Autahvel. Filmiaasta 2016 ({{commentsTotal}})

"Toni Erdmann" Autor/allikas: Kaader filmist

Kultuuriportaal koondas 46 filmiasjatundja valiku 2016. aasta parimatest filmidest. Allpool on välja toodud kõigi inimeste isiklikud tabelid ning lühike sissevaade sellesse, milline oli möödunud filmiaasta.

Filmiküsitlusest võtsid osa (nimele vajutades jõuad tabelis vastavasse kohta):

Erik AruRutt ErnitsMarje JurtšenkoValner ValmeAndrei Liimets
Katrin MaimikRasmus RammoMikk GranströmKaarel KuurmaaTristan Priimägi
Johannes LõhmusKatre ValgmaMirkka MaikolaTõnis LõhmusEdith Sepp
Lauri KaareTaavi HallimäeGerli NõmmMaria Helen KändMerit Maarits
Margit AdorfJoonas HellermaaHelmut JänesRalf SauterSten-Kristian Saluveer
Katrin RajasaareAnu Veermäe-KaldraRain TolkHannes AavaSiim Rohtla
Kristiina DavidjantsKerttu KaldojaDannar LeitmaaMargit KilumetsKatariina Rebane
Henryk Johan NovodPeeter EhalaSaara HuimerindElo VilksLaurence Boyce
Andres KautsTõnu KarjatseInga EelmäeJaak LõhmusKaspar Viilup
  Timo Diener  


Põhjalikku kokkuvõtet me 2016. filmiaastast ei tee, rääkida võiks vaid mõningatest jõujoontest, mis silma paistsid. Möödunud filmiaasta kindel ja täiesti kõrvutamatu triumf oli Maren Ade "Toni Erdmann", mis ka Eesti kriitikute tabelis mitmel pool silma paistis.

Sinna lähedale saab heal juhul vaid Juho Kuosmaneni "Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus", mis jõudis Eestis kinodesse ja puges mõne hetkega kõigi inimeste südamesse.

Suurtest Ameerika filmidest on tähelepanuväärseimad kindlasti koomiksifilmid uuesti au sisse tõstnud "Doctor Strange", Denis Villeneuve'i vaikne tulnukafilm "Saabumine", Damien Chazelle'i originaalmuusikal "La La Land".

Ka aasta alguses kinodes suure tähelepanu osaliseks saanud "Vihane kaheksa" ja "Mees, kes jäi ellu" olid ikkagi mitmel korral mainitud.

Korduvalt mainiti ära ka Pedro Almodóvari "Julieta" ning Paul Verhoeven "Elle", samuti Jim Jarmuschi "Paterson" ning vendade Coenite "Ole tervitatud, Caesar!".

Animatsioonidest toodi enim välja "Zootropolist" ning "Kubo ja kaht pillikeelt".

Üllatavalt vähe tähelepanu said Eesti filmid. Kordagi ei mainitud ära Kadri Kõusaare "Ema" ega Toomas Hussari "Luurajat ja luuletajat", sealjuures said tähelepanu aga Vallo Toomla "Teesklejad" ning Triin Ruumeti "Päevad, mis ajasid segadusse". Oli debüütide aasta.

 

Erik Aru
ajakirjanik

 

Nimekirja koostasin neist filmidest, mida sel aastal olen kinos näinud, kuigi mõni neist on tegelikult valminud juba möödunud aastal.

"Don Juan", rež: Jerzy Śladkowski

Dokumentaalfilm 22-aastasest Oleg Maksimovist. Tema ema arvab, et pojal on autism ja püüab seda kõikvõimalike "terapeutide" abiga "välja ravida". Mängufilmi muudaks sellise groteski näitamine automaatselt komöödiaks, sest tõsine draama poleks säärasena enam usutav.

"Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus" ("Hymyilevä mies"), rež: Juho Kuosmanen

Üks tõsielul põhinev film. Kes teab, kuidas see nüüd täpselt oli, aga igatahes Olli Mäki on üks Soome läbi aegade paremaid poksijaid, 1962. aastal oli tal tõepoolest MM tiitlimatš ja oma naisega elab ta praeguseni koos. Suurepärased näitlejad ja hea film.

"Mao embus" ("El abrazo de la serpiente"), rež: Ciro Guerra

Eks see üks pastišš ole – mõnikord tekib ootus, et hetke pärast ilmub ekraanile Marlon Brando kolonel Kurtzi rollis, pidevalt tundub, et kohe-kohe sekkub Neil Youngi kitarr. Aga hea selline imekaunilt üles võetud lugu tsivilisatsioonide kokkupõrkest jõe kallastel, milleks selles filmis on Amazonas.

"Naine, kes läks ära" ("Ang babaeng humayo"), rež: Lav Diaz

Oleks keegi mulle näiteks kümne aasta eest öelnud, et käin vaatamas ligi neljatunnist mustvalget muusikata Filipiinide filmi ja veel kiidan ka, siis... Ent kiita tuleb. Veneetsias Kuldlõvi pälvinud linateos 30 aastat süütult kinni istunud naise kõhklustest kättemaksu ja andestuse vahel ning veidratest heidikutest, kellega elu teda kokku viib, on lihtsalt lummav, minu jaoks selle aasta PÖFFi parim pala. Muusikat aga teeb selles elu ise.

"Paterson", rež: Jim Jarmusch

Film Patersoni-nimelisest bussijuhist, kes elab samanimelises New Jersey linnas, kirjutab luuletusi, käib õhtuti koeraga jalutamas ning kelle naine armastab kõike must-valget, seitsmest nädalapäevast peaaegu ei toimugi midagi. Elu käib oma tavalist rada, mõne väikese üllatusega. Ja see on hea.

"Pika vihaga" ("Tarde para la Ira"), rež: Raúl Arévalo

Film algab armsalt – Madridi agulikõrtsi baaridaami on armunud häbelik kunde. Õhus on aga juba ärevust, sest vanglast on vabanemas baaridaami mees. Ja ühel hetkel läheb lahti verine kättemaksuthriller, milles leidub rohkem kui üks kummardus Sergio Leone suunas.

"Päikese all" ("Under the Sun"), rež: Vitali Manski

Pilguheit Orwelli maailma ehk dokumentaalfilm "tavalisest" Põhja-Korea perekonnast. Manski kasutab filmis ka nii-öelda "musta materjali", millel näitejuhid õpetavad dokumentaalfilmis portreteeritavaid, mida järgmises stseenis teha tuleb.

"Sõja teater", rež: Andreas Dalsgaard, Obaidah Zytoon

See dokumentaalfilm on Damaskuses elanud raadio-DJ Zytooni film Araabia Kevadest ja sellele järgnenud aastatest enda ja oma sõprade pilgu läbi, kellest nii mõnigi pole enam elus. Igasugused, kes Süüria kodusõja teemal targutavad, võiks kõigepealt selle läbi vaadata.

"Toni Erdmann", rež: Maren Ade

Nimekirja pikkuselt teine film on draamakomöödia, milles koomikuna tegutsev hipiliku mõttelaadiga vanem härrasmees püüab oma ärinõustajast tütrega suhteid taastada. Mõtiskleb elu mõtte ja õnne üle, sekka peerupadjahuumorit. Südamlik, kuid mitte imal.

"Weiner", rež: Josh Kriegman ja Elyse Steinberg

Dokumentaalfilm Hillary Clintoni lähima abilise Huma Abedini abikaasast Anthony Weinerist, kes pidi astuma tagasi USA esindajatekojast, sest saatis võõrastele naistele pilte oma riistast. Filmis näeme, kuidas ta püüdis end pärast seda lunastada New Yorgi linnapeaks kandideerides. Taas – vähe on neid, kes midagi sellist välja mõelda suudavad ja nendegi filme nimetatakse komöödiateks, sest päriselus midagi nii piinlikku ei sünni. Eksole?

Tagasi algusesse.

 

Katrin Maimik
filmitegija, filmiajakirjanik

 

Päris raske valida seekord, sest polnud kuigi palju häid asju mu jaoks. Võib-olla ei sattunud ka lihtsalt valikusse.

1. "Toni Erdmann", rež: Maren Ade

2. "Paterson", rež: Jim Jarmusch

3. "Elle", rež: Paul Verhoeven

4. "Pommidest valjem" ("Louder Than Bombs"), rež: Joachim Trier

5. "Ole tervitatud, Caesar!" ("Hail, Caesar!"), rež: Joel Coen, Ethan Coen

6. "Nobenäpp" ("Ah-ga-ssi"), rež: Park Chan-wook

7. "Kommuun" ("Kollektivet"), rež: Thomas Vinterberg

Tagasi algusesse.

 

Johannes Lõhmus
filmikriitik

 

Siin on minu filmiaasta 2016 filmid, mis meelde jäid ja tõenäoliselt jäävad seda veel mõneks ajaks. Ehk siis filmid, mis minu jaoks alles jäävad, sest nii palju on ka seda, mis kaob kohe pärast vaatamist igavesse unustusse. Mälutaju on halastamatult aus.

Ma ei paneks neid mingisse paremusjärjestusse, vaid lihtsalt nimetaks 10 teost väikeste kommentaaridega, miks neid võiks näiteks uuesti vaadata. Kõik on filmid, mida 2016 aastanumbri sees näinud olen, isegi kui mõnda neist (näiteks "The Revenanti") võiks pidada eelmise aasta filmiks.

Jube raske ülesanne ikka ja ei suutnudki kümnega piirduda:

"American Honey", rež: Andrea Arnold

Andrea Arnoldi imeline teos Ameerika noorusest, kes mööda suurriiki ringi longib, unistab, tantsib, töötab, lõbutseb, hääletab ja elab päev korraga. Suurepärane soundtrack, kaameratöö ja vapustavad osatäitmised Shia LaBeoufi ja debütant Sasha Lane'i poolt. Film, milles karm reaalsus on suudetud fantastiliselt ilusaks lavastada. Loodetavasti saab uuel aastal ka Eestis näha.

"Saabumine" ("Arrival"), rež: Denis Villeneuve

Inimlik ulme või ulmeline inimlikkus. Hing puhkas vaadates, kuidas suurel ekraanil püütakse maaväliste külalistega ühist keelt leida, mitte neid kiirem-jääb-ellu-tuumataktikaga pilbasteks tulistada. Närvilistel aegadel vajalik film.

"Mees, kes jäi ellu" ("The Revenant"), rež: Alejandro G. Inarritu

Film, mis mõjub ainult kinoekraanil. Ja kinoelamus on põhjus, miks filme teha ja nautida. Inimene peab hakkama loodust jälle austama, palun.

"Tuli merel" ("Fire at Sea"), rež: Gianfranco Rosi / "Kõik need unetud ööd" ("All These Sleepless Nights"), rež: Michal Marczak

Kaks dokki, mis näitavad Euroopa elu eri tahke. Kuidas inimlikult hakkama saada hordidega, kes Euroopa mugavust ohustavad ja samal ajal oma eluga hakkama saada? Või kuidas olla noor ja nautida elu Kesk-Euroopas ning leida kõikide segajate, himude ja ahvatluste seast oma isiklik fookus?

"Toni Erdmann", rež: Maren Ade

Tee tööd ja siis tuleb armastus. Või ole soe ja avatud inimene nagu Toni Erdmann ning leia oma südamega rahu ja ela. Imelikult hea film karjäärivorteksisse kaduma läinud inimsoost.

"Raju Henry" ("Hardcore Henry"), rež: Ilja Naishuller

Kananahka ihule toov parim B-kategooria testosteroonikino. Jälle ainult suurelt ekraanilt tarbimiseks. Ühtaegu naeratama panev ja hirmutav elamus. Milliseid mõtteid see film ühes agressiivsusele kalduvas inimeseloomas tekitada võib?

"Ole tervitatud, Caesar!" ("Hail, Caesar!"), rež: Joel Coen, Ethan Coen

Austusavaldus Hollywoodile, mis ei võta end absoluutselt tõsiselt ja on Coenite lõbutsemine oma parimas võtmes. Suurepärane meelelahutus ajal, kui Hollywoodis üha paanilisemalt dollareid loetakse ja filmitegemist aina tõsisemalt ja tõsisemalt võetakse, mattes loovust lihtsate lahenduste alla. Väärib vaatamist juba ainult Alden Ehrenreichi lassostseeni või Ralph Fiennesi keelekasutuse pärast.

"Hala" ("The Wailing"), rež: Hong-jin Na

Kuidas küll Lõuna-Koreas osatakse teha nii maaväliseid, aga samas sedavõrd inimlikke filme? Vaimudemaailm ja kaasahaaravad karakterid, kelles on huumorit, palju südamlikkust ja igapäevast lihtsust. Peaaegu kolmetunnine suu ammuli nautimine. Pikka iga Lõuna-Koreale ja tema filmikunstile!

"Armastus ja sõprus" ("Love & Friendship"), rež: Whit Stillman

Tore meeldetuletus, et kostüümidega ei pea ainult draamat tegema ja kirjanduse ekraniseeringuga tasub loovalt ringi käia. Absurdne jant Briti aadli seas, mis aitab väga hästi end elust pooleteiseks tunniks välja lülitada. Vitamiinilaks.

"Sauli poeg" ("Son of Saul"), rež: Laszlo Nemes

Selliste filmide tegemine on väga tähtis, sest inimeste mälu kipub tuhmuma ning praeguse võrdlemisi rahuliku aja austamine hakkab tahaplaanile jääma. "Sauli poja" õudusi ei tohiks keegi läbi elada. Valusalt vajalik film.

+ "Teesklejad", rež: Vallo Toomla

Hea tunne on, kui ühest filmist kiirgab vastu lavastaja potentsiaal, põhjalikkus ja oskus võtta aega loo jutustamiseks. Olgu tal järgmine kord rohkem vahendeid.

+ "Ameerika suvi", rež: Rain Rannu

Sellise energiaga laetult jõuaks Eestis aastas ka üle 10 mängufilmi kinno. Stiilipuhas julgustükk, mille kinodesse jõudmine on väike ime. Müts maha meie kinode ees.

Tagasi algusesse.

 

Lauri Kaare
filmilevitaja

 

2016. aastal kinos linastunud lemmikfilmid (sulgudes sellised, mida nägin esmakordselt algsel kujul juba 2015. aastal):

("Zootropolis" ("Zootopia"), rež: Byron Howard, Rich Moore)

"Deadpool", rež: Tim Miller

("Mees, kes jäi ellu" ("The Revenant"), rež: Alejandro G. Iñárritu)

"Vihane kaheksa" ("The Hateful Eight"), rež: Quentin Tarantino

("Päevavalgele" ("Spotlight"), rež: Tom McCarthy)

"Captain Fantastic", rež: Matt Ross

"Doctor Strange", rež: Scott Derrickson

"Rogue One: Tähesõdade lugu" ("Rogue One"), rež: Gareth Edwards

"La La Land", rež: Damien Chazelle

"Head tüübid" ("The Nice Guys"), rež: Shane Black

"Green Room", rež: Jeremy Saulnier

"Vaiana" ("Moana"), rež: Ron Clements, Don Hall

"Taskunoamees" ("Swiss Army Man"), rež: Dan Kwan, Daniel Scheinert

"Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus" ("Hymyilevä mies"), rež: Juho Kuosmanen

"Läbi tule ja vee" ("Hell or High Water"), rež: David Mackenzie


Aasta (ülivõimsalt) halvim film:

"Grimsby - 000: idioodist agent" ("The Brothers Grimsby"), rež: Louis Leterrier

Tahaks küsida: Sacha, mis juhtus?!

Tagasi algusesse.

 

Margit Adorf
filmikriitik

 

1. "Kapten Fantastiline" ("Captain Fantastic"), rež: Matt Ross

Vanakooli stiilis tehtud hästi südamlik film jäi meelde oma meeleolu ja intellgentsusega.

2. "Doctor Strange", rež: Scott Derrickson

Väga mõnus ulmekas, super eriefektid.

3. "Mees, kes jäi ellu", ("The Revenant"), rež: Alejandro G. Iñárritu

See oli meil kinodes jaanuaris. Mäletate veel seda? Muidugi mäletate, väga hea karu, väga hea rolliesitus Leonardo DiCapriolt.

4. "Päevad, mis ajasid segadusse", rež: Triin Ruumet

Vaieldamatult möödunud aasta parim Eesti film oma toores alastuses.

5. "Marguerite", rež: Xavier Giannoli

Prantsuse film hirmsalt mööda laulvast pururikkast daamist Florence Foster Jenkinsist (meie kinodes oli hoopis FFJ nimeline brittide versioon, mis polnud ka paha, aga mitte nii hea, et tabelisse panna tahaksin).

6. "Suitsiidisalk" ("Suicide Squad"), rež: David Ayer

Selle filmi puhul ma kiidan vaimustavat visuaali ja toorest jõudu. Jah, ma tean, et lõviosa maailma kriitikuid ja mingi osa Eesti kriitikuid selle maha tegid, kuid see siiski ei kõiguta mu arvamust, et tegu on ühe möödunud aasta eredamini meelde jäänud filmiga. Meeldivalt hoogne ja väga lahe koomiks kinolinal.

7. "Sõda kõigi vastu ("War on Everyone"), rež: John Michael McDonagh

Oi, see oli tore komöödia, mõnusalt mittekorrektne ja ebatavaline. Seda vaataks uuesti.

8. "Nõid" ("The Witch"), rež: Robert Eggers

Lakooniliste vahenditega loodud psühholoogiline õudusfilm, mis oli pandud möödunud aegadesse, kuid sobiks edukalt ka tänapäeva. Näitas ehedalt seda, kuidas hirmud inimesi valitsevad, lugusid mõeldakse välja, süüdistused viivad katastroofini. Paralleele võib tõmmata meie "Libahundi" looga.

9. "Lemmikloomade salajane elu" ("The Secret Life of Pets"), rež: Chris Renaud, Yarrow Cheney

Päris mõnus ja naljakas animatsioon. Hea huumoriga ja hästi sooja emotsiooniga

10. "Star Trek tundmatusse" ("Star Trek Beyond"), rež: Justin Lin

Need Beastie Boysiga stseenid olid ikka üle prahi. 

Kindlasti ma olen midagi ära unustanud ja see on selle tõttu tabelist välja jäänud. Näiteks "Ich und Kaminski" oli ka tore film, mis võiks tabelis olla, aga viimasel minutil ma tõmbasin selle sealt ikka välja. Täitsa tore oli ka norrakate "Birkebeinerne", lahe oli "Kubo and the Two Strings", "Arrival" ja palju muud.

Teleseriaalidest oli mul ka sel aastal kahju, sest otsa sai "Penny Dreadful", mis mulle seriaalina väga meeldis, samuti oli tore leid "Westworld", millele lubati uut hooaega. Huvitav oli ka "American Horror Show" 6. hooaeg. "Mr. Robot" aga ei olnud sel aastal üldse minu hein. Ma pole mingi eriline krimisõber, kui seriaalidest rääkida, siis eelistan õudust või ulmet. Komöödiatest on mu lemmikuks "The Big Bang Theory", mis vahepeal tundus tuhmuvat, kuid on sellel hooajal jälle mõnusa särtsu sisse tagasi saanud.

Tagasi algusesse.

 

Katrin Rajasaare
ERRi hanketoimetuse juhataja

 

1. "Kõige ilusam päev Olli Mäki elus" ("Hymyilevä mies"), rež: Juho Kuosmanen

2. "Toni Erdmann", rež: Maren Ade

3. "Päevad, mis ajasid segadusse", rež: Triin Ruumet

4. "Sieranevada", rež: Cristi Puiu

5. "Louise mere ääres" ("Louise en hiver"), rež: Jean-François Laguionie

6. "Lõpetamine" ("Bacalaureat"), rež: Cristian Mungiu

7. "Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin"), rež: Alejandro Jodorowsky

8. "Sisseimbuja" ("The Infiltrator"), rež: Brad Furman

9. "Kommuun" ("Kollektivet"), rež: Thomas Vinterberg

10. "Gimme Danger. Iggy Popi ja The Stoogesi lugu" ("Gimme Danger"), rež: Jim Jarmusch

Tagasi algusesse.

 

Kristiina Davidjants
filmilevitaja

 

Leidsin ainult 2 filmi, mis mind aasta jooksul kõnetanud on:

1. "Vihane kaheksa" ("The Hateful Eight"), rež: Quentin Tarantino

Läksin filmi vaatama mõttega, et istun esimesed 10 minutit saalis, vaatan veidi visuaalset poolt ja tulen ära, aga jäin lõpuni. Miks? Sest Tarantino on lihtsalt niivõrd geniaalne loo jutustaja. Juba poole pealt oli selge, kuidas film lõpeb (kõik saavad surma), aga ma pidin nägema, kuidas Tarantino selle olukorra siiski konkreetselt lahendab. Ja lahendas talle omaselt väga muljetavaldavalt, eriti võttes arvesse, et ma veriste filmide vaatamist just eriti ei naudi.

2. "Päevad, mis ajasid segadusse", rež: Triin Ruumet

"Päevad, mis ajasid segadusse" oli lihtsalt niivõrd südamest tulev ja hea stiilitunnetusega tehtud film, et ilmselt lähen ma järgmine kord vaatama režissööri kolmandat teost, sest pärast säärast debüüti on nn "teise filmi" paine ilmselt kerge tulema.

Tagasi algusesse.

 

Henryk Johan Novod
Forum Cinemas programmispetsialist

 

1. "Saabumine" ("Arrival"), rež: Denis Villeneuve

2. "Taskunoamees" ("Swiss Army Man"), rež: Dan Kwan, Daniel Scheinert

3. "Kõigi annetega tüdruk" ("The Girl with All the Gifts"), rež: Colm McCarthy

4. "Manchester by the Sea", rež: Kenneth Lonergan

5. "Vorstipidu" ("Sausage Party"), rež: Greg Tiernan, Conrad Vernon

6. "Green Room", rež: Jeremy Saulnier

7. "Neoondeemon" ("The Neon Demon"), rež: Nicolas Winding Refn

8. "Rogue One: Tähesõdade lugu" ("Rogue One"), rež: Gareth Edwards

9. "Fantastilised elukad ja kust neid leida" ("Fantastic Beasts and Where to Find Them"), rež: David Yates

10. "Doctor Strange", rež: Scott Derrickson

Tagasi algusesse.

 

Andres Kauts
Elektriteatri visionäär

 

Siin on minu nimekiri kümnest parimast filmikogemusest lõppenud aastal (lähtutud ei ole mitte ilmumisaastast, vaid eelmisel aastal nähtud filmidest):

"Metsikud lood" ("Wild Tales"), rež: Damián Szifrón

See on lihtsalt nii hea. Täiesti vaieldamatult kogu Elektriteatri meeskonna üks lemmik 2016. aasta seansse. See on asendamatu kogemus, kui terve saalitäis vaatajaid vapub naerust ja iga hetkega läheb film aina paremaks.

"Beggars of Life", rež: William A. Wellman

Tummfilmi klassika on ikka hea. Seekordset kogemust mõjutas kindlasti, et sain filmi vaadata suurepärase live-muusika saatel.

"2001: Kosmoseodüsseia" ("2001: Space Odyssey"), rež: Stanley Kubrick

"2001: Kosmoseodüsseia" on ikka suure ekraani film. Iga kord, kui ma teda arvutist vaatan, tekib selline nihelus, ja film on lihtsalt okei. Aga iga kord, kui ma teda rahulikult kinos suurelt ekraanilt näen, on see üks parimaid kogemusi üldse.

"My Good Hans", rež: Aleksandr Mindadze

Ainuke sõna, millega ma seda filmi kirjeldada oskan, on vaataja piinamine. Võimalik, et enamus kaasvaatajaid lahkus seansi ajal saalist. Lars von Trier Veiko Õunpuu kastmes.

Samas on mul ülimalt hea meel, et filmi vaadata sain. Teistele ei soovita. Üks intensiivsemaid kinokogemusi terve aasta jooksul.

"Cloverfieldi tee 10", ("Cloverfield Lane 10"), rež: Dan Trachtenberg

Üks igati mõnus indie-vaibiga film. Suurepärased näitlejatööd ning mõnus fiiling. Lemmik soundtrack lõppevast aastast.

"Kohalik kangelane" ("Local Hero"), rež: Bill Forsyth

Kinnisvaraarendaja läheb Šoti kalurikülla, et piirkond endale osta. Järgneb üdini soe ja inimlik lugu inimestest ühes väikeses kalurikülas. Vägisi tekkib tahtmine öelda, et selliseid filme lihtsalt enam ei tehta.

"Reis isaga" ("Die Reise mit Vater"), rež: Anca Miruna Lazarescu 

Festivalil tööd tehes juhtub ikka nii, et vaatama ei saa minna neid filme, mida tahaksid, vaid neid, mida töögraafik lubab. “Reis isaga” oli üks sellistest filmidest. Kuigi mul oli plaanis seansi algul ainult heli tugevust kontrollida, jäin terveks filmiks saali.

"Green Room", rež: Jeremy Saulnier

Üks lihtne, korralik, mõnus HÕFFi film. Korralik indie. Hea õhtul sõpradega vaadata.

"Päevad, mis ajasid segadusse", rež: Triin Ruumet

Hästi hea fiilinguga film. Eriti see sünnipäevastseen suvilas, mis on pikalt ühe võttega tehtud. Vahel kui kinopäev oli läbi saanud ja vaatajad lahkunud, siis panin ma seda stseeni uuesti mängima ja nii kaks-kolm korda järjest, et nautida seda graatsiat ja ilu, mis seal näitlejate mängu, kaamera liikumist ja kogu stseeni ülesehitust läbis.

"Oldboy", rež: Chan-wook Park

Veidral kombel ei olnud ma Chan-wook Park “Oldboy'd” veel näinud. Panin filmi korraks käima ning ei suutnud enne lõppu pilku ekraanilt pöörata.

Tagasi algusesse.

 

Rutt Ernits
ERR Menu toimetaja

 

1. "Tuba" ("Room"), rež: Lenny Abrahamson

Suurepärased näitejad ja intensiivne lugu.

2. "Tantsija" ("Dancer"), rež: Steven Cantor

Piiritu ande ilu ja valu.

3. "Nobenäpp" ("Ah-ga-ssi"), rež: Chan-wook Park

Ilusa pildikeelega vaimukas lugu.

4. "Fantastilised elukad ja kust neid leida" ("Fantastic Beasts and Where to Find Them"), rež: David Yates

Ei valmista pettumust Harry Potteri fännile ega ka mittefännile.

5. "Taskunoamees" ("Swiss Army Man"), rež: Dan Kwan, Daniel Scheinert

Ootamatu, aga värskendav lähenemine.

Tagasi algusesse.

 

Rasmus Rammo
filmikriitik

 

1. "Zootropolis" ("Zootopia"), rež: Byron Howard, Rich Moore

"Zootropolis" võib vabalt olla kõnekaim multifilm, mis iial tehtud. See on päevakajaline, ühiskonnakriitiline, valusalt realistlik ja kohati lihtsalt nukker. Moraal on tegelikult üsna lihtsakoeline, aga kui film suudab nõnda lühikese kestusaja jooksul vaatajat nii naerutada, nutma ajada kui ka elu üle järele mõtlema panna, on ülesanne kahtlusteta täidetud.

2. "Sõjakoerad" ("War Dogs"), rež: Todd Phillips

Poleks osanud kunagi arvata, et "Pohmaka" lavastaja uut filmi kiitma asun, aga "Sõjakoerad" esindab (erinevalt sama mehe eelmistest teostest) tänapäeva komöödia tugevaimat vormi. Sisu on lihtne ja lineaarne ega vaja erilist ajude ragistamist, aga sunnib siiski vaatajat piisaval määral kaasa mõtlema, et too ennast intelligentselt tunda võiks.

3. "Florence Foster Jenkins", rež: Stephen Frears

"Florence Foster Jenkins" on äraütlemata siiras, tore ja südamlik tükk. Võiks ju arvata, et Meryl Streep on uhke karjääri jooksul end juba piisavalt tõestanud ega vaja uusi väljakutseid, kuid endast parima suudab ta anda ka 67-aastaselt. Saab südamest naerda, ilmselt saab ka nutta, ja siiraste tegelaste arvelt võib endale umbes kaheks tunniks ka uued sõbrad leida.

4. "Cloverfieldi tee 10" ("10 Cloverfield Lane"), rež: Dan Trachtenberg

Tänavustest ulmefilmidest kõneldes ei saa mööda kunagise üllatushiti "Cloverfield" veelgi üllatuslikumast (tinglikust) järjest, mis erinevalt oma eelkäijast minu suureks rõõmuks ka tõepoolest hea film on. Pingeline, põnev, saladuslik, ootamatu, närvekõditav – kui keegi peaks küsima, mida üks korralik ulmefilm nõuab, soovitaks vastust otsida just "Cloverfieldi tee 10" ülesehitusest.

5. "Rong Busanisse" ("Train to Busan"), rež: Sang-ho Yeon

Paadunud õudusfilmifännina ei saa üle ega ümber tänavuse aasta ühest silmapaistvamast žanriteosest, mis kombineerib edukalt zombid, romantika, peresuhted ja peadpööritava märuli. PÖFFil linastunud lõuna-korealaste vändatud "Rong Busanisse" garanteerib küllaga närvikõdi, tavapärasest märksa kiirema pulsi, võib-olla isegi mõned pisarad, ja sutsukese hirmu.

6. "Head tüübid" ("The Nice Guys"), rež: Shane Black

"Head tüübid" tuleb režissöör Shane Blacki (lavastanud näiteks filmi "Kiss Kiss Bang Bang") sulest, nii et pole suur ime, et ka "Head tüübid" ootustele vastab. Tasub jällegi mainida, et sisu on krimka kohta pigem lihtsakoeline ja panustatakse vaataja naerutamisele, aga kui see nõnda hästi välja kukub, on raske midagi pahaks panna. Russell Crowe ja Ryan Gosling on duona fantastilised.

7. "Poiss" ("The Boy"), rež: William Brent Bell

Kriitikutelt see õudusfilm erilist heakskiitu ei pälvinud, kuid žanrifänne raputas oma nutikusega küll. "Poiss" näib algul olevat sügavalt keskpärane tondilugu, millesarnaseid kinolinadel küll ja veel nähtud, aga sisimas peitub kriitiline kommentaar õudusfilmitööstuse hetkeolukorra kohta. Oma nutikusega teeb "Poiss" tänavustele konkurentidele silmad ette.

8. "Tasa" ("Hush"), rež: Mike Flanagan

Praeguse aja ühe lootustandvama õudusfilmilavastaja Mike Flanagani ("Oculus") sissetungipõnevik pöörab žanristambid pahupidi. Flanagan on tõestanud varemgi, et teab, kuidas pinget ja ärevat atmosfääri luua, kuid "Tasa" viib selle uuele tasemele. Teos on verine ja närvesööv, läbivalt põnev ja alguspooles isegi õudne. Soovitan soojalt.

9. "Tarzani legend" ("The Legend of Tarzan"), rež: David Yates

Sellesuvistest kassahittidest on "Tarzani legend" üks õnnestunumaid. Pähekulunud saamislooga vaatajat ei tüüdata, tuntud džungliseiklusele lähenetakse värske nurga alt. Erilist sügavust loomulikult ei pakuta, aga meelelahutusena täidab uus nägemus Tarzani legendist oma eesmärki küll.

10. "Kapten Ameerika: Kodusõda" ("Captain America: Civil War"), rež: Anthony Russo, Joe Russo

Olen aastaid Marveli filmide etteaimatavuse üle kurtnud, kuid "Kapten Ameerika: Kodusõda" sunnib mu oma sõnad tagasi võtma. Stambid trambitakse mutta, lõpuks julgetakse riske võtta ning pikkade aastatega välja arendatud filmiuniversum tasub end viimaks ära. Vägagi õnnestunud ponnistus.

Tagasi algusesse.

 

Katre Valgma
filmilevitaja

 

2016. aastal kinodesse jõudnud lemmikud (järjestatud Eesti kinolevi kuupäeva järgi):

"Joy", rež: David O. Russell

"Vihane kaheksa" ("The Hateful Eight"), rež: Quentin Tarantino

"Mees, kes jäi ellu" ("The Revenant"), rež: Alejandro G. Iñárritu

"Taani tüdruk" ("The Danish Girl"), rež: Tom Hooper

"Häving" ("Demolition"), rež: Jean-Marc Vallée

"Sõjakoerad" ("War Dogs"), rež: Todd Phillips

"Audiitor" ("The Accountant"), rež: Gavin O'Connor

"Saabumine" ("Arrival"), rež: Denis Villeneuve

"Läbi tule ja vee" ("Hell or High Water"), rež: David Mackenzie

"Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus" ("Hymyilevä mies"), rež: Juho Kuosmanen

Kommentaar: "Manchester by the Sea", mis linastub kinodes jaanuaris 2017, on veel nägemata.

Tagasi algusesse.

 

Taavi Hallimäe
kultuuriteaduste magistrant, filmikriitik

 

1.–3. "Toni Erdmann", rež: Maren Ade

Karjääriredelile loovutatud individuaalsus, aga ka omapärased veidrused ja isepäised tahteavaldused on kapitalistliku ühiskonna harjumuspäraseks muutunud ohvrid. "Toni Erdmanni" näitel tuleneb sellisest iseenda allasurumisest lääne inimestele niivõrd iseloomulik üksindus, mis võib tipneda depressiooniga. Viimast nähakse tihti kui möödapääsmatut taustsüsteemi, mille sümptomite märkamine on füüsiliste haiguste sümptomite märkamisest üksjagu keerulisem. Maren Ade "Toni Erdmann" ongi üheks selliseks haruldase täpsusega komponeeritud filmiks, mis võib sooritada vajalikke sisselõikeid ühiskondlikesse käitumisharjumustesse, et tuua välja viimasega seotud üksikindiviididele kahjulikud eneseeitused. Seejuures on "Toni Erdmanni" puhul eriti tähelepanuväärne, et n-ö ravimeetodina kasutatakse head, taktitundelist ning edasist lootust süstivat huumorit, mis on igasuguse kurvameelsuse kõige kergekujulisemaks vastumürgiks.

1.–3. "Saabumine" ("Arrival"), rež: Denis Villeneuve

Silmapaistev näide Hollywoodi ulmefilmide hulgast, mis kehastab oma esteetilistelt ja intellektuaalsetelt püüdlustelt kõike seda, milliseks Ridley Scotti "Marslast" (2015) ei kirjutatud. Mitte "Marslase" botaaniku, vaid "Saabumise" lingvisti puhul võib rääkida ülejäänud žanri värskendamisest. Villeneuve flirdib žanri algusaegadega, kus sci-fi tunnusjoonte hulka kuulus ka üldistusvõimelisus. Nii nihkub "Saabumise" esitatud müsteerium maaväliste olendite motiivide väljaselgitamiselt praegugi aktuaalsele inimestevahelisele, erinevaid osapooli mõistvale suhtlemisele. Kuigi "Saabumises" etendatakse nõutust võõraste umbusaldamise suhtes, siis "Saabumise" vaatajas peaks üksjagu nõutust põhjustama seegi, et tekkinud n–ö paabeli segadust lahendatakse universaalse, kuid just seetõttu võimatu keelega.

1.–3. "Teatud naised" ("Certain Women"), rež: Kelly Reichardt

Film, mis ei sobi paljudele, kuid mida just seetõttu peaksid paljud vaatama. Reichardti "Teatud naised" jookseb Hollywoodile harjumatus registris. Tegu on dünaamilise, ehkki nõudliku filmiga, mille terviklikkuse kindlustamine eeldab vaataja empaatilisust või teadlikkust soostereotüüpidest. "Teatud naiste" keskeks motiiviks on liikumine, lõputu edasiminek, vooluga ühinemine ja ignoreerimine, "asjade tegemine nii, nagu neid on alati tehtud". Reichardt oponeerib sellisele põhimõttele, aeglustab drastiliselt "Teatud naiste" kulgemist ja võimaldab nii dialoogilistele kui ka olustikulistele mikronüanssidele keskendumisega patriarhaalselt rajalt kõrvalekaldumist. Nii seatakse senisele sirgjoonelisusele vastukaaluks fikseerimatus, sihitus ja võimalustele avatus, s.t vabadus liikuda kuhu iganes, teha mida iganes, olla kes iganes. Kas sellest sobivamat ülesehitust saakski ühele feministlikule, kuid seejuures ehtameerikalikule filmile olla?

4.–6. "La La Land: California unistused" ("La La Land"), rež: Damien Chazelle

Pastelsete, omavahel liigagi hästi sobituvate värvidega naivistlik-romantiline muusikal, kus joonistatakse hoolikalt nostalgiliste, kunagi figureerinud tegelaskujude idealiseeritud šabloone. "La La Land" ei paku midagi uut, ei astu välju žanri juurdunud piiridest, vaid restaureerib, kordab, ilustab ja kinnistab, ehkki mõjub oma stereotüüpide kiuste siiski värske, võib-olla isegi ehedana. Kuigi "La La Landis" figureerivaid võimendatud motiive ja karaktereid võib lahjendatud kujul fikseerida ka Hollywoodi laiatarbefilmides, siis žanri eripärade tõttu ollakse siin kujutatu illusoorsusest teadlikumad. Reegleid dikteerib Chazelle’ile žanr, mitte niivõrd hetke turuolukord. Tõsi, "La la landi" puhul langevad müüginumbrid ja žanr lõpuks ilmselt ikkagi kokku, mille puhul on kindlasti oma roll ka näitlejatel, kelle hulgast väärib eriti Emma Stone esiletõstmist.

4.–6. "Ära nimeta mind pojaks" ("Mãe Só Há Uma"), rež: Anna Muylaert

Nii nagu Anna Muylaerti "Teine ema" (2015) ei räägi ka "Ära nimeta mind pojaks" vaid üksikutest, olgugi et erakordsetest ja põhjalikult viimistletud karakteritest. Muylaert on dünaamiline, läbinägelik ja intelligentne lavastaja, kelle mõlemad temaatiliselt ja veidi vähem esteetiliselt kokku sobituvad filmid muudab eriti väärtuslikuks Muylaerti mitmeplaanilisus tegelaskujude väljajoonistamisel. Muylaert võib psühhoanalüütikuna vaadelda indiviidide kõige varjatumaid impulsse, kuid sotsiaalkriitikuna tõusta nähtust suuremate, sotsiaalsete üldistusteni. Ängide või perekondlike probleemidega tegelaste kaudu peegeldatakse sotsiaalset ebavõrdsust, lühinägelikku bürokraatiat, soolisi stereotüüpe ja peretraditsioonide muutumist. Muylaerti filmid kujutavad parimat positivistlikku sotsioloogiat, mille puhul uuritakse üksikute nähtuste põhjaliku analüüsimisega terveid ühiskondi.

4.-6. "Weiner" ("Weiner"), rež: Josh Kriegman, Elyse Steinberg

Üksikjuhtumit käsitlev, kuid mitmeid üldistusvõimalusi soodustav dokumentaalfilm, mis tõestab (uuesti), et argielu psühhopatoloogia on nii mõnestki hästi koordineeritud filmiprojektist veidram ja ettearvamatum, kõrvaltvaatajatele seetõttu ka huvitavam. "Weinerit" võib analüüsida nii tehnoloogilisest, psühholoogilisest, feministlikust kui ka mainekujunduslikust aspektist, ehkki kesksel kohal on peategelasest poliitiku isikliku ja avaliku ruumi, lähedaste ning võõraste groteskseks muutuv segiajamine. Kuigi filmis üritatakse tungida Anthony Weineri mõtetesse, siis paljud vaatajad eelistaksid pigem tungimist Weineri tollase abikaasa ja poliitilise nõustaja Huma Abedini omadesse.

7.–10. "Mina, Daniel Blake" ("I, Daniel Blake"), rež: Ken Loach

Vägagi aktuaalne ning silmapaistvate näitlejatöödega film, kus kirjeldatakse üldiselt leiboriste pooldanud Suurbritannia nüüdseks lagunenud töölisklassi toimetulekut ja lootusetut allajäämist bürokraatlikule keelekasutusele, muutunud tehnoloogiale ja kaasaegsetele töötingimustele. Loachi filmi ainukeseks, kuid kahjuks märkimisväärseks puudujäägiks on pateetilisus, mistõttu irdutakse igasugusest tõepärasusest, kuid mille püüdlemine oleks olnud parempopulistlike parteide valijate esiletõusmise kunstilise käsitlemise tõttu vajalik. Filmi pikemaks analüüsimiseks sobivad võrdlused (või vastandamised) Dickensi ja Kafka kirjutatuga.

7.–10. "The Wailing" ("Gokseong"), rež: Na Hong-jin

Erinevate tõlgendusvõimaluste paljusus ja väga eriilmeliste elementide kokkusidumine üheks terviklikuks narratiiviks on "The Wailingu" võib-olla kõige iseloomulikumaks tunnuseks. Na Hong-jin jätab üksjagu otsi lahti ning ühendab niigi ambitsioonika ülesehitusega filmi kohaliku kultuurikonteksti nüanssidega. Nii seotakse filmi käigus šamanistlikud riitused, deemonid, ksenofoobia, Korea ja Jaapani folkloor ja ajaloolis-kultuuriline vastasseis nii kummituslike ja jõledate õudusfilmielementidega kui ka kergepärase ja südamliku huumoriga. Na Hong-jin haardeulatus on nii mütoloogiliselt, poliitiliselt kui ka žanriliselt haruldaselt julge.

7.-10. "Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus" ("Hymyilevä mies"), rež: Juho Kuosmanen

Väike, stiilitundlik, sümpaatne ja hästi valitud näitlejatega mustvalge film, mis mõjub orgaanilisena ja kus ei ole midagi üleliigset. Filmis käsitletakse isiklike eesmärkide püstitamist, nende prioritiseerimist ja täideviimist. Samuti problematiseeritakse ajakirjanduse priviligeeritust, vihjates selle ebainimlikkusele, lavastuslikkusele ja ühekülgsusele. Kuosmaneni filmi puhul on kõiki tegelasi kirjeldatud hoolimata nende võimalikest puudustest positiivsetena, mille eelduseks on juba alguskaadrites avatud tegelaste selged, üheselt mõistetavad motiivid ja nende hilisem muutumatus.

7.–10. "Jaht metslastele" ("Hunt for the Wilderpeople"), rež: Taika Waititi

Jabur, kuid heasüdamlik komöödia, kus loo usutavus, terviklikkus ja isegi karakterite viimistletus on väheolulised. Enesekindlalt ja detailirikkalt kirjutatud dialoogid, situatsioonikoomika ja naljade kuhjamine võtavad filmi võimalikest puudustest üksjagu rohkem tähelepanu. Kuigi "Jaht metslastele" naljad on pigem kergekaalulised ja laiale kinopublikule suunatud, peitub nendes siiski nii julgust kui ka originaalsust. Viimasest tulenevalt ei pruugi kõik naljad ühtmoodi ja planeeritult töötada, kuid nali vajabki ettemääratusest ja raamidest vabanemist. Nii ei peaks "Jahti metslasele" pidama kindlapiiriliseks huumorifilmiks, vaid hoopis sundimatuks huumoriks, mida lihtsalt vahendatakse filmimeediumi kaudu.

Tagasi algusesse.

 

Joonas Hellermaa
filmikriitik, "Plekktrummi" saatejuht

 

Ma ei ole sellel aastal lihtsalt käinud piisavalt palju värskeid filme vaatamas, et saaks koostada tabelit. Elan läbisegi ajaloos ja olevikus ja isiklik narratiiv ei pruugi üldse aastalõikega kattuda.

Tean, et "Arrival" ("Saabumine") oleks film, mille enda poolt saata tahaks. Aga mul ei ole mõtet saata listi filmidest, mida lihtsalt sellel aastal vaatamas olen käinud. Kümne väljavalimiseks peab mingi kontekst ikkagi olema. Aga nähtutest võtaksin "Saabumise" küll mainida.

See on sümpaatne ulmefilm, mis ühtepidi kõnetab tänast globaalset situatsiooni, teisalt meenutab, et aeg ja ruum, eriti aga aeg, mida me nii iseenesest mõistetavalt eeldame ja millest lähtuvalt kujunevad meie eluhoiakud, ei pruugi olla sugugi absoluutne mõõtkava. "Saabumine" on visuaalne fantaasia, mille keskmes olev utoopia puudutab suhtlemise ja suhete saladust. Ajal, mil globaalne kogukond elab omamoodi semiootilises kriisis, kus sõnamärgid kannatavad kumuleeruva inflatsiooni käes, kujutab "Saabumine" nägemust suhtlusviisist, mis on vaba väga paljudest probleemidest, mille all täna ägame. See on ühtlasi film sellest, kuidas kultuuri aluseks on suhtlus ja keel.

Keel ja teadvus seovad teineteist ja see side on kriisis. Kui me süveneme keele ja suhtlemise saladusse, võib inimese arusaam eksistentsist saada uue hingamise. Aga isegi siis, kui me seda kõike päriselt mõista ei suuda, võib kogemust elust osutuda tähtsamaks, kui mistahes loogika seda seletada suudab. "Saabumine" on meeliliigutav ja omamoodi pastelne kujutlus inimese võimalustest homses maailmas.

Filmil on lisaks meeldejääv heliriba Max Richterilt, kus kõlab ka tema kompositsioon "On the Nature of Daylight", mida on kasutatud teisteski filmides.

Tagasi algusesse.

 

Anu Veermäe-Kaldra
filmilevitaja

 

1. "Julieta", rež: Pedro Almodóvar

Ma tõstan selle filmi esimeseks oma isiklikul skaalal, sest see pakkus teemade käsitlust just küpsemale publikule. Kellel täiskasvanud laste vanemana ei oleks elus olnud isiklikke üleelamisi, mille käigus pole osanud oma mure või leina lapsega adekvaatselt jagada ning sellest tulenevalt mõnevõrra ka endasse tõmbunud ja ümbritsevad inimesed unustanud? Kes rohkem, kes vähem - ilmselt sõltuvalt ka elu keerdkäikude raskusastmest, aga samastumist leiab sellest filmist iga küpsemas vanuses inimene.

Tänuväärne teemadering on mõnusa sügavusega vaatajani toodud ning suurepärased, lausa igas sekundis nauditavad näitlejatööd!

2. "Õppetund" ("Urok"), rež: Kristina Grozeva, Petar Valchanov

See on küll meie enda levitatud ja jaanuari alguses kinolevis olnud film, aga me ei oleks teinud seda valikut, kui film poleks mulle väga meeldinud. Filmis peab kooliõpetaja õppetunni andma klassis toimunud varguse teemal, ent õige pea pakub elu hoopis temale õppetunni.

Mind paelus veel üks täiendav kõrvalteema: kui tihti me mõtleme selle peale, kuidas me ise enda reaalsust loome? Kui me väga kindlalt teame, kuidas elus asjad peavad olema ja kuidas on "õige", kas siis just mitte saatuse irooniana ei veereta meile elu ühte pähkelõppetundi ette, kus peame oma jäikasid veendumusi korrigeerima, olema leebemad, või midagi ümber hindama?

3. "Homaar" ("The Lobster"), rež: Yorgos Lanthimos

Kahju, et 2015 PÖFFil nähtud "The Lobster", mis tegi oma kinolevi enamikes riikides 2016. aastal, ei jõudnudki Eesti kinolevisse. Film oli kaasaja haiguste mõistujutt ja seda kõike jutustati väga mõnusa huumoriga. Taaskord suurepärased näitlejatööd.

Filmi lõpp oli minu jaoks küll veidi küsitav, ent see ei kahandanud kuidagi filmi enda väärtust ja headust.

4. "Toni Erdmann", rež: Maren Ade

Paljukiidetud "Toni Erdmann" pigem võlus oma julguse ja huumoriga, kuid siin on ilmselt kommentaarid üleliigsed - seda filmi peab ise tajuma ja nägema.

Tagasi algusesse.

 

Kerttu Kaldoja
ERR.ee peatoimetaja asetäitja

 

Kui möödunud aastal pidin tõsiselt pingutama, et 12 kuu peale kümme head filmi kokku lugeda, siis tänavu oli keeruline otsustada, mida võtta, mida jätta. Päris mitu filmi on jäänud kripeldama, mida pole veel vaatama jõudnud ning mitmed neist ei mahtunud tabelisse. Vaadake ikka "Sully't", "Zootropolist", "Koorekihti" ja kõiki teisi toredaid linateoseid ka.

1. "Sisseimbuja" ("The Infiltrator"), rež: Brad Furman

2016 jääb minu jaoks ilmselgelt Bryan Cranstoni aastaks. Kuna "The Infiltrator" jättis veidi sügavama mulje, siis "Trumbot" ei hakanud nimekirja lisama, kuid elamuse andsid mõlemad.

2. "Päevavalgele" ("Spotlight"), rež: Tom McCarthy

Tehniliselt küll 2015. aasta film, kuid kuna Eesti kinodesse jõudis "Spotlight" alles tänavu veebruaris, siis kindlasti pjedestaalikohta väärt.

3. "La La Land", rež: Damien Chazelle

Uut Gene Kelly't või vapustavalt sügavamõttelist lugu oodata ei tasu, kuid tegemist on ülivõrdes ilusa filmiga. Täiesti võrratu dünaamika ja hea näitlejatöö teevad vaatamise tõeliselt nauditavaks.

4. "Nobenäpp" ("Ah-ga-ssi"), rež: Chan-wook Park

Isiklik eripreemia läheb kindlasti Lõuna-Korea režissöörile Park Chan-wookile "Handmaideni" ehk "Ah-ga-ssi" eest. Läänelikust filmimaailmast nii erinev pildikeel, rääkimata sisust. Ootamatult värskendav elamus. Soovitan soojalt!

5. "Vaiana" ("Moana"), rež: Ron Clements, John Musker

Üle pika aja üks lõbus ja hea joonisfilm, mis küll kohati kiskus hollywoodilikult pateetiliseks, kuid suudab vääriliselt meeleolu üleval hoida nii lastel kui ka täiskasvanutel.

6. "Florence Foster Jenkins", rež: Stephen Frears

Millegipärast algul väikese eelarvamusega ette võetud film, mis osutus tegelikult väga südamlikuks vaatamiseks. Ääretult sümpaatne osatäitmine Simon Helbergilt.

7. "Fantastilised elukad ja kust neid leida" ("Fantastic Beasts and Where To Find Them"), rež: David Yates

Kes suudaks või söandaks J.K. Rowlingu fantaasiale ja Eddie Redmayne’i sarmile vastu seista?

8. "Doctor Strange", rež: Scott Derrickson

Lehviva keebiga aega ja ruumi painutav Benedict Cumberbatch Dr Strange'ina on fantaasiasõpradele tõeline maiuspala.

9. "Snowden", rež: Oliver Stone

Huvitav lugu, hea dramatiseering. Väärt vaatamist.

10. "Sõjakoerad" ("War Dogs"), rež: Todd Phillips

Koomilises võtmes lahendatud "War Dogs" on põnev ja meeleolukas vaatamine, eriti arvestades, et filmi süžee põhineb tõsielulistel sündmustel.

Värsketest sarjadest on 2016. aasta hitt kaheldamatult "Stranger Things". Midagi nii head, nii sisu kui ka teostuse osas, pole ammu enam näinud. Nibin-nabin mahub värskete alla ehk ka "Crazy Ex-Girlfriend", satiiriline muusikal, mis pilab Ameerika enda dogmasid. Märkimist väärib vast ka "The Crown".

Uute sarjade kõrval on häid hooaegu tänavu näidanud ka "Big Bang Theory", "Shameless", kindlasti saab siia panna ka "Sherlocki" eriepisoodi "Sherlock: The Abominable Bride".

Tagasi algusesse.

 

Peeter Ehala
2016. aasta tARTuFFi juht

 

Minu 2016. aastal umbes 250 nähtud filmi seast on kümme lemmikut sellised. Tagantjärele meenutades ühendab kõiki neid "teekondi" minu jaoks võitlus iseendaga. Iga nimetatud film esitas mulle isiklikus plaanis ja tol ajahetkel huvitavaid ning õigeid küsimusi ja puudutas seeläbi piisavalt, et julgeda soovitada teistelgi võimalusel ära vaadata.

"Jaht metslastele" ("Hunt for the Wilderpeople") rež: Taika Waititi

"Õpilane" ("(M)uchenik"), rež: Kirill Serebrennikov

"Esteban", rež: Jonal Cosculluela

"Iidol" ("The Idol"), rež: Hany Abu-Assad

"Inimene" ("Human"), rež: Yann Arthus-Bertrand

"Vikerkaar" ("Dhanak"), rež: Nagesh Kukunoor

"Zooloogia" ("Zoologiya"), rež: Ivan I. Tverdovskiy

"Meru", rež: Jimmy Chin, Elizabeth Chai Vasarhelyi

"Padaemand" ("Пиковая дама"), rež: Pavel Lungin

"Don Juan", rež: Jerzy Sladkowski

Tagasi algusesse.

 

Tõnu Karjatse
filmiajakirjanik

 

1. "Päevad, mis ajasid segadusse", rež: Triin Ruumet

Tugev debüüt kodumaises filmis, jõuline nagu rusikahoop. selles on nii naiselikku tundlikkust kui ka mehelikku otsekohesust.

2. "Non Essere cattivo", rež: Claudio Galigari

Varalahkunud Itaalia režissööri viimaseks jäänud film. mõjuv ja kaasakiskuv uurimus ääremaa noortest ja väljapääsmatusest.

3. "Mustang", rež: Deniz Gamze Ergüven

Haarava sisu ja hästi valitud näitlejaansambliga lugu noorte naiste üleskasvamisest konservatiivses Türgis.

4. "Duett" ("Duet"), rež: Navid Danesh

Emotsionaalne, tugevate näitlejatööde ja seda toetava lavastusega debüüt.

5. "Toni Erdmann", rež: Maren Ade

Õigusega kõik Euroopa Filmiakadeemia olulisemad auhinnad saanud dramöödia võõrdumisest ja sellest, kui oluline on hoida sidet oma lähedastega.

6. "Paterson", rež: Jim Jarmusch

Film kui poeem loomingu ja argipäeva lahutamatust seosest.

7. "Teesklejad", rež: Vallo Toomla

Tugev žanrifilm ja debüüt.

8. "Julieta", rež: Pedro Almodóvar

Almodóvari naasmine psühholoogilise draama juurde.

9. "Saabumine" ("Arrival"), rež: Denis Villeneuve

Aktuaalse sõnumi ja rõhuasetusega ulmefilm, mis näitab väljapääsu žanrilisest ummikust.

10. "Mao embus" ("El Abrazo de la Serpiente"), rež: Ciro Guerra

Keskkonna ja postkolonialismi temaatikat tabavalt kokkuvõttev töö Kolumbia rezissöörilt.

Tagasi algusesse.

 

Marje Jurtšenko
ETV2 peatoimetaja

 

"Toni Erdmann", rež: Maren Ade

Selle aasta üks eredamaid filmielamusi. Ambitsioonikas karakterite avamine, mõnusalt mitmekihiline ja sealjuures vaimukas ning liigutav korraga.

"Teesklejad", rež: Vallo Toomla

Film, mis mõjus kunstiteosena, aga mitte ainult. Minu jaoks aasta Eesti filmi elamus.

"Kommuun" ("Kollektivet"), rež: Thomas Vinterberg

Ajastutruu film 1970. aastate Taani kommuunielust, kus on väga mõjusalt esile toodud isiklikud ja ühiskondlikud dilemmad. Meisterlikud näitlejatööd ja toimiv atmosfäär.

"Ööloomad" ("Nocturnal Animals"), rež: Tom Ford

Aasta stiilseim film, Tom Ford on astunud kindlalt režissööride hulka, kelle järgmist filmi oodata.

"Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus" ("Hymyilevä mies"), rež: Juho Kuosmanen

Soe ja südamlik lugu soome-ugrilikus huumorimahlas, mis oma mustvalges lihtsuses suutis siiski esile tuua inimlikud dilemmad.

"Sul pole aimugi, kui palju ma sind armastan" ("You Have No Idea How Much I Love You"), rež: Pawel Lozinski

Pavel Lozinski on Poola üks tuntumaid dokumentaliste, kelle uus film ema ja tütre suhetest on avatud läbi teraapiaseansi. Liigutav ja omamoodi teraapiline film.

"Vennad" ("Brødre"), rež: Aslaug Holm

Eepiline lugu kahest vennast, keda nende ema on jälginud kaheksa aasta vältel. Dokfilmide "Boyhood".

"Forever Pure", rež: Maya Zinshtein

Võimas debüütfilm, mis avab Iisraeli ühiskonda läbi Jerusalemma jalgpalliklubi FC Beitari. Klubiga liituvad kaks moslemi mängijat, kes satuvad jalgpallifännidelt ühiskonda laieneva viha alla.

"The Liberation Day", rež: Morten Traavik, Ugis Olte

Uus ja särav pärl muusikadokkide reas, mis viib kokku eks-Jugoslaavia bändi Laibachi ja tänase Põhja-Korea. Tulemus on rikastav nii laiemas pildis kui ka kunstilises plaanis.

"Kubo ja kaks pillikeelt ("Kubo and the Two Strings"), rež: Travis Knight

Sel aastal nähtutest kõnetavaim animafilm.

Tagasi algusesse.

 

Mikk Granström
Festivali Justfilm peakorraldaja

 

Olen sel aastal vaadanud ligi 700 filmi ja valikut oli teha väga raske. Valikusse sattus ka kaks sellist filmi, mida Eestis näidatud ei ole.

1. "Nad kutsuvad meid koletisteks" ("They Call Us Monsters"), rež: Ben Lear

Kaasahaarav ja mõtlemapanev dokumentaalfilm poistest, kes on sattunud kinnipidamisasutusse. Peenelt jutustatud loos on nutikalt ära kasutatud dramaturgilisi võtteid, mille abil film poeb vaataja hinge ja jätab sinna oma jälje.

2. "Jaht metslastele" ("Hunt for the Wilderpeople"), rež: Taika Waititi

Minu hinnangul selle aasta üks paremaid filme. Režissöör on enda jaoks väga hästi läbi mõeldnud, mida ta soovib vaatajatele öelda. Kõik episoodid on hästi välja mängitud ja sõnum jõuab ilusti vaatajani.

3. "Taevas las ootab" ("Heaven Will Wait"), rež: Marie-Castille Mention-Schaar

Üdini aus värbamispsühholoogia, mis viib vaataja Prantsusmaale jälgima kahe teismelise tüdruku langemist islamisäärmuslaste magusa jutu võrku. Suurepärased näitlejatööd ja oskuslikult ülesehitatud lugu paelub vaatajat esimestest minutitest peale.

4. "Õpilane" ("The Student"), rež: Kirill Serebrennikov

5. "Kui koletis kutsub" ("A Monster Calls"), rež: J.A. Bayona

6. "Rauf", rež: Soner Caner, Baris Kaya

7. "Hingus" ("Breath"), rež: Simon Baker

8. "Where You’re Meant To Be", rež: Paul Fegan

9. "Otsides varjupaika" ("Chasing Asylum"), rež: Eva Orner

10. "Taskunoamees" ("Swiss Army Man"), rež: Dan Kwan, Daniel Scheinert

Tagasi algusesse.

 

Mirkka Maikola
Kino Sõpruse programmi koostaja

 

Kuna töötan kinos Sõprus, jätsin objektiivsuse mõttes sellest nimekirjast välja meie poolt maale toodud filmid (muidu leiduks sellest listist kindlasti ka "Elle", "Minu elu Tsukiinina", "Aquarius" jne).

"Teatud naised" ("Certain Women"), rež: Kelly Reichardt

Reichardt näitab oma filmides elu neid hetki, mis toimumishetkel ei tundugi nii olulised, aga hiljem mõeldes on ühed kõige tähtsamad. See film koosnebki just nendest momentidest, pealtnäha väikestest lugudest, mis teevad sellest suure filmi.

"Ole tervitatud, Caesar!" ("Hail, Caesar!"), rež: Ethan Coen, Joel Coen

Nii kallist filmi tõenäoliselt mitte keegi ei rahastaks. Kuid siiski on see olemas. Glamuurne ja üdini irooniline film Hollywoodi kuldajastu filmitööstuse tagatubadest. Maailma parimad näitlejad ja muidugi see hiilgav ja massiivne võtmestseen, kus Hollywoodi stsenaristid lähevad merele ja…

"Viimane perekond" ("The Last Family"), rež: Jan P. Matuszyński

28 aastat Poola kunstiperekonna elust ühes Varssavi paneelmaja korteris. Hullud inimesed, teravalt targad ja iroonilised, filosoofilised, morbiidsed. Maailma parim soundtrack, režissööri debüütmängufilm, hiilgavad näitlejad. Nagu oleks ise seal kohal olnud. Ma lausa armastan seda filmi ja perekonda.

"Neruda", rež: Pablo Larraín

Poeetilis-erootiline seiklusfilm, mis on üdini naljakas ja elegantne. Gael García Bernal ja Luis Gnecco pearollides ei jäta ühtegi hetke selles filmis tühjaks. Ma ei kujuta ette, mis võiks veel paremini olla. Täiuslik film.

"Anomalisa", rež: Duke Johnson, Charlie Kaufman

Film, mis jääb kummitama ja hakkab filmiga sarnastes olukordades sinu enda ellu ilmuma. Eriti hotellides. Elu on film ja film on elu ja Kaufman on ikka geenius.

"Staying Vertical", rež: Alan Guiraudie

Selle aasta wtf-kogemus. Ei suutnud uskuda Cannesi filmipalee peasaalis seda filmi vaadates, et selline stsenaarium on üldse saanud töösse minna. See oli niivõrd ebausutav ja mittetulutoov. Ja siiski: kõik on selles filmis õigel kohal, kohutavalt naljakas, veenev ja samas kummalisel moel ikka vägagi loogiline. Sa oled šokeeritud, solvunud ja naerad samal ajal. Kui tõenäoline see on?

"Everybody Wants Some!!", rež: Richard Linklater

See film on puhas rõõm, meelelahutus, värskendavalt klišeelik ja teesklematu. Ja järjest ilusamaid noori mehi on kogu ekraan täis. Või nagu John Waters arvustab seda filmi: "The best accidentally gay movie ever made by a known heterosexual director".

"The Log", rež: Teemu Nikki

7 minutit ja 10 sekundit on selle filmi pikkus ning selle aja jooksul jõuab Teemu Nikki võtta kokku naiste ja meeste suhted, filmitööstuse kitsaskohad, filmitegija moraali, näitlejatöö suured dilemmad ja selle, mida teevad praktikandid võtteplatsil. Äärmiselt naljakas ja geniaalne film.

"Stallion", rež: Ninja Thyberg

Rootsi uus tulevikunimi, keda tasub kindlasti jälgida (ta teeb Ameerikas parasjagu oma esimest mängufilmi). See uue põlvkonna tegija on visanud prügikasti sugudevahelised erinevused ja teeb, mida tahab. Õige!

"Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus" ("Hymyilevä mies"), rež: Juho Kuosmanen

Olgu, ma lubasin küll, et ühtegi meie levifilmi ma siia ei pane. Peale selle ühe.

Ma olen üdini õnnelik, et Soomes tehakse selliseid filme. Ja et filme tehakse nii uskumatult südamlikus koostöös, et see peegeldub ka filmis. Filmi põhisõnum, et kaotus on õnne algus ja vaid üks vahepeatus elujadas, on äärmiselt oluline. Peab olema selline nagu oled, aus ja teisi inimesi austav. Muul polegi tähendust.

See, kuidas üks film suudab levitada üle maailma nii palju headuse sõnumit, on minu jaoks filmimaagia ja teeb meid, vaatajaid, paremateks inimesteks. Seda on praegusel ajal tõesti vaja!

Tagasi algusesse.

 

Gerli Nõmm
"Aktuaalse kaamera" kultuuriuudiste toimetaja

 

1. "Elle", rež: Paul Verhoeven

2. "The Danish Girl", rež: Tom Hooper

3. "Valgus ookeanide vahel" ("The Light Between Oceans"), rež: Derek Cianfrance

4. "Rahvuse sünd ("The Birth of a Nation"), rež: Nate Parker

5. "Manchester by the Sea", rež: Kenneth Lonergan

6. "Teesklejad", rež: Vallo Toomla

7. "Päevad, mis ajasid segadusse", rež: Triin Ruumet

8. "Ööloomad" ("Nocturnal Animals"), rež: Tom Ford

9. "17, hirm ja rõõm" ("The Edge of Seventeen"), rež: Kelly Fremon Craig

10. "Sisseimbuja" ("The Infiltrator"), rež: Brad Furman

Tagasi algusesse.

 

Helmut Jänes
PÖFFi programmi koostaja, HÕFFi juht

 

Aasta aastalt on kinorepertuaarist selle õige ja meelepärase otsimine läinud keerulisemaks ja sestap on tabelis suuremalt jaolt filmid, mis kinodesse pole jõudnud ja on suuremale osale publikust võib-olla täiesti marginaalsed.

Tõsi, ma ei oodanudki midagi suuremat sellistelt teostelt nagu "Suicide Squad", "Warcraft" või "Batman vs Superman" (taolisi ebaõnnestumisi oli tänavu kahetsusväärselt palju), kuid kahju oli näiteks filmist "Hardcore Henry", millest oodanuks enamat, aga paraku jäi ka see pigem filmieksperimendiks kui nauditavaks vaatemänguks.

Õudusfilmižanri filmidest, mida julgeksin pidada enda spetsialiteediks, ei üllatanud kinorepertuaarist mind ükski (filmid "Boy", "The Forest", "Lights Out", "Blair Witch" jpt olid lihtsalt tüütud ja paljukiidetud "Conjuring 2" ning "The Girl with all the Gifts" ei pakkunud seda efekti, mida õudukatelt ootan) ja sestap on tabelis suuremalt jaolt kinodes mittelinastunud õudusfilmid või eri žanreid kokkusegavad linateosed.

Võib-olla on mõned filmid sattunud tabelisse meelevaldselt, paremate filmide puudumise tõttu, kuid õnneks või kahjuks see tabel mul selline sellel aastal tuli.

1.- 2. "Mu arm, ära mine üle selle jõe" ("My Love, Don’t Cross That River"), rež: Mo-young Jin / "La La Land", rež: Damien Chazelle

Kui tuleks valida välja kaks selle aasta parimat armastusfilmi, siis ma valiksin need kaks. Esimene, juba 2014. aasta lõpus esilinastunud väikene Lõuna Korea dokfilm (on linastunud tARTuFFil ja Kumu Dokumentaali raames) on kvintessens sellest, mida nimetatakse armastuseks. Teine, just kinodesse jõudnud muusikal on lihtsalt nii armas, et oleks patt seda tabelisse panemata jätta. Kindlasti ühed suurimad filmielamused sellel aastal, mis panevad uskuma, et armastus on siiski olemas.

3. "Rasvane kägistaja" ("The Greasy Strangler"), rež: Jim Hoskins

Absoluutne vastand kahele esimesele filmile. Rõve, stiilne ja kohutavalt naljakas. Hindan autoreid, kes niivõrd julgelt peale lendavad. Uskumatu, et niivõrd rõvedat filmi saab kutsuda ka seksikaks, aga nii see on. Tean paljusid, kes selle filmi asetaksid aasta halvimate filmide nimekirja; mina paneksin ta oma originaalsuselt hoopis tabeli etteotsa. Linastus tänavusel PÖFFil.

4. "Saabumine" ("Arrival"), rež: Denis Villeneuve

See ei ole Villeneuve’i parim film, kuid kindlasti üks viimaste aastate parimaid ulmefilme, mis paneb mõtisklema inimeksistentsi üle. Mõtlemapanev ja sealjuures ka stiilne ulmekas.

5. "Rong Busanisse" ("Train to Busan"), rež: Sang-ho Yeon

Mulle meeldis kusagilt loetu, kus öeldi, et see film on täpselt selline, mida tahtis olla "World War Z". Kindlasti üks parimaid põnevus- ja zombie-filme sellel aastal. Linastus PÖFFil.

6. "Varju all" ("Under the Shadow"), rež: Babak Anvar

Lähis-Ida žanrifilmidel tuleb pilk peal hoida. Neid jõuab kinodesse haruharva, aga filmifestivalidel näidatakse neid suure menuga. Tänavusel HÕFFil linastunud "Under the Shadow" näitab kätte tee, kuidas teha head indie-õudukat laskumata klišeede rägastikku.

7. "Vihane kaheksa" ("The Hateful Eight"), rež: Quentin Tarantino

Kommentaare ei vaja. Tarantino omas sõiduvees ja loodan, et mees jätkab samas vaimus.

8. "Doctor Strange", rež: Scott Derrickson

Esiti ma ei tahtnud seda filmi tabelisse panna, ent meelelahutuslikult astmelt pole arvatavasti sellele kohati tüütuks kippuvale koomiksiadaptsioonile siiski vastast. Nauditavad eriefektid kompenseerisid filmi nigelat stsenaariumit.

9. "Neoondeemon" ("Neon Demon"), rež: Nicolas Wending Refn

Tean, tean. See film on saanud kaikaid odarasse nii kriitikutelt kui publikult, ent teist sellist põikpäist ja originaalse käekirjaga autorit kui Refn tänapäeval, enam ei leia. Mees ei pea paljuks eemalduda peavoolust ja näidata meile moemaailma tagatuba unenäolise košmaarina. Kohati raske ja segaseks ajav vaatamine, aga kokkuvõtteks sündis film, mis eristub selgelt teistest nähtutest. Ja seda mina hindan.

10. "Klassikokkutulek", rež: Rene Vilbre

Poleks ilus tabelisse mitte panna ühtegi Eesti filmi ja ilma piinlikust tundamata panen ma siia Eesti kõigi aegade vaadatuima komöödia. Jah, nii palju naerda pole ma kinosaalis ammu saanud ja müts maha kõigi ees, kes selle filmi tegemise taga seisavad. Ennustan ette, et teist taolist Eesti komöödiat, mis naerutab rahvast sellise hooga, et piss tuleb püksi, tuleb meil veel pikki aastaid oodata.

Tagasi algusesse.

 

Rain Tolk
näitleja, lavastaja

 

1. "Evolutsioon" ("Evolution"), rež: Lucile Hadžihalilović

2. "Sieranevada", rež: Cristi Puiu

3. "Suvemälestus" ("Wspomnienie lata"), rež: Adam Guzinski

4. "Ornitoloog" ("The Ornithologist"), rež: Joao Pedro Rodrigues

5. "Neoondeemon" ("Neon Demon"), rež: Nicolas Winding Refn

6. "Paterson", rež: Jim Jarmusch

Tagasi algusesse.

  

Dannar Leitmaa
ajakirjanik, R2 hommikuprogrammi saatejuht

 

1. "Homaar" ("The Lobster"), rež: Yorgos Lanthimos

Külmalt irooniline sisevaade tänapäeva inimese kohustusse omada suhet. Naljad on nii piiri peal, näitlemine nii viimase lihvini tuunitult külm, super.

2. "La La Land", rež: Damien Chazelle

Ava suvaline uudisteportaal ja saad kilogrammide kaupa hirmu krae vahele. Ja siis tuleb Hollywood enda parimas mahlas – ilusad värvid, inimesed, laulud. Keerukad võttenurgad, tantsunumbrid, aga samas lihtne, kuid mitte labane looliin. Mida paremat tahtagi?

3. "Sinu nimi..." ("Kimi no na wa"), rež: Makoto Shinkai

Jaapani animatsiooni selle aasta suurfilm. Esiteks on ekraanil nähtav detailirohkus hingemattev, aga kõige selle juures mängib armsa romantilise komöödiana algav film jaapanlaste hirmudel looduskatastroofide ees ja liigub samadel radadel, kus "Arrival" või "Inception".

4. "Manchester By The Sea", rež: Kenneth Lonergan

Loojutustus par excellence endaga ummikus mehest, kelle kehastamise eest saab ilmselt Casey Affleck kuldmehikese. Film, kus justkui ei toimu midagi suurt, ei võitle superkangelased ega päästeta maailma, vaid tegeletakse muredega, mis võivad tabada meid kõiki.

5. "Läbi tule ja vee" ("Hell or High Water"), rež: David Mackenzie

Kui filmi esimesed kaks nähtavat näitlejat on esimese hooga tuttavad komöödiasarjast "My Name is Earl", siis võib tekkida veidi arusaamatu tunne, ent see on ekslik. Ben Foster sobib ideaalselt veidi pöörase ja Chris Pine natuke siledama pangaröövlist venna rolli. Pange juurde Jeff Bridges, Nick Cave’i muusika ja saate ideaalse meesteka.

6. "Rogue One: Tähesõdade lugu" ("Rogue One"), rež: Gareth Edwards

Ja Star Wars meeldibki taas kriitikutele. Episoodid 1-3 on unustatud, 7. episood oli lihtsalt tore enda autentses õhustikus, aga "Rogue One" loob täiesti uued karakterid, kus vanu tegelasi näeb väga harva, ja teeb seda väga hästi. Teised superfrantsiisid võiksid eeskuju võtta, et kui tahad ikkagi vihaselt inimestelt raha välja pumbata, siis tee seda vähemalt hästi.

7. "Hackshaw Ridge", rež: Mel Gibson

Mel Gibson lunastas end nüüd kõigevägevama ehk Hollywoodi ees. Pärast juudisõimu ja naisepeksu istus mees peidus, osales B-kategooria filmides ja tõi nüüd linale eriskummalise loo relvitust sõjaväearstist, kelle kehastamise eest saab ka Andrew Garfield ilmselt premeeritud.

8. "Saabumine" ("Arrival"), rež: Denis Villeneuve

Nagu "Inception" kohtuks "Interstellariga", aga veidi väiksemate vilede ja kelladega. Esmapilgul keeruline semiootiline ulmer keerab ühe plahvatuse ja paari püssilasuga ulmežanri taas intelligentseks ehk päästab pea kahe tunniga "Iseseisvuspäeva" tekitatud kahju.

9. "Green Room", rež: Jeremy Saulnier

Ehe õõvafilm punkbändist, mis suudab natsid välja vihastada ja siis nende rünnaku alla jääda. Omamoodi "Julmade mängude" järeltulija, kus ootamatult ollakse ületamatu kurjuse meelevallas ja sealt väljapääs tundub võimatu. Lõpp on siiski "Julmade mängude" omadega võrreldes siirupine.

10. "Deepwater Horizoni katastroof" ("Deepwater Horizon"), rež: Peter Berg

Inimeste harimise mõttes ülioluline film. Kallid inimesed, ärge nussige loodusega. Mehhiko lahes lekkima hakanud Deepwater Horizoni naftaplatvormi lõhkemise lugu. Nagu ütles Kreisiraadio legend Kert Ämmapets, et valikuks on vangikong või häbi täis silmadega linnas käimine, siis sama valik oli ka ühe maailma suurima keskkonnakatastroofi põhisüüdlastel. Kuna nad vangi ei läinud, siis aitab see film vähemalt neil inimestel häbi täis silmadega ringi käia.

Tagasi algusesse.

 

Saara Huimerind
PÖFFi pressiassistent

 

On olnud üsna kiire aasta ehk siis ei ole kahjuks jõudnud väga ise otsida filme, vaid peamiselt on topis need filmid, mida meie turule pakuti:

1. "Paterson", rež: Jim Jarmusch

2. "Nobenäpp" ("Ah-ga-ssi"), rež: Park Chan-wook

3. "Päikesest pimestatud" ("Bigger Splash"), rež: Luca Guadagnino

4. "Lahutamatud" ("Indivisibili"), rež: Edoardo De Angelis

5. "Aquarius", rež: Kleber Mendonca Filho

6. "Toni Erdmann", rež: Maren Ade

7. "Mina, Daniel Blake" ("I, Daniel Blake"), rež: Ken Loach

8. "Õpilane" ("(M)uchenik"), rež: Kirill Serebrennikov

9. "Polina" ("Polina, danser sa vie"), rež: Angelin Preljocaj, Valérie Müller

10. "Florence Foster Jenkins", rež: Stephen Frears

Lisaks veel väga-väga lemmik "Victoria", rež: Sebastian Schipper, aga see kindlasti 2015. aasta oma, kuid siiski mulle tundub, nagu oleksin ma seda 2016. aastal meie kinodes näinud. 

Tagasi algusesse.

 

Inga Eelmäe
Kino Artise programmijuht

 

1. "Mao embus" ("El Abrazo de la Serpiente"), rež: Ciro Guerra

Kui oleks ainult üks film eelmisest aastast, mis võiks reaalselt midagi muuta siin maailmas, siis on see "Mao embusw" Film, mis kirjutas ümber ajalooõpikud ja aitas valge mehe ja pärimaalase pahupidise suhte jälle õiget pidi tõmmata. Film, mida vaadates mõtlen ikka ja jälle, et kui palju tehakse filme lihtsast, autentsest looduslähedasest elust ja kui vähe nende filmide tegijad, levitajad ja vaatajad sellist elu tegelikult lõpuks siiski elada suudavad.

2. "Igavik" ("Éternité"), rež: Tran Anh Hung

See film on kui kauge udupilt ajast, kui Euroopas olid au sees veel sellised väärtused nagu emadus, tahe, truudus ja hingeline harmoonia. Seda filmi vaatasin kui muuseumikülastust, kus eksponaatideks polnud ainult kostüümid, tarbeesemed ja arhitektuur, vaid eelkõige väljasurunud sisemised väärtused.

3. "Inimesed, kes ei ole mina" ("People That Are Not Me"), rež: Hadas Ben Aroya

Vängelt hipsterlik ja tabav portree tänapäeva noorte põlvkonnast ja nende suutmatusest ehedalt suhelda ja välja näidata oma haavatavust (ning koos sellega ilu). Maailmast, kus iga žest ja sõna peab olema nii cool, et igasugune loomulikkus ja hingesoojus on täielikult välistatud ning valitseb kammitsetus ning piinlikke mõõtmeid võttev igavus. Noortest, kes soovivad olla kogu jõust erilised ükssarvikud, kuid on teineteisega äravahetamiseni sarnased nii seest kui väljast.

4. "Paterson", rež: Jim Jarmusch

Selles filmis kohtab seda, mida näidatakse tänapäeval vähe – õnnelikku suhet ja psüühiliselt terve mehe mahedat kulgemist järjest suurema ilu ja teadlikkuse suunas. Mõeldud nii kõigile, kelle on kõrini depressiivsest arthouse´ist ning kes soovivad elus keskenduda rahule ja vaikusele. Samas ka tervendav vaatamine hüsteerilistele töönarkomaanidele massaaži või joogatunni asemel.

5. "Porto", rež: Gabe Klinger

Film armatusest, mis on hingelise ja füüsilise inimkogemusena nii intensiivne, et muutub talumatuks ja sellest tuleb põgeneda. Sellest, et ka vaid üksainus päev ja öö võivad söövitada igaveseks mällu lauseid, žeste ning pilke, mis jäävad sinna kummitama aastateks ja aastakümneteks, ringeldes je keereldes seal erinevate kihtidena, luues aina uusi paralleelmaailmu.

6. "Elle", rež: Paul Verhoeven

Film ohvri ja vägivallatseja suhtest, mis tõstatab igivana küsimuse sellest, kui palju on ohver ise kooslooja selles, mis temaga toimub. Mis tõmbab ründajata just selle ja mitte mõne teise inimese poole? Mõnikord võib see olla pime juhus, kuid kui asi puudutab mehe-naise suhet, võib ründaja-ohvri dünaamikas peituda ka keerukamaid allhoovusi.

7. "Habras maailm", rež: Ants Tammik

8. "Ikaros: visioon" ("Icaros, A Vision"), rež: Leonor Caraballo, Matteo Norzi

9. "American Honey", rež: Andrea Arnold

10. "Belglaste kuningas" ("King of the Belgians"), rež: Peter Brosens, Jessica Woodworth

Tagasi algusesse.

 

Valner Valme
ERR kultuuriportaali vastutav toimetaja

 

"Päikesest pimestatud" ("A Bigger Splash"), rež: Luca Guadagnino

"Mees, kes jäi ellu" ("The Revenant"), rež: Alejandro G. Iñárritu

"Miles Ahead", rež: Don Cheadle

"Alt üles" ("High-Rise"), rež: Ben Wheatley

"Häving" ("Demolition"), rež: Jean-Marc Vallée

"Suburra: valu, veri ja võimuvõitlus" ("Suburra"), rež: Stefano Sollima

"Läbi tule ja vee" ("Hell Or High Water"), rež: David Mackenzie

"Head tüübid" ("The Nice Guys"), rež: Shane Black

"Paterson", rež: Jim Jarmusch

"Manchester By The Sea", rež: Kenneth Lonergan

"Ööloomad" ("Nocturnal Animals"), rež: Tom Ford

Tagasi algusesse.

 

Kaarel Kuurmaa
filmiasjatundja

 

"Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus" ("Hymyilevä mies"), rež: Juho Kuosmanen

Selle siira ja südamliku Soome debüütfilmi üle on igas mõttes tohutult hea meel. Tõsiste ja karmide draamade vahele mõjub Olli Mäki lugu kergelt ja lõbusalt, aga sugugi mitte vähem puudutavalt. Üks ajatult stiilne kummardus introvertsele soome-ugri mehele, kes teeb empaatilise lustlikkusega mängufilmis ära sama, millega dokfilmide vallas eelnevalt hakkama saanud "Steam of Life".

"Lõpetamine" ("Graduation"), rež: Cristian Mungiu

Ühtaegu väga isiklikult ja teisalt sotsiaalselt teravalt ühiskonna korruptiivset põimitust alasti kiskuv filmimõtisklus. Järjekordne meistriteos Cristian Mungiu filmograafiast.

"Läbi tule ja vee" ("Hell or High Water"), rež: David Mackenzie

Justkui vägagi klassikalisse filmiloosse on šotlasest režissöör David Mackenzie suutnud sisse puhuda üllataval kombel värskendavat vanakooli tunnetust ja spetsiifilist Texase tühja avarust. Eriline kiitus ka Nick Cave - Warren Ellise duole ülivõrdeid vääriva helirea eest.

"Mees, kes jäi ellu" ("The Revenant"), rež: Alejandro G. Iñárritu

Isegi kui narratiivselt Leonardo lõputud ellujäämised aina ebausutavamaks muutusid, on kahe Mehhiko geeniuse, režissöör Alejandro González Iñárritu ja operaator Emmanuel Lubezki jõuliselt kehtestatud külmast lõdisev maailm veel aasta lõpus endiselt meeles.

Erilist heameelt pakkusid mitmed väga kõrgel tasemel teostatud nuku-, anima- ja fantaasiafilmid, mida tasub vaadata sõltumata kinohuvilise east või senisest filmilugemusest. Eraldi tooksin välja kolm filmi: "Kubo ja kaks pillikeelt" ("Kubo and the Two Strings"), "Zootropolis" ("Zootopia"), "Džungliraamat" ("The Jungle Book").

Dokfilmidest jääb 2016. aastast vast enim kajama Berlinale Kuldkaru võitja - aktuaalset pagulaskriisi kunstiliselt veenva enesekindlusega korraga nii eemalt kui lähedalt jälgiv "Tuli merel" ("Fire at Sea"). Tänu sellele filmile sai Gianfranco Rosist esimene dokumentalist, kes pälvinud peaauhinna kõigil kolmel suurfestivalil Berliinis, Cannes’is ja Veneetsias.

Teine aasta jooksul palju reisinud tõsielufilm on operaator Kirsten Johnsoni isiklikest ülesvõtetest ja eri filmide jaoks filmitud materjalidest emotsionaalselt kokku monteeritud "Cameraperson". Nii see kui ka Pawel Lozinski uskumatult lihtne, kõigest kolme staatilise kaameraga talletatud pereteraapia sessioonide jäädvustus "You Have No Idea How Much I Love You", on filmid, mis tõestavad Rosi dokumentaaliga sarnaselt, et suur lugu on peidus väga väikestes detailides.

Tagasi algusesse.

 

Tõnis Lõhmus
Forum Cinemas programmijuht

 

1. "Manchester by the Sea", rež: Kenneth Lonergan

2. "La La Land", rež: Damien Chazelle

3. "Taskunoamees" ("Swiss Army Man"), rež: Dan Kwan, Daniel Scheinert

4. "Deadpool", rež: Tim Miller

5. "Saabumine" ("Arrival"), rež: Denis Villeneuve

6. "Lion", rež: Garth Davis

7. "Hacksaw Ridge", rež: Mel Gibson

8. "Zootropolis" ("Zootopia"), rež: Byron Howard, Rich Moore 

9. "17, hirm ja rõõm" ("The Edge of Seventeen"), rež: Kelly Fremon Craig

10. "Vorstipidu" ("Sausage Party"), rež: Greg Tiernan, Conrad Vernon

Tagasi algusesse.

 

Maria Helen Känd
filmikriitik

 

"Ma ei ole Madame Bovary" ("I Am Not Madame Bovary"), rež: Feng Xiaogang

Kõige ilusam film 2016. aastast. Iga stseen on lummav postkaart. Ent postkaartide jadale tekib sügavam sisuline mõõde range visuaalse keele kui tehnilise võtte põhjendatusest. Peensusteni seatud kompositsioon ning eksperimenteeriv vorm toetavad lavastaja taotlust hiina bürokraatlikku masinavärgi tagurlikkust parodiseerida.

Ülim stiliseeritus ning limiteeritud perspektiiv (pilt on lõigatud ja vaataja näeb toimuvat läbi ringikujulise ava) loovad iroonilise mulje ning tekitavad emotsionaalset võõristust. Seda enam on lummav linateose lõpp, kuis langeb huumoriloor ja avaneb süsteemi ikkesse surutud hiina madame’i hingevalu värav.

"Melanja kroonikad", rež: Viesturs Kairišs

Palju on loetud inimvastaste kuritegude kohta raamatutest ning nähtud filmidest. Osadel on meeles oma pere lood. Võiks provotseerivalt küsida: kas need lood filmides juba ei väsita või asu end kordama? Ka meie "Risttuuules" on üks sellesse kaanonisse kuuluv linateos, millega Läti lavastaja film ka esteetiliselt võrreldav on (mustvalge pilt, inimsosinatest tekitatud helikujundus jne).

"Melanija kroonikad" nagu ka Martti Helde film suudab aga pakkuda külmavärinaid. Kui mitte üllatada, siis lummata. Nii nagu Helde puhul, on ka Kairišs võtnud riski julgete kunstiliste võtetega karmist ajaloost ilu ostida. See on raske, aga vaimustav vaatamine. Eriti tahaks esile tuua operaatori silma täpsust ja tunnetust (DCP - Gints Berzins), keda ka PÖFFil parima operaatori auhinnaga tunnustati.

"Maa ja mere vahel" ("Between Sea and Land"), rež: Carlos del Castillo

Sundance'i filmifestivalil publikuauhinna ja žürii spetsiaalse auhinna pälvinud (Audience Award, Special Jury Prize) linateos räägib loo raske haigusega noorest mehest, kelle ema võitleb iga päev ja täie hinna eest ühes Kolumbia slummis oma poja ellujäämise eest. Noormees on nii otseses kui metafoorses mõttes vahepealsel alal – ta ei saa merele, sest on oma aparaadi külge aheldatud ega pääse ka maale, sest koduhurtsik hõljub vee peal. Kas emal on õigus hoida oma poja elu rippumas niidi otsas, sest selle külge on seotud ka tema hing? Film püstitab sügavaid elulisi ja eksistentsiaalseid küsimusi. Minimalistlik, ent väga võimas, üks liigutavamaid elamusi selle aasta PÖFFilt.

"American Honey", rež: Andrea Arnold

Kes võiks lõputult vaadata USA vaesemast klassist n-ö white trash'i eluolust kõnelevaid filme, siis see on kohustuslik vaatamine. Harmony Korine’ile sarnaselt tehakse sissevaade selle ühiskonnagrupi rõõmudesse ja muredesse. See osutab sama valusalt lõhele, mis heaoluühiskonnas valitseb nagu tegi seda Roberto Minervini "The Other Side" (2015. aasta Cannes’I Un Certain Regard programmist).

Tõenäoliselt üks parima muusikavalikuga filme sel aastal, räpi ja RnB sountrack loob filmis suure osa meeleolust. Kuigi need poplood kõnelevad ameerika unelmast mesimagusalt, siis filmis nähtu on mõru-mõru.

"Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus" ("Hymyilevä mies"), rež: Juho Kuosmanen

Kui räägitakse, et Soome uus Kaurismäki on Kuosmanen, siis mitte ainult seetõttu, et "Kõige õnnelikum päev…" on väga hea film, vaid ka huumori ja stiili poolest.

Filmi kannab lakooniline ja halenaljakas suhtlusstiil. Ent linateos on soe, südamlik ja helge. Tasub ka vaatajal mõelda sellele, mis võidud on elus tähtsad ja millised kaotused toovad tagantjärgi hingerahu.

"Teesklejad", rež: Vallo Toomla

Kindlasti selle aasta parim Eesti film - ingmarbergmanilik Skandinaavia minimalism. Täitsa nauditav psühholoogiline thriller. Debüüdi kohta tugev!

Jan Kaus on selle väga hästi kokku võtnud: ""Teesklejad" on nüanssidele ja nende ambivalentsile panustav film, eeldades vaatajalt tavapärasest suuremat tähelepanu, mistõttu poleks ma olnud võimeline ühe vaatamise põhjal teosest adekvaatselt kirjutama. See toob välja teise "Teesklejatele" iseloomuliku joone: film võib hakata suurimat mõju avaldama alles pärast vaatamist, pärast otsese kokkupuute lõppu," J. Kaus.

"Saabumine" ("Arrival"), rež: Denis Villeneuve

Villenueve peakangelaseks on taaskord naisterahvas, kes karmide meeste tiimis peab end tõestama. Filmi teema ja sõnum on vägagi aktuaalne, jõuline ja tõsine – millal saab maailm aru kompromissi võimalikkusest. Sinna juurde ka ulmefilmile omane müstiline mõõde, mis proovib vastata inimesi alati ahvatlenud küsimusele – mida kujutab endast aeg ja ruum tegelikult?

Film on midagi "Tähtedevahelise" (Nolan) ja "Elupuu" (Malick) vahepealset. Visuaal ja muusikaline score Villinuevile omaselt vapustavalt ilus ja sugestiivne. Kahjuks tõmbavad filmi väärtust alla Hollywoodile tüüpilised tegelaste dünaamika, dialoog ja musterlahendused. Sellest hoolimata meeldejääv kinoelamus sellest aastast. Tuleb vaid jääda ootama Villeneuve’i "Blade Runneri" uut versiooni, mis tõotab tulla vapustav.

"Wolfpack - Manhattani hundid" ("The Wolfpack"), rež: Chrystal Moselle

Üks selle aasta huvitavamaid dokumentaalfilme. Režissöör on pääsenud ligi väga huvitavale fenomenile – suur perekond, mille lapsed isa käsul pea terve oma elu korterist väljas käinud ei ole. Ainus ligipääs maailma on olnud televiisori ja filmide näol. Milline on selliste inimeste reaalsus? Kas väärastunum, kui neil, kes elavad nn tavalist elu? Tuleb välja, et ei pruugi.

Teataval määral on dokumentaal kummardus ka filmikunstile, näidates, milline võime on filmidel maailmapilti luua ja kujutlusvõimet arendada.

"Sünge õnn" ("Dark Fortune"), rež: Stefan Haupt

Väga hea klassikaline draamafilm vanemad kaotanud poisi ja sotsiaaltöötaja vahel tekkivast sidemest. Kõige õnnestunum on filmi puhul selle karakterite pool tabatud nüansid ja tegelaskujude avamine. Esteetiliselt poolelt lummab minimalism. Tegelaste sisemine karje avaldub visuaalses "vaikuses" ja puhtuses. See on liigutav lugu hoolivusest ja ligimese mõistmisest, mida võib heaoluühiskonnas (nagu Šveitsis) leiduda vähemgi kui mõnes mitte nii heal järel olevas piirkonnas. Film pälvis PÖFFil oikumeenilise žürii auhinna.

"Toni Erdmann", rež: Maren Ade

"Oled sa üldse inimene?" küsib isa oma tütrelt. "Ines, sa oled loom", ütleb tütrele üks kolleegidest. Irooniline ja vägagi tabav film sellest, mida kapitalistliku ühiskonna masinavärk inimesega teeb. Lavastajal ja kirjutajal on suurepärane oskus märgata karmi ärimaailma teatavat naeruväärsust. Film ei ole aga pelk sarkastiline pilguheit peategelase karjääriellu, vaid suhe isaga toob loosse inimlikku ja sooja mõõtme. Öeldakse, et enda üle naermise oskus on mõistuse juurde jäämisel ääretult vajalik. Kui mitte iseenda, siis läänemaailma eluviiside üle saab kõvasti muiata. Nalja saadab kibedus, mis teeb "Toni Erdmanni" suurepäraseks filmiks. Linateost näeb pühadeperioodil taas kinodes Artis ja Sõprus, minge julgelt vaatama!

PS! Pole näinud filme "Toni Erdmann", "Kõigest maailmalõpp", "Mina, Daniel Blake", "Manchester by the Sea", "Nobenäpp" ega "Paterson", mis väga suure tõenäosusega nimekirjas oleksid. "Mees, kes jäi ellu", "Päevavalgele" "Vihane 8" ja teised ei osale võistluses, sest need lugesin eelmise aasta filmide hulka.

Tagasi algusesse.

 

Ralf Sauter
filmikriitik, R2 saate "Kinovärgiga mandariin" saatejuht

 

1. "Mina, Daniel Blake" ("I, Daniel Blake"), rež: Ken Loach

2. "Nobenäpp" ("Ah-ga-ssi"), rež: Chan-wook Park

3. "Roheline tuba" ("Green Room"), rež: Jeremy Saulnier

4. "Teesklejad" ("Pretenders"), rež: Vallo Toomla

5. "Oliivipuu" ("El olivo"), rež: Icíar Bollaín 

6. "Teatud naised" ("Certain Women"), rež: Kelly Reichardt

7. "Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus" ("Hymyilevä mies"), rež: Juho Kuosmanen

8. "Valgus ookeanide vahel" ("The Light Between Oceans"), rež: Derek Cianfrance

9. "Paris La Blanche", rež: Lidia Terki

10. "Alt üles" ("High-Rise"), rež: Ben Wheatley

Tagasi algusesse.

Hannes Aava
PÖFFi programmi koostaja

 

"Vaikne unelm“ ("Chun-mong"), rež: Lu Zhang

Selle aasta üks isikliku lemmikfilmi kandidaat. PÖFFi põhivõistlusprogrammis olnud Lõuna-Korea film, mis räägib läbi kolme veidriku ja ühe ilusa tütarlapse sõprusest, ihadest, üksildusest ja selle vältimisest, olles veidralt naljakas ja mänguliselt segadusse ajav päevane unenägu.

"Tuli merel" ("Fire at Sea", rež: Gianfranco Rosi

Nähtutest aasta meeldejäävaim ning läänemaailma jaoks ka üks aktuaalseim dokumentaalfilm. Võiks olla kohustuslik vaatamine kõigile neile, kes arvavad, et Lähis-Idas on väga oluline “meie vabadust kaitsta” ja kellele ei jõua kohale, et sõjategevusel ja põgenike voogudel üle Vahemere ja läbi Türgi on otsene (!) seos.

"Mina, Daniel Blake" ("I, Daniel Blake"), rež: Ken Loach

Film, mida peaks sunniviisiliselt vaatama sundima iga Euroopa riigi riigiaparaati kuuluva koosseisu peaministritest ametnikeni, samuti võiks see olla ka koolis kohustuslik vaatamine sotsiaalse solidaarsuse tõstmiseks.

"Jumal päästku meid" ("Que Dios nos perdone"), rež: Rodrigo Sorogoyen

Nüüd on selge, et Hispaanias toodetakse hetkel maailma parimaid thrillereid. Film, mis segas peaaegu täiuslikult põnevust, õõva, draamat, vältis kõiki selle žanri klišeesid ja sisaldas väga hästi kirjutatud karaktereid. Aasta tehniliselt kindlasti kõige paremini lavastatud rõdult allakukkimine.

"Ornitoloog" ("The Ornithologist"), rež: João Pedro Rodrigues

See on aasta parim nii-öelda "kultuuri- ja kunstiinimese" film, kes saab rikkalikust metafooride, allusioonide ja kunstiliste referentside kihistust (siin on lademetes viiteid kunstiajaloo erinevatele perioodidele ja motiividele) arusaamise järel endale uhkel pai teha ja oma enda ettekujutatavale sotsiaalsele ja intellektaalsele positsioneerumisele ühiskonnas taaskinnitust leida.

"Hala" ("Goksung"), rež: Na Hong-Jin

Žanrifilmidest on keeruline sel aastal ühte lemmikut valida, kuna häid oli väga palju (“Rong Busanisse”, “Varju all”, “Kutse” jne). See õuduse, komöödia, peretragöödia ja väikeste kogukondade hirmudest rääkiv bukett jääb aga vist kõige kauemaks meelde.

"Paterson", rež: Jim Jarmusch

Jarmusch tegi ühe oma parima filmi pärast 1990. aastaid. See, kuidas ta luule filmis visuaalsete vahenditega resoneerima suudab panna ning kui leidlike ja pealtnäha lihtsate vahenditega koomilisi situatsioone suudab konstrueerida, on pehmelt öeldes muljetavaldav.

"Risthoovus" ("Chang jiang tu"), rež: Yang Chao

Üks eredamaid mälestusi aasta esimesest poolest. Meditatiivselt aeglane film ühe mehe teekonnast Jangtse jõe kaubalaeval, kus jõgi on kehastunud naiseks, kes teda igas sadamas pruudina ahvatleb. Film jättis Berliinis külmaks nii mitmed kriitikud kui ka arvukalt saalist poole pealt välja jalutanud vaatajad. Hea film.

Tagasi algusesse.

 

Margit Kilumets
"OPi" saatejuht

 

Tooksin sellest aastast välja ühe dokumentaalfilmi, milleks on "Suguvõsa", rež: Vitali Manski.

Mängufilmide väärib aga sellest aastast tähelepanu "Toni Erdmann", rež: Maren Ade.

Tagasi algusesse.

 

Elo Vilks
Elektriteatri programmijuht

 

1. "Edaspidi" ("L'Avenir"), rež: Mia Hansen-Love

Isabelle Hupperti suurepärane roll ja lavastaja Mia Hansen-Love'i detailideni läbimõeldud nägemus puudutas sügavalt.

2. "La La Land", rež: Damien Chazelle

Puhas kinomaagia.

3. "Louise mere ääres" ("Louise en hiver"), rež: Jean-François Laguionie

Imeline animatsioon kodu loomise ja mäletamise rõõmudest.

4. "Ole tervitatud, Caesar!" ("Hail, Caesar!"), rež: Joel Coen, Ethan Coen

Lõbus ajalootund Hollywoodi kuldajast, mis pani muudkui itsitama.

5. "Toni Erdmann", rež: Maren Ade

Võrratu segu draamast ja komöödiast, kaasaja elu probleemidest ja naeruväärsusest.

6. "Sauli poeg" ("Saul fia"), rež: László Nemes

László Nemesi vormiotsingud viisid ahhetamapaneva tulemuseni.

7. "Teesklejad", rež: Vallo Toomla

Kui film sunnib vaatama iseenda sisse ja kummitab veel kaua pärast kinost lahkumist, siis on midagi väga õigesti tehtud.

8. "Neoondeemon" ("Neon Demon"), rež: Nicolas Winding Refn

Täiuslik heliriba, pilt ja võimsad metafoorid.

9. "Mees, kes jäi ellu" ("The Revenant"), rež: Nicolas Winding Refn

Pagana hea film.

10. "Saabumine" ("Arrival"), rež: Denis Villeneuve

Sapiri-Whorfi hüpotees ja tulnukate keel Denis Villeneuve'i nägemuses on nauding intellektile ja ootamatult ka hingele.

Tagasi algusesse.

 

Jaak Lõhmus
filmiajakirjanik, õppejõud

 

1. "Toni Erdmann", rež: Maren Ade

2. "Julieta", rež: Pedro Almodóvar

3. "Sauli poeg" ("Son of Saul"), rež: László Nemes

4. "Ole tervitatud, Caesar" ("Hail, Caesar!"), rež: Ethan Coen, Joel Coen

5. "Saabumine" ("Arrival"), rež: Denis Villeneuve

6. "Klubi" ("El club"), rež: Pablo Larrain

7. "Nobenäpp" ("Handmaiden"), rež: Chan-wook Park

8. "Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus" ("Hymyilevä mies"), rež: Juho Kuosmanen

9. "Lõpetamine" ("Bacalaureat"), rež: Cristian Mungiu

10. "Trumbo", rež: Jay Roach

Tagasi algusesse.

 

Andrei Liimets
filmikriitik, R2 saate "Kinovärgiga mandariin" saatejuht

 

1. "Läbi tule ja vee" ("Hell or High Water"), rež: David Mackenzie

Filosoofiline meditatsioon, sotsiaalkriitika, vendade, generatsioonide, unustatud Ameerika lugu. Ennekõike aga laitmatult kirjutatud-lavastatud-näideldud põnevik ja igas tehnilises detailis hiilgavalt teostatud eleegiline ekskursioon läbi Trumpi-maa lõhestunud hinge.

2. "Sinu nimi on..." ("Your Name"), rež: Makoto Shinkai

Ka pärast Hayao Miyazakit on elu, tõestab see imekaunis animatsioon. Võluvalt fantaasiarikas ja võrratult külluslik ulmeseiklus läbi aja, ruumi ja ebatavalise armastusloo.

3. "Neruda" ("Neruda"), rež: Pablo Larrain

Üks Tšiili supertalendi Pablo Larraini kahest selle aasta poliitilisest biograafiast. Poeetiline, intelligentne, originaalne ja ambitsioonikas - sedavõrd sisutihe ja lõpuni püüdmatu, et võiks teisel vaatamisel pretendeerida kõrgemalegi kohale.

4. "Kapten Fantastiline" ("Captain Fantastic"), rež: Matt Ross

Käsi püsti, kellel on ammu moraalsesse kriisi jõudnud kapitalismist kopp ees. Oma perega metsade rüppe kolinud Viggo Mortenseni peategelane pakub alternatiivi, lavastaja Matt Rossi tugevus on aga ennekõike suutlikkuses vaadata sümpaatses ja intelligentses filmis kriitiliselt vastanduse mõlemat poolt.

5. "Värinad" ("The Fits"), rež: Anna Rose Holmer

Totaalselt omanäoline kombinatsioon teise Ameerika igapäevaelust ja maagilisest realismist. Unenäoline, žanritega mängiv poeem üleskasvamisest, identiteedist ja maailma rütmidesse sobitumisest.

6. "Saabumine" ("Arrival"), rež: Denis Villeneuve

Kuniks ulmefännid ootavad aasta pärast laekuvat "Blade Runneri" järge, vormistas Kanada päritolu lavastaja Villeneuve aasta parima puhta ulmefilmi juba tänavu. Intellektuaalselt paeluv ja värskendavalt märulivaba inimkonna hetkeseisu peegeldus.

7. "Nobenäpp" ("The Handmaiden"), rež: Chan-wook Park

Ennekõike "Vana poisi" autorina tuntud Parki vormilt paeluv, ülesehituselt ja psühholoogilisuselt hitchcockilik ja julgelt sugudevahelisi suhteid ning seksuaalsust avavalt loolt raju põnevik.

8. "Toni Erdmann", rež: Maren Ade

Film, mida on kiidetud juba nii palju, et rohkem nagu ei jaksagi. Inimlik ja laiahaardeline isa ja tütre, aga ka kogu Euroopa eksistentsiaalsete probleemide lugu.

9. "Varju all" ("Under the Shadow"), rež: Babak Anvari

Iraani päritolu õudusfilm, mis on vaatamata pisut tuttavlikule kummitusnarratiivile ühtaegu judinaid tekitavalt hirmutav ja oma poliitiliselt-sotsiaalselt allegoorialt ootamatult tõsiseltvõetav.

10. "Nõid" ("The Witch"), rež: Robert Eggers

2015. aastal festivale vallutanud ning sel aastal kinodes õudust külvanud vapustavalt ajastutruu müsteerium religioonist, fundamentalismist ja tundmatuga kohtumisest.

Tagasi algusesse.

 

Tristan Priimägi
filmiajakirjanik, Sirpi filmitoimetaja

 

Parimad (ainult 2016. aastanumbriga filmid):

1. "Lõputu poeesia" ("Endless Poetry"), rež: Alejandro Jodorowsky

2. "Mimoosid" ("Mimosas"), rež: Oliver Laxe

3. "Elle", rež: Paul Verhoeven

4. "Mina, Daniel Blake" ("I, Daniel Blake"), rež: Ken Loach

5. "Zootropolis" ("Zootopia"), rež: Byron Howard, Rich Moore

6. "Toni Erdmann", rež: Maren Ade

7. "Paterson", rež: Jim Jarmusch

8. "Lily Lane", rež: Benedek Fliegauf

9. "Lõpetamine" ("Graduation"), rež: Cristian Mungiu

10. "Doctor Strange", rež: Scott Derrickson

 

Halvimad (ainult Eesti filmilevist):

1. "London on langenud" ("London has Fallen"), rež: Babak Najafi

2. "Viiskümmend musta varjundit" ("Fifty Shades of Black"), rež: Michael Tiddes

3. "Batman vs Superman: Õigluse koidik" ("Batman v Superman: Dawn of Justice", rež: Zack Snyder

4. "Iseseisvuspäev: Uus rünnak" ("Independence Day: Resurgence"), rež: Roland Emmerich

5. "Seneca päev", rež: Kristijonas Vildžiūnas

Tagasi algusesse.

 

Edith Sepp
Eesti Filmi Instituudi juht

 

"Mina, Daniel Blake" ("I, Daniel Blake"), rež: Ken Loach

Väga oluline film, et aru saada, mis toimub Briti ühiskonnas laiemalt. Film oli Kuldset Palmioksa väärt, kasvõi ainult ühe steeni pärast. Steen, kus Hayley Squires karakter toidupangas avab ubadepurgi ja sealt käega kühveldab endale ube sisse. Kas see toimub tõepoolest tänapäeva Inglismaal? Euroopa ühes rikkamas riigis, kus tuntakse erilist uhkust oma sotsiaalkaitse süsteemi eest?

"Elle", rež: Paul Verhoeven

Oluline film kaasaegse naise jaoks. Isabelle Huppert kehastab suurepäraselt naist, kes keeldub olemast ohver. Naised ei olegi ohvrid, mis omakorda ei tähenda automaatlselt, et nad on tundetud
bitch'id,

"Südamekivi" ("Heartstone"), rež: Guðmundur Arnar Guðmundsson

Suurepärane lugu on lihtsuses väga veenev. Lihtne sõnum: noorus on keeruline aeg, isegi kui endale üllatusena selgub, et oled gei... aga tulevik on ikkagi helge.

"Tuba" ("Room"), rež: Lenny Abrahamson

Hingemattev lugu ja väga veenvad näitlejatööd.

"Mao embuses" ("Embrace of the Serpent"), rež: Ciro Guerra

Filmikunst ei ole surnud. Hea lihtne lugu, mis kannab suurt ja olulist sõnumit.

"Toni Erdmann", rež: Maren Ade

Saavutus, hea lugu võõrandumisest tänapäeva ühiskonnas.

"Paterson", rež: Jim Jarmusch

Jarmuschis ei pea pettuma.

"Päevad, mis ajasid segadusse", rež: Triin Ruumet

Saavutus, tegijatel suur potensiaal, sooviks vaadata järgmisi filme.

"Minu elu tsukiinina" ("Ma vie de Courgette"), rež: Céline Sciamma

Lasteanima lihtne, aga universaalne lugu.

"Doctor Strange", rež: Scott Derrickson

Lugu ei ole ja aeg-ajalt hakkab igav, aga alati on professionaalselt huvitav vaadata filmi, mis on tehniliselt väljapaistev.

Tagasi algusesse.

 

Merit Maarits
ERR uudisteportaali toimetaja

 

1. "Head tüübid" ("Nice Guys"), rež: Shane Black

Ma ei mäleta, millal enne oleks mõni film mind kohe avatseeniga oma konksu otsa saanud. Väike poiss varastab vanemate voodi alt pornoajakirja, kust laseb esimese asjana lahti rulluda postril, millel ilutseb täispikkuses alasti näitsik – Misty Mountain. Järgmisel hetkel sõidab majast täiskiirusel läbi auto, misjärel poiss leiab hoovist autorusudest selle sama pornostaari verise – ja muidugi alasti – keha. Naine pressib üle huulte üksikud sõnad ja sureb. Kontekst on morbiidne, aga lahendus täiesti lõpp kui stiilne.

2. "Vihane kaheksa" ("Hateful Eight"), rež: Quentin Tarantino

Nagu Tarantino puhul ikka, hindan kõrgelt seda gore-elementi, mis pole tal üheski filmis olnud lahendatud lahmides, vaid on alati väga strateegiline osa süžeest. Jah, verd on rohkem kui küll, aga iga kord, kui asi üle vindi keerataksegi, siis mängib see end lõpuks ikka kuidagi maitsekalt välja.

3. "Sõjakoerad" ("War Dogs"), rež: Todd Phillips

Seda filmi läksin kinosse vaatama pigem vastumeelselt, aga see võitis mu sümpaatia sellega, et lugu, millel ei tundunud minu silmis esialgu suurt potentsiaali olevat, võttis lõpuks nii rämedad pöörded, et ma hoidsin kinos mõlemast käetoest tugevalt kinni. Etalonfilm sellest, mida tähendab tegelikult kõrvuni pasas olla.

Tagasi algusesse.

 

Sten-Kristian Saluveer
Industry @Tallinn korraldaja

 

1. "Raev" ("Ikari"), rež: Sang-il Lee

2. "Hala" ("Goksung"), rež: Nan Hong Jin

3. "Õpipoiss" ("The Apprentice"), rež: Boo Jungfeng

4. "Rong Busanisse" ("Busanhaeng"), rež: Sang-ho Yeon

5. "Nobenäpp" ("Ag-ga-ssi"), rež: Park Chan Wook

6. "Neoondeemon" ("Neon Demon"), rež: Nicholas Windig Refn

7. "Gimme Danger. Iggy Popi ja The Stoogesi lugu" ("Gimme Danger", rež: Jim Jarmusch

8. "Into the Inferno", rež: Werner Herzog

9. "Punane kilpkonn" ("Red Turtle"), rež: Michaël Dudok de Wit

10. "Harmonium", rež: Koji Fukada

Tagasi algusesse.

 

Siim Rohtla
filmilevitaja

 

"Kapten Ameerika: Kodusõda" ("Captain America: Civil War"), rež: Anthony Russo, Joe Russo

Üks Marveli suurepärasemaid, mitmekülgsemaid ja tõsiseltvõetavamaid filme.

"Toni Erdmann", rež: Maren Ade

Täielik superüllatus Cannes'ist. Vaieldamatult aasta naljakaim film (sorri, "Deadpool").

"Star Trek Beyond" ("Star Trek tundmatusse"), rež: Justin Lin

Olen uute seeriate paadunud fänn. Can't help it.

"Saabumine" ("Arrival"), rež: Denis Villeneuve

Tuumakas sci-fi. Selliseid ei näe tänapäeval üleliia tihti.

"Läbi tule ja vee" ("Hell of High Water"), rež: David Mackenzie

Ameerika ehedust kiirgav optimistlik tragöödia.

"Doctor Strange", rež: Scott Derrickson

Tihti tundub Hollywoodi suurhittidega, et oleks üks samm veel edasi astutud, siis oleks juba päris äge olnud. "Doctor Strange" tegijad astusid kolm sammu edasi ja keerasid kõigele vindi peale. Ja palkasid perfektse Cumberbatchi peaossa.

"Kõige annetega tüdruk" ("The Girl with All the Gifts"), rež: Colm McCarthy

Zombie-filmid ei ole minu teema, aga see oli palju enamat, kui lihtsalt zombie-film.

"Deadpool", rež: Tim Miller

Revolutsioon superkangelaste žanris.

"Ööloomad" ("Nocturnal Animals"), rež: Tom Ford

Nii mitmel tasandil hinge ja aju kriipiv film, et suurepärane.

"Zootropolis" ("Zootopia"), rež: Byron Howard, Rich Moore 

Aasta parim animafilm. "Kubo ja kaks pillikeelt" ("Kubo and the Two Strings") tihkelt kannul.

Tagasi algusesse.

 

Katariina Rebane
kultuuriajakirjanik

 

1. "Toni Erdmann“, rež: Maren Ade

Midagi pole parata – Saksamaa tänavune võõrkeelse filmi Oscari kandidaat on vaieldamatult minu lõppeva aasta suurim filmielamus. Lastevanemate suhetest pajatavaid filme on tehtud ja tehakse ilmselt ka tulevikus, kuid meelde jäävad üleüldiselt filmidest need, mis suudavad sind üllatada ning "Toni Erdamnn“ kuulub kindlasti nende hulka. Alustades juusturiivi naljadest ja lõpetades alasti firmapeoga, pakkus film pisarateni viivaid naeruhoogusid, kuid oli samaaegselt sügav ja ka nukrameelne.

Lisaks on omaette saavutuseks, et lavastajal on õnnestunud pea kolmetunnine film nii hästi tasakaalus hoida, et kuskilt ei veni ega hakka igav.

2. "Elle", rež: Paul Verhoeven

Meie kinodes linastub too skandaalne thriller küll alles jaanuarikuu alguses, kuid minu jaoks oli see üks tänavuse Cannes´i meeldejäävamaid filme. Isabelle Huppert on näitleja, kellelt ei meenu ühtegi halba sooritust (kuigi siinkirjutaja ei ole siiski kõiki tema filme näinud) ja Paul Verhoeven – noh kes meist, mees või naine, ei mäletaks filmiklassikat "Ürginstinkt" ja Sharon Stone´i legendaarset stseeni. Sarnaselt "Toni Ermannile" üllatab ka "Elle“, siinpuhul just peakangelanna kaudu, kes oma ellu sattunud vägivallatsejasse üllatuslikult kainemõistuslikult ja asjalikult suhtub. Film provotseerib ja pakub ka ootamatut situatsioonikoomikat.

3. "La La Land“, rež: Damien Chazelle

Film kõigile, kes janunevad lihtsalt millegi ilusa ja hingestatu järgi. Mind igaljuhul puudutas ning otseloomulikult on see tipptasemel tehtud, alustades suurepärasest muusikast kuni näitlejateni. Emotsioon, mis filmist tekkis, jäi tükiks ajaks püsima.

4. "Franz“, rež: François Ozon

Tänavusel PÖFFil nähtutest kindel favoriit. Traagiline, kurb, mõtlemapanev ja jällegi perfektselt teostatud.

5. "Mina, Daniel Blake" ("I, Daniel Blake"), rež: Ken Loach

Viimasel ajal nähtutest parim sotsiaaldraama, mis läbi huumori ja pisarate näitas kitsaskohti sotsiaalsüsteemis. Kafkalik lugu süsteemi ebainimlikkusesse mattunud inimestest nn "heaoluühiskonnas". Film oli selline, nagu üks õige sotsiaaldraama olema peab: naljakas, kurb ja liigutav.

6. "Lõputu poeesia" ("Endless Poetry"), rež: Alejandro Jodorowsky

Jodorowsky autobiograafiline teos noorusaja eneseotsingutest suutis olla originaalne, ilma et selline püüdlus oleks välja paistnud. Ei maksa ilmselt mainida, et film on efektne, teatraalne ja muud säärast, Jaódorowsky nimi ütleb selle juba iseenesest ära. Lõppkokkuvõttes väga elujaatav ja elamist ihalev film.

7. "Tüdruk läheb öösel üksi koju" ("A Girl Walks Home Alone at Night"), rež: Ana Lily Amirpour

Iraani-Ameerika lavastaja ebatavaline vampiiriõudukas, kus tegutseb mittekonventsionaalne kättemaksuhimuline vamp, kes luusib öösel linnas ringi rulaga, mitte latekspükstes. Film kombineeris Ameerika kinoklassikat, popkultuuri, õudusfilme, Iraani kultuuri, vesternižanri ja tegi seda kõike väga stiilselt.

8. "Taskunoamees" ("Swiss Army Man"), rež: Dan Kwan, Daniel Scheinert

Kindlasti selle aasta üks üllataja. Film on lahedalt fantaasiarikas, kus väikeste vahendite ning näitlejatega oli saavutatud super tulemus. Kohtuvad eksistentsialistlikud mõtted, absurd ja maagiline realism. Hea tasakaal huumori (isegi labaste naljade) ja südamlikkuse vahel.

9. "Wolfpack – Manhattani hundid" ("The Wolfpack"), rež: Crystal Moselle

Dokumentaalfilm noortest poistest, kes puutuvad välismaailmaga kokku ainult filmide kaudu, on omamoodi variant mängufilmist "Kapten Fantastiline“, kuid sedapuhku on tegemist päris looga vendadest, kelle vanemad nad välismaailmast eraldasid. Väga huvitav leid.

10. "Alt üles" ("High Rise"), rež: Ben Wheatley

Mulle on alati igasugused düstoopiad ja fiktsioonilised maailmad sümpatiseerunud ning too J. G. Ballardil põhinev lugu klassisüsteemist ja segregatsioonist, ühiskonna kokkuvarisemisest ja tumedusest, mis meis igaühes justkui peitub, oli tabav ja hästi tehtud. Pilvelõhkuja elanike mikromaailmas kajas vastu inimlik kaos ja anarhia nii inimese sees kui tema ümber.

Pluss ühena mainiks siiski veel ära "Kubo ja kaks pillikeelt" ("Kubo and the Two Strings"), rež: Travis Knight. Filmi lugu ise ei olnud midagi niivõrd erilist, kuid selle visuaalne pool ja teostus olid super. Üle pika aja ei ole nii meisterlikult ja maaliliselt tehtud animatsiooni näinud ning kui veel lisaks lugeda filmi tegemise kohta, siis tuleb paratamatult müts maha võtta ning teha kummardus tegijatele.

Tagasi algusesse.

 

Laurence Boyce
filmiajakirjanik, Sleepwalkersi programmi koostaja

 

2016. aasta on olnud veider mitmel põhjusel, samuti sündis meie perre sel aastal laps, seega ma ei ole jõudnud kinno nii palju kui tavaliselt. Kassahitte on tulnud sel aastal küll suurel hulgal, aga see-eest meeldejäävate täiskasvanulike filmide poolest on aasta üpris hõre olnud. Põnevaid filme on olnud aga õnneks piisavalt, et tuua juhuslikus järjekorras välja kümme lemmikut.

"Kapten Ameerika: Kodusõda" ("Captain America: Civil War"), rež: Anthony Russo, Joe Russo

Nii "Batman vs Superman" kui ka "Suicide Squad" valmistasid mingis mõttes pettumust (kuigi ma ei pea neid nii halvaks, kui paljud kriitikud seda teevad) ehk Marvelile jäi kohustus olukord päästa. Kassahitt, mis lisaks märulile uuris žanri piires ka vastutuse ja piiramatu jõu küsimusi.

"Mina, Daniel Blake" ("I, Daniel Blake"), rež: Ken Loach

Ken Loach on tänaseni riigiaparaadi jaoks pind silmis ning 2016. aasta näitas, kui väga teda siiski vaja on. Kuldse Palmioksa võitnud film toob esile ebainimliku Briti sotsiaalsüsteemi ja näitab, kui ebaempaatilised paljud inimesed (eriti meie juhid) on. Raske, ent oluline film.

"Sauli poeg" ("Son Of Saul"), rež: László Nemes

Samuti raske, kuid oluline vaatamine. László Nemesi debüütfilm on eluline ja julge holokaustidraama, mis väärib iga senist ja tulevat aplausi.

"Toni Erdmann", rež: Maren Ade

Tükike Saksa perfektsus, mis oli üks Cannes'i filmifestivali silmapaistvamaid teoseid.

"Päevad, mis ajasid segadusse", rež: Triin Ruumet

Ma olen olnud Triin Ruumeti suur fänn juba läbi tema lühifilmide ning täispikk debüüt ei olnud samuti pettumus. Atmosfääriline lugu 1990. aastate Eesti maskuliinsest maaelust. See on film, milles on piisavalt nii sisu kui ka stiili.

"Rogue One: Tähesõdade lugu" ("Rogue One"), rež: Gareth Edwards

Film, mis toob viimaks sõja "Tähesõdadesse", on julge katse teha sõjafilmi sci-fi maailmas. "Rogue One: Tähesõdade lugu" on küll oma vigadega, kuid on selle vaatamata üpris köitev vaatamine.

"Alt üles" ("High Rise"), rež: Ben Wheatley

Ben Wheatley kinnitab enda staatust ühe Briti põnevaima režissöörina adaptsiooniga J. G. Ballardi loost.

"Head tüübid", ("The Nice Guys"), rež: Shane Black

Kuigi ilmudes pisut tähelepanuta jäänud, on Shane Blacki austusavaldus 1970. aastate detektiividraamadele siiski meeldiv segu komöödiast ja draamast. Samuti tõestavad Russell Crowe ja Ryan Gosling, et nad on lustlik duo.

"Anomalisa", rež: Charlie Kaufman

Charlie Kaufman teeb animatsiooni. Täiuslik, liigutav ja stiilne lugu.

"X-mehed: Apokalüpsis" ("X-Men Apocalypse"), rež: Bryan Singer

Taas kassahitt, mis suutis pakkuda vanakooli meelelahutust. Boonuspunktid ka loo "Sweet Dreams Are Made of This" kasutamise eest.

Tagasi algusesse.

 

Kaspar Viilup
ERR kultuuriportaali toimetaja

 

1. "Saabumine" ("Arrival"), rež: Denis Villeneuve

Villeneuve tõestas "Saabumisega", et esimese kontakti filmis ei pea olema tohutut tulevärki ning silmipööritavaid eriefekte. Justkui kõigi loogiliste reeglite vastaselt asetas ta filmi etteotsa hoopiski lingvisti ning astus tulnukatega vestlusesse.

Globaalpoliitiliselt täpne ning eksistentsiaalselt mõtlemapanev rännak, mis mõjus enda minimalismis äärmiselt poeetiliselt. Samuti Jóhann Jóhannssoni poolt aasta parim heliriba, mis ka ilma filmi endata mõjub kõhedalt ning külmavärinaid tekitavalt.

2. "Kõigi annetega tüdruk" ("A Girl With All the Gifts"), rež: Colm McCarthy

Zombie-filmid suudavad tänasel päeval harva mõjuda uudsetena, kuid Colm McCarthy lähenemine on põnev ja maitsekas. "Kõigi annetega tüdruk" on otsekohene ja terav, kuid selle maskuliinse jõu all on ka palju südamlikkust.

Film püstitab hulga seni esitamata küsimusi. Kas zombie'de seas võib olla hierarhia? Kas zombie mõtleb? Miks inimene on parem kui zombie? Kui sarnaste küsimustega tegeleksid kõik zombie-filmid, oleks kogu ebasurnute maailm palju põnevam.

Peaosas ka äärmiselt mõjus lapsnäitleja Sennia Nanua, kellel tegemistel tasub silma peal hoida.

3. "Sauli poeg" ("Son of Saul"), rež: László Nemes

Naljakal kombel olin ma kuni seansi algushetkeni kindel, et see film jätab mind täiesti külmaks. Ei jätnud, kaugel sellest. Sissevaade koonduslaagri igapäeva, kus lootusetus on viidud tasemeni, et ka kõige ebanormaalsemast asjast võib saada elu mõte. Põnevik koonduslaagris, mis vaatab mööda paatosest ja pisaratest.

Sergei Loznitsa dokkfilm "Austerlitz" näitas, et inimesed on tänaseks täielikult unustanud, mis neis koonduslaagrites kunagi toimus, seega "Sauli poeg" on äärmiselt oluline meeldetuletus.

4. "Zootropolis" ("Zootopia"), rež: Byron Howard, Rich Moore

Niivõrd tugeva sotsiaalse sõnumiga animatsiooni nagu "Zootropolis" ei olegi vist kunagi varem näinud. Seal segunes uskumatult ilus maailm (see mitmemõõtmelisus oli lihtsalt hämmastav) põnevate ja omanäoliste karakteritega, kes ei olnud mingistki küljest nn "lastefilmilikult" naiivsed. Film täis lootusi, unistusi ja siirast elurõõmu.

Neid filme, mida kaks korda kinno vaatama läheks, on ikka väga vähe...

5. "Stranger Things", rež: Matt Duffer, Ross Duffer

Eriti alatu on panna oma filmitabelis sedavõrd kõrgele kohale hoopis telesari, aga pole midagi teha. Dufferi vendade "Stranger Things" tuli ja võitis - see võiks olla sama hästi ka tohutult pikk mängufilm ning oleks siiski tabelisse jõudnud.

Hiilgavad näitlejatööd ja põnev stsenaarium, mis segab koguperefilmilikku kergust, õudusfilmilikku tumedust ja katab selle retrokastmega. Sari, mis parandas kõik vead, mida J.J. Abrams filmis "Super 8" valesti tegi. Millie Bobby Brownist sai mõne hetkega praeguse aja üks põnevamaid naisnäitlejaid.

Samas, siia samale kohale, kus on "Stranger Things", oleks võinud vabalt jõuda ka Sherlock Holmesi eriepisood "The Abominable Bridge". 2016 oli aasta, mil telesarjad hakkasid vaikselt filmidest ette jooksma.

6. "La La Land", rež: Damien Chazelle

Damien Chazelle tuli ja tegi üle aastate Hollywoodis originaalmuusikali niiviisi, et see võlus mõne hetkega kõigi südamed. Kaks tundi ilu, rõõmu ja kõige enam just filmiarmastust. Ryan Gosling on ilmselt hetkel Hollywoodi üks mitmeplaanilisemaid näitlejaid.

7. "Jaht metslastele" ("Hunt for the Wilderpeople"), rež: Taika Waititi

Waititi eelmine film "What Do We Do in the Shadows" oli jantlik ja tohutult maksimalistlik enda ideega, kuid "Hunt for the Wilderpeople" on midagi hoopis muud. Väike seikluslugu taltsutamatu paksu poisi ja pahura vanamehe sõprusest, mis on enda aususe ja koomiksliku veidrusega sedavõrd meeldejääv, et ei unune veel pikka aega. Aasta parim heatujufilm.

Kui "Hunt for the Wilderpeople" meeldib, siis tasub anda võimalus ka "Captain Fantasticule", mis ei ole nii mänguline, kuid pakub samuti põnevaid ideid.

8. "Häving" ("Demolition"), rež: Jean-Marc Vallée

Film, mis vaatleb leina täiesti omalaadse nurga alt. Vallée "Häving" viskab vaataja filmi esimestel minutitel koheselt sündmuste keerisesse ja ei lase lahti enne lõppu. Korralik raputus, pärast kinosaalist lahkumist on raske tavamaailma naasta. Tähelepanuväärne on ka see, et Jake Gyllenhaalist on saanud viimase paari aastaga üks lemmiknäitlejaid, "Häving" kinnitab seda veelgi enam. Aasta draama.

9. "Barakah kohtub Barakah'ga" ("Barakah meets Barakah"), rež: Mahmoud Sabbagh

Ma ei oleks seda eales osanud oodata, aga minu tabelisse jõudis tõepoolest Saudi-Araabia pisut naiivne esimene (!) romantiline komöödia. "Barakah meets Barakah" koondab aga endasse tohutu loomingulise jõu - seal on näha, kuivõrd täpne ja nüansirohke on stsenaarium, segades maitsekalt popkultuurilikke vihjeid islamistliku paratamatusega. Saudi-Araabia kino on noor, aga sellised filmid panevad põnevil järgmiseid teoseid ootama. Aasta hipsteri tiitel läheb meespeaosatäitjale Hisham Fageehile.

10. "Hacksaw Ridge", rež: Mel Gibson

Mel Gibson on täielik suurmeister, kui me räägime lausa ebareaalsetest suurteostest, olgu see siis kas "Braveheart" või "Kristuse kannatused". "Hacksaw Ridge" ainult kinnitas tema staatust, pakkudes täpselt õige piirini läinud lugu läbi ja lõhki kristlikust sõjamehest, kellest sai kangelane. Võimas ja heeroslik, kuid samas ka mõtlemapanev, pisarateni liigutav ning aus. Andrew Garfieldi poolt ka suurepärane roll.

Tagasi algusesse.

 

Timo Diener
filmilevitaja

 

Esimene disclaimer: Ma jõuan viimastel aastatel väga harva kinosaali võrreldes eelmiste aastatega. Erinevatel põhjustel. Üks nendest põhjustest on näiteks see, et kui ma kasvõi karvavõrdki aiman, et tegu saab olema mulle mitte meeldiva (mitte hea või halva, aga just mulle mittemeeldiva) filmiga, siis ma ei lähe seda vaatama. Ja siis muidugi kõik need filmid, mida ma vaatama ei jõua. Kingsepp käib paljajalu, levitaja ei jõua kinno ja nii on vaatamata Toni ja Elle ja Olli ja Kubo ja isegi Bridget ja Jason. Näiteks tunnen, et “La La Land“ oleks mu esikümnes igal aastal, aga kuna lahkusin Eestist enne, kui film siinsesse kinolevisse jõudis ja naasen alles 2017. aastal, siis nii see teos välja jäigi… Põhjendusi leidub paljude teistegi filmide kohta.

Teine disclaimer: Minu edetabelist puuduvad "Mees, kes jäi ellu", "Spotlight", "Silmad taevas", "Green Room", "Trumbo", "Bolshoi Babylon" jne jne, mis kõik võiksid ju valikusse ideaalselt sobida kui 2016. aastal Eesti kinolevisse jõudnud filmid, aga kuna need on mul nähtud 2015. aastal, siis siia nimistusse need ei jõudnud.

Kolmas disclaimer: Mul oli ainult üks kriteerium oma edetabeli koostamisel – kas mul oli kinosaalis istudes piisavalt lõbus, põnev või haarav, et see või teine linalugu mu edetabelisse jõuaks.

Neljas disclaimer: Iga filmi ja selle kohta mingis edetabelis annaks lõputult nämmutada. Tavatsesin kunagi seda ka teha. Praegu tunnen, et enam ei viitsi ega taha. Minu edetabel, minu filmid, minu tunded, minu kohad. Kui keegi vaatab seda tabelit ja krimpsutab nina, et mis "Kalatüdruk Dory", kus on "Ma vie de Courgette", siis noh… andku minna. Quentin Tarantino tavatses mind ilgelt närvi ajada, kui avaldas aastast aastasse oma läinud aasta kümme lemmikfilmi ilma igasuguste selgitusteta. Küll oleks tahtnud küsida, mis talle Disney animafilmis "Rapuntsel" nii väga meeldis, et see selle mehe esikümnesse pääses, aga selgitusi ta ei andnud ja siiani elan teadmatuses…

Aitab disclaimer'itest.

Kohad 20 – 11:

"Kapten Fantastiline" ("Captain Fantastic"), rež: Matt Ross

"Jahimaad" ("The Hunting Ground"), rež: Kirby Dick

"Florence Foster Jenkins", rež: Stephen Frears

"Hacksaw Ridge", rež: Mel Gibson

"Kalatüdruk Dory" ("Finding Dory"), rež: Andrew Stanton, Angus MacLane

"Kapten Ameerika: Kodusõda" ("Captain America: Civil War"), rež: Anthony Russo, Joe Russo

"Creed", rež: Ryan Coogler

"Sõjakoerad" ("War Dogs"), rež: Todd Phillips

"Ole tervitatud, Caesar!" ("Hail, Caesar!"), rež: Ethan Coen, Joel Coen

"Sõda kõigi vastu" ("War on Everyone"), rež: John Michael McDonagh

Kohad 10 – 4:

10. "Viimse verepiisani" ("Bleed for This"), rež: Ben Younger

9. "Bone Tomahawk", rež: S. Craig Zahler

8. "Doctor Strange", rež: Scott Derrickson

7. "Läbi tule ja vee" ("Hell or High Water"), rež: David Mackenzie

6. "Vihane kaheksa" ("Hateful Eight"), rež: Quentin Tarantino

5. "Sing Street", rež: John Carney

4. "Head tüübid" ("Nice Guys"), rež: Shane Black

Kohad 3-1:

3. "Deadpool", rež: Tim Miller

2. "Jaht metslastele" ("Hunt for the Wilderpeople"), rež: Taika Waititi

1. "Saabumine" ("Arrival"), rež: Denis Villeneuve 

Tagasi algusesse.



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: