Milline kaasaegse kunsti teos jäi 2016. aastast kummitama? Küsisime lemmikteoseid lõppevast aastast inimestelt, kelle elus mängib kunst suuremat või väiksemat rolli. |
|
“Peterburi eeslinna kunstnikest meeldis mulle 2016 kõige rohkem Dmitri Gerasimov. Kahjuks on tema kõige huvitavam tööd saladus ja neist ei tohi rääkida. Aga tal on tööd “Make America Great Again” seeriast, mis peaksid olema iga eestlase seinal, kes tahab, et Trump ei loobuks NATOst. Iga pildi ees tuleb eraldi põlvitada vähemalt 23 minutit ööpäevas. Kuulsin, et Kaitsevägi ja Kaitseliit on tellimas tuhandeid selliseid pilte. Kunst päästab NATO. Väga ekstreemselt kaasaegne kunst. Peaaegu Temnikova galerii vist.” |
|
LIISA PAST kommunikatsiooniekspert |
“Minu kunstielamused käivad sinast seina, itaalia groteskidest Cooper Hewittis ja madalmaade kuldajastu maalikunstnike pliiatsijoonistusteni Šoti rahvusgaleriis. Need tükid, mis läbi aasta on kaasas käinud, räägivad aga peaagu vulgaarselt lihtsal viisil inimeste suhetest üksteisega ja omavahel. Minna Hindi klaverimängija Marge Monko kureeritud armastuskirjade näitusel (Minna Hint. "Kingitus armastatule". Video, performance klaveril ja A4 väljatrükid, 2016), sest see oli mu igapäevase kaubanduskeskuse turvamees, kes nüüd kogu päeva seda tegi, mis talle rõõmu pakkus. Sigmar Polke vitraaž "Inimese poeg" Zürichi katedraalis, sest keset sama autori poolvääriskividest aknaid ja Giacometti isikupärast ja detailirohket altarivitraaži on üksteisele lähenevad figuurid ausad, ilma ilulemiseta.” |
|
PEETER KUTMAN advokaadibüroo Cobalt partner |
“Nagu ikka on sellistele "lemmiku" küsimustele raske vastata. Värskeimana vist on mõttes/meeles Nu Performance'il nähtud Vanesse Place etteaste vägistamise anekdootidega ("If I wanted your opinion, I'd remove the duck tape"). Oma vastuolulisusega (väga esteetiline esitus versusvastik sisu) pani mingi sisemise keemia väga käima.” |
|
KADRI KARRO Ekspressi Areeni peatoimetaja |
“Ma lisaks kindlasti uhkesse nimekirja Kris Lemsalu teose “Maria und Erik” (2016). Vaimukas ja kummastav. Tallinna Kunstihoone Lemsalu ja Tiit Pääsukese näituse “Kaunitar ja koletis” üks meeldejäävamaid teoseid, mis oli ka väga õnnestunult eksponeeritud.” |
|
RAIMOND KALJULAID Põhja-Tallinna Linnaosa vanem |
“Isiklikult kõige huvitavama kunstielamuse sain “Agu Pilt 65”näituselt Tallinna Kastellaanimaja Galeriis. Harry Liivranna kureeritud näituse 30 tööst ligi pooled olid publiku ees esmakordselt. Kahtlematult on väga tähelepanuväärne, kuidas Agu Pilt on kujutanud mehi. Kuid antud näituse juures oli minu jaoks isegi huvitavam see, kuidas ta oma 1980ndate aastate töödel oli kujutanud naisi. Selle aasta lõpp tõi ka uue Pirelli kalendri, mille fototöötluseta pildid tulevad sel korral moefoto grand old man Peter Lindberghilt.” |
|
ERKI KILU LHV panga juhatuse esimees |
“Kris Lemsalu, “Blanket 1”. Ei mäleta enam, kus seda täpselt nägin, aga igal juhul on see hästi meelde jäänud. Aus töö ilma millegi üleliigseta. Krisi töid on ikka huvitav vaadata. Vahel jäävad need pikaks ajaks kuhugi pähe ringi tiirlema, enne kui oma õige koha leiavad.” |
|
STACEY KOOSEL Estonian Arti peatoimetaja |
“Üks mu lemmikuid teoseid, mida ma 2016. aastal nägin, oli ilmselt korea kunstniku Choi Jeong Hwa isikunäituselt “Happy Happy” eelmisel kevadel Kiasmas. See oli kõikehõlmav, võimas, mänguline ja psühhedeelne neopopilik käsitlus massikultuurist, masstootmisest ja massiinimesest. Minu lemmikteos näitusel oli “Lillelühter” (2011), laest alla riputatud hiiglaslikud liikuvad joonistatud lilled, mis õitsesid ja kõdunesid robootilises üminas.” |
|
AET KUUSIK Feministeeriumi toimetaja |
“1. Samira Elagozi performance "Cock, cock ... who's there" Nu Performance'i festivalil novembris. Mulle jäi pikaks ajaks meelde, kuidas see noor naine vägistamiskogemust mõtestas -- kui õudset ja valusat kogemust, arutledes selle võimalikkust lubavate ühiskondlike võimusuhete üle, aga ka (provotseerivalt?) vaagides, kes ta on pärast seda, kas on võimalik, et need juhtumid on ta elu kuidagi mitmekesistanud.
2. Ma ei tea, kas popmuusika läheb arvesse, aga siiski. Anohni albumi "Hopelessness" kontsert sel suvel. Käisin teda vaatamas mitte festivalil, vaid soolokontserdina Porto kontserdimajas Portugalis. Osa külalisi tõusid staari lavale saabudes püsti, et tantsima hakata, aga tantsuks kunagi ei läinudki. Etendus oli selleks liiga tõsine, liiga protestiv ja kõle, visates kinda eeldusele, et popmuusik peab meelt lahutama. Laval vaimuna ringi liikuv artist oma looriga kaetud nägu ega keha publikule ei näidanudki. Visuaalselt olid etenduse keskmes tüübid, kes ühiskondlike privileegide subjektina harilikult esirinnas pole ehk eri vanuses cis- ja transnaised, keda üleelusuuruselt artisti avataridena vaatajale kuvati. Hästi võimas elamus koos Anohni tungiva samethäälega." |
|
TIIT RIISALO Vabariigi Presidendi kantselei direktor |
Vastas küsimusele postitusega oma Facebooki seinalt: vaata siit (Kristi Kongi ruumiinstalltsioon Köler Prize 2016 näitusel) |
|
PIRET KARRO Müürilehe keskkonna- ja kultuuritoimetaja |
“Kõige julgemad ja otsekohesemad probleemikäsitlused kaasaegses kunstis (,mis mulle meelde on jäänud) 2016: – Flo Kasearu performance Artishoki Biennaalil, "Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine" – Kadi Estlandi karikatuur "Minu munn on puhas" – Tanel Randeri essee "Nostalgia võim" tema isikunäituse "Kolmas tee" kataloogis Linnagaleriis” |
|
ANDREAS TROSSEK KUNST.EE peatoimetaja |
"Eesti kunsti ajaloo" 6. köite II osa. Tõsi, see on raamat, mitte kunstiteos, aga kasutan järgmisi ettekäändeid: 1) kunstiajalugu on kah natuke looming; 2) teost võib pidada õnnestunuks, kui see paneb mõtlema ja/või tekitab emotsioone; 3) kaua tehtud, kaunikene, sest selline 20. sajandi teist poolt käsitlev kunstiajalooraamat oleks pidanud ideaalses Eestis hiljemalt juba kümme aastat tagasi valmis olema, kui Kumu kunstimuuseum publikule avati; 4) kes minevikku ei mäleta, see kobab pimeduses edasi (,sest kui mäletaks, siis meenuks näiteks, et asi võib olla tasumata ununenud elektriarves).” |
|
|
|