Arvustus. Loodusfilm, mis kõnetab igal võimalikul moel ({{commentsTotal}})

"Habras maailm" Autor/allikas: Kaader filmist

Uus Eesti film
"Habras maailm"
Režissöör: Ants Tammik
Helilooja: Aivar Surva
10/10

"Ma ei saanudki aru, kas see oli nüüd deep või lihtsalt mingi naljafilm," küsis üks kinosaalist lahkunud mees oma kaaslastelt. Ei kujuta ette, milliste ootustega see inimene kinno astus, kuid midagi oli kahtlemata valesti, sest loodusfilmide mõistes tabas "Habras maailm" kümnesse nii visuaalsuse, sisukuse, tiheduse kui ka täpsuse poolest. Üleliigset vahtu ei ole ja Ants Tammiku 38 minutit kestev hullus on täpselt selline, nagu olema peab.

Loodusfilm kui selline on filmikunsti mõistes tegelikult pisut vaeslapse seisus. Kui ühest küljest on loodusdokumentaal meeletult töömahukas (pikad võtteperioodid põlvili mudas, ennasthalastav montaaž, keerukas järeltöötlus helidele), siis teisalt jääb tihti just loojutustuse seisukohalt vajaka. Mängima hakkab visuaalne mastaapsus ja pildiilu, mitte tugev sotsiaalne, ökoloogiline, bioloogiline sõnum.

Loomulikult, see ei pea alati nii olema, loodusfilmi üheks väärtuseks ongi urbanistlikus džunglis eksinud inimestele näidata pisut loodust, pakkuda võimalust lähedalt (nina vastu ekraani) vaadata puid, põõsaid, loomi, linde. Juba niivõrd lihtne eesmärk on oluline, kuid Ants Tammiku "Habras maailm" jõudis veel palju kaugemale. Noor filmitegija võttis aluseks meeldejäävad ja hingestatud visuaalid ning ehitas nende peale loo, mis lihtsate vastandite keeles puges kiirelt hinge.

Üürikese pooltunni jooksul tundsin ma end samamoodi, nagu aastaid tagasi "Barakad" või vaid mõni aeg tagasi "Koyaanisqatsit" vaadates. Dokumentaalfilmide klassikasse kuuluvad teosed, mis hulljulgelt segasid omavahel looduskaadrid, terava sotsiaalkriitika, näriva muusika ning vormisid selle üheks tervikuks, kus iga sekund on dramaturgiliselt läbimõeldud ja ükski kaader ei ole tühine. Elu enda kõiksuses, kus kunstiliste võtetega on kõrg- ja madalpunkte veelgi rõhutatud. Kõike seda muidugi ilma sõnadeta.

Ants Tammiku "Habras maailm" kasutas samu võtteid. Filmi keskmes olid soomaastikud, mida Tammik kujutas müstiliste, arusaamatute, isegi unenäolistena. Tema kaadrid soost olid kaunid - paadisõit uduvaiba alla mattunud soosaarekeste vahel või tõusva päikese kiired läbistamas hommikust paksu udu on vaid mõningad näited sellest, mida filmitegija aastaid jahtimas käis. See ilu ei ole aga pinnapealne, Tammiku jaoks ei ole selles maagias üllatust, teda ei kalluta emotsioonid. Me näeme terviklikku ökosüsteemi, mis ei kiirusta kuhugi, vaid võtab rahulikult aega, et mõelda, vaadata, isegi pikutada - langenud puud kallistav karu on kindlasti üks filmi tipphetkedest.

Sellele vastandiks asetab Tammik turbakaevandused. Tolmused ja geomeetrilise täpsusega paigutatud tööstused, kus inimesed hapude nägudega päevast päeva rügavad. See on tehiskeskkond, kus aeg on seisma jäänud, tunnid-päevad-aastad ei oma tähtsust. See ajatus, isegi distantseeritus kogu muust maailmast ühendab neid näiliselt täiesti erinevaid keskkondi. Kaks vastandit, mis on sama maailma erinevad poolused. Must ja valge. Õige ja vale.

Tegelikult aga ei võta "Habras maailm" mingeid hinnanguid. Vaataja saab mõelda, tõdeda fakti ja leppida sellega, et need mõlemad küljed eksisteerivad paratamatult, sinna pole midagi teha. Üks oma külluslikus rahus, teine peatamatu tempoga.

Enda lihtsuses küllalt tugeva loo ning mõjusa visuaali seob kokku Aivar Surva muusika, mis on heas mõttes justkui iseenda paroodia. Turbakaevanduses peksab pioneeritrumm ja kõlab lustlik marss, mis toob muige suule ja näitab filmitegijate mängulusti - üleminek rabasse ei ole aga ootamatu, see kulgeb orgaaniliselt, marsirütmid jäävad vaiksemaks ja võtavad suuna Eesti rahvamuusika poole. Muusika ei ole sealjuures kordagi taustafoon, vaid seisab pidevalt esiplaanil, sellel on loo seisukohalt oluline roll.

Eestis on häid filmitegijaid, selles ei ole mingit kahtlust, kuid Ants Tammik tõestas, mida võib saavutada, kui end ühele projektile täielikult pühendada. Eesmärgiks ei pea olema kvantiteet ja universaalsus, antud juhul toimib just mänguline spetsiifika ja täpsus. Film, mis jääb painama ja tuletab end aeg-ajalt meelde.



FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Edward von Lõngus Roomas

Edward von Lõngus tegi Eestis bürokraatia ajalugu

Tänavakunstnik Edward von Lõngus tegi bürokraatia ajalugu, kui valiti Eesti kultuuri välismaal esindama nii, et asjaajamises ei kasutatud tema õiget nime ja tellijad ei tea tänaseni, kes ta tegelikult on. Riik maksab kinni tema kümne pealinna turnee, kus tööd tehakse öösel ja pahatihti seina omanikega kokku leppimata.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eesti keele riigieksam.

Peeter Helme. Tehtud-mõeldud keeleteema

On nelja sorti käitumisstrateegiat – mõeldud-tehtud, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud ja tehtud-mõeldud. Eks peame kõik seda esimest, mõeldud-tehtud, targa inimese tunnuseks ja üldiseks ideaaliks. Paraku enamasti ideaaliks ta jääma kipubki.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: