Doris Kareva: südameharidusest ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Hanna Samoson/ ERR

Eesti Kultuuri Kojas, Eesti Rahva Muuseumis tahaks tänast päeva alustada Otepää kihelkonnas üles kirjutatud tervitusega: jalad kergeks, silmad selgeks, näpud virgeks, tarka meelt pähe, hääd sõnad suhu!

Haridus ja kultuur on omavahel põimitud nagu saav, rajav ja olev. Inimene õpib iseendaks, jõuab endani, elab endana — ja seda lakkamatult, ühekorraga, ainsagi katkestuseta. Nõnda punutud kiigenöör kannab kogu elu ja olemist, märkamatut sisse- ja väljahingust nii ärkvelolekus kui ka unes.

Üha enam teadmisi ja oskusi on võimalik omandada kaude, omapäi. Miks peaks midagi pähe õppima, kui võib vaadata internetist? Iseenesest ju täiesti mõistlik küsimus. Aga tuupimine ja une pealt teadmine, knowing by heart on kaks ise asja. Ja Õpetaja osa on siin ja praegu sama suur kui kõikides aegades ja kultuurides.

Õpetaja osa ei ole tingimata olla otsustaja. Keegi ei saa teada lõpuni, mis teisele hea on. Õpetaja võiks olla osutaja sellele, mis tema meelest hea on; teeotsale juhataja. Kui palju helinaid rinna sees vaibunuks ilma õpetaja Lauri viiulita! Aga paraku on õpetaja või vanem ise samamoodi pidevas saamises, rajamises ja olemises, silmitsi ajahädaga, sageli saatjaks hamletlikud „tuhat häiret, mis meie liha pärib looduselt”. Nii juhtubki, et kui laps lakkamatult pärib: kuidas see käib?, saab ta mõnel hetkel väsinud vastuse: lähene loovalt. See pole halb vastus. Aga olen lasteaiakasvatajatelt kuulnud, et mitte kõik lapsed ei oska mängida — seegi vajab õppimist. Ja üksipäi loovat lähenemist otsides avastab mõni laps üksnes heli, mis tekib, kui vilespilli vastu radiaatorit taguda.

Indiaani jutuvestja Dovie Thomason on meenutanud oma vanaema, mõjuvõi-mast isiksust, kes kunagi lapsi ei käskinud ega keelanud. Kui keegi neist aga eksis, jutustas ta süüdlasele mõistuloo. Ja et tulipäine Dovie tihtipeale pahandustesse sattus, kuulis tema lugusid ehk rohkem kui ükski teine hõimu lastest. Või siis tundis elutark vanaema temas ära selle hinge, kelle hoolde usaldada edasikandmiseks hõimu suuline pärand.

Küllap on palju lapsi, kes käskudele ja keeldudele reageerivad teatava trotsiga, sellistele sõnadele nagu kultuur, haridus, moraal ja eetika mõningase tüdimusega, kes aga samas on varmad üles noppima ja meelde jätma muinas- ja mõistujuttudes sisalduvat elutarkust. See on tõeline varasalv ja sisaldab ühtlasi väga praktilisi elujuhiseid.

Mõne aasta eest kutsuti mind kõnelema ühe gümnaasiumi lõpuklassidele voo-rusest. Mõte tundus esiotsa väga üllatav, et mitte öelda võõrastav. Samas sain aru, et omamoodi on tegu proovikiviga, mis paneb proovile ühekorraga nii mu vastutulelikkuse kui ka vapruse.

Igal juhul üllatas mind, et vooruse mõiste pidavat tänapäeval olema sama hästi kui tundmatu. Üksnes paaril õpilasel oli tekkinud seos niisuguste väljenditega nagu „voorusevöö” või „vooruse verstapost”. Igatahes pidi see mõiste kõlama noorte kõrvadele iganenult, tähendusest tühjaks jooksnuna. Nii soovisidki õpetajad, et sel teemal tuleks kõnelema keegi väljastpoolt kooli.

Alustuseks palusin nimetada, mis on maailmas parimad asjad. Mis on see, mida nad oma ellu sooviksid? Kui need mõisted või märksõnad olid tahvlile kirjutatud, palusin tõmmata lehekülje keskele kriipsu, ühele poole kirjutada VOORUS ja teisele HÜVE. Ja siis kõik need ühiselt tunnustatud väärtused enda jaoks kahte tulpa jagada.

Korraga läks lahti väga huvitav mõttevahetus. Mõne mõistega oli lihtne — ausus läks kärmelt vooruste ja rikkus hüvede poolele —, mõne teisega jälle märksa keerulisem. Armastus? Võime armastada oleks pigem voorus, vastuarmastuse leidmine taas hüve. Tervis? Head geenid ja tugev tervis võiks olla hüve, tervisliku eluviisi kujundamine või puudega elama õppimine pigem voorus. Kuulsus? Populaarsus tundub hüvena, lihvitud meistrioskus aga liigitub vooruste hulka. Et voorused ja hüved on seotud ja et vooruste arendamine toob vähemasti pikas perspektiivis kaasa ka hüvesid, näis noortele inimestele üsna loomulik ja loogiline. Mind rõõmustas just nende kaasamõtlemise õhin, mida ei kammitsenud manitsus „Ole vooruslik!”.

Olen ikka tahtnud uskuda, et on olemas universaalsed väärtused, et inimese hinges on kaasasündinud võime hea ja kurja vahel vahet teha. Aga ei hea ega kuri, õige ega vale esine siin maailmas iseendana, oma nime all; vormid vahelduvad eri kultuurides ja aegades. Mõnigi kord ei taha need seguneda, nii nagu õli ja vesi — või eestiaegsed väärtused nõukogude suhtumisega. Ent alati pole see nii.

Sel suvel Stratford-upon-Avonis Shakespeare’i sünnikodu külastades tõin mä-lestuseks kaasa tuttavliku tsitaadi: „Eelkõige ole enda vastu aus. / Sest järgneb sellele, nii nagu ööle päev, / et olla teiste vastu võlts ei või.” Ja korraga, kõigest mõni päev tagasi tabas mind ootamatu äratundmine — need on ju Poloniuse sõnad! Sellesama vana rebase, kes varsti pärast seda, kui ta on poja kuldaväärt õpetussõnade saatel teele saatnud, jagab Reynaldole samaväärseid juhiseid, kuidas Laertese järgi välismaal nuhkida. Kumb mõjutab sel juhul rohkem, kas õpetaja sõna või tema isik?
„Hamleti” sõlmitushetkeks, mil prints peatub ja märkmiku välja otsib, on äkk-mõistmine: „Tarvis kirja panna, / et naeratada võib, võib naeratada — ja olla lurjus.” See on noorele printsile täiesti uus ja šokeeriv kogemus. Ja vaistlikult taipab Hamlet selle kirja panna, et vältida mälu hilisemaid pette­manöövreid.

Kokkupuude alatusega on algtrauma, millega ühel või teisel viisil puutub kokku enamik inimesi, sageli varasemas eas kui Hamlet. Kuidas edasi toimida, sõltub mõneti ettevalmistusest; igal juhul on see põhimõtteline ja määrav murdepunkt isiksuse arengus ning saatuse kujunemisel. Mis järeldused inimene teeb, millised valikud langetab? Millise strateegia leiutab, et selle teadmisega edasi elada?

Üks lihtsamaid on leppimine; cosi fan tutte, nii käibki. Aeg oli selline! Aga mä-letan oma isa ilmet, kui kunagi eneseõigustuseks pomisesin, et kõik teised ju ka… „See pole mingi jutt!” vihastas ta tõsiselt. „Mida teised tegid või teevad, on nende asi. Sina oled sina. Ja vastutad üksi oma valikute eest.” Tõsi, süüd ei saa lahjendada süüdlaste vahel ära jagades — see nimelt ei jagune.
Vaimsed reeglid on olemas, nad kehtivad nagu loodusseadused. Aga kõigile ei sobi nendeni jõudmine käsu ja keelu korras. Ma ei mäleta kahjuks, kellele kuulub mõte: „Ärge kasvatage lapsi, või teete neist endasugused. Kasvatada tuleb iseen-nast.” Aga see tuletab end ikka ja jälle meelde, torkides nagu koorega kastanimuna taskus. Nii olen hakanud jõudumööda eesti keelde ümber panema siit-sealt silma jäänud ajatuid ja anonüümseid tekste, mis minu meelest väärivad korduvat lugemist. Siin on neist mõned — maast leitud, tuulde tõlgitud.

*
Olgu kõik olendid õnnelikud
ja ühenduses õnne allikaga.
Olgu kõik olendid vabad kannatusest
ja selle põhjustest.
Olgu kõik olendid rõõmsad ja muretud,
ühenduses rõõmu allikaga.
Leidku ma endas meelerahu,
et võiksin tervitada
rõõmu ja valu ühtmoodi, mõistes olemise olemust.
Olgu ma ikka ja alati armastav,
varmas vaatlema maailma
südame lahkel pilgul.
Ärgu ma sulgugu
ega langegu
ärrituse ja viha küüsi.
Olgu ma alati helde
ja kaastundeküllane,
avali nende poole,
kellel on raske.
Ärgu ma pöördugu ära
hirmust või mugavusest.
Leidku ma alati rõõmu teiste rõõmust,
siirast ja avalat.
Ärgu ma takerdugu madala
kadeduse ihnsasse hõlma.
Olgu mul vaprust mõista
rõõmu, valu ja õnnelikkuse juuri,
ja õppida võtma kõike
sooja selge rahuga.
Ärgu ma tõmbugu tagasi
ükskõiksena teiste vastu.
Olgu mul julgust
emmata elu kogu ta täiuses,
et jõuda mõistmiseni,
mis vabastab.
*
Oma helduses varmas aitama, rutta kui jõgi.
Oma kaastundlik arm kiirga kõige üle kui päike.
Teiste vigu varjates ole vaikne kui öö.
Oma vihasse, raevu suhtu nii nagu surnu.
Oma alandlikkuses ole malbe kui maa.
Võta vastu kõik ja kanna seda kui meri.
Paista see, kes sa oled — või ole, kellena näid.
*
Sina, kes sa oled kõigi vägede läte,
kelle kiirgus valgustab kogu maailma,
valgusta ka minu südant,
nii et temagi teha võiks sinu tööd.

Artikkel detsembri Loomingust.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Vanainimene Moskva metroos kerjamas

Peeter Helme raamatusoovitus. Dmitri Gluhhovski, "Metro 2035"

Räägin üle pika aja ühest ulmeromaanist. Viimati sai seda siin tehtud mais, mil tutvustasin Kaido Tiigisoone mahukat raamatut „Kus pingviinid ei laula“. Tänase teosega on Tiigisoone romaanil vaid nii palju pistmist, et ka Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ on erakordselt mahukas köide, pea 500 lehekülje paksune, ning ka selle raamatu tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, täpsemalt aastas 2035, nagu juba pealkiri aimata laseb.

TEATER
KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: