeldud. Palju on neid värsiseppi, kelle sõnad laua taga üles võetakse. Vähemalt paar esimest rida, sest edasi ei mäleta. Hando Runnel, Hardi Volmer, Peeter Volkonski, kindlasti on neid veel, aga praegu rohkem pähe ei karanud ja teesklema hakata ei viitsi.
Juba esimene salm, tuul tantsib toome okstes, võtab kaasa ümisema. Viisipidamisega on, nagu on. Häälemurde algus, kui poistekoorist välja arvati, oli mõnele mehele üks õnnelikumaid päevi elus.
Edasi läheb ainult hullemaks. Tegelikult aina paremaks. Lugupeetav annab omal tasemel tuld, et ei teagi kohe, mis selle raamatuga peale hakata.
Õpiks pähe? Milleks. Runnel pole see luuletaja, keda sunduslikult pähe õpitakse ja aktustel etendatakse. Runnel jääb pähe. Iseeneslikult. Kuigi see põrkadi pärkadi luuletus, uhh, see pole seni alla andnud. Aga küll jõuab. Võibolla kannaks lihtsalt kaasas. Kuigi võibolla jääb peenutsev mulje...
Samas, mis on selles peenutsevat, kui võtad ja virutad varastatud vemmalvärsiga. Pajatagu see siis eurotsoonist või tuurist Hawaiile.
Või kiusaks kedagi. Ükskord nimelt juhtus, et sõber tuli külla. Mina käisin ära. Tulen tagasi, tegelane leidnud luulekogu ja otsustanud selle täies mahus mu lugupeetud naisele ette lugeda. Hästi luges ja hea kogu, keegi Läti mees, muide. Vaat, selle Runneli koguga võiks sama teha. Heast peast. No ei pea inimesed end ainult teleka ja needusega lõbustama, ammugi lolli tümpsuga. Pealegi, ehk oleks see natuke lugupidamisavaldus suurmeistrile, mida tema igati väärt on.
Toimetaja: Kaspar Viilup