Arvustus. Justice hääbub popiks ({{commentsTotal}})

Justice
Justice Autor/allikas: Facebook

Uus plaat
Justice
"Woman" (Ed Banger Records)
6/10

See, kuidas Justice 2007. aastal french house'i haamriga kuulajale näkku virutas, oli lausa kuritegelik. Nende debüütalbum "Cross" oli kõik see, mida Daft Punk oli teinud kümme aastat enne neid, aga Justice lihtsalt eiras elektroonilise muusika loogilisi, normaalseid reegleid. Nad võtsid sündid ja hakkasid tõsimeeli metal'it tegema, säilitades seejuures veidral kombel tantsulisuse. Nende luuüdis oli kokku segatud arusaamatu ning enneolematult jõuline komplekt, mida on sõnades isegi pisut raske selgitada. Pange lihtsalt "Cross" peale ja kuulake avalugu "Genesis". Ajuvaba.

Teine album "Audio, Video, Disco" ei olnud ausalt öeldes palju normaalsem. Tantsulisus oli lahustunud ning väljendus vaid läbi kõverpeegli, ent see polnud ainus muutus. Metalli asemel hakkas Justice möllama progerocki sõjatandril. See polnud naljatamine ega palagan, vaid nad tegid ehedalt ning ausalt sümfoonilist, mastaapset ning mitmekordses retrovaimus üllatavalt värsket elektroproget. Kui silmad sulgeda, võis ette kujutada, et laval on mõni karvane rockipeer, kes imekombel läbinud ajamasina ning sattunud kogemata filmi "Top Gun" võtetele. 1980. aastate kitš põrkab orkestreeritusega. Veits perversne isegi.

Pärast seda tuli tükk aega vaikust. 2013. aastal ilmus kontsertalbum "Access All Arenas", aga uuest materjalist ei midagi. Vaikselt võis Justice juba ununema hakata, kuniks 2016. aastal hakkas midagi toimuma.

Kui vaadata uue, kolmanda plaadi kaanefotot (vaata üleval), siis räägib see juba albumi tonaalsusest. Sarnase võrdlusena võime meenutada The xx'i, kelle debüütalbumi cover oli mustvalge (samamoodi Justice'il), teine plaat tõi pisut helgust nii visuaalselt kui heliliselt ("Audio, Video, Disco" oli värviline, kuid suures plaanis üpris morbiidne) ja Jamie xx'i sooloalbum paiskas kokku kõik värvid - sama teeb ka Justice, "Womani" kaanel on nende märgiks kujunenud risti katmas ühtlaselt segunev värvidefoon. See ei ole juhuslik, vaid tähistab selgelt nende liikumist uues suunas. Metal ja proge on maha jäetud, nüüd on Justice'ist saanud popbänd.

See ei tähenda aga tingimata halba, sest nende helimustrit arvestades on tegu pigem arusaadava edasiminekuga. Kõigi varasemate hulluste kõrval on seisnud tajutaval positsioonil ka tantsumuusika ning mingid popile omased jõujooned. Nad ei ole kunagi täielikult outsider-muusika olnud, pigem jätnud lihtsalt sellise mulje.

Niivõrd ambitsioonika bändi puhul, nagu Justice kahtlemata on, ootaks aga popmuusikale otseselt, silm silma vastu lähenedes midagi põnevamat. Nende uus materjal on äärmiselt õhuline, heljuv ning ootamatult kergelt seeditav, kust ei ole samas kadunud ka jõulisus. Süntesaatorid ei täida ka "Womanil" vaikse pinina, kosmilise ludina eesmärki, vaid löövad mõne hetkega ruumi muusikat täis. Kuid nad astuvad samasse ämbrisse, kuhu paar aastat tagasi suure hurraaga Daft Punk plaadil "Random Access Memories".

Erinevad värvid, põnevad vokaallahendused, sulnid ja pehmed kõlad. Muusika ägedatesse hipster-riidepoodidesse, raadiojaamade "alternatiiv"-programmidesse ja muudesse lihtsatesse tarbeolukordadesse - enesekindel funktsionaalne muusika, mis ehib end alusetult sulgedega. "Randy", "Safe and Sound" ja "Fire", mis on plaadi põhisinglid, omavad kõrvauslikku potentsiaali, kuid ei enamat.

Üllataval kombel iseloomustab kõik see varemmainitu, lihtsustunud ning kerglane elektrooniline tarbepop vaid üht osa albumist. Pigem küll valdavat, aga seal kõrval on ka palju teravam pool.

Lugu "Love S.O.S" läheb käima ja kõik märgid näitavad, et see on pidude hümn, klišeelik ning mesimagus ballaad-house-bänger, mis toimib pimedas ruumis higi ja liisunud õlle lõhna saatel. Aga pöörded jäävad madalaks, jääd kuulajana ootama plahvatust, mida ei tule. Viis minutit täis ootusi, mida ei täideta. Äärmiselt tabav emotsioonide mäng.

Tegelikult ei ole ka metal nende juurest täielikult kadunud, lugudest "Close Call" ja "Chorus" kõlab see vaikselt läbi, kuid nad ei pea seda enam demonstreerima. See on nende muusikas sees, sa kuuled seda õrnalt taustal, see on peidetud tantsumuusika funktsionaalsuse vahele, mis aga hämmastaval kombel ei muuda neid lugusid tüütult tihedaks. Sarnaselt raadiosõbralikele lugudele on seal kergust ning voolavust.

Ma ei tea, mida Justice järgmiseks teeb ning ma ei ole enam ka päris kindel, kas ma seda teada tahan. Nad on siiani moodsa retromuusika juhtivateks tegijateks, kuid nende ressurss ja energia liigub liiga vales suunas. Nad tahavad teha ajastutetaguse tunnetusega elektroonilist popmuusikat nende reeglite järgi, tänu millele on meil praegu tabelites The Weeknd või Rihanna. Kaks pusletükki, mis ei sobi täpselt kokku ning lõhuvad tervikut.

Aga lootus jääb, et neis on veel midagi põnevat peidus. "Woman" on karjääri seni nõrgim album, kuid juba "Love S.O.S" üksi kinnitab, et ei tasu veel alla anda. Äkki järgmine on parem?



Jaan Toomik “Kuidas lääs oli vasak”Jaan Toomik “Kuidas lääs oli vasak”
Galerii. Jaan Toomik avas Keskturul näituse vasakpoolsest läänest

Täna, 23. augustil avas Jaan Toomik oma uue näitus "Kuidas lääs oli vasak" Tallinna Keskturu peahoone teisel korrusel. Lastekodu 1 ehk Temnikova & Kasela galeriis avatakse samal pärastlõunal ka Moskva kunstniku Olga Tšernõševa väljapanek “Algunas Canciones Lindas”.

The FallThe Fall
Arvustus. The Fall kui bänd, mida ei tasu maha kanda

Uus plaat

The Fall
"New Facts Emerge" (Cherry Red)
7/10

Skaneeritud inimaju.Skaneeritud inimaju.
Arvustus. Inimene kui masin?

Uus raamat

Julien Offray de la Mettrie

„Inimene kui masin“

Tõlkinud Katre Talviste

Avatud Eesti Raamat

Ilmamaa

FILM
"Wind River"
Kaarel Kuurmaa: Lumi ja vaikus

Mängufilm "Wind River" (USA 2017, 111 min). Režissöör ja stsenarist Taylor Sheridan, operaator Ben Richardson, heliloojad Nick Cave ja Warren Ellis. Mängivad Jeremy Renner, Elizabeth Olsen, Jon Bernthal, Kelsey Chow, Martin Sensmeier jt.

TEATER
Lavastus etendub ka lavakunstikooli 28. lennu diplomitööna
Arvustus. Eestlaste tondid palvemajas

Stefan Peetri arvustus lavastusest "...Ja peaksin sada surma ma..."."

KIRJANDUS
Jorge Luis Borges
Arvustus. Mälu ja ajaliiv

Uus raamat

Jose Luis Borges

"Liivaraamat. Shakespeare'i mälu"

Tõlkinud Kai Aareleid

Loomingu Raamatukogu

KUNST
20 kaasaegset kunstnikku teevad Eesti 100. sünnipäevaks ühiskingituse
Galerii: 20 kaasaegset kunstnikku teevad EV100 puhul ühiskingituse

20 kaasaegset Eesti kunstnikku esitlesid Kumu kunstimuuseumis Kadriorus suurprojekti, mille käigus valmib 20 vabadusest inspireeritud teost.

Arhitektuur
VJ SuaveVJ Suave
Tartus tutvustatakse atraktiivsel moel varju jäävaid linnaosi

Tartus toimub juba viiendat korda linnafestival UIT, mille eesmärk on suunata inimesi märkama neid linnaosi, mis muidu varju jäävad ning pakkuda võimalust vaadelda linna teisest perspektiivist, kasutades selleks heli-, valgus- ja videoinstallatsioone.

Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Flow festival 2017
Arvustus. Flow festival ei tee ühestki küljest allahindlust

Kontsert
Flow festival
Helsingi
11. kuni 13. august

Arvamus
Tamur TohverTamur Tohver
Tamur Tohver. Selgeltnägija

Tippspetsialist loobus oma ülihästi tasustatud töökohast rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja rajas mittetulundusühingu samas valdkonnas. Miks? Sest ta ei suutnud vaadata seda raiskamist, mis ettevõttes tema valdkonnas toimus. Tema esmane ülesanne oli kokkuhoid, toodete tarnetega kaasneva aja ning ressurssi säästmine. See aga ei olnud enam ettevõttele kasulik harjunud kapitalistlike mudelite põhjal.

Jumalateenistus Tori kirikusJumalateenistus Tori kirikus
Urmas Viilma: tulevikus võiksid liturgilised liigutused muutuda hoogsamaks

Peapiiskop Urmas Viilma avaldas Facebookis vastuse ERR kultuuriportaalis ilmunud Tiina-Erika Friedenthali artiklile "Miks kirikus ei tantsita?" ja Anne Kulli loole "Kas kristlus ja tants sobivad kokku?". Järeldus: võiks ju tantsida ka, aga kas see nooremat rahvast kirikusse toob, selles Viilma kahtleb.

Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.
Irja Alakivi: Kas Tartu vaatab tulevikku?

Nüüdisaegset linna ei kavandata parke hävitades, vaid parke ja rohealasid funktsionaalsemaks ja kasutajasõbralikumaks kujundades ning uusi rajades.

Kehalise kasvatuse tund.Kehalise kasvatuse tund.
Kai Valtna. Kas keha ja vaim on siiski eraldi?

Suvisel Arvamusfestivalil leiab aset Sõltumatu tantsu lava korraldatav arutelu "Miks kirikus ei tantsita", mis keerleb religiooni ja kunsti ning nende kokkupuutepunktide ja erinevuste ümber. Arutelu on seotud ka ühe harukordse aktsiooniga - nimelt etendub Arvamusfestivali ajal Paide kirikus Kadri Sireli tantsulavastus. Koostöös Sõltumatu Tantsu Lavaga avaldab ERR kultuuriportaal arvamusartiklite sarja.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.