Arvustus. Justice hääbub popiks ({{commentsTotal}})

Justice
Justice Autor/allikas: Facebook

Uus plaat
Justice
"Woman" (Ed Banger Records)
6/10

See, kuidas Justice 2007. aastal french house'i haamriga kuulajale näkku virutas, oli lausa kuritegelik. Nende debüütalbum "Cross" oli kõik see, mida Daft Punk oli teinud kümme aastat enne neid, aga Justice lihtsalt eiras elektroonilise muusika loogilisi, normaalseid reegleid. Nad võtsid sündid ja hakkasid tõsimeeli metal'it tegema, säilitades seejuures veidral kombel tantsulisuse. Nende luuüdis oli kokku segatud arusaamatu ning enneolematult jõuline komplekt, mida on sõnades isegi pisut raske selgitada. Pange lihtsalt "Cross" peale ja kuulake avalugu "Genesis". Ajuvaba.

Teine album "Audio, Video, Disco" ei olnud ausalt öeldes palju normaalsem. Tantsulisus oli lahustunud ning väljendus vaid läbi kõverpeegli, ent see polnud ainus muutus. Metalli asemel hakkas Justice möllama progerocki sõjatandril. See polnud naljatamine ega palagan, vaid nad tegid ehedalt ning ausalt sümfoonilist, mastaapset ning mitmekordses retrovaimus üllatavalt värsket elektroproget. Kui silmad sulgeda, võis ette kujutada, et laval on mõni karvane rockipeer, kes imekombel läbinud ajamasina ning sattunud kogemata filmi "Top Gun" võtetele. 1980. aastate kitš põrkab orkestreeritusega. Veits perversne isegi.

Pärast seda tuli tükk aega vaikust. 2013. aastal ilmus kontsertalbum "Access All Arenas", aga uuest materjalist ei midagi. Vaikselt võis Justice juba ununema hakata, kuniks 2016. aastal hakkas midagi toimuma.

Kui vaadata uue, kolmanda plaadi kaanefotot (vaata üleval), siis räägib see juba albumi tonaalsusest. Sarnase võrdlusena võime meenutada The xx'i, kelle debüütalbumi cover oli mustvalge (samamoodi Justice'il), teine plaat tõi pisut helgust nii visuaalselt kui heliliselt ("Audio, Video, Disco" oli värviline, kuid suures plaanis üpris morbiidne) ja Jamie xx'i sooloalbum paiskas kokku kõik värvid - sama teeb ka Justice, "Womani" kaanel on nende märgiks kujunenud risti katmas ühtlaselt segunev värvidefoon. See ei ole juhuslik, vaid tähistab selgelt nende liikumist uues suunas. Metal ja proge on maha jäetud, nüüd on Justice'ist saanud popbänd.

See ei tähenda aga tingimata halba, sest nende helimustrit arvestades on tegu pigem arusaadava edasiminekuga. Kõigi varasemate hulluste kõrval on seisnud tajutaval positsioonil ka tantsumuusika ning mingid popile omased jõujooned. Nad ei ole kunagi täielikult outsider-muusika olnud, pigem jätnud lihtsalt sellise mulje.

Niivõrd ambitsioonika bändi puhul, nagu Justice kahtlemata on, ootaks aga popmuusikale otseselt, silm silma vastu lähenedes midagi põnevamat. Nende uus materjal on äärmiselt õhuline, heljuv ning ootamatult kergelt seeditav, kust ei ole samas kadunud ka jõulisus. Süntesaatorid ei täida ka "Womanil" vaikse pinina, kosmilise ludina eesmärki, vaid löövad mõne hetkega ruumi muusikat täis. Kuid nad astuvad samasse ämbrisse, kuhu paar aastat tagasi suure hurraaga Daft Punk plaadil "Random Access Memories".

Erinevad värvid, põnevad vokaallahendused, sulnid ja pehmed kõlad. Muusika ägedatesse hipster-riidepoodidesse, raadiojaamade "alternatiiv"-programmidesse ja muudesse lihtsatesse tarbeolukordadesse - enesekindel funktsionaalne muusika, mis ehib end alusetult sulgedega. "Randy", "Safe and Sound" ja "Fire", mis on plaadi põhisinglid, omavad kõrvauslikku potentsiaali, kuid ei enamat.

Üllataval kombel iseloomustab kõik see varemmainitu, lihtsustunud ning kerglane elektrooniline tarbepop vaid üht osa albumist. Pigem küll valdavat, aga seal kõrval on ka palju teravam pool.

Lugu "Love S.O.S" läheb käima ja kõik märgid näitavad, et see on pidude hümn, klišeelik ning mesimagus ballaad-house-bänger, mis toimib pimedas ruumis higi ja liisunud õlle lõhna saatel. Aga pöörded jäävad madalaks, jääd kuulajana ootama plahvatust, mida ei tule. Viis minutit täis ootusi, mida ei täideta. Äärmiselt tabav emotsioonide mäng.

Tegelikult ei ole ka metal nende juurest täielikult kadunud, lugudest "Close Call" ja "Chorus" kõlab see vaikselt läbi, kuid nad ei pea seda enam demonstreerima. See on nende muusikas sees, sa kuuled seda õrnalt taustal, see on peidetud tantsumuusika funktsionaalsuse vahele, mis aga hämmastaval kombel ei muuda neid lugusid tüütult tihedaks. Sarnaselt raadiosõbralikele lugudele on seal kergust ning voolavust.

Ma ei tea, mida Justice järgmiseks teeb ning ma ei ole enam ka päris kindel, kas ma seda teada tahan. Nad on siiani moodsa retromuusika juhtivateks tegijateks, kuid nende ressurss ja energia liigub liiga vales suunas. Nad tahavad teha ajastutetaguse tunnetusega elektroonilist popmuusikat nende reeglite järgi, tänu millele on meil praegu tabelites The Weeknd või Rihanna. Kaks pusletükki, mis ei sobi täpselt kokku ning lõhuvad tervikut.

Aga lootus jääb, et neis on veel midagi põnevat peidus. "Woman" on karjääri seni nõrgim album, kuid juba "Love S.O.S" üksi kinnitab, et ei tasu veel alla anda. Äkki järgmine on parem?



Ott Kilusk

Näidendivõistluse võitjad on selged

Esmaspäeval, 23. septembril kuulutati Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis välja Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistluse laureaadid.

Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Frankfurdi raamatumess

Ilmar Taska osaleb Helsingi raamatumessi arutlustel kahel päeval

26. oktoobril kell 15 toimub vestlus koos Soome autori Sirpa Kähköneniga, kelle raamat "Graniitmees" on ilmunud ka Eestis kirjastuselt Varrak. Vestlust juhib Rain Kooli. 27. oktoobril kell 16.30 toimub Soome suurima kirjastuse WSOY korraldatud üritus, kus vestlust juhib tuntud teleajakirjanik Juha Hietanen.

FILM
Blade Runner 2049

Arvustus. Elu ise

Denis Villeneuve’i "Blade Runner 2049" räägib nagu originaalfilmgi inimese ja tehnoloogia suhtest, aga jõutakse täiesti teistsuguste järeldusteni, kirjutab Tõnis Kahu Sirbis.

TEATER
Ivo Uukkivi (Teisitimõtlejas)

Ivo Uukkivi jookseb peaga vastu seina

Vaba Lava kuraatoriprogrammis esietendub 4. novembril Andri Luubi lavastus "Teisitimõtleja", mille peaosas mängib Ivo Uukkivi endist punkarit, keda ajab uus tõejärgne maailm tõelisse segadusse, mille tagajärjel jookseb ta sõna otseses mõttes peaga vastu seina.

KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Viljandi Kitarrifestival

Arvustus. Kõige sõbralikum kitarrifestival*

Seekordse Viljandi kitarrifestivali kava oli väga esinduslik: kunstiline juht Ain Agan tõi publiku ette imposantse valiku Eesti ja maailma tippkitarristidest. Viljandi on tuntud sooja koduse atmosfääriga linnana. Ka festivalil oli tunda samalaadset hõngu – paljud lähiriikide kitarristid olid Viljandis juba mitmendat korda ning näisid endiselt nautivat pingevaba, sõbramehelikku, muhedat atmosfääri.

Arvamus
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: