Arvustus. Loodusfilm, mis kõnetab igal võimalikul moel ({{commentsTotal}})

"Habras maailm" Autor: Kaader filmist

Uus Eesti film
"Habras maailm"
Režissöör: Ants Tammik
Helilooja: Aivar Surva
10/10

"Ma ei saanudki aru, kas see oli nüüd deep või lihtsalt mingi naljafilm," küsis üks kinosaalist lahkunud mees oma kaaslastelt. Ei kujuta ette, milliste ootustega see inimene kinno astus, kuid midagi oli kahtlemata valesti, sest loodusfilmide mõistes tabas "Habras maailm" kümnesse nii visuaalsuse, sisukuse, tiheduse kui ka täpsuse poolest. Üleliigset vahtu ei ole ja Ants Tammiku 38 minutit kestev hullus on täpselt selline, nagu olema peab.

Loodusfilm kui selline on filmikunsti mõistes tegelikult pisut vaeslapse seisus. Kui ühest küljest on loodusdokumentaal meeletult töömahukas (pikad võtteperioodid põlvili mudas, ennasthalastav montaaž, keerukas järeltöötlus helidele), siis teisalt jääb tihti just loojutustuse seisukohalt vajaka. Mängima hakkab visuaalne mastaapsus ja pildiilu, mitte tugev sotsiaalne, ökoloogiline, bioloogiline sõnum.

Loomulikult, see ei pea alati nii olema, loodusfilmi üheks väärtuseks ongi urbanistlikus džunglis eksinud inimestele näidata pisut loodust, pakkuda võimalust lähedalt (nina vastu ekraani) vaadata puid, põõsaid, loomi, linde. Juba niivõrd lihtne eesmärk on oluline, kuid Ants Tammiku "Habras maailm" jõudis veel palju kaugemale. Noor filmitegija võttis aluseks meeldejäävad ja hingestatud visuaalid ning ehitas nende peale loo, mis lihtsate vastandite keeles puges kiirelt hinge.

Üürikese pooltunni jooksul tundsin ma end samamoodi, nagu aastaid tagasi "Barakad" või vaid mõni aeg tagasi "Koyaanisqatsit" vaadates. Dokumentaalfilmide klassikasse kuuluvad teosed, mis hulljulgelt segasid omavahel looduskaadrid, terava sotsiaalkriitika, näriva muusika ning vormisid selle üheks tervikuks, kus iga sekund on dramaturgiliselt läbimõeldud ja ükski kaader ei ole tühine. Elu enda kõiksuses, kus kunstiliste võtetega on kõrg- ja madalpunkte veelgi rõhutatud. Kõike seda muidugi ilma sõnadeta.

Ants Tammiku "Habras maailm" kasutas samu võtteid. Filmi keskmes olid soomaastikud, mida Tammik kujutas müstiliste, arusaamatute, isegi unenäolistena. Tema kaadrid soost olid kaunid - paadisõit uduvaiba alla mattunud soosaarekeste vahel või tõusva päikese kiired läbistamas hommikust paksu udu on vaid mõningad näited sellest, mida filmitegija aastaid jahtimas käis. See ilu ei ole aga pinnapealne, Tammiku jaoks ei ole selles maagias üllatust, teda ei kalluta emotsioonid. Me näeme terviklikku ökosüsteemi, mis ei kiirusta kuhugi, vaid võtab rahulikult aega, et mõelda, vaadata, isegi pikutada - langenud puud kallistav karu on kindlasti üks filmi tipphetkedest.

Sellele vastandiks asetab Tammik turbakaevandused. Tolmused ja geomeetrilise täpsusega paigutatud tööstused, kus inimesed hapude nägudega päevast päeva rügavad. See on tehiskeskkond, kus aeg on seisma jäänud, tunnid-päevad-aastad ei oma tähtsust. See ajatus, isegi distantseeritus kogu muust maailmast ühendab neid näiliselt täiesti erinevaid keskkondi. Kaks vastandit, mis on sama maailma erinevad poolused. Must ja valge. Õige ja vale.

Tegelikult aga ei võta "Habras maailm" mingeid hinnanguid. Vaataja saab mõelda, tõdeda fakti ja leppida sellega, et need mõlemad küljed eksisteerivad paratamatult, sinna pole midagi teha. Üks oma külluslikus rahus, teine peatamatu tempoga.

Enda lihtsuses küllalt tugeva loo ning mõjusa visuaali seob kokku Aivar Surva muusika, mis on heas mõttes justkui iseenda paroodia. Turbakaevanduses peksab pioneeritrumm ja kõlab lustlik marss, mis toob muige suule ja näitab filmitegijate mängulusti - üleminek rabasse ei ole aga ootamatu, see kulgeb orgaaniliselt, marsirütmid jäävad vaiksemaks ja võtavad suuna Eesti rahvamuusika poole. Muusika ei ole sealjuures kordagi taustafoon, vaid seisab pidevalt esiplaanil, sellel on loo seisukohalt oluline roll.

Eestis on häid filmitegijaid, selles ei ole mingit kahtlust, kuid Ants Tammik tõestas, mida võib saavutada, kui end ühele projektile täielikult pühendada. Eesmärgiks ei pea olema kvantiteet ja universaalsus, antud juhul toimib just mänguline spetsiifika ja täpsus. Film, mis jääb painama ja tuletab end aeg-ajalt meelde.



Prima Vista 2017 külaline: Hans Platzgumer

Tänavu on kirjandusfestivali Prima Vista külaliste seas austria kirjanik, muusik ja helilooja Hans Platzgumer, kelle viimase romaani "Serval" ("Am Rand", Zsolnay/Hanser, 2016) annab Piret Pääsukese tõlkes välja Tartu kirjastus Toledo. Platzgumer esineb Prima Vista raames 9. mail. Tutvustame kõnealust kirjanikku.

Kristjan Järvi: TMW-l on fantastiline valik

Täna õhtul toimub Kultuurikatlas Tallinn Music Weeki ametlik avakontsert pealkirjaga "Radio Head Rewritten". AK kultuuriuudised olid otse-eetris sündmuspiagal ja sõna sai avakontserdi juht Kristjan Järvi.

Otseülekanne kell 17: TMW jutt "Who killed genre?"

Linnafestivali Tallinn Music Week (TMW) vestlussarjas "Jutud" räägitakse sellest, mis on tänaseks saanud muusikažanridest. Kultuuriportaal teeb kell 17.00 algavast vestlusest ka otseülekande.

Marko Matvere: see seltskond otsustas surra pigem meres kui Siberis

"Kirjandusministeeriumis" soovitas näitleja ja meremees Marko Matvere raamatut "Purjetamine vabadusse", mille autoriteks Voldemar Veedam ja Carl B Wall ning mis on üks eestlaste kuulsamaid mereseiklusi.

Mari Niitra: Kangur ja Liiv, illusioonideta idealistid

Liivi muuseumi juhataja Mari Niitra analüüsis "Kirjandusministeeriumis" Mart Kanguri värsket luulekogu "Liivini lahti".

FILM
Tõnu Karjatse filmikomm. "Kao ära" toimib omamoodi peeglina

Kui Forum Cinemas saalis tuled kustuvad, ilmub ekraanile kiri "Believe your Eyes" ehk "usu oma silmi", mis on Dolby Digital Cinema reklaamlause. Jordan Peele'i debüüdis "Kao ära" ("Get Out") peab vaataja lähtuma vastupidisest – ära usu seda, mida sa näed, vaid looda oma vaistu, sest tegelikkus võib osutuda hoopis teistsuguseks.

TEATER
Teatripäeva kohtumisõhtul tutvustatakse valgustajate tööd

Täna toimub Eesti teatri- ja muusikamuuseumis teatripäeva kohtumisõhtu valgustajate ja valguskunstnikega. Avatud vestlusringis tuleb juttu teatrivalguse teemadel. 

KIRJANDUS
Mart Juur soovitab ja lasteaiakasvataja kirjutab

Mart Juur soovitas "Kirjandusministeeriumis" taas oma viimase kuu lemmikraamatuid.

KUNST
Renoveeriti Evald Okase suurteos "Rahvaste sõprus"

Eesti maalikunsti klassikasse kuuluv Evald Okase suurteos "Rahvaste sõprus" on restaureeritud. Näha saab seda aga alles tuleva aasta kevadel, kui ajaloomuuseumi alla kuuluva Maarjamäe lossi renoveerimistööd lõppevad.

Arhitektuur
Arhitektuuriprofessor räägib, kuidas hooneid loodusega ühendada

30. märtsil kell 18 esineb Kanuti Gildi SAALis EKA arhitektuuriteaduskonna kutsel avatud loengute sarja raames Newcastle’i ülikooli eksperimentaalse arhitektuuri professor Rachel Armstrong.

Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

MUUSIKA
Otseülekanne neljapäeval: TMW avaõhtu

Tallinn Music Weeki (TMW) avaõhtult Kultuurikatlast 30. märtsil jõuavad otseülekandes kultuuriportaali jälgijateni Maarja Nuudi ja Hendrik Kaljujärve, Mart Avi etteasted ning Kristjan Järvi kureeritud elektrooniline kava BellaTrixi ja Di. J. NoizePunki osalusel.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Vestlusring. Muidu kena inimene, aga kriitik

Mõnigi kriitik viskab pärast debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorar ei kaalu üles sildistamist ja pimedat viha.

Janeck Uibo: ülekaalulisus, tarbimishullus ja klikimeedia

Globaliseerumine ja võimaluste paljusus on teinud inimeste elutempo kiireks ja ühiskonna üsna närviliseks. Selle nähtuse ilminguks on ülekaalulisus, tarbimishullus ja nn klikimeedia. Seda nii maailmas kui Eestis. Mida teha?