Arvustus. Loodusfilm, mis kõnetab igal võimalikul moel ({{commentsTotal}})

"Habras maailm" Autor/allikas: Kaader filmist

Uus Eesti film
"Habras maailm"
Režissöör: Ants Tammik
Helilooja: Aivar Surva
10/10

"Ma ei saanudki aru, kas see oli nüüd deep või lihtsalt mingi naljafilm," küsis üks kinosaalist lahkunud mees oma kaaslastelt. Ei kujuta ette, milliste ootustega see inimene kinno astus, kuid midagi oli kahtlemata valesti, sest loodusfilmide mõistes tabas "Habras maailm" kümnesse nii visuaalsuse, sisukuse, tiheduse kui ka täpsuse poolest. Üleliigset vahtu ei ole ja Ants Tammiku 38 minutit kestev hullus on täpselt selline, nagu olema peab.

Loodusfilm kui selline on filmikunsti mõistes tegelikult pisut vaeslapse seisus. Kui ühest küljest on loodusdokumentaal meeletult töömahukas (pikad võtteperioodid põlvili mudas, ennasthalastav montaaž, keerukas järeltöötlus helidele), siis teisalt jääb tihti just loojutustuse seisukohalt vajaka. Mängima hakkab visuaalne mastaapsus ja pildiilu, mitte tugev sotsiaalne, ökoloogiline, bioloogiline sõnum.

Loomulikult, see ei pea alati nii olema, loodusfilmi üheks väärtuseks ongi urbanistlikus džunglis eksinud inimestele näidata pisut loodust, pakkuda võimalust lähedalt (nina vastu ekraani) vaadata puid, põõsaid, loomi, linde. Juba niivõrd lihtne eesmärk on oluline, kuid Ants Tammiku "Habras maailm" jõudis veel palju kaugemale. Noor filmitegija võttis aluseks meeldejäävad ja hingestatud visuaalid ning ehitas nende peale loo, mis lihtsate vastandite keeles puges kiirelt hinge.

Üürikese pooltunni jooksul tundsin ma end samamoodi, nagu aastaid tagasi "Barakad" või vaid mõni aeg tagasi "Koyaanisqatsit" vaadates. Dokumentaalfilmide klassikasse kuuluvad teosed, mis hulljulgelt segasid omavahel looduskaadrid, terava sotsiaalkriitika, näriva muusika ning vormisid selle üheks tervikuks, kus iga sekund on dramaturgiliselt läbimõeldud ja ükski kaader ei ole tühine. Elu enda kõiksuses, kus kunstiliste võtetega on kõrg- ja madalpunkte veelgi rõhutatud. Kõike seda muidugi ilma sõnadeta.

Ants Tammiku "Habras maailm" kasutas samu võtteid. Filmi keskmes olid soomaastikud, mida Tammik kujutas müstiliste, arusaamatute, isegi unenäolistena. Tema kaadrid soost olid kaunid - paadisõit uduvaiba alla mattunud soosaarekeste vahel või tõusva päikese kiired läbistamas hommikust paksu udu on vaid mõningad näited sellest, mida filmitegija aastaid jahtimas käis. See ilu ei ole aga pinnapealne, Tammiku jaoks ei ole selles maagias üllatust, teda ei kalluta emotsioonid. Me näeme terviklikku ökosüsteemi, mis ei kiirusta kuhugi, vaid võtab rahulikult aega, et mõelda, vaadata, isegi pikutada - langenud puud kallistav karu on kindlasti üks filmi tipphetkedest.

Sellele vastandiks asetab Tammik turbakaevandused. Tolmused ja geomeetrilise täpsusega paigutatud tööstused, kus inimesed hapude nägudega päevast päeva rügavad. See on tehiskeskkond, kus aeg on seisma jäänud, tunnid-päevad-aastad ei oma tähtsust. See ajatus, isegi distantseeritus kogu muust maailmast ühendab neid näiliselt täiesti erinevaid keskkondi. Kaks vastandit, mis on sama maailma erinevad poolused. Must ja valge. Õige ja vale.

Tegelikult aga ei võta "Habras maailm" mingeid hinnanguid. Vaataja saab mõelda, tõdeda fakti ja leppida sellega, et need mõlemad küljed eksisteerivad paratamatult, sinna pole midagi teha. Üks oma külluslikus rahus, teine peatamatu tempoga.

Enda lihtsuses küllalt tugeva loo ning mõjusa visuaali seob kokku Aivar Surva muusika, mis on heas mõttes justkui iseenda paroodia. Turbakaevanduses peksab pioneeritrumm ja kõlab lustlik marss, mis toob muige suule ja näitab filmitegijate mängulusti - üleminek rabasse ei ole aga ootamatu, see kulgeb orgaaniliselt, marsirütmid jäävad vaiksemaks ja võtavad suuna Eesti rahvamuusika poole. Muusika ei ole sealjuures kordagi taustafoon, vaid seisab pidevalt esiplaanil, sellel on loo seisukohalt oluline roll.

Eestis on häid filmitegijaid, selles ei ole mingit kahtlust, kuid Ants Tammik tõestas, mida võib saavutada, kui end ühele projektile täielikult pühendada. Eesmärgiks ei pea olema kvantiteet ja universaalsus, antud juhul toimib just mänguline spetsiifika ja täpsus. Film, mis jääb painama ja tuletab end aeg-ajalt meelde.



San HaniSan Hani
Kalana Saund toob paradiisi elektroonilist romantikat

Hiiumaal Kalana külas Paradiisirannas leiab juuli lõpus aset teine Kalana Saundi festival, mis toob kokku Eesti põnevamad elektroonikamuusikud ja DJ-d.

Politsei ajas puukaitsjad Haabersti hõberemmelga juurest äraPolitsei ajas puukaitsjad Haabersti hõberemmelga juurest ära
Kalle Kurg. Maastik

Hõberemmelgaga seotud sündmuste valguses avaldame Kalle Kure luuletuse "Maastik".

FILM
Kaamerad
ERR kuulutab välja konkursi uute portreefilmide tootmiseks

Eesti Rahvusringhääling koostöös Eesti Filmi Instituudi ja Eesti Kultuurkapitaliga kuulutab taas välja konkursi uute portreefilmide tootmiseks.

TEATER
"Mees, kes ei teinud mitte midagi”
Aare Toikka: keevitasin Heinsaare dramaatilised motiivid lavanarratiiviks

2. juulil esietendub NUKU teatris 65. hooaja viimane uuslavastus, muusikaline müsteerium "Mees, kes ei teinud mitte midagi" – maagilise realismi sugemetega lugu Mehis Heinsaare teoste ainetel. Lavastab Aare Toikka.

KIRJANDUS
Reidi tee projekti vaidlustajad on sidunud teele ette jäävate puude külge lindid
Toomas F. Aru. Kolige ära

Haabersti remmelga saaga jätkuks mõni luulerida vestemeister Toomas F. Arult.

KUNST
Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer
Arvustus. Tants siiruse ja naiivsuse vahel

SÖÖT/ZEYRINGER (Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer)
Näitus "On time" / "Õigeaegselt"
07.06.–03.07. Hobusepea galeriis

Arhitektuur
Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.Ackermanni loomingut uuritakse ka Karuse kirikus.
Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt jõudis Karusele

Mullu Tallinna toomkirikus alguse saanud Christian Ackermanni loomingut uuriv projekt on jõudnud sellesse etappi, et on alanud tööd maakirikutes. Mõne nädala eest uuriti Martna kirikut ja nüüd on tähelepanu all Karuse kantsel ja altariskulptuurid. Lisaks toodi Karusele analüüsideks ka Lihula kirikust pärinevad Ackermanni puuskulptuurid.

Vilen KünnapuVilen Künnapu
Värskel näitusel näeb Vilen Künnapu tervendavalt mõjuvaid maale

30. juunil kell 19:00 avatakse Fahle galeriis Vilen Künnapu näitus "Loov energeetika".

MUUSIKA
Elis Vesik Prantsuse Raadio orkestrin ees.
Pariisis esitatakse Elis Vesiku teost "Fluchtpunkt"

Juuni lõpuni leiab Pariisis aset multidistsiplinaarne festival Manifeste 2017. Eestist valiti Manifestele osalema Helena Tulve ja Toivo Tulevi õpilane Elis Vesik, kes on kirjutanud peamiselt kammermuusikat. 

Arvamus
Puukaitsja remmelga otsas.Puukaitsja remmelga otsas.
Jürgen Rooste. Remmelgabluus

Kirjutet Vilniuses kodu-uudiseid lugedes.

Jim Ashilevi lugemismaratonilJim Ashilevi lugemismaratonil
Jim Ashilevi: eesti keeles ei saa filosofeerida

Essee alternatiivmuusika keskel üles kasvamisest, mis avaldati esmakordselt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva esseekogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist".

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.