Soumission. Järelmõtteid peamiselt parem-sõpradele ({{commentsTotal}})

Parem Sektori liikmed tänavu märtsis
Parem Sektori liikmed tänavu märtsis Autor/allikas: AFP/Scanpix

Ajavaimu pöörete etteaimamine ei paku alati rõõmu – näiteks see, et Vikerkaare viimase numbri kaanepoiss võitis presidendivalimised, kirjutab Märt Väljataga aastalõpukolumnis.

Nüüd on saanud igapäevaseks kõneaineks mõisted identitarism, alt-right, valge ülimus, uusreaktsionäärsus, traditsionalism, rääkimata parempopulismist, paremradikalismist, paremäärmuslusest. Pole tarvis suurt analüütilist nutikust, et ühendada punktid ja näha, kuhupoole arenenud maailm end juba mõnda aega pöörab. “Kas pendel hakkab liikuma vasakult paremale?” küsib Jaan Kaplinski. On see mõni küsimus – vastus on ammu ilmselge!

Aga muidugi ei tea keegi veel ette pöörde kaugemat sihtpunkti. Pöörajate enestegi kavad ei tarvitse olla kristalliseerunud. Igatahes on paremrevolutsionäärid olnud ettevaatlikud neid tutvustama, kuigi “poliitkorrektset” vastulööki on järjest vähem põhjust karta.

Ahvatlevaid viitasid tuleviku etteaimamiseks pakub 20. sajandi esimese poole ajalugu. Pärast majanduskriisi võtsid mitmel pool Euroopas võimust paremautoritaarsed jõud, mis said lõpuks kommunistide ja liberaalide ebapühalt liidult maailmasõjas lüüa. Sellel paralleelil on aga omad piirid. Fašism tekkis esmajoones reaktsioonina bolševismile, mis omakorda võrsus vana konservatiiv-liberaalse imperialismi enesetapust. (Tees fašismist-natsismist kui reaktsioonist enamlusele pärineb kadunud Ernst Noltelt.)

Tänapäeva maailmas pole aga kusagilt võtta kommunistlikke, marksistlikke või isegi sotsialistlikke poliitjõude, kellega avalikkust hirmutada, ammugi siis mõnd verist vasakantagonisti, kellele reageerida. Pole näha ka organiseerunud liikumist, mis ohustaks sissetulekute ja tunnustuse võrdsuse nimel turumajandust, eraomandit või isikuvabadusi. Kuna parempöördel äge vastane puudub, võiks hellitada lootust, et see on vähemalt esialgu pehmem ja rahumeelsem, ilma kuklalaskude ja koonduslaagriteta. Lootuse tingimuseks jääb rahu püsimine – sõja korral tuleksid mõlemad meetodid küllap taas mängu.

Vaenlasekuju on pöördele sellegipoolest tarvis. Liberaalidest, vasakpoolsetest, eurobürokraatidest, globalistidest, pankuritest, poliitkorrektlastest, inimõiguslastest, “kultuurimarksistidest”, naistest ja homodest veenva vastasjõu disainimine ei pruugi õnnestuda isegi konspiroloogiliste libauudiste ja postfakti maailmas. Väärilisemaks vastasmängijaks sobib radikaalne islam. Islamiradikaalid nimetavad oma vaenlast “juutideks ja ristisõdijateks”. Läänemaailmale, mis on seoseid ristiusu ja -sõdijatega hakanud unustama, tulevad need nõnda uuesti meelde. See on islamiterrorismi seni suurim saavutus – panna Läänt religiooni ja poliitika vahekordi ümber vaatama ning määratlema end kristluse kaudu. Tegelikult ei nõuagi teokraatia ja kiriklik võim rahvahulkade uskupöördumist, need oleksid võimalikud ka ühiskonnas, kus usklikke peaaegu polegi või on väike vähemus. Kui palju oli Brežnevi ajal tõsiusklikke kommuniste?

Suures pildis taanduvad rahvusvahelise poliitika pinged küsimusele, kas Külma sõja võitnud liberaal-demokraatlik kapitalism on universaalne üldinimlik ja inimloomusele vastav ülikord, mille sees võivad endale ruumi leida mitmed teistsugused saarekesed: kristlikud, islamlikud ja paganlikud. Või on liberaal-demokraatlik kapitalism üks liiga laiaks paisunud saar, mis on unustanud oma juudi-kristlikud või kitsamalt angloameerikalikud juured. Ja kui viimane vastus peab paika, siis kuidas selle kõrvale mahuksid teised saared – niihästi sellised, mille ambitsioonid on regionaalsed (Hiina, Venemaa), kui ka sellised, mis peavad end samuti universaalseteks ja üldinimlikeks. Viimaste hulka kuulus kommunism. Nüüdisajal on selline islam. (Vt nt Ernest Gellner, vt ka Mark Lilla, “Jumala poliitika”, Vikerkaar 2007, nr 9.)

Pole üllatav, et Lääne poolt kogu maailmas kehtima pandud rahvusriikide süsteem, usu ja poliitika lahutamine ning tootmis- ja tarbimiskeskne eluviis tundub kolklusest väljunud moslemitele halb idee. Islamistide silmis on see kõigest ristisõdijate ja nende kohapealsete marionettide süsteem ning põhiline sisevaidlus käib selle üle, kas alustada kalifaadi loomist koduste läänekäsilaste kõrvaldamisega või viia sõda kohe ka ristisõdijate koju ning jõuda alles siis kalifaadini, mis juhataks sisse maailma lõpu ja viimase kohtupäeva. Kuigi suur enamus poolteisest miljardist moslemist ei tea neist doktrinäärsetest vaidlustest midagi ega hooli neist põrmugi, on poliitilise islami tõus ikkagi rahvusvaheline “riskitegur” – nii nagu rahvused kui natsionalismi pinnas olid riskitegur Nõukogude Liidule. Need on teemad, millega osaliselt haakub Vikerkaare detsembrinumber.

Oktoobri-novembri kaksiknumber heitis valgusvihu tõusvatele paremjõududele ning selle vastuvõtt paremtiival enesel oli huvitav ja õpetlik. Üks õppetund oli see, et mitte kellelegi ei meeldi, kui teda väljastpoolt vaadeldakse, analüüsitakse, lahterdatakse ja määratletakse. Defineerimise privileeg peaks justkui kuuluma asjaomastele enestele, mitte teistele. Isegi asjaomase enda enesemääratlust ei tohi teised kasutada. Enamik inimesi kujutab ju ette, et nemad ise mingid vasak- ega parempoolsed (ammugi mitte äärmuslased) ei ole, vaid esindavad loomulikku normaalset tervet mõistust ja moraalset enamust; häda on ainult selles, et suur või väike maailm on vajunud viltu ja vajab tasakaalustamist. Näiteks kipun ma ise pisut nihelema, kui Vikerkaart nimetatakse vasakpoolseks. Alati tahaks siis kosta: me ainult korrigeerime peavoolumeedia või -poliitika silmaklappe ja kallakut. Mingis puht-topoloogilises mõttes peaks vist parem- ja vasakpoolseid olema alati täpselt sama palju, kui keskpunkt on täpselt keskel – nii et alati, kui üks vasakpoolne ära sureb, nihkub kese paremale, ja vastupidi. Tegelikkuses tuleb aga mängu pikem ajalooline ja geograafiline mõõde ning seetõttu võib rääkida, et üks aastakümme on teisest parem- või vasakpoolsem või et Rootsi parempoolne kuuluks Eestis vasakule ja Eesti vasakpoolne Prantsusmaal paremale, rääkimata sellest, et telgi, millel “poolsusi” määrata, on rohkem kui üks. (Mitte kõik nendest, kes on mures parempöörde pärast, ei poolda vihakõne kriminaliseerimist, riigipiiride ärakaotamist, sooneutraalsust lasteaias, sallivust igasuguse sallimatuse vastu jne.)

Äsjase topeltnumbri vastuvõttu jälgides jäi eriti silma, kuidas eitati üldse mingisuguse uusreaktsionäärsuse või paremradikaalsuse olemasolu. Heideti ette, et Marek Tamm on üksikveidrike põhjal maalinud tondi. Üks pahandas sõnavaliku üle, kuna “uusreaktsionäärne” meenutavat koledat nõukogude aega! Teine kuulutas: “on vale suruda enda arusaamu kasvava agressiivsusega peale ning hakata rääkima uusreaktsionääridest.”

Määratlused ja nimetused on paraku tõesti tähtsad, vale nimetuse kasutamine võib mõttevahetusele kiiresti lõpu teha. Me ju teame kogu seda pahameelt, mis tekib, kui kirjutada vene keeles Tallinn ühe n-iga. (Harvemini juhtub seda, et üks pool võtab vastaspoole antud halvustava nime endale rõõmuga omaks, nagu on juhtunud sõnadega nagu gay ja queer või deplorables ja nasty woman.)

Teisalt, kuidas siis näiteks uusreaktsionääre veel nimetada, kui neid üle maailma just nõnda nimetatakse ja nende mõttekaaslased seda ka ise teevad? Kas nõukaaegsed hinnangud peaksid endiselt meie keelepruuki määrama? Kas ka sõnad nagu revisionism, pahempoolsus, imperialism, kapitalism, natsionalism, kosmopolitism, sionism, dekadents jne peaksid jääma ka 21. sajandil keelu alla, kuna need 20. sajandil kujutasid endast mõnele inimrühmale ohtu?

Mul endal on vahetevahel hoopis kahju selle üle, et sõnad nagu fašism ja rassism on kaotanud igasuguse kirjeldava rolli ja muutunud ainult sõimusõnadeks, mis teevad igasugusele mõttevahetusele kiire lõpu. Kirjeldav ja neutraalne sisu on neil küll kusagil alles, aga see on paksude hinnangukihtide alla mattunud. Vaadelgem mõlema akadeemilisi definitsioone:

– rassismarvamus, et rass on inimese tunnuste ja võimete peamine määraja ning et rassierinevused kutsuvad esile mõne konkreetse rassi loomuomase ülimuse.

– fašismrahvusluse revolutsiooniline vorm, mis taotleb poliitilist, sotsiaalset ja eetilist revolutsiooni, sulandades “rahva” dünaamiliseks rahvuskogukonnaks heroilistest väärtustest kantud uute eliitide juhtimisel usus, et allakäiguhoovust saab peatada ainult puhastav ja katartiline populistlik ja klassiülene rahvusliku taassünni liikumine. (Roger Griffin).

Kui sõnadel poleks säärast emotsionaalset ja hinnangulist laengut, siis võiksime ju ka uurida ja analüüsida nüüdisparempoolsete seoseid rassismi ja fašismiga. Kuid maailmas, milles me tegelikult elame, tuleks leida uued sõnad. Kas kuulutada välja sõnaus?

Teine üllatav näide parempoolsest poliitkorrektsusest sotsiaalmeedias oli nördimuspuhang Lev Trotski natsionaal-sotsialismi teemalise artikli avaldamise pärast (mis artikli loetavuse korraks lakke tõstis). Küsiti pahaselt: mis toimub? Õigupoolest oli meil ka Adolf Hitleri tõlkimine kaalumisel, aga pärast Timothy Snyderi äsjast käsitlust Adolfi maailmavaatest tundus, et seda mõttenurgakest on juba valgustatud.

Selle pahameele tagant paistab, justkui kusagil usutaks ikka veel, et bolševistlik maailmarevolutsioon on nüüdismaailmas tõeline oht. Seda kardavad meie paremsõbrad küll asjata (ja võib-olla ka ebasiiralt). Nüüdisaegne poliitkonflikt käib ju ikkagi paremrevolutsiooni ning laiade koalitsioonide peavoolupoliitika vahel. (Selle tagant paistab ka ettekujutus, justkui tähendaks kellegi avaldamine kohe ka seisukohtade heakskiitmist.)

Aga nad võiksid oma tulevikuigatsusi hakata üksikasjalikumalt lahti kirjutama, et me teaksime paremini uueks paremaks maailmaks valmistuda. Sellest, et naisõiguslastel, inimõigustel, vähemusõigustel, homodel jne uues paremas maailmas kohta ei ole, oleme juba aru saanud. Aga milline koht jääb seal Euroopa Liidule, suhetele Venemaa ja USA-ga, rahvusvahelistele liitudele, vabakaubandusele, maksudele, kapitalismile üldiselt, vaesusele, piirkondlikule ja muule ebavõrdsusele, venelastele, sotsiaal- ja tervishoiukindlustusele, keskkonnakaitsele, kliimale, usule, haridusele, kultuurile ja ka Vikerkaarele – selle kohta tahaks küll uuel aastal lugeda üksikasjalikumaid nägemusi ja tegevuskavasid.

vikerkaar.ee

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerkaar.ee



Flow festival 2017Flow festival 2017
Arvustus. Flow festival ei tee ühestki küljest allahindlust

Kontsert
Flow festival
Helsingi
11. kuni 13. august

Virtuaalreaalsus võiks asendada kõiki nutitelefoni funktsioone.Virtuaalreaalsus võiks asendada kõiki nutitelefoni funktsioone.
Suve lõpuni saab kandideerida kultuurikiirendi kavva

Pimedate Ööde filmifestivali ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toetusel hakkab Tallinnas tegutsema uus loometööstuse ja idufirmade kiirendi Storytek, mille eesmärk on ulatada abikäsi neile, kes soovivad ühendada loovideed moodsa digitaalse tehnoloogia ja uute platvormidega.

Skaneeritud inimaju.Skaneeritud inimaju.
Arvustus. Inimene kui masin?

Uus raamat

Julien Offray de la Mettrie

„Inimene kui masin“

Tõlkinud Katre Talviste

Avatud Eesti Raamat

Ilmamaa

FILM
"Wind River"
Kaarel Kuurmaa: Lumi ja vaikus

Mängufilm "Wind River" (USA 2017, 111 min). Režissöör ja stsenarist Taylor Sheridan, operaator Ben Richardson, heliloojad Nick Cave ja Warren Ellis. Mängivad Jeremy Renner, Elizabeth Olsen, Jon Bernthal, Kelsey Chow, Martin Sensmeier jt.

TEATER
Suvelavastus "Lembitu"
Galerii ja video: Suve mastaapseim vabaõhuetendus hargneb Lõhavere linnamäel

Loominguline ühendus TEMUFI hakkab Viljandimaal Lõhavere linnamäel mängima Urmas Lennuki suvelavastust"Lembitu - kuningas ilma kuningriigita".

Uuendatud: 16:57 
KIRJANDUS
Aasta kirjanik Mihkel Mutt.
Aasta kirjaniku tiitli pälvis Mihkel Mutt

Alatskivil Liivi muuseumis toimunud nüüdiskirjandusfestivalil Eesti kirjanik 2017 pälvis aasta kirjaniku tiitli Mihkel Mutt oma romaaniga "Eesti ümberlõikaja".

KUNST
20 kaasaegset kunstnikku teevad Eesti 100. sünnipäevaks ühiskingituse
Galerii: 20 kaasaegset kunstnikku teevad EV100 puhul ühiskingituse

20 kaasaegset Eesti kunstnikku esitlesid Kumu kunstimuuseumis Kadriorus suurprojekti, mille käigus valmib 20 vabadusest inspireeritud teost.

Arhitektuur
VJ SuaveVJ Suave
Tartus tutvustatakse atraktiivsel moel varju jäävaid linnaosi

Tartus toimub juba viiendat korda linnafestival UIT, mille eesmärk on suunata inimesi märkama neid linnaosi, mis muidu varju jäävad ning pakkuda võimalust vaadelda linna teisest perspektiivist, kasutades selleks heli-, valgus- ja videoinstallatsioone.

Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Ruja filmi esilinastus. Kino Artis.
Galerii: Esilinastus dokumentaalfilm Rujast

Täna esitleti Artises dokumentaalfilmi "Ruja – Keelatud!".

Arvamus
Uuringute teostamine Hermann Ride kappaltarilUuringute teostamine Hermann Ride kappaltaril
Keelesäuts. Teostada või mitte?

Võib juhtuda, et mööda suvise pealinna tänavat kõndides komistame otsa sildile, millele on kirjutatud: „Ettevaatust! Teostatakse parandustöid!“ Sama tõenäoline on lugeda ajalehest ametniku kinnitust, et „praamidega teostatakse Saaremaale reisijate vedamist“.

Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.
ERR.ee video. Paides nihestati ruumi

Paide Arvamusfestivali ajal võis näha põnevat ajutist näitust, millest jäädvustasime video. "Ruuminihe" on näitus, mis lõi eeskuju mahajäetud kohtade ellu äratamiseks ja püüdis elustada Paide tühje ruume ja linnapilti. Näitus hõlmas nelja Tallinna tänaval asuvat hoonet.

Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.Vaade Emajõeäärsele Tartu kesklinnale. Tulevane tselluloositehas jääks aga linnast välja.
Irja Alakivi: Kas Tartu vaatab tulevikku?

Nüüdisaegset linna ei kavandata parke hävitades, vaid parke ja rohealasid funktsionaalsemaks ja kasutajasõbralikumaks kujundades ning uusi rajades.

Kehalise kasvatuse tund.Kehalise kasvatuse tund.
Kai Valtna. Kas keha ja vaim on siiski eraldi?

Suvisel Arvamusfestivalil leiab aset Sõltumatu tantsu lava korraldatav arutelu "Miks kirikus ei tantsita", mis keerleb religiooni ja kunsti ning nende kokkupuutepunktide ja erinevuste ümber. Arutelu on seotud ka ühe harukordse aktsiooniga - nimelt etendub Arvamusfestivali ajal Paide kirikus Kadri Sireli tantsulavastus. Koostöös Sõltumatu Tantsu Lavaga avaldab ERR kultuuriportaal arvamusartiklite sarja.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.