Arvustus. Sheep Got Waxed näitab eestlastele, kuidas jazzis edasi minna ({{commentsTotal}})

Sheep Got Waxed
Sheep Got Waxed Autor/allikas: Ona Kotryna Dikavičiūtė/ Facebooki esinduspilt

Uus plaat
Sheep Got Waxed
"Pushy" (Tilto namai)
8/10

Nägin seda Leedu bändi lokaali Kivi Paber Käärid sünnipäeval väiksele lavale kokku pressitult suhteliselt nõutu publiku ees. Pingutamata jazz-tunnetus ja rock ja fusion ja näpuotsaga modernset, aga poleerimata hüperelektroonikat ning kepslevat funki. Kõike katmas õrn digitaaludu, millele on elavas esituses tunnuslik saundide taandamine nutiseadme-efektidesse. Suur osa atmosfäärist, mis kuu aega tagasi Telliskivi simmaniga õiget kontakti ei saavutanudki, oli pressitud iPadi-formaadis kõlamuundurisse. Vägisi oleks tahtnud nad vedada suuremale lavale, kus laed kõrgemad ja taldrikud tervet tuba täis ei peksaks. Triol jäi üle vaid õlgu kehitavale publikule vastu tulla ning rohkem funki ja kehalisse efekti panustada. Seda saatsid sütitavad hõiked vagura auditooriumi aadressil. Tundus, et nad pidid muunduma kellekski, kes nad pole ega olla tahakski, sest sea kõrist pärleid alla suruda pole mõtet.

Nüüd kuulan albumit "Pushy", lood sööstavad minu poole vist samas järjekorras, aga lisandunud on avar ruumitunnetus ja dünaamika. Esimesed kaks kolmest põhiinstrumendist – kitarr, trummid ja saksofon – püsivad enamjaolt suhteliselt harjumuspärasel teel, saksofon vastutab aga suurema osa abstraktsuse eest. Me peame rääkima saundipildist ja sünergiast. Hetkeenergiat jäädvustavast improvisatsioonist. Sinna on kolmik soovinud sisestada oma keskse impulsi. Meil on vähem mõtet vaagida kompositsiooni üle, kuigi kitarri ja saksofoni liikuvus ikkagi teatavaid reeglipäraseid harmooniaid otsivad. Need märgivad popmuusikaga harjunud kuulajale vahefinišeid hoidmaks teda konksu otsas, et jõuda kestvale meeleolufoonile, kus instrumentide helidiferents enam nii väga ei maksagi. Ideeline vahekord üksiku ja üldise vahel on parajalt doseeritud... aga siiski, me peame rääkima saundist.

Ühest küljest võib tervikut vaadelda kui aritmeetilist math-rock´i à la vana Battles, teisest küljest tahaks kogu krempel saavutada mitmekülgsemat kõlaminekut nagu viimane The Comet Is Coming, kus rohkem pehmet bassipaindlikkust ja pidu, aga vähem korrapära. Ühest küljest tahaks Sheep Got Waxed säilitada rockbändi eetost, teisalt kipuvad nad selle piiratust just eri allikate abstraheerimise, mitte tehnilise perfektsionismi kaudu lõhkuma. Tundub, et trummar kannab endas mingit metalvaibi. Kitarrist näib kui häbelik iseõppija, kes hard-rock´i näpuharjutustest juba rohkem tantsuindie mõju alla langenud ning saksimängija igatseb avangardi, laveerides hüsteeriliselt ambiendi ning etteaimamatute meloodiate vahel.

Ehk siis see jazz, mida armastatakse neile külge pookida, avaldub eelkõige nende koostoime viisis, mitte selles tekstis, mida nad eraldiseisvalt esitavad. Peab tõdema, et sellist kokkumängu nõnda eksperimentaalsel suunal Eesti bändide juures mina küll kohanud pole. Meil kiputakse "nati tõsisemas" muusikas ikka nn muusika kirjeldamatuid väärtusi loiult filosoofiliste kontseptsioonidega põlistama (soovitakse muusikat kunstlikult ülendada) või siis kooskõla instrumentide laitmatute, ent egoistlike soorituste vahele ära kaotama. Ja selleks, et need otsad kuldsele keskteele kokku viia, on vaja ületada teatud sotsiaalsed ringkaitsemüürid, milleks tahe näib puuduvat. Sheep Got Waxed esindab aga elutervet kooslust, mis ei karda feilida. Parim tõestus sellest on plaadi esimene ja arusaadavatel põhjustel kõige meeldejäävam lugu "Woolless". (Huvitaval kombel on Soundcloudis üleval vist selle loo demoversioon, mis kõlab oma tuhmuses ka omamoodi võluvalt.)

Üldmuljet rikub siiski seesama tõsiasi, et me peame rääkima saundist. Produktsioonist. Helitekstuur on liiga peenike ja kui taotlused tahaks tihtipeale mõjuda massiga, siis saund on visa kaasa tulema. Kompuutribiidid on peenikesed ja pärineks justkui FL Studiost AD 2003. Kitarr ei suuda oma kõla aga võrdväärselt ideedega organiseerida. Nii helavad helijoonisel vertikaalselt läbikasvanud arranžeeringud veits paremini kui jõulised küttekohad. Aga kuna valjuse ampluaa on piisavalt lai, siis kõnealuse plaadi siseselt suurt probleemi ei teki. Kahjutunne tärkab siis, kui paned järgmiseks peale midagi tõeliselt mahlakat.

Albumi seitsmes lugu:

Terve album vabalt striimitav SIIN.



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mikk Pärnits

Mikk Pärnits: #HeToo ehk naistevastane vägivald võitluseta ei lõpe

Naistevastane vägivald on inimestevastane vägivald ja seda saab lõpetada vaid nähtust tunnistades ning ohvritel karistust kartmata kõneleda lastes. Ja nagu Nõukogude Liidu alt vabanemisegagi, ei tule vabadus ülalt, isandate kingitusena, vaid pika võitluse, teavitustöö ja organiseerimise kaudu, kirjutab Mikk Pärnits.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: