Arvustus. Rainer Jancise kompromissitu segadus ({{commentsTotal}})

Rainer Jancis filmis
Rainer Jancis filmis "Impromptu". Autor/allikas: Kaader filmist

Uus plaat
Rainer Jancis (ise välja antud)
"Hibernatus"
7/10

"Leegiheitja" on kodusalvestaja pala maskuliinrocki pärimuse rööbastelt, kus stoner´i-leek vaheldub gruuvivate minnalaskmishetkedega ning hüsteeriline, kaval ja riukalik vokaal koos bassiväänlusega teeb noogutuse ka psühhedeelsemat sorti traditsiooni poole.

Teises loos lahustub see esoteeriliselt vetruvaks viirukirockiks, kus Jancise sõnad manavad esile pildi deliiriumis sotsiofoobi paranoiast. Tegelane arvab vist, et on maailma naba, vaat et kõiksus ise, kuid tal õnnestub pettekujutelmast kerkinud isiklikud hingehädad ikkagi kellegi teise kraesse ajada.

Meenub üks Tartus ringi liikunud agressiivne "elukunstnik", kelle mõõtmatu ego väljendus ainult kaaslaste hirmutamises, mis kukkus alati armetult välja. Mees, kes püüdis lakkamatult oma olemasolu teiste heaolu arvelt tähelepanuvajaduse rahuldamiseks õigustada. Selline purjus kaak on Jancise muusika kahes esimeses vaatuses ja see mõjub oma tõepärasuses piisavalt häirivalt.

Kolmandas loos "Pilet Kuule" on see tüüp enda eksimusi osaliselt mõistnud, jõudnud enesefleksiooni, tabab probleemi tuuma, tekib personaalne valgustushetk (helgelt kiirgav sündifoon), kuid selle asemel, et oma probleemidega konfronteeruda, põgeneb ta neist mõttes kaugele eemale, Kuule, ja annab sellest ka otsekoheselt, mitte paatoslikult kõneldes mõista.

Midagi lõpuni ebamaist siin seega ei ilmne, Jancise saundid ja tekstid on kui talumehe jalad kummikutes, sügavale mulla alla sõtkutud, lehkava sõnnikuga kaetud. Ja siin väljendub tema aususe taotlus, magamistoasalvestaja esteetika, rõhk emotsionaalsel esitusel, mille edasine viimistlemine leiaks end konfliktis artisti sisemiste ideaalidega. Nendeni ta aga kunagi ei küündi ja see küündimatus hoiab rakkes. Klassikaline kurva kuju rüütli ennastõigustav helisituatsioon.

Mingil hetkel avastab Jancis digitaalsed kajad ja satub neist nii vaimustusse, et peab vajalikuks elevust umpa-umpa-ska toretseva seltskonnamänguga tasakaalustada. Selle fragmendi saaks probleemideta kohandata Külaliste või Anguse simmanimuusikaks. Jancise tooruses aga avaldub see nimetatud koolkonna mõnitamisena. Hiljem kuuleb veel madalamates registrites dub´ilikku õõtsumist, joobnud kitarrisoolod püüavad neid äraspidiselt letargilisi seisundeid maha vaikida. Eks see üks kontrastidele ja vastuoludele ülesehitatud protestiplaat ole.

Nii ei ole Jancis siin plaadil eksperimentaalne mikrotasandil, ühe instrumendi käsitlemisel (seda võis näha viimasel Üle Heli festivalil), vaid just kompositsiooniolukorras. Suvalisus kerkib omaette väärtuseks. Jancis laseb lugude struktuurinihetel loomulikult välja tulla ja rõhutatult muutliku meelega muusika pakub välja tema kui looja vastuolulise profiili.

Kuuldavasti on mitu päriselulist Jancise koostööprojekti tema isiksuse tõttu tõrkunud või katki jäänud. Kuidas sättida oma valikuid nii, et idee täiesti sõltumatust muusikust säiliks? (Meenutagem koostööd Mart Aviga.) Enamiku kõrvale asetatuna näib Jancis sõltumatu enivei. Kas teha avangardi või aktsepteerida Metro Luminaliga pähe asetatud aupärga? Nii võiks kujundlikult sõnastada veel ühe Jancise sisemise dilemma.

Ajas paigal püsivad elemendid aitavad albumil korrapäratuses siiski teatavaid seaduspärasusi näha. Aga ainult selleks, et me võiks "Hibernatust" tajuda võrdsetel alustel ükskõik millise teise kuulamisjärjekorras popmuusikaalbumiga. Et Jancise teoses võiks näha mõru kommentaari formaadisugulaste pihta.

Paljudesse lugudesse siin on vangistatud eduka poploo potentsiaal. Informeerituna depressiivrocki mentaliteedi kibedusest (kaasnevat pühalikkust siiski salates), tahab Jancis just need seosed ja elemendid, mida mõni vähem kompromissitu tegija ehituna esile tõstaks, häbiposti panna. Ise seejuures irvitades. Rocki destruktiivne impulss haiseb nii, nagu oli tunda enne, kui see aastaid tagasi korporatiivse kanoniseerimise mõjul marginaliseeriti. Sellist laadi entry-level õhinat enam globaalses kitarrimuusikas ei eksisteeri ja meie koduõuel on Jancis üks vastava ringi viimaseid mohikaanlasi.

Ma tean, et 7/10 on safe, aga teoreetiliselt peab ju arvestama inimestega, kes nende numbrite järgi žanriüleseid tarbimisvalikuid teevad. Kaotaks numbrid õige ära? Number on laiskadele.

"Leegiheitja":



Ott Kilusk

Näidendivõistluse võitjad on selged

Esmaspäeval, 23. septembril kuulutati Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis välja Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistluse laureaadid.

Hõimupäevade kontsert

Galerii: Hõimupäeva tähistati suure kontserdiga

Tallinnas Telliskivi loomelinnakus tähistati laupäeval hõimupäeva suure kontserdiga, ku lavale astusid Eesti koorid, soome-ugri pärimusmuusikud, saami räppar Ailu Valle ja võrukeelne folklaulja Mari Kalkun.

Frankfurdi raamatumess

Ilmar Taska osaleb Helsingi raamatumessi arutlustel kahel päeval

26. oktoobril kell 15 toimub vestlus koos Soome autori Sirpa Kähköneniga, kelle raamat "Graniitmees" on ilmunud ka Eestis kirjastuselt Varrak. Vestlust juhib Rain Kooli. 27. oktoobril kell 16.30 toimub Soome suurima kirjastuse WSOY korraldatud üritus, kus vestlust juhib tuntud teleajakirjanik Juha Hietanen.

FILM
Blade Runner 2049

Arvustus. Elu ise

Denis Villeneuve’i "Blade Runner 2049" räägib nagu originaalfilmgi inimese ja tehnoloogia suhtest, aga jõutakse täiesti teistsuguste järeldusteni, kirjutab Tõnis Kahu Sirbis.

TEATER
Ivo Uukkivi (Teisitimõtlejas)

Ivo Uukkivi jookseb peaga vastu seina

Vaba Lava kuraatoriprogrammis esietendub 4. novembril Andri Luubi lavastus "Teisitimõtleja", mille peaosas mängib Ivo Uukkivi endist punkarit, keda ajab uus tõejärgne maailm tõelisse segadusse, mille tagajärjel jookseb ta sõna otseses mõttes peaga vastu seina.

KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Viljandi Kitarrifestival

Arvustus. Kõige sõbralikum kitarrifestival*

Seekordse Viljandi kitarrifestivali kava oli väga esinduslik: kunstiline juht Ain Agan tõi publiku ette imposantse valiku Eesti ja maailma tippkitarristidest. Viljandi on tuntud sooja koduse atmosfääriga linnana. Ka festivalil oli tunda samalaadset hõngu – paljud lähiriikide kitarristid olid Viljandis juba mitmendat korda ning näisid endiselt nautivat pingevaba, sõbramehelikku, muhedat atmosfääri.

Arvamus
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: