Arvustus. Loodusfilm, mis kõnetab igal võimalikul moel ({{commentsTotal}})

"Habras maailm" Autor/allikas: Kaader filmist

Uus Eesti film
"Habras maailm"
Režissöör: Ants Tammik
Helilooja: Aivar Surva
10/10

"Ma ei saanudki aru, kas see oli nüüd deep või lihtsalt mingi naljafilm," küsis üks kinosaalist lahkunud mees oma kaaslastelt. Ei kujuta ette, milliste ootustega see inimene kinno astus, kuid midagi oli kahtlemata valesti, sest loodusfilmide mõistes tabas "Habras maailm" kümnesse nii visuaalsuse, sisukuse, tiheduse kui ka täpsuse poolest. Üleliigset vahtu ei ole ja Ants Tammiku 38 minutit kestev hullus on täpselt selline, nagu olema peab.

Loodusfilm kui selline on filmikunsti mõistes tegelikult pisut vaeslapse seisus. Kui ühest küljest on loodusdokumentaal meeletult töömahukas (pikad võtteperioodid põlvili mudas, ennasthalastav montaaž, keerukas järeltöötlus helidele), siis teisalt jääb tihti just loojutustuse seisukohalt vajaka. Mängima hakkab visuaalne mastaapsus ja pildiilu, mitte tugev sotsiaalne, ökoloogiline, bioloogiline sõnum.

Loomulikult, see ei pea alati nii olema, loodusfilmi üheks väärtuseks ongi urbanistlikus džunglis eksinud inimestele näidata pisut loodust, pakkuda võimalust lähedalt (nina vastu ekraani) vaadata puid, põõsaid, loomi, linde. Juba niivõrd lihtne eesmärk on oluline, kuid Ants Tammiku "Habras maailm" jõudis veel palju kaugemale. Noor filmitegija võttis aluseks meeldejäävad ja hingestatud visuaalid ning ehitas nende peale loo, mis lihtsate vastandite keeles puges kiirelt hinge.

Üürikese pooltunni jooksul tundsin ma end samamoodi, nagu aastaid tagasi "Barakad" või vaid mõni aeg tagasi "Koyaanisqatsit" vaadates. Dokumentaalfilmide klassikasse kuuluvad teosed, mis hulljulgelt segasid omavahel looduskaadrid, terava sotsiaalkriitika, näriva muusika ning vormisid selle üheks tervikuks, kus iga sekund on dramaturgiliselt läbimõeldud ja ükski kaader ei ole tühine. Elu enda kõiksuses, kus kunstiliste võtetega on kõrg- ja madalpunkte veelgi rõhutatud. Kõike seda muidugi ilma sõnadeta.

Ants Tammiku "Habras maailm" kasutas samu võtteid. Filmi keskmes olid soomaastikud, mida Tammik kujutas müstiliste, arusaamatute, isegi unenäolistena. Tema kaadrid soost olid kaunid - paadisõit uduvaiba alla mattunud soosaarekeste vahel või tõusva päikese kiired läbistamas hommikust paksu udu on vaid mõningad näited sellest, mida filmitegija aastaid jahtimas käis. See ilu ei ole aga pinnapealne, Tammiku jaoks ei ole selles maagias üllatust, teda ei kalluta emotsioonid. Me näeme terviklikku ökosüsteemi, mis ei kiirusta kuhugi, vaid võtab rahulikult aega, et mõelda, vaadata, isegi pikutada - langenud puud kallistav karu on kindlasti üks filmi tipphetkedest.

Sellele vastandiks asetab Tammik turbakaevandused. Tolmused ja geomeetrilise täpsusega paigutatud tööstused, kus inimesed hapude nägudega päevast päeva rügavad. See on tehiskeskkond, kus aeg on seisma jäänud, tunnid-päevad-aastad ei oma tähtsust. See ajatus, isegi distantseeritus kogu muust maailmast ühendab neid näiliselt täiesti erinevaid keskkondi. Kaks vastandit, mis on sama maailma erinevad poolused. Must ja valge. Õige ja vale.

Tegelikult aga ei võta "Habras maailm" mingeid hinnanguid. Vaataja saab mõelda, tõdeda fakti ja leppida sellega, et need mõlemad küljed eksisteerivad paratamatult, sinna pole midagi teha. Üks oma külluslikus rahus, teine peatamatu tempoga.

Enda lihtsuses küllalt tugeva loo ning mõjusa visuaali seob kokku Aivar Surva muusika, mis on heas mõttes justkui iseenda paroodia. Turbakaevanduses peksab pioneeritrumm ja kõlab lustlik marss, mis toob muige suule ja näitab filmitegijate mängulusti - üleminek rabasse ei ole aga ootamatu, see kulgeb orgaaniliselt, marsirütmid jäävad vaiksemaks ja võtavad suuna Eesti rahvamuusika poole. Muusika ei ole sealjuures kordagi taustafoon, vaid seisab pidevalt esiplaanil, sellel on loo seisukohalt oluline roll.

Eestis on häid filmitegijaid, selles ei ole mingit kahtlust, kuid Ants Tammik tõestas, mida võib saavutada, kui end ühele projektile täielikult pühendada. Eesmärgiks ei pea olema kvantiteet ja universaalsus, antud juhul toimib just mänguline spetsiifika ja täpsus. Film, mis jääb painama ja tuletab end aeg-ajalt meelde.



KalmetKalmet
Kalmet hiljutisest tülist Linnateatris: see taandus liialt persoonide peale

Näitleja Henrik Kalmeti leping Linnateatriga on lõppenud ning käesolevale hooajalegi joon alla tõmmatud. Seda, mis saab tema suurtest rollidest, ta veel ei tea, kuid tunnistas, et hiljutine lahkarvamus teatriga taandus kahetsusväärsel kombel suurtelt teemadelt persooniküsimuste peale.

Ivar PõlluIvar Põllu
Ivar Põllu: disko võib tulla ka ilma tsaaririigita

2. juunil esietendub Ugalas Paavo Matsini samanimelise romaani järgi "Gogoli disko", mille lavastas Ott Aardam ning dramatiseeris ja muusikaliselt kujundas Ivar Põllu Tartu Uuest Teatrist. Asjaosalised arutavadki nüüd selle üle, mis disko käib, kas tsaaririik on ulme ja kas Viljandi on Eesti antikvariaat.

FILM
"Armastus"
Arvustus. Kõverad naelad

„Armastus…”. Režissöör: Sandra Jõgeva. Stsenaristid: Igor Ruus ja Sandra Jõgeva. Produtsent ja operaator: Igor Ruus. Helirežissöörid: Harmo Kallaste jaMart Kessel-Otsa. Monteerija: Tambet Tasuja. Toimetajad: Kristiina Davidjants jaRiina Paldis. Video, värviline, 78 min. Tootjafirma: Laterna. 2017. Esilinastus festivalil „Doc Point” Eestis 25. I 2017.

TEATER
Karl Saksa lavastus "Seisund ja disain".
Etendujad täies lavaduses: eelmise aasta žanriülene hübriidteater Eestis

Teater. Muusika. Kino mainumbris: Marie Pullerits möödunud aasta nüüdistantsu- ja etenduskunstilavastustest.

KIRJANDUS
Tan Twan Eng
Kirjandusfestival HeadRead toob viiel päeval kokku üle saja esineja

24. mail algab kirjandusfestival HeadRead, kus viie päeva vältel toimuval 75 sündmusel esineb üle saja kodu- ja välismaise esineja. Kaugeim külaline tuleb tänavu Malaisiast.

KUNST
Merike Estna tutvustamas enda kunstnikupraktikat, istutakse Estna vaiba-installatsioonil.
Estna Merikese lendav vaip

Etüüd kunstnikust töö juures.

Arhitektuur
Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.Johannes Tralla Veneetsia biennaalil.
ERR Veneetsias: biennaal uppuvas linnas on suur paradoks iseenesest

ERR-i korrespondent Johannes Tralla käis käesoleval nädalal kaasaegse kunsti ühel aasta tähtsündmusel ehk Veneetsia biennaalil.

Andrus VaarikAndrus Vaarik
Andrus Vaarik avastas veel avamata Balti jaama turuhoonet

"OP" andis Andrus Vaarikule valida arvustamiseks mõne teatrist erineva valdkonna. Vaarik valis arhitektuuri ja edastas saates oma muljed vastvalminud Balti jaama turuhoone kohta.

MUUSIKA
Suure-Jaani muusikafestival
Suure-Jaani muusikafestival tuleb juba kahekümnendat korda

Suure-Jaani festival (16.- 23. juunil) on maalähedasemaid ja eestimeelsemaid meil korraldatavatest. Festival väikelinnas ning selle ümbruskonnas on kogu Eestis harukordne – see on ühe valla sisukas muusikapidu, mis hoiab tähelepanu all heliloojate Kappide loomingut, samuti kõlab siin alati helilooja-klassiku Mart Saare looming. Nad kõik on pärit Suure-Jaani mailt.

Arvamus
Mikk PärnitsMikk Pärnits
Mikk Pärnitsa vastus Berk Vaherile: kaitsekõne hipiplikale

Sain ka osaks suurest arutelust, kus Eestist minema tõmmanud neiu avaldas oma mõtteid Müürilehes. Sünkroonsusena veetsin just eile aega abielus ja majalaenuga maadleva naisterahvaga. Ka tema on palju rännanud ja mujal elanud (Soome, Inglismaa, Holland) ning ütles, kui sul on armastatu ja plaanid pulmi, siis ära tee seda. Ära raiska pulmadele seda raha, neile sugulastele, keda vaid kord elus näed. Võta see summa ja sõida armsamaga Eestist minema.

Urmas VadiUrmas Vadi
Urmas Vadi. Tänukõne

Kuidas läheb, Urmas Vadi? Lugege algselt värskes Vikerkaares ilmunud pihtimust ja saate hästi täpselt teada.

"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin"Kirjandusministeerium", Kristiina Ehin
Kristiina Ehin: hea luuletus on puhas jõud

Kas sina oled täna juba kohtunud? Kellega? Kohtumised võivad aset leida nii pereringis kui ka sõpradega, kohtuda saab kirjanduslike eelkäijate, emakeele või argipäevaga… Pille-Riin Larm kõneles mitmesugustest kohtumistest, aga ka emadest, sõprusest ja vaprusest Kristiina Ehiniga, kel ilmus äsja uus luulekogu "Kohtumised".

Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"Damien Hirsti näitus "Treasures from the Wreck of the Unbelievable"
Eha Komissarov: Damien Hirst tegi endast brändi

"OP" käis Veneetsia biennaalil, kuid külastas lisaks sellele ka maailma rikkaima kunstniku Damien Hirsti näitust "Treasures from the Wreck of the Unbelievable". Oma arvamuse nii sellest näitusest kui ka Hirsti fenomenist laiemalt andis Eha Komissarov.

Html Plokk
Html Plokk