"Maailma äärel" lavastaja Rémi Chayé: mu film on küll autorifilm, aga autoriks on kollektiiv ({{commentsTotal}})

"Maailma äärel" Autor/allikas: Kaader filmist

Prantslased on järjekindlalt tulnud välja täispikkade animafilmidega, mis on omanäolised ja tavapärasest keerulisema psühholoogia ja tegelaskujudega lood.

Animaator Rémi Chayéle on esimene lavastajatöö "Maailma äärel", pastelltoonides ja köitvas lihtsas stiilis joonistatud ajalooline seikluslugu, milliseid oleme pigem harjunud kohtama prantsuse kirjanike sulest. Oma animatsioonistiilist ja mõjutustest räägib Chayé meeleldi ja naljatades, vahepeal tõlgi käest mõnd ingliskeelset fraasi või sõna justkui kinnituseks üle küsides.

Miks valisite animafilmi "Maailma äärel" tegemiseks just omanäolise animeerimisstiili?

Sest selline on mu animatsioonitaust: joonistamine, mitte 3D- või mõni muu tehnika. Joonistamine on mu professionaalse karjääri nurgakivi. Olen tiimiliikme, mitte režissöörina varem teinud juba mitu täispikka animafilmi ja isegi teleseriaali.1

Kas animaatorina?

Ei, minu tööks on olnud ennekõike storyboard’id, stseenide joonistatud visandid. Ma võiksin töötada ka animeerijana, aga eelistan sellise mastaabiga projektide puhul seda mitte teha. Minu taust on illustreerimine ja koomiksid. Töötasin kolm aastat noore illustraatorina üksi kodus, oma toas, ja kui sattusin ühel hetkel animatsioonistuudiosse, olin muidugi täiesti lummatud.

Kas sealt saitegi stiili tarvis inspiratsiooni?

Ei, selle aluseks on ennekõike aastatega välja kujunenud suhtumine, et mida lihtsam, seda parem. Ütleme nii, et see oli risk: lihtsustasin nii palju kui võimalik, üldisemalt kujutatud detailid, pole volte ega kortse materjalides ja nii edasi. Ja karakterite näod näevad välja nii, justkui oleksid mingist materjalist välja raiutud. Seega oli ka animaatoritel seda filmi palju lihtsam teha. Nad said selle asemel keskenduda hoopis stseeni emotsioonile või karakterite tegevuse mõttele.

Selles kunstilises valikus oli mõningaid üpris keeruline veenda, sest see võib tunduda alguses pisut … kesine või isegi vaene, võrreldes näiteks "Lumekuninganna"2 või millegi sellisega, kus on näha iga nahapoor. Valiku tingis ka mõte, et kui vaatajale ei anta kätte kõike, siis tuleb tal astuda üks samm minu kui autori ja mu filmi suunas: ta peab ise täitma tühjad alad oma kujutlusvõime abil. See tõmbab vaataja filmi sisse ja välistab ehk laisa ja passiivse filmivaatamise.

Teie oskuste taga on käsitsi joonistatud illustratsioonide traditsioon. Kas te ei karda, et see kunstivorm on animatsioonis välja suremas?

Väljasuremise pärast ma ei muretse, sest see on vägagi elus näiteks lühifilmide maailmas. On väga palju erinevaid stiile. Mind paneb muretsema hoopis üks teine asi, nimelt ühtlustumine, standardiseerumine. Kui vaadata Disneyt või Pixarit või ka prantsuse filmi "Muun, kuu valvur",3 siis on tegu justkui ühe animakoolkonnaga, mis peab ilmselt vastama laste ootustele. Kui teha midagi teistsugust, nagu näiteks "Fantoompoiss" või "Aprill ja erakordne maailm",4 siis ei oska inimesed seda oodata. Igasugust erinevust on raskem promoda ja masinavärk eelistab toota ühesugust.

Aga on ju kurb, et Disneys pole enam seda joonistamise traditsiooni.

Loomulikult, aga eks me näe. Mulle on see parim viis emotsiooni tabamiseks.

"Maailma äärel" tekitab vaadates sama tunde kui mõni Jules Verne’i seiklusjutt. Kuidas see lugu teieni jõudis?

Mina seda lugu ei algatanud. Kui õppisin Valence’is La Poudrière’i animatsioonikoolis, kohtasin seal üht väga toredat valgevene tüdrukut Olga Martšenkot, kes elab nüüd Eestis ja on abielus Priit Pärnaga. Ka Pärn käis meil koolis töötuba tegemas. Ma olin seal koolis selline vanem tudeng, üle kolmekümne, ja võtsin n-ö lisakursust. Kohtusin seal Claire Paolettit, üht stsenaristidest, kes tuli selle mõttega minu juurde – üks lehekülg põhiideedega. Kõik oli seal justkui juba olemas. Mõte oli hakata töötama koos disaineriga väga varases staadiumis, et kõik kokku klapiks. Lõpus, kui filmi kallal töötasid juba kõik kolm stsenaristi, oli meil struktuuriprobleeme. Sel hetkel oli see üks kurb film, aga me tahtsime, et põhiemotsioon oleks siiski positiivne.

Te leidsite produtsendi 2008. ja filmiga alustasite alles 2012. aastal. Mis oli kõige keerulisem nii pika loomeprotsessi juures?

Kõige suurem väljakutse on filmi pikkus: kuidas hoida energiat üleval kogu filmi vältel? Ennast sundides ja töötades lood muudkui kogu aeg visuaalseid kujundeid ja kaadreid, aga ikka tundub, et midagi pole tehtud. Ma ärkan väga vara, kell viis hommikul, töötan viiest üheksani ja lähen alles siis stuudiosse, et jätkata. Nii ma end takka sundisingi. Ühel hetkel ütled aga endale, et see kõik on mõttetu. Kümne aasta vältel, mil ma seda filmi tegin, nägin paljusid projekte, mille tegemine peatati, kusjuures juba üsna arvestatavas produktsioonifaasis. Ma olin oma projektiga nagu mingi zombi, kes oli viimasena alles jäänud. Aeg-ajalt nägin Cartooni animatsiooniturul või Annecys mõnd oma tuttavat, kes jälle teatas, et ta film on vahepeal ära surnud.

See meenutab ju pisut ka nende polaaruurijate saatust selles filmis.

Jah, vist küll. (Naerab.)

Olete te alati unistanud omaenda filmi lavastamisest?

Mind on alati lummanud täispikad jaapani animafilmid. "Patlabor",5 Hayao Miyazaki tööd jne. Tahtsin teha umbes sellisest vaimust kantud filmi. Kõik mu sõbrad La Poudrière’is tahtsid teha lühifilme, aga mind huvitasid rohkem täispikad. Mul oli võimalus töötada "Kellsi salaelu" tehes Tomm Moore’i ja Nora Twomey assistendina ja ma nägin selliste projektide mastaapsust. Kuigi Pixaris töötab ühe filmi kallal terve eraldi linnatäis, kaks-kolm tuhat inimest, ja filmide lõputiitrid muudkui kestavad ja kestavad, oli meie produktsioon nendega võrreldes küll üsna väike, umbes 180 inimest. See on aga ikkagi peaaegu kahesajane seltskond kontrolli all hoida ja ühes rütmis tööle panna. Selle töö juures on üks hea asi, kollektiivsus. Seda tuleb animategijate kohta küll öelda, et töö esimeses faasis oled täiesti üksi, kuid kui võtteperiood lõpuks algab, tuleb teha koostööd väga paljudega. Ja ega me ei ela Põhja-Koreas, et annad käsud kätte, kes mida tegema peab. Pigem ikka esitad oma mõtted ettepaneku vormis ja need vormuvad teiste inimeste panuse lisandudes millekski uueks. Selleks et kõik õnnelikud oleksid, on targem nende ettepanekud ka kuulda võtta. Ei ole nii, et kõigepealt on minu stiil ja kõik muutused on mingi muu stiil. See on küll autorifilm, aga autoriks on kollektiiv.

Kuhu edasi?

Tahaks mitte kaotada seda loodud energiat: mul on plaan võtta sama meeskond ja teha veel üks film. See põhineb Martha Jane Canary lapsepõlvel. Teda tuntakse Metsiku Lääne müütides pigem Calamity Jane’i nime all. Filmis kujutatakse teda konvois, vangistatud oma isa vankrisse ja sunnitud talle abiks olema ja süüa tegema ja pesema, nagu toona naised ikka. Kui aga isal on vaja abi, õpib Jane ratsutama ja hobuseid ohjes hoidma, et need ühest kohast teise viia. Ta saab vabaduse maitse suhu ja kui vankrivariant taas esile kerkib, keeldub ta sinna tagasi minemast. Selline ongi filmi keskne mõte.

1 "Kellsi saladus" ("The Secret of Kells", Tomm Moore, Nora Twomey, 2009), kus Chayé on režissööri esimene assistent, kandideeris ka parima animafilmi Oscarile.

2 "Frozen", Chris Buck, Jennifer Lee, 2013.

3 "Mune, le gardien de la lune", Alexandre Heboyan, Benoît Philippon, 2014.

4 "Phantom Boy", Jean-Loup Felicioli, Alain Gagnol, 2015; "Avril et le monde truqué", Christian Desmares, Franck Ekinci, 2015.

5 "Kidô keisatsu patorebâ: Gekijô-ban", Mamoru Oshii, 1989.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mikk Pärnits

Mikk Pärnits: #HeToo ehk naistevastane vägivald võitluseta ei lõpe

Naistevastane vägivald on inimestevastane vägivald ja seda saab lõpetada vaid nähtust tunnistades ning ohvritel karistust kartmata kõneleda lastes. Ja nagu Nõukogude Liidu alt vabanemisegagi, ei tule vabadus ülalt, isandate kingitusena, vaid pika võitluse, teavitustöö ja organiseerimise kaudu, kirjutab Mikk Pärnits.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: