Keelesäuts. Kaasaeg ja tänapäev
Möödunud kuul rääkisin „Keelesäutsus” kahe ajaväljendi kasutusest taunitavas tähenduses; üks neist oli „täna” tähenduses ‘praegu, nüüd, tänapäeval’, teine aga „päeva lõpuks” tähenduses ‘lõpuks, viimaks, ükskord, kokkuvõttes’. Veel üks ajaväljend, mida sageli vääralt ja eksitavalt kasutatakse, on „kaasajal”. Ikka ja jälle kiputakse seda pruukima sõnade „tänapäeval”, „nüüdisajal”, „praegusajal” sünonüümina.
Tegelikult on „kaasajal” õige vaid juhtudel, kui me tahame osutada samaaegsusele kellegi või millegagi, olgu siis olevikus või minevikus, nagu näiteks lauses „Gauguin polnud oma kaasajal eriti hinnatud”. Soovides aga osutada nimelt praegusele ajale, kasutagem ikka sõnu „tänapäeval”, „nüüdisajal” ja „praegusajal”, öeldes mitte „Kaasajal on Gauguini maalid kõrgelt hinnatud”, vaid näiteks „Tänapäeval on Gauguini maalid kõrgelt hinnatud”.
Sama lugu on nimisõnaga „kaasaeg” ja omadussõnaga „kaasaegne”. „Kaasaeg” pole mitte „tänapäev”, vaid kellegi või millegagi samaaegne ajajärk, näiteks „Matisse’i kaasaeg”. Ning „kaasaegne” pole mitte „tänapäevane”, „moodne” või „ajakohane”, vaid kellegi või millegi samaaegne, näiteks „Monet on Cézanne’i kaasaegne”. Selguse huvides ei maksagi niisiis öelda, et „Tallinnas kohtuvad kaasaeg ja minevik”, vaid „Tallinnas kohtuvad tänapäev ja minevik”. „Kaasaegsete olümpiamängude” ja „kaasaegse muusika” asemel on aga selgem rääkida näiteks „nüüdisaegsetest olümpiamängudest” ja „moodsast” või „tänapäevasest” või „nüüdismuusikast”.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio