Riho Västrik: võrdlused kärbsega seinal on oma aja ära elanud
Dokumentalist Riho Västrik võtab sõna seoses Andres Söödi arvamusavaldustega Eesti dokumentalistika hetkeseisust.
Kõigepealt palju õnne Andres Söödile Tartu Ülikooli rahvusmõtte auhinna puhul! Andrese arutlus dokumentalistika olemuse üle motiveeris mind mõne mõtte avaldama.
Eilsel Overalli korraldatud seminaril "Ässad on kohal" esines väga inspireeriva ettekandega taani dokumentalist Pernille Rose Grønkjær, kelle tähtteos "THE MONASTERY: Mr. Vig and the Nun" võitis 2006. aastal Joris Ivensi auhinna, mida peetakse dokumentaalfilmide Oscariks. Pernille arutles ka selle üle, mis on telesaate ja dokfilmi vahe. Tema seisukohast on dokumentaalfilm kinematograafiline loo jutustamine, telesaade aga lihtsalt dokumenteerib toimuvat. Seega on dokumentalist eelkõige loo jutustaja ja kunagised võrdlused kärbsega seinal on oma aja ära elanud.
Režissöör jutustab oma loo, mille ta mõistagi enne endale põhjalikult selgeks teeb. See seab režissööri ette kohustuse olla hea loo jutustaja, sest pole olemas igavaid lugusid, vaid on igavad loo jutustajad. Omalt poolt lisan, et hädavajalik on tunda filmikeelt.
Ka äsja lõppenud Amsterdami festivalil IDFA kuulsin üht definitsiooni, mille peale ise polnud varem mõelnud. Selle tõi kuuldavale BBC Storyville'i nüüdseks endine kurikuulus peatoimetaja Nick Fraser: telesaadet saab parafraseerida, dokumentaalfilmi mitte. Minu vaba tõlge sellele on: dokumentaalfilmi ei saa lühidalt ja täpselt kokku võtta. Võib küll öelda, et see on elust või armastusest või vihkamisest, aga kuidas täpselt, seda peab vaataja ise tunnetama ja läbi elama.
Minu enda tähelepanek on selline, et telesaade kasutab hulgaliselt katteplaane, samas kui film töötab valdavalt plaanidega, mis ei ole millegi katmiseks mõeldud. Telesaade seletab vaatajale kõik ära, dokumentaalfilm jätab rohkelt ruumi vaatajale endale asjade mõtestamiseks.
Mis puutub vanameister Andres Söödi väidet tegijate ringi liigsest laialivalgumisest, siis sellele kirjutan kohe alla. Liiga palju on ühekordseid katsetajaid. Väikse maastiku piiratud võimalusi arvestades vähendab see võimalusi arendada välja tõelisi tippe.