Kaasaegse kunsti aastaülevaade. Tabamata imed 2016 ({{commentsTotal}})

Tiit Pääsukese ja Kris Lemsalu ühisnäituse avamine
Tiit Pääsukese ja Kris Lemsalu ühisnäituse avamine Autor/allikas: Madis Laur/ERR

Kaasaegse kunsti uudiskiri küsis Eesti kunstnikelt, mis oli nende jaoks 2016. aasta kunsti tabamata ime. Milline näitus sai liiga vähe tähelepanu? Millise kunstniku haibist nad aru ei saanud? Milline kultuuripoliitiline otsus sai Facebookis liiga palju like'e ja milline diskussioon magati täiesti maha? Kultuuriportaal avaldab ülevaate täies mahus.

Küsisime Eesti kunstnikelt, mis oli nende jaoks 2016. aasta kunsti tabamata ime. Milline näitus sai liiga vähe tähelepanu? Millise kunstniku haibist nad aru ei saanud? Milline kultuuripoliitiline otsus sai Facebookis liiga palju like'e ja milline diskussioon magati täiesti maha? Aitäh kunstnikele, kes osalesid!
NB! Lemmikteoste nägemiseks liigu allapoole!

KIRKE KANGRO

Kirke KangroTabamata imed ei ole kaasaegses kunstimaailmas enam üksikud geeniused, vaid teatud trendid, kuhu kunstnikud paigutuvad. Selline haip võib kõige muu juures kohati üsna tänuväärne olla, tänuväärne oli tegelikult seegi, et Vilde-ajal välismaale läinud kunstnikus üldse imeväärset nähti – isegi kui see oli vaid ülespuhutud ja tegeliku katteta ime. Kui mõelda nähtustele, mis on vastupidise positsiooniga Vilde-imele, tuli esimese asjana pähe kunstnikupalga ja selle saajate vähene tähelepanu mööduva aasta meedias. Märksa rohkem on juttu olnud kirjanikupalgalistest: kas kunstnikest ei oodatagi midagi, mis võiks inimesi laiemas plaanis huvitada? Nii kirjaniku palk kui kunstniku palk on ju tegelikult kõigile Eesti kultuuriruumi tarbivatele inimestele, seda loomingut toodetakse neile. Mina oleksin huviga rohkem teada saanud nende viie professionaalse ja andeka kunstniku tegemistest.

Üks vähe-avastatud kunstnikke, kelle loomingust võiks siinsel kultuuriväljal rohkem juttu – ja rohkem mõjutusi olla, on Eestis resideeruv noor rahvusvaheline kunstnikKirill Tulin. Eesti noorem kaasaegne kunst on kiiresti kohanev, trenditeadlik ja minevikutaagast koormamata. Kirill on selle taustal üsna ainulaadne loovisiksus, kes esindab sõltumatut ja kompromissitut kunstimaailma revolutsioonilist hoiakut. Rafineeritud, intellektuaalne ja wild üheaegselt. Kirill on sündinud Venemaal, elab Eestis ega kuulu õieti mitte kuskile, tal on sellise kunstniku julgust, kes ei karda midagi kaotada. Seda laadi lahinguvalmidust, mis paistab väga humanistliku ja väga ideoloogiakriitilise kunstniku silmist, mäletan ma oma lapsepõlvest. Igasugusest tunnustusest sõltumatud kunstiinimesed. Kirill on juba mitmeid aastaid teinud formaadiüleseid, kaasaegse revolutsioonihoiakuga kunstiprojekte – kohtades, mida ta ei vali kindlasti institutsioonilise väärtuse järgi.


TANEL RANDER

Tanel RanderMind on suvest saadik painanud üks teos, mida nägin Mare Mikoffi näitusel Tartu Kunstimuuseumis. Selle nimi on "Europe röövimine" ja väidetavalt pärineb see aastast 2011. Vappu Thurlow kirjeldas seda teost oma 26.08.2016 Sirbi artiklis nõnda: "Härja massiivne, saduldatud keha näeb välja nagu soomustatud sõjamasin. Teema, mida Veronese ja Tiepolo on sajandeid tagasi šarmantselt maalinud, tekitab Mikofi käsitluses õudu, väljendades praeguse Euroopa muutunud suhtet Lähis-Idaga, võib-olla isegi vihjet terrorismile ja eurooplastele harjumatutele suhetele eri sugupoolte vahel". Selline tõlgendus lööb justkui kõik klaariks, aga tekitab minus küsimuse, kuidas on võimalik, et selle teose on loonud Eesti kunagist õitsengut tabava "Maanaiste" autor?

Ma ei tea, mis on Mikoffi maailmavaade ja kas ta tõesti üritas kujutada Euroopa röövimist migrantide poolt. Töö daatum langeb ju aega, kui Euroopas ei olnud veel akuutset põgenikekriisi ja kui Eesti ühiskond ei olnud veel hulluks läinud. Ma pigem arvestan sellega, et tegemist on ühe klassikalise motiivi käsitlusega. Arvan, et Mikoffi skulptuur kehastab väga hästi meie (aga ma ei pea meid eurooplasteks) suhet klassikalise ajastu kultuuriga, mis kogub praegusel hetkel aina rohkem populaarsust. See on suhe barbaarse kitši ja tugeva autoriteedi vahel, mille üheks sümptomiks on "Europe röövimine" oma ajastuomase esteetilise vormiga (meenutab grilli või suitsuahju mõne turismitalu miljöös, kus kipsplaat kohtub vankrirataste ja hobuseraudadega). Selline on ka kogu Euroopa suhe Antiik-Kreekaga – ebaloomulik. Taolisi teoseid on kindlasti iga kunstniku loomingus ja reeglina jäävad need kunstniku varasemast tegevusest tekkinud autoriteedi varjus märkamatuks. Aga ehk on sellistel teostel potentsiaali tekitada küpsemaid hinnanguid mõne kunstniku elutööle ja elukäigule? Või vähemalt panna meid arutlema selle üle, mida tegi sotsialismijärgne transformatsioon kunstnikega, kes olid juba välja kujunenud.

SANDRA JÕGEVA

Sandra JõgevaKunsti rahastamise tsentraliseerumine.
Enam mitte praktiseeriva galeristina olen siiski jälginud arutlusi (ja neis osalenud), mis puudutavad kunsti rahastamise põhimõtete muutmist. Mind hirmutab olukord, kus kõik galeriid, peale paari väljavalitu, on taandatud projektipõhisteks ettevõtmisteks, mis peavad küsima oma tegevustoetusi Kulkast. Samal ajal konkureerides seal Kultuuriministeeriumist otserahastuse saanud institutsioonidega, kes ikkagi küsivad Kulkast sama suuri või isegi senisest tunduvalt suuremaid summasid. Ebademokraatlik tundub ka olukord, kus paar eelisolukorras institutsiooni (loe: Tallinna KunstihooneEKL-i galeriid) küsivad Kulkast kunstnikele töötasusid, samas kui enamus kunstnikke peab oma näitusetegevusele peale maksma. Ja isegi Kunstihoone näitustest osa võtvad kunstnikud küsivad oma teoste ellu viimiseks samast allikast (loe: Kulkast) raha. Ma loodan, et ühiskondlik kihistumine ei ole valdkonna rahastamise korrastamise sildi all jõudmas kunsti.


KADI ESTLAND

Kadi Estland"Ka täiendavate palkade lisandudes jääb alles väga tõsine konkurents, mis peaks tagama, et palka saavad tõepoolest parimatest parimad, tublimatest tublimad," rõhutas Allsalu.

Minu arvates on see lause “Tabamata ime 2016” võitja. Kunstnike Liidu president esineb sellise avaldusega. See näitab, et Eesti Kunstnike Liidu käitumismustrid ja ootused on endiselt pärit Nõukogude ajast ega esinda ühe ametiliidu ametiühingut, mis põhineks solidaarsusel ja seisaks võimalikult paljude liikmete eest. Veel suurem Tabamata ime 2016 on, et keegi selle liidu liikmetest ei protesteeri, kui kunstiametnikud, kes omavad haigekassakaarti, räägivad kui hea diil see on või ilma selle diilita poleks Teil üldse mitte midagi. 

Kolmas Tabamata ime 2016 on kunstimessid ja riiklik toetus neil osalemiseks. Isiklikult polegi enne viibinud nii võõrandunud ja kunstnikke ning kunsti ekspluateerivates kohtades nagu seda on FriezeArmory jt.


JAAN MALIN

Jaan MalinEi tahaks kirjutada ühestki konkreetsest kunstinäitusest vms, sest see valdkond tervikuna ei ole probleemne. Küll aga pani mind muretsema ja tekitas kohe viha see küünilisus, et galeriide enamikul pole edaspidi põhjust kultuuriministeeriumist (projekti)toetust küsida. Seeläbi on  kahtlane, kas edaspidi on nt Uue Kunsti MuuseumilPärnus (tänavu meeldis mulle seal näitus “Kogu-Hoia-Jaga”; kuuldavasti oli väga õnnestunud ka traditsiooniline taaskasutusnäitus “Anna uus elu – liikumine”, aga seda ei õnnestunud mul näha) või Haapsalu Linnagaleriil (tänavugi oli suvel traditsiooniline Haapsalu Graafilise Disaini Festival; suur tänu, Marko Kekišev, kes Sa seda ettevõtmist vead!) või Võru Linnagalerii (tänavusest jäi silma Eesti Kujurite Ühenduse aastanäitus "Käärkamber") või paljud-paljud galeriid üle Eesti. Toetuse vääriliseks peeti vaid Tallinna kesklinnas asuvaid kunstiinstitutsioone. Kaugel sellest, et mul oleks midagi Tallinna või selle kesklinna vastu. Lihtsalt tagasihoidlik soov: palun võimaldage ka väiksemais kohtades asuvail galeriidel elada ja tasemel näitusi korraldada! Kui aja jooksul tehnika vananeb, pole enam võimalik (tehnilist) taset hoida ja see omakorda toob mõnegi kunstniku loobumise põhjendusel “sellistel tingimustel ma küll näitust ei tee”. Kui asjad samal kombel edasi arenevad ehk kui kultuurielu koondub ikka enam Tallinnasse, siis võime üsna varsti lakata eesti keelegi rääkimisest ja siis võime ümber kirjutada Eesti Vabariigi põhiseaduse, sest eesti kultuur on kadunud (st asendunud maailmakultuuriga) ning pole enam midagi kaitsta.


MERIKE ESTNA

Merike EstnaMõtlesin et tabamata ime ongi jäänud minul see aasta tabamata aga siiski, käisin paar päeva tagasi Vaiva Grainytė, Lina Lapelytė ja Rugilė Barzdžiukaitė performance'ilHead Päeva! Teadsin sellest performance'ist ammu, sest tunnen Linat läbi teiste kolleegide aga ei olnud kunagi siiani õnnestunud seda päriselt näha. Kuigi teos oli mulle tuttav rabas performance mind enda täiuslikkuses, igapäevaelu kurbus, melanhoolia aga ka kaunidus on selles valatud perfektsesse vormi, perfektses esitluses.


MARGE MONKO

Marge MonkoMöödunud suvel nägin Hobusepea galeriis Ede Raadiku näitust, mis minu meelest oleks väärinud rohkem tähelepanu. Tegemist on kontseptuaalsete töödega, mis kasutavad töö ja töötamisega seotud numbreid ja mõisteid. Mulle avaldas muljet Raadiku minimalistlik esteetika ja see, millise nohikliku järjekindlusega ta oma lähteandmeid kombineerib. Tema positsioon mõjus värskelt ja küpselt – ei oskagi teda Eesti kaasaegse kunsti skeenel kellegagi võrrelda.

Teise asjana tahaks esile tõsta Kadri Karro väga head tööd Eesti Ekspressi Areenis – näiteks Kadi Estlandi Kumu-kriitilise karikatuuriga seotud reaktsioonide kajastamist ja mitmete teiste kunstivaldkonna teemade käsitlemist eri vaatenurkadest  (naiskunstnikud ja emadus, portreelood kunstnikest, kogujatest jne).

Tabamata Imet mõttetu haibi tähenduses ei oska küll välja tuua.


JAAN TOOMIIK

Jaan ToomikEi tahaks olla negatiivne kellegi või millegi suhtes, seepärast tooksin välja ühe konkreetse näituse, mis mind meeldivalt üllatas – Paul Rodgersi isikunäitus Hobusepea galeriis. Tegemist on ühe tema parima väljapanekuga. Näitus käsitleb ausalt, delikaatselt eksistentsiaalseid probleeme, millele on lisatud paras annus inglaslikku eneseirooniat. See välistab lameda paatose ning sentimentaalsuse. Selgelt on tajuda, et autor on midagi olulist läbi elanud, kannatanud, puhastunud.


[anonüümne]

Mõtlesin kolm päeva ja ei midagi, jäi tabamata. Lähim, mis ma sellele kirjanduslikule metafoorile suudan täiteks leida on post-internet. Ehk siis tl:dr hashtag kassimeem

 

* LEMMIKTEOSED 2016 *
 

Milline kaasaegse kunsti teos jäi 2016. aastast kummitama? Küsisime lemmikteoseid lõppevast aastast inimestelt, kelle elus mängib kunst suuremat või väiksemat rolli.
KAUR KENDER
kirjanik
“Peterburi eeslinna kunstnikest meeldis mulle 2016 kõige rohkem Dmitri Gerasimov. Kahjuks on tema kõige huvitavam tööd saladus ja neist ei tohi rääkida.
 
Aga tal on tööd “Make America Great Again” seeriast, mis peaksid olema iga eestlase seinal, kes tahab, et Trump ei loobuks NATOst. Iga pildi ees tuleb eraldi põlvitada vähemalt 23 minutit ööpäevas. Kuulsin, et Kaitsevägi ja Kaitseliit on tellimas tuhandeid selliseid pilte. Kunst päästab NATO. Väga ekstreemselt kaasaegne kunst. Peaaegu Temnikova galerii vist.”
 
LIISA PAST
kommunikatsiooniekspert
“Minu kunstielamused käivad sinast seina, itaalia groteskidest Cooper Hewittis ja madalmaade kuldajastu maalikunstnike pliiatsijoonistusteni Šoti rahvusgaleriis. Need tükid, mis läbi aasta on kaasas käinud, räägivad aga peaagu vulgaarselt lihtsal viisil inimeste suhetest üksteisega ja omavahel. Minna Hindi klaverimängija Marge Monko kureeritud armastuskirjade näitusel (Minna Hint. "Kingitus armastatule". Video, performance klaveril ja A4 väljatrükid, 2016), sest see oli mu igapäevase kaubanduskeskuse turvamees, kes nüüd kogu päeva seda tegi, mis talle rõõmu pakkus. Sigmar Polke vitraaž "Inimese poeg" Zürichi katedraalis, sest keset sama autori poolvääriskividest aknaid ja Giacometti isikupärast ja detailirohket altarivitraaži on üksteisele lähenevad figuurid ausad, ilma ilulemiseta.”
 
PEETER KUTMAN
advokaadibüroo Cobalt partner
“Nagu ikka on sellistele "lemmiku" küsimustele raske vastata. Värskeimana vist on mõttes/meeles Nu Performance'il nähtud Vanesse Place etteaste vägistamise anekdootidega ("If I wanted your opinion, I'd remove the duck tape"). Oma vastuolulisusega (väga esteetiline esitus versusvastik sisu) pani mingi sisemise keemia väga käima.”
 
KADRI KARRO
Ekspressi Areeni peatoimetaja
“Ma lisaks kindlasti uhkesse nimekirja Kris Lemsalu teose “Maria und Erik” (2016). Vaimukas ja kummastav. Tallinna Kunstihoone Lemsalu ja Tiit Pääsukese näituse “Kaunitar ja koletis” üks meeldejäävamaid teoseid, mis oli ka väga õnnestunult eksponeeritud.”
 
RAIMOND KALJULAID
Põhja-Tallinna Linnaosa vanem
“Isiklikult kõige huvitavama kunstielamuse sain “Agu Pilt 65”näituselt Tallinna Kastellaanimaja Galeriis. Harry Liivranna kureeritud näituse 30 tööst ligi pooled olid publiku ees esmakordselt. Kahtlematult on väga tähelepanuväärne, kuidas Agu Pilt on kujutanud mehi. Kuid antud näituse juures oli minu jaoks isegi huvitavam see, kuidas ta oma 1980ndate aastate töödel oli kujutanud naisi. Selle aasta lõpp tõi ka uue Pirelli kalendri, mille fototöötluseta pildid tulevad sel korral moefoto grand old man Peter Lindberghilt.” 
ERKI KILU
LHV panga juhatuse esimees
Kris Lemsalu“Blanket 1”. Ei mäleta enam, kus seda täpselt nägin, aga igal juhul on see hästi meelde jäänud. Aus töö ilma millegi üleliigseta. Krisi töid on ikka huvitav vaadata. Vahel jäävad need pikaks ajaks kuhugi pähe ringi tiirlema, enne kui oma õige koha leiavad.”
 
STACEY KOOSEL
Estonian Arti peatoimetaja
“Üks mu lemmikuid teoseid, mida ma 2016. aastal nägin, oli ilmselt korea kunstniku Choi Jeong Hwa isikunäituselt “Happy Happy” eelmisel kevadel Kiasmas. See oli kõikehõlmav, võimas, mänguline ja psühhedeelne neopopilik käsitlus massikultuurist, masstootmisest ja massiinimesest. Minu lemmikteos näitusel oli “Lillelühter” (2011), laest alla riputatud hiiglaslikud liikuvad joonistatud lilled, mis õitsesid ja kõdunesid robootilises üminas.”
 
AET KUUSIK
Feministeeriumi toimetaja
“1. Samira Elagozi  performance "Cock, cock ... who's there" Nu Performance'i festivalil novembris. Mulle jäi pikaks ajaks meelde, kuidas see noor naine vägistamiskogemust mõtestas -- kui õudset ja valusat kogemust, arutledes selle võimalikkust lubavate ühiskondlike võimusuhete üle, aga ka (provotseerivalt?) vaagides, kes ta on pärast seda, kas on võimalik, et need juhtumid on ta elu kuidagi mitmekesistanud.

2. Ma ei tea, kas popmuusika läheb arvesse, aga siiski. Anohni albumi "Hopelessness" kontsert sel suvel. Käisin teda vaatamas mitte festivalil, vaid soolokontserdina Porto kontserdimajas Portugalis. Osa külalisi tõusid staari lavale saabudes püsti, et tantsima hakata, aga tantsuks kunagi ei läinudki. Etendus oli selleks liiga tõsine, liiga protestiv ja kõle, visates kinda eeldusele, et popmuusik peab meelt lahutama. Laval vaimuna ringi liikuv artist oma looriga kaetud nägu ega keha publikule ei näidanudki. Visuaalselt olid etenduse keskmes tüübid, kes ühiskondlike privileegide subjektina harilikult esirinnas pole ehk eri vanuses cis- ja transnaised, keda üleelusuuruselt artisti avataridena vaatajale kuvati. Hästi võimas elamus koos Anohni tungiva samethäälega."
 
TIIT RIISALO
Vabariigi Presidendi kantselei direktor
Vastas küsimusele postitusega oma Facebooki seinalt: vaata siit (Kristi Kongi ruumiinstalltsioon Köler Prize 2016 näitusel)
 
PIRET KARRO
Müürilehe keskkonna- ja kultuuritoimetaja
“Kõige julgemad ja otsekohesemad probleemikäsitlused kaasaegses kunstis (,mis mulle meelde on jäänud) 2016:
– Flo Kasearu performance Artishoki Biennaalil, "Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine"   
– Kadi Estlandi karikatuur "Minu munn on puhas" 
– Tanel Randeri essee "Nostalgia võim" tema isikunäituse "Kolmas tee" kataloogis Linnagaleriis”
 
ANDREAS TROSSEK
KUNST.EE peatoimetaja
"Eesti kunsti ajaloo" 6. köite II osa. Tõsi, see on raamat, mitte kunstiteos, aga kasutan järgmisi ettekäändeid:
1) kunstiajalugu on kah natuke looming;
2) teost võib pidada õnnestunuks, kui see paneb mõtlema ja/või tekitab emotsioone;
3) kaua tehtud, kaunikene, sest selline 20. sajandi teist poolt käsitlev kunstiajalooraamat oleks pidanud ideaalses Eestis hiljemalt juba kümme aastat tagasi valmis olema, kui Kumu kunstimuuseum publikule avati;
4) kes minevikku ei mäleta, see kobab pimeduses edasi (,sest kui mäletaks, siis meenuks näiteks, et asi võib olla tasumata ununenud elektriarves).”
 

 

Illustratsioonid: Brit Pavelson

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Kaasaegse Kunsti Uudiskiri



Kendrick LamarKendrick Lamar
Arvustus. Raskekaallaseks olemise talutav kergus

Uus plaat

Kendrick Lamar

"DAMN." (Interscope)

9/10

Graeme Macrae BurnetGraeme Macrae Burnet
Graeme Macrae Burnet oma raamatust: lugeja muutub ise detektiiviks

Äsja ilmus eesti keeles šoti kirjaniku Graeme Macrae Burneti romaan "Tema verine sepitsus", mis kuulutati eelmisel aastal kuulsa Man Bookeri auhinna kandidaadiks. Autor jõudis täna Tallinnasse ning esineb pühapäeval festivalil HeadRead.

FILM
"Armastus"
Arvustus. Kõverad naelad

„Armastus…”. Režissöör: Sandra Jõgeva. Stsenaristid: Igor Ruus ja Sandra Jõgeva. Produtsent ja operaator: Igor Ruus. Helirežissöörid: Harmo Kallaste jaMart Kessel-Otsa. Monteerija: Tambet Tasuja. Toimetajad: Kristiina Davidjants jaRiina Paldis. Video, värviline, 78 min. Tootjafirma: Laterna. 2017. Esilinastus festivalil „Doc Point” Eestis 25. I 2017.

TEATER
Karl Saksa lavastus "Seisund ja disain".
Etendujad täies lavaduses: eelmise aasta žanriülene hübriidteater Eestis

Teater. Muusika. Kino mainumbris: Marie Pullerits möödunud aasta nüüdistantsu- ja etenduskunstilavastustest.

KIRJANDUS
Leonhard Lapin
Leonhard Lapin: Suumani Sass oli sõltumatu ja omaette mees

Leonhard Lapin meenutas hooaja viimases "Kirjandusministeeriumis" oma sõpra ja koostööpartnerit Aleksander Suumani, sest äsja ilmus Tõnu Õnnepalu koostatud Suumani-kogumik "Et valgusest vestelda".

KUNST
Merike Estna tutvustamas enda kunstnikupraktikat, istutakse Estna vaiba-installatsioonil.
Estna Merikese lendav vaip

Etüüd kunstnikust töö juures.

Arhitektuur
Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.
ERR Veneetsias: biennaal uppuvas linnas on suur paradoks iseenesest

ERR-i korrespondent Johannes Tralla käis käesoleval nädalal kaasaegse kunsti ühel aasta tähtsündmusel ehk Veneetsia biennaalil.

Andrus VaarikAndrus Vaarik
Andrus Vaarik avastas veel avamata Balti jaama turuhoonet

"OP" andis Andrus Vaarikule valida arvustamiseks mõne teatrist erineva valdkonna. Vaarik valis arhitektuuri ja edastas saates oma muljed vastvalminud Balti jaama turuhoone kohta.

MUUSIKA
Suure-Jaani muusikafestival
Suure-Jaani muusikafestival tuleb juba kahekümnendat korda

Suure-Jaani festival (16.- 23. juunil) on maalähedasemaid ja eestimeelsemaid meil korraldatavatest. Festival väikelinnas ning selle ümbruskonnas on kogu Eestis harukordne – see on ühe valla sisukas muusikapidu, mis hoiab tähelepanu all heliloojate Kappide loomingut, samuti kõlab siin alati helilooja-klassiku Mart Saare looming. Nad kõik on pärit Suure-Jaani mailt.

Arvamus
Mikk PärnitsMikk Pärnits
Mikk Pärnitsa vastus Berk Vaherile: kaitsekõne hipiplikale

Sain ka osaks suurest arutelust, kus Eestist minema tõmmanud neiu avaldas oma mõtteid Müürilehes. Sünkroonsusena veetsin just eile aega abielus ja majalaenuga maadleva naisterahvaga. Ka tema on palju rännanud ja mujal elanud (Soome, Inglismaa, Holland) ning ütles, kui sul on armastatu ja plaanid pulmi, siis ära tee seda. Ära raiska pulmadele seda raha, neile sugulastele, keda vaid kord elus näed. Võta see summa ja sõida armsamaga Eestist minema.

Urmas VadiUrmas Vadi
Urmas Vadi. Tänukõne

Kuidas läheb, Urmas Vadi? Lugege algselt värskes Vikerkaares ilmunud pihtimust ja saate hästi täpselt teada.

"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin
Kristiina Ehin: hea luuletus on puhas jõud

Kas sina oled täna juba kohtunud? Kellega? Kohtumised võivad aset leida nii pereringis kui ka sõpradega, kohtuda saab kirjanduslike eelkäijate, emakeele või argipäevaga… Pille-Riin Larm kõneles mitmesugustest kohtumistest, aga ka emadest, sõprusest ja vaprusest Kristiina Ehiniga, kel ilmus äsja uus luulekogu "Kohtumised".

Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"
Eha Komissarov: Damien Hirst tegi endast brändi

"OP" käis Veneetsia biennaalil, kuid külastas lisaks sellele ka maailma rikkaima kunstniku Damien Hirsti näitust "Treasures from the Wreck of the Unbelievable". Oma arvamuse nii sellest näitusest kui ka Hirsti fenomenist laiemalt andis Eha Komissarov.

Html Plokk
Html Plokk