Tõnu Karjatse filmikomm. Mitteagressiivse ulmekino vajalikkusest ({{commentsTotal}})

"Saabumine" ("Arrival") Autor: Kaader filmist

Üks asi, mis on alati jäänud painama pärast Steven Spielbergi edukat ulmefilmi "Kolmanda astme lähikontaktid" (Close Encounters of The Third Kind. 1977), on olnud see, mis saab edasi pärast seda, kui filmi peategelane astub tulnukate laeva. Kanada režissöör Denis Villeneuve oma uues, äsja kinodesse jõudnud filmis "Saabumine" (Arrival, 2016) sellest räägibki.

Villeneuve'i "Saabumine" tegeleb sama probleemiga, millega on ulmekirjanikud ja filmid maadelnud žanri algusaegadest peale (kui selleks lugeda Herbert George Wellsi "Maailmade sõda" (The War of the Worlds. 1898)), ehk siis sellega, milline võib olla inimkonna esimene kokkupuude teistsuguse tsivilisatsiooniga. Teiste tsivilisatsioonide ja maailmavastuvõtmisviiside teema on seotud maadeavastuste ning õhtumaise judeokristliku kultuuriruumi ekspansiivse laienemisega. Selle temaatika käsitlemise juures on olnud omakorda lahutamatu kirjanike, filmitegijate püüd sellest ekspansioonist distantseeruda, vaadata seda protsessi ja ennast kõrvalt.

Kandvaks teljeks on tsivilisatsioonide kohtumisel jäänud siiski antagonism - vastandus, konflikt ja kokkupõrge, mille pinnalt on jällegi hea esile tõsta iseennast – valge mehe jõudu ja võimekust. Läänemaise kultuuri vallutuslikud ambitsioonid on ulmefilmides varjatud kujul, rünnaku asemel tegeletakse Maa elanike kaitsega, lähtudes Wellsi kontseptsioonist, kus kurjad marslased Maad hävitavad. Wellsi "Maailmade sõda" polnud aga muud kui parabool Vana Maailma kohta, mis eksootilisi ja kaugeid riike, maid ning rahvaid koloniseeris. Spielbergi "Kolmanda astme lähikontaktid" oli juba katse sellest, Hollywoodis üleekspluateeritud ideoloogiast edasi astuda, ta kajastas inimkonna ootust ja lootust parema tuleviku järele ning film lõpes "uau, nad tulidki!" efektiga.

Pärast Spielbergi on aga sõjakus ulmefilmidesse kahjuks naasnud. Villeneuve'i "Saabumine" läheneb probleemile aga üldse mitte agressiivselt – film räägib keeleteadlasest, üksikust naisest Louise Banksist (Amy Adams), keda sõjavägi värbab tõlkima Maale jõudnud tulnukaid. Kummalisi pikliku pähklikoore moodi aluseid on üle maailma tosinas paigas, Louise koos füüsiku Ianiga (Jeremy Renner) püüab lahti kodifitseerida Ühendriikides maabunud laeva asukate sõnumeid. Peaaegu võimatut ülesannet hakkab aga segama kärsitute maalaste sõjakus. Sellele vaatamata õnnestub Louise'il dekodifitseerida kalmaare meenutavate tulnukate keel ja märgisüsteem, kusjuures muutub ka ta enda mõtlemine ja maailmatunnetus.

USA ulmekirjaniku ja arvutiteadlase Ted Chiangi auhinnatud novellil põhinev "Saabumine" tõstab konfliktide lahendamise ja ennetamise võtmelisse positsiooni keele ning suhtlemise. Keel võib olla nii relvaks kui tööriistaks, see, kuidas seda kasutatakse, sõltub kavatsustest. Filmi peamine konflikt on inimese, Maa elaniku enda sees – headuse kõrval on ka kurjust, mis võib igasuguse lootuse ja kõik saavutatu hetkega kustutada, kuid Villeneuve ja Chiang siiski usuvad inimesse.

Villeneuve'i "Saabumine" on märgiliselt pöördelise tähendusega – filmi kangelane on naine, kes päästab maailma keeleteaduse ehk siis humanitaarteaduste abil, mitte aga üleloomulike võimetega või kõikumatu füüsisega mees, kelle relvaks on sõjatehnika; samuti päästab maailma mitte ühine sõjategevus, vaid sellest loobumine. Muutunud on ka tulnukate kujutamine. Nad pole enam lendaval taldrikul üle Maa katastroofi külvavad koletised, vaid eluvormid meile arusaamatu kehalisuse ja keelega.

Enamgi veel, Villeneuve astub kõrvale seniste Hollywoodi ulmefilmide kontseptsioonist ja ehitab filmi pinge üles teadlaste ponnistustele leida tulnukatega ühist keelt. Pealegi näeb juba algmaterjal, Chiangi novell ette veelgi eksperimentaalsema sammu – rikkuda loo lineaarsust. Keel, mida Louise ja Ian deshifreerida püüavad, põhinebki ajakäsitlusel, kus kõik toimub korraga, see on hieroglüüfilise lähenemisviisi edasiarendus, lingvistiline kosmoloogia, mida on üpris raske reavaatajale maha müüa. Villeneuve suudab aga sõnumi kohale viia ja sealjuures isegi liigutada vaatajat. "Saabumine" on emotsionaalne ja ka intellektuaalne põnevik, millel ka rikkalik ühendav poliitiline potentsiaal. Seda filmi on just praegu ülimalt vaja – superkangelaste tüdimusest on juba aastaid räägitud, peataolek maailmapoliitikas on hullem kui varem ja julgeolek on muutunud teemaks number üks.

"Saabumine" osutab sümboolselt ka jõuvahekordadele – ta toob välja need riigid, kellest maailmarahu oleneb. Võtmepositsioonil pole mitte niivõrd Venemaa ega Ameerika Ühgendriigid, vaid Hiina ja sel on märgiline tähendus, sest ka "Saabumise" tulnukate märgisüsteemis keskel kohal olev ring yin-yang'i kontseptsioonis viitab vastandlike jõudude rahuliku kooseksisteerimise võimalikkusele. Seda rahu on meile aga väga vaja.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Klassikaraadio



Selgusid teatri aastaauhindade laureaadid

Ugala teatris toimus teatri aastaauhindade pidulik auhinnatseremoonia, kus jagati kätte preemiad möödunud aasta silmapaistvamatele teatritegijatele. Lavastaja preemia pälvis Hendrik Toompere jr, kes pühendas auhinna Lembit Ulfsakile.

Mikk Pärnits. Keele nõiduslik mõju

Sõnumise ja algkeele otsinguil.

Andres Levald. Linnamets pole vaid loodusand

Tallinna linna metsade omandisuhted ei soodusta nende sihipärast arendamist linlaste elukeskkonna parandamise nimel.

Keelesäuts. Kas 101 sõjasaadikut?

Kui küsida otse, kes on parlamentäär, siis usun, et kõik teavad, et see on ühe sõdiva poole volitatud läbirääkija teise sõdiva poolega ehk parlamentäär on sõjasaadik, vastasega läbi rääkima saadetud isik.

Arvustus. Bing ja Ruthi klaveriminimalism + ambient-nüansid

Uus plaat
Bing & Ruth
"No Home of the Mind" (4AD)
7/10

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mudlum. Qiaotou nööp

Mida saab inimene, kes on kõikidest maailma asjadest juba kirjutanud, veel lisaks öelda? On ju nii, et kui igasuguseid asju on juba lehekülgede viisi kirjeldatud ja nimepidi üles loetud, sukatrippidest sulgpallideni, peale selle veel kõvasti pead murtud nende filosoofilise tähenduse üle, et misasi üks asi ülepea on ja muud sellist loba, siis nagu ei jäägi peaaegu mitte midagi enam järele?

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
"MI" otsib muusikat autovaruosadest ja elektroonikast

Veebruari lõpul andis ERSO kontserdi "Alternatiivne energia", kus põimiti orkestrimuusikaga kokku elektroonika ja live-videolahendused. Märtsis esitles alternatiivseid musitseerimisviise Tallinnas saksa DJ Henrik Schwartz. Noppeid nendest nägi neljapäevases muusikasaates "MI", toimetaja Hele-Maria Taimla kirjutas kohtumisest Schwartziga ka artikli.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.