Jürgen Rooste: spinnmäästrid ({{commentsTotal}})

Sugu :M Autor: Pressimaterjalid

Riigikirjanik Jürgen Rooste rääkis igavast kainusest ja möödunud ilusatest aegadest.

Mundus vult decipi

1.

Me oleme suured spinnimäästrid. … Kõige suuremad. Ükskord me päästsime Eesti häbist. Pea sada tüüpi jõi end korraga puupiiritusest surnuks. Saate aru, Eesti oleks kõigiks aegadeks kaardil kui riik, kus inimesed end lihtsalt massis surnuks joovad (mis on muidugi osaliselt tõsi). Aga vaid üks kõne me ustavatele Araabia sõpradele. Ja vualaa: 9.11! Just hetkel, kui USA lehtede esiuudis oleks olnud, et väike Eesti kuskil Balkani päraperses joob end täiega surnuks.

Noh, edasi oleme olnud egoistlikumad. Kui 2013. aasta sügisel läks suuremaks jauramiseks, et kõige jubedam uus asi Eesti kultuuris on noored vihased naised, nende enterdatud luule, vabavärsiks pekstud arvamusartiklid, tuli üles otsida vaid vana semu, kohvikutes käulatud kamraad Rosimannus, ta pani oma penid Kaur Kenderi ja Rein Langu kläfima, korraldas nende kohtumise ja kogu "naisluule" ununes, sest kõik jaurasid vaid Sirbi ja ta uue riigitruu programmi üle: kuri Tarandi-kährik peksti tagasi pere juurde Tartusse ja Sirp kajastas terve nädala jagu Eesti õitsvat elu kogu ta täiuses.

Nüüd oli jälle keeruline lugu. Korraga paistis kogu Eesti meedia huvituvat Telliskivi hipsterikvartali alternatiivteatri lavastusest, lihtsalt sellepärast, et kolm alkohoolikut, kes seda tegid, läksid korra tõesti ka täispäi lavale (kas seda polnud algusest saati oodata, kas kõik ei värelenud selles lootuses veidi? Eriti need, kes noid poisse ei salli ja seda teatrit.Vidididititt – ja oi! – neid on palju! Eriti vist Postimehes). Ma pidin kogu jõu kokku võtma, helistas vanadele koolivendadele Reaalist – Rõivasele ja Ossinovskile – ja nood olid päri (reaalikate deviis on: üks kõigi, kõik ühe eest!), vahetasid lihtsalt veidi kohti. Kunagi linnavalitsuses veidi tuttavaks saand pikk loikam Ratas (kui ilus Rõivas-Ratas-Rooste, poisid, teeme kunagi valitsuse!), hää poiss, võttis ohates vastu vastiku pääministriameti. Aga jauramine päriselt ei lõppend, me pidime ühe spinni veel tegema.

Donald Trumpiga oli keerulisem, aga selle tegime ka ära. Svetal on Venemaal sugulased. Mina olen vana Elvise-fänn, mul on lõunaosariikides omad kontaktid.

Ja juba oligi lugu kolmest purjuspäi lavale sattund poeedist edetabelite kolmandal kohal, pea unustatud.

2.

Kas inimesed olid pettund ja nõudsid raha tagasi, kui Billie Holiday nii ära väsis viskist ja šampanjast, et vaid lalises oma sõnu. Või Janis Joplin? Või kas Pentti Saarikoskil olid süümekad, kui ta ärkas päev hiljem pohmas pääga ja ei mäletand, kas ta Kallio Töölisteraamatukogusse lugejatega kohtuma üldse jõudis? Bukowskil? Ju neil ikka olid süümekad, ikka oli paha.

Nõukogude ajal juhtus estraadikavades, et kogu trupp oli maani lakku täis, isegi siukseid lasteetendusi oli. Rahvakunstnikutele ikka plaksutati. Enne esinemist anti viina. Pärast ka. Ja sakusmenti. Ju nad said enamvähem hakkama ka. Või vahel ei saand, nagu mõnest Volkonski või Mihkel Raua meenutusest võib lugeda. Ma olen veel ise oma lastega käind üht jõulutükki vaatamas, kus kellakägu kapist tõesti välja kukkus … Kordagi ei tekkind mõtet, et peaks nüüd Õhtulehte helistama, et näe, kägu oli laval kännis.

Ma ei ole kuulnud, et publik nõuaks raha tagasi, et Villu Tamme on täna õhtul kaine. Meie Mehe raiderisse kuulus mingil hetke lavatagune süldilaud, on külakultuurikorraldajad mulle poetand. Ma ise põle näind, ei tea öelda.

Sass Müller alustas ükskord kirjandusõhtut – mille ma korraldin – musta laega saalis nii, et kukkus klaveritoolilt maha. Sellega see ka muidugi lõppes. Mülleri Sass oli hää mees. Vanapagan oli veel palju parem mees, soe süda sees, ikka helistas ja kõkutas, et Jürgen, tule läbi ja võta nurga päält poest üks nott ka kaasa. Misse nott oli, ma ei saand kunagi teada. Aga Siima tuli ja tõi meile lauale kiluvõileivad muna ja rohelise sibulaga, lõigutud hapukurgiviilud, vahel miskid marineeritud seened. Vaatas korra ja ütles – poisid, ärge siis viina võtma hakake, ja läks teise tuppa, pani ukse kinni. Mina pidin siis noti kotist välja otsima, see oli rituaal.

Oskar Lutsul oli hell süda, üks vanaproua meenutas, kuidas Luts kõrtsis tema juurde kükitas ja ütles nukralt, et väikse neiu koht ei ole siukses urkas. Mulle meeldib see anekdoot, teate küll, et kui politseinik purupurjus Lutsu Tartu vahel kinni peab 1930ndail kuskil ja ütleb, et oot-oot, teie olete ju üks kuulus inimene, siis Luts uriseb uhkelt vastu: „Jah, ma olen friiiiiideberttuglasss!“

Muidugi on hää, et on uued ajad, koomas muusikut laval enam ei näe. Riho Sibula pilk on selge, Tanel Padar ei hüppa läbi klaasuste, vaid õpib ülikoolis äriasjandust. Jan Uuspõld on üks soojem ja sümpaatsem inimene üldse, laulab bluusi ja kabareed, ilus. Huvitav, kas Peeter Sauter enam joob? Pole teda kaua näind, vahel tuleb meelde. Meelde tuleb ikka ainult hää.

Aga eks see ongi parem, et ühiskond liigub sinna, et me oleme ise tervemad ja paremad ja … kainemad. Eesti on tõesti üks maailma esimesi maid joomises, s.t enese surnuksjoomises. Üks aasta tuli rõõmusõnum, et olime mitu kohta langend. Tšehhid olid kõige hullemad joodikud. Järgmisel aastal olime jälle esimesed. Huvitav, kas nüüd, Läti viinaralli järel, joome lätlased maailma tippu?

Eelmine pääminister oli maratoonar, nagu üleeelminegi. Präägune oli kunagi tippkorvpallur, tõeline tulevikulootus. Puutin on džuudos kõva käpp. Kui Meri ja Jeltsin klattisid vene vägede väljaviimise kahekesi kõva viinaklaasi taga, kuidas praegused kohtumised välja näeks? Käesurumine? Väiksed vabavisked ja raund maadlust ja siis põsemusid? Aga mitte liiga pedekalt, eks.

3.

Kaine, igav, turvaline, hää ühiskond. Nagu Astrid Lindgreni maailm, kus kõige hirmsamad on Fille ja Rulle ja kuskil taamal hiiliv onu Einar. Kõik on hästi. Karlsson ja Kalle võidavad niikuinii.

Või siis selline kahepalgeline natsikontrollimaailm, me tilluke oma düstoopia. Väliselt loeme kõigile moraali, ehitame paremat-puhtamat-valgemat (hetero)maailma. Ja sisimas keeb säärane porno, räpp ja salaviha, et NO99 ei oskaks sellest MIT-TE-KU-NA-GI tükki teha, isegi kui Ojasool kõiki naisi nähes silme eest mustaks lööks. Või Kunnusel või Kenderil või kogu Eesti kultuuril! Ma tulen ise varsti ja lasen oma naisel teile kõigile ühe kõva tohlaka anda!

Laeval mängis just bänd, kui Soomes käisime koos, ja ainus, mis neid naaaatuke päästnuks, veidigi hinge sisse puhunuks, olnuks kõva kärakas. Aga me kõik saame aru, et neil on sääl lepingud, et kui ühegi õlle võtad, on läbi … Läbi on muidugi hää kõrtsimusa ajad laevadel, see lohutu sült sääl ei kõlba helpida isegi jokkis vanapaaridele, kelle taldades veel tangotuld.

Šoštakovitš kirjutas mälestustes ilusasti, et joomine on pea kohustuslik, kui kultuur on riigimonopol (mis ta meil ju ikka on), eriti mõnus on juua ennelõunati, kui päev pole veel päriselt alanud. Kas riigikirjanikul peaks ka oma norm olema, lisaks palgale nt lahtine arve riigikogu puhvetis? Mõnikord on nii raske lavale jõuda. Lavale on alati raske jõuda. 99% teatrit on maruigav. Kolme täis pääosalist ei näe pea kunagi. Häbi teile, häbi, kes te küsisite piletiraha tagasi! Sest kaine pääga mängitakse teile kümnetes kordades kehvemat kraami, kus pole enam tunnetki sees, kus pole teatrit ollagi! Ja te, raisad, plaksutate, vahel tõusete isegi püsti, sest nii on tavaks, nõnda ju passib! Sest see on enamvähem kvaliteetne toode, teatrisarnane produkt.

Aga muidugi, meil on nii mõnus, nii hää olla kaine ja sirge ja ilus (või täis ja jaurata nagu loom). Vaadata tuimade eestlase silmadega järjekordset kultuurset draamat ja õndsalt õhata: vähemasti olid näitlejad kained! Vähemasti seekord … Ilus, see ongi kultuur. Turvaline ja tubli.

Soovin kõigile, südamest, kainet aastavahetust!

Toimetaja: Kaspar Viilup



Keelesäuts. Kas 101 sõjasaadikut?

Kui küsida otse, kes on parlamentäär, siis usun, et kõik teavad, et see on ühe sõdiva poole volitatud läbirääkija teise sõdiva poolega ehk parlamentäär on sõjasaadik, vastasega läbi rääkima saadetud isik.

Andres Levald. Linnamets pole vaid loodusand

Tallinna linna metsade omandisuhted ei soodusta nende sihipärast arendamist linlaste elukeskkonna parandamise nimel.

Vestlusring. Muidu kena inimene, aga kriitik

Mõnigi kriitik viskab pärast debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorar ei kaalu üles sildistamist ja pimedat viha.

Kadri Lepp: Viljandis läks aega, et kohaneda väikelinna naljakate asjadega

Juba esmaspäeval toimub äsja taasavatud Ugala teatrimajas suur teatriauhindade gala. Nominatsiooni eriti magusas kategoorias - parim naispeaosatäitja -, sai Ugala näitleja Kadri Lepp Anna rolli eest suvelavastuses "Kõrboja perenaine", mida mängitakse ka tänavu suvel.

Ivi Eenmaa: eelistan head raamatut käes hoida

"Prillitoos" käis külas raamatukogundusspetsialistil Ivi Eenmaal, kes rääkis muuhulgas, mida ta arvab sõnast "paberkandja".

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mudlum. Qiaotou nööp

Mida saab inimene, kes on kõikidest maailma asjadest juba kirjutanud, veel lisaks öelda? On ju nii, et kui igasuguseid asju on juba lehekülgede viisi kirjeldatud ja nimepidi üles loetud, sukatrippidest sulgpallideni, peale selle veel kõvasti pead murtud nende filosoofilise tähenduse üle, et misasi üks asi ülepea on ja muud sellist loba, siis nagu ei jäägi peaaegu mitte midagi enam järele?

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
"MI" otsib muusikat autovaruosadest ja elektroonikast

Veebruari lõpul andis ERSO kontserdi "Alternatiivne energia", kus põimiti orkestrimuusikaga kokku elektroonika ja live-videolahendused. Märtsis esitles alternatiivseid musitseerimisviise Tallinnas saksa DJ Henrik Schwartz. Noppeid nendest nägi neljapäevases muusikasaates "MI", toimetaja Hele-Maria Taimla kirjutas kohtumisest Schwartziga ka artikli.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.