Arvustus. Multipädev nutiinimene olevikku otsimas ({{commentsTotal}})

"Vabadusest ja vabandustest" Autor: Cabaret Rhizome

Cabaret Rhizome
Etendus "Vabadusest ja vabandustest"
Esietendus 15. detsembril Tartu Erinevate Tubade Klubis
Lavastuse meeskond: Ajjar Ausma, Liisa Linhein, Mart Männik, Joonas Parve, Päär Pärenson, Jaan Tätte Jr, Johannes Veski

Cabaret Rhizome’i esimeseks esietenduseks oma Tartu kodus ehk Erinevate Tubade Klubis (ETK) Aparaaditehases oli "Vabadusest ja vabandustest" – virtuaalteatraalne uurimus liikumisest ja kulgemisest. Sedapuhku vaatajat digivahendite kaudu mängu ei kaasata, teatrikülastaja saab end õigupoolest päris mugavalt tunda. Postimees viis hiljaaegu läbi uuringu Eesti etendusasutuste istmete mugavuse kohta ning tituleeris kinod selles osas kindlateks võitjateks. Miskipärast aga jätsid nad valimist välja ETK nii Tallinna kui Tartu saali, kus treppide vallutamisest väsinud vaatajaid ootavad pehmed diivanid ja tugitoolid.

Selle etenduspaiga eripäraks on ka asjaolu, et n-ö kohustusliku konjaki võtmiseks ei pea enam vaheaega ootama. Kuivõrd tegu on multifunktsionaalse teatri-, peo-, kontserdi- ja muu paigaga, mis mööblipaigutuselt rangelt väljapeetusele kohustava teatrisaalina ei mõju, tundub loomulik baarist etenduse kõrvaseks ka üks jook võtta. See on tegelikult üpris põhimõtteline muutus vaataja (eel)häälestuses võrreldes enamikus teistes teatrisaalides kogetavaga. Võib tõstatada küsimuse, kas teatrit peaks vaatama kaine peaga või võib seda vabalt segada olenevalt tarbimise määrast vähem või enam reaalsustaju mõjutavate jookidega?

Lavastuse "Vabadusest ja vabandustest" puhul igatahes soovitaksin pigem kainet olekut, kus on tähelepanu terav. Ajaliselt on lavastus iseenesest kompaktne nüüdisteater (kestab veidi alla pooleteise tunni), mistõttu on vähemalt teoreetiliselt võimalik see enam-vähem ühe suurema keskendumishooga ära vaadata, ilma, et lõpupoole endal väsimuse märke täheldama hakkaks. Samas aga antakse infot vaatajale vastuvõtmiseks tihedalt, seda nii visuaalse, aga eriti just kõneldava teksti kujul.

Tehniliselt lahenduselt sarnaneb "Vabadusest ja vabandustest" Rhizome’i veidi enam kui aasta eest esietendunud "Kuningas Oidipusega": näitlejad tegutsevad erkrohelisel laval ehk green screen’i ees, neile lisatakse arvutigraafiliselt keskkond ümber, või õigemini istutatakse tegelased tervikpildis õigesse kohta ning vaataja näeb tulemust enda ees rippuvalt ekraanilt nagu multifilmi. Seejuures on tal (küll veidi olenevalt istekohast) võimalus jälgida pildi etendajatepoolse osa sünniprotsessi ehk nt näitleja sõitmist olematu mootorrattaga, aga tuleb tunnistada, et kui olla ka eelmist sarnase lahendusega lavastust näinud, hajub selle n-ö köögipoole huvitavus suhteliselt ruttu. Pigem suunata siis juba kogu tähelepanu ekraanil jooksvale tervikule.

Foto: Cabaret Rhizome/ Facebook

Eraldiseisvate stseenide kaupa peetakse vaatajale tosinkond kohati (argi)filosoofilist monoloogi sellest, kuhu, miks, mil viisil jne inimene liigub. Mingis suunas liikumine on vähemalt Lääne inimeses sügavalt juurdunud maailma ja oma olemasolu kontseptualiseerimise viis. Meil on liikumise kohta käivaid sõnugi tohutul hulgal, äkki isegi rohkem kui eskimotel lume kirjeldamiseks. "Vabadusest ja vabandustest" käsitleb erisuguseid liikumisi: ruumis ja ajas, välis- ja siseilmas. Eriti huvitavaks läks asi muuseas siis, kui nende liikumiste maatriksisse lisati juurde veel virtuaalreaalsuses liikumise element.

Monoloogid mõjuvad oma vormi ja sõnastuste tõttu üpris suuremahuliselt. Siin saab oluliseks näitlejate oskus teksti mõttega esitada ja rütmistada, mis kohati soovida jättis. Nii tekkiski vahepeal soov jutuvoolu peatada ja tagasi kerida, aga etendus ei oota – katsu sammu pidada – nagu infoühiskonnas kohane. Stseenide vahel samuti arupidamiseks mahti ei anta, ekraanil ringi lendav värvide ja kujutiste kollaaž ning Meisterjaani elavad biidid ja kosmiliste tämbritega meloodiad hõivavad meeled ja mõjuvad pigem mõtlemisorganit tuimestavalt. Lavastus sunnib seega vaatajat rakendama korraga nii oma nutiinimese pädevusi kui ka lennult liitlausete ja tekstide terviktähenduse hoomamise oskust.

Mida konkreetsem (vs. abstraktsem) oli stseeni teksti sisu, seda paremini üldiselt tekst tööle hakkas. Tore, et ilmselt iga tartlase frustratsioon viimase aja pidevate teetööde üle Tartu linnas ka lavastustes peegeldatud ja ehk seeläbi veidi maandatud sai. Põhiliselt aga jääb lavastuse mõttevoolus pinnale idee vajadusest mitte kaotada liikumise keskel olevikku ja olevikutaju. Millegi olemus ei saa peituda liikumises endas. Asjade värvid, nurgad, lõhnad ja maitse on olevikulised omadused, mille tajumise väikestest paigalseisuhetkedest moodustub liikumine. Samal ajal, kui neid mõtteid veeretad, vaatab üle su õla aga see, kes teab, et liikumine ajas ei ole välditav ega peatu, ning peab peenikest naeru.

Etenduselt tulles jäin mõtlema selle üle, miks kogetu tunnetuslikult kuidagi eemale jäi. Ühelt poolt oli põhjus see, et mahukas infovoos läks paratamatult nii mõndagi kaduma, lisaks aga mõjus ilmselt ka etendaja-vaataja suhte olemus sellises vahendatud teatris. Vaataja silmitseb siin peamiselt kahemõõtmelist ekraani, kus liikuvas-muutuvas ümbruses tegutsevad näitlejad pole kaadris ainufookuses ega otseselt vaataja suunas ka pöördu. Pildivahetuse alguses heidab vaataja ehk pilgu rohelisele lavale ja teeb kindlaks, kuidas näitlejad seekord teavad, kuhu täpselt oma käed asetada, aga siis on ta tähelepanu suunatud tehnilisele aspektile.

Kontaktist näitleja ja vaataja vahel (kasvõi näilisest) ei saa nendel tingimustel kuigivõrd rääkida, mis pole tingimata halb, vaid tõstatab teema, kuidas uued tehnoloogialahendused teatri kui elava etendusrituaali olemust mõjutavad. Kuna Cabaret Rhizome eeldatavasti oma tehnoloogiliste otsingute ja leiutamisega jätkab, siis võimaldavad nende järgmised lavastused tõenäoliselt sel teemal edasi mõtelda.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Ivi Eenmaa: eelistan head raamatut käes hoida

"Prillitoos" käis külas raamatukogundusspetsialistil Ivi Eenmaal, kes rääkis muuhulgas, mida ta arvab sõnast "paberkandja".

Andres Levald. Linnamets pole vaid loodusand

Tallinna linna metsade omandisuhted ei soodusta nende sihipärast arendamist linlaste elukeskkonna parandamise nimel.

Vestlusring. Muidu kena inimene, aga kriitik

Mõnigi kriitik viskab pärast debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorar ei kaalu üles sildistamist ja pimedat viha.

Kadri Lepp: Viljandis läks aega, et kohaneda väikelinna naljakate asjadega

Juba esmaspäeval toimub äsja taasavatud Ugala teatrimajas suur teatriauhindade gala. Nominatsiooni eriti magusas kategoorias - parim naispeaosatäitja -, sai Ugala näitleja Kadri Lepp Anna rolli eest suvelavastuses "Kõrboja perenaine", mida mängitakse ka tänavu suvel.

Arvustus. Itsitus ja rusikas taskus

Uus raamat

Oskar Loorits
"Okupatsioon rahvapilke kõverpeeglis"
Tammerraamat
183lk.

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mudlum. Qiaotou nööp

Mida saab inimene, kes on kõikidest maailma asjadest juba kirjutanud, veel lisaks öelda? On ju nii, et kui igasuguseid asju on juba lehekülgede viisi kirjeldatud ja nimepidi üles loetud, sukatrippidest sulgpallideni, peale selle veel kõvasti pead murtud nende filosoofilise tähenduse üle, et misasi üks asi ülepea on ja muud sellist loba, siis nagu ei jäägi peaaegu mitte midagi enam järele?

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
"MI" otsib muusikat autovaruosadest ja elektroonikast

Veebruari lõpul andis ERSO kontserdi "Alternatiivne energia", kus põimiti orkestrimuusikaga kokku elektroonika ja live-videolahendused. Märtsis esitles alternatiivseid musitseerimisviise Tallinnas saksa DJ Henrik Schwartz. Noppeid nendest nägi neljapäevases muusikasaates "MI", toimetaja Hele-Maria Taimla kirjutas kohtumisest Schwartziga ka artikli.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.