Arvustus. Koplimets kuulub suurde pilti ({{commentsTotal}})

Vaade Karel Koplimetsa installatsioonile
Vaade Karel Koplimetsa installatsioonile "Juhtum nr 12. Kalamaja" (2016) Draakoni galeriis. Autor/allikas: Karel Koplimets

Näitus
Karel Koplimets
"Juhtum nr 12. Kalamaja"
Hobusepea ja Draakoni galeriis
Avatud kuni 7. jaanuarini

Karel Koplimets on Hobusepea ja Draakoni galeriis loonud äärmiselt võluva, viimse kui detailini põhjalikult läbimõeldud lavastuse. Esteetilise terviku nimel ei ole ta jätnud mitte midagi kahe silma vahele: Draakoni galerii seinad on poodiumiga ühte värvi, uks müügisaali suletud heleda kangaga, aken pimendatud, Hobusepea galerii üsnagi pirtsakas keldrisaal on kindla käega kujundatud videoruumiks, ka ülemise ruumi vitriin­fotode ja tervet seina katva Kalamaja panoraami proportsioonid on hästi paigas. Ei libastumist ega traagelniiti. Võimsa illusiooni loomise nimel tehtud pingutus on olnud edukas.

Kuigi lavastuse asemel peaks kasutama küll sõna „esitlus“, sest vaatajale pakutakse kõike seda kui tegelikult meie kõrval Kalamajas juhtunut. Eksponeeritugi, iseäranis kui mõelda fotodele ja videotes jäädvustatud linnavaadetele, on vägagi tõepärane ning edastab hipsterite ja intellektuaalide, aga ka noorte perekondade seas vägagi populaarse elurajooni atmosfääri. Või kui vaataja ei ole Tallinna, selle linnaosade eripära ja elanike eelistustega tuttav, siis ülesvuntsitud ja kodustatud turvalise puitasumina kerkib see fotodel silme ette lausa unistuste elupaigana. Seda enam et saatetekstis on kirjas, et see on ka autori kodupaik. Nii võikski kujutatut vaadata ideaalilähedase – vaiksete tänavate, parkide, kahekorruseliste majade ja oma hoovidega – elukeskkonna jäädvustusena. Ainsad tasakaalu häirijad on küll rahamaiad investorid, ent kas nemadki ühistunde ja kogukonnavaimu vastu saavad.

Aga see ei oleks Karel Koplimetsa lugu ega kuulukski tõsiseltvõetavasse nüüdiskunsti diskursusesse. Koplimets on keeranud vindi kõvasti üle, kuid teinud seda esmapilgul nähtamatult, nii-öelda hiilivalt. Hobusepea galerii esimese korruse vitriinifotodel kujutatud keskkonnas on kõik, nagu peab, kuigi valgus, mis igas teistsuguses tervikus võikski jääda toimima romantilise, isegi idüllilise alatooni loojana, tekitab esimesi ohumärke. Vaataja saab ohust teadlikuks siiski alles keldrikorruse videosaalis, kus tema silme ees hakkab painajalikult inimtühjal öisel tänaval toimuma midagi veidrat: kõigepealt ilmub kapuutsiga mees, kes avab kanalisatsiooniluuke ja siis tuleb avatud luugist välja paiskuva maagilise valgussamba näol puänt. Pärast seda pole ka ülakorrusel kujutatud vitriinifotode atmosfäär enam endine: anonüümne mees on juba kohal tuttavas Kalamaja pargis, idüllilistest kardinatest immitsev salapärane valgus on rohkem kui kurjakuulutav.

Kunstnik on väga osavalt mänginud vaataja kogemusel, mitte niivõrd isiklikul, ise läbi elatud (kuigi leidub kindlasti ka neid, kes on just näiliselt turvalises paigas elanud läbi midagi halba), kuivõrd kultuuriliselt saadud kogemusel. Ei ole vist ühtegi õudusfilmi ega krimisarja (kohe meenub „Kurjuse kannul“), kus poleks kasutatud just selliseid võtteid. Üleekspluateeritud, läbinähtavad, aga toimivad võtted. Koplimets on andnud endale sellest aru ja seda enam vajutanud pedaali põhja: perfektselt puhas, isegi minimalistlik esteetiline keskkond ning kultuurilise koodi mõttes lausa banaalne võte.

Draakoni galerii installatsiooniga tühistab autor aga igasuguse müstifikatsiooni, toob paranormaalse tagasi normaalsesse. Poodiumil keset ruumi kõrguv valgussammas on kui maagilise teatri ülekandmine (suhteliselt) neutraalsesse valgesse kuupi ja lavastusliku illusioonielemendina võikski süüvida vaataja teadvusse ehk pöörata tegelikkuse edastamine siiski autori lavastuseks, sõnumi edastamise metafooriks. Koplimets on vajanud täit kindlust, et vaataja jõuaks aru saada, et (vähemalt seekordne) paranormaalsus on inimese tekitatud silmamoondus ja pettekujutus. Vaatajal on lubatud lavale astuda (tal lausa palutakse seda teha) ja lähedalt vaadates paljastub ka kanalisatsioonikaevu valgusesamba tekkemehhanism.

Kui aga vaataja alustab oma teekonda Draakoni galeriist, siis peab ta demüstifitseerituna, pettekujutluse puhastustulest läbinuna (loe: targemana, teadlikumana) saama hakkama Kalamaja juhtumiga ning miks ka mitte läbinägeliku detektiivina (Wallenderi, Lundi või Sagana) asuma panoraamkaardi juures näiliselt sobimatutest fragmentidest puslet lahendama. Või, nagu mulle esimesel külastamisel tundus, istuma turvamehena ekraanide (mis sest, et vaid üks neist on liikuv pilt, teised neutraalsed fotod) ees ja ise olukorda kontrollima. Igal juhul on see propagandistliku sõnumi edastamiseks tark viis.

Kalamaja projekti ei saa vaadelda üksikjuhtumina, sest see kuulub konteksti: kunstnik on selle pealkirjastanud kaheteistkümnenda juhtumina. See tähendab, et enne on olnud üksteist samalaadset (aga kindlasti oma eripäraga) juhtumit ning ilmselt lisandub sellele veel teisigi. Tegemist ei ole ainult Kalamaja kui sellise probleemi(de)ga, vaid protsessiga. Karel Koplimetsa veebilehel leidub otseselt neli juhtumit: „Vilde tee juhtum“ (2010), „Juhtum nr 7. Pic de Bugarach“ (2013), „Juhtum nr 8. You’ll always find me in the kitchen at parties“ ehk „Pidudel leiab mind alati köögist“ (2014) ja „Juhtum nr 9. Monument to Crime“ ehk „Monument kuriteole“ (2015). Kui lähtuda loogikast, et tegemist on kunstniku loominguprotsessiga, siis puuduvad meil teine, kolmas, neljas, viies, kuues, kümnes ja üheteistkümnes juhtum. Et kunstnik ei ole pannud oma veebilehele kõiki töid, vaid teinud valiku, siis võib arvata, et välja jäetud juhtumid ei olnud nii head (läbi töötatud, huvitavad). Või need on valikus, kuid neid pole nimetatud juhtumiteks. See arutlus sobib küll „Kalamaja juhtumi“ esitamisviisi, kuid ilmselt ei ole eriti viljakas. Iseäranis, kui mõelda selle peale, et „Kalamaja juhtumi“ igas fragmendis on viiteid kultuurinähtustele ja esitamisviisidele. Indrek Grigor on Karel Koplimetsa seostanud Jim Jarmuschi filmiga „Võimu piirid“ (2009) ning vaataja kogemusel ja harjumusel põhineva ootushorisondiga, paigalseisuga. Jarmusch ei ole ainuke, kellega Karel Koplimetsa siduda, aga see on hea näide. Koplimets kuulub laiemasse pilti ja „Kalamaja juhtum“ ei ole erand.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

Björk

Nädala video: Björk - "The Gate"

Björki muusika, laulumaneeride ning välimusega on alati käinud kaasas haprus. Ta on purunemise äärel, üks liiga terav noot või puudutus ja kõik laguneb tuhandeks killuks.

Pilvede värvid

Galerii. Estonia etendas sünnipäevaks "Pilvede värve"

16. septembril tähistab Estonia teater oma 111. sünnipäeva.
Sünnipäevapidu pidasid estoonlased koos teatri veteranidega – keskpäeval toimus pidulik vastuvõtt valges saalis ja koos vaadati Eesti juubelisünnipäevale pühendatud uue ooperi, Rasmus Puuri "Pilvede värvide" peaproovi, millest ERR kultuuriportaal ka galerii tegi.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
ERSO hooaja avamine

Galerii: ERSO avas 91. hooaja

13. septembril avas Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri 91. hooaja, kus jõuab publiku ette hulgaliselt erinevaid külalissoliste ja dirigente.

Arvamus
Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

Rein Veidemann: Eesti mõttelugu inglise keeles?

Mõnikord on tahtmine hüüda Lennart Meri kombel „Tule taevas appi!“. Üksjagu ju elatud ja üht-teist ka juba nähtud ja kogetud, et millelegi ehmatavale emotsionaalselt reageerida. Aga seekord leidis pilk kivi, millele komistamise ja kukkumise vältimiseks tahan oma ahhetamisega tähelepanu juhtida.

Ühtne Eesti suurkogu

Meelis Oidsalu: kultuuriasutustes ideoloogilise puhastusega ähvardamine on Eero Epneri mure põhjendatuse otsene tõestus

"Fakt on see, et teatri NO99 ja sellega sarnanevate küündimatu kunstilise tasemega asutuste riiklikuks rahastamiseks puudub igasugune põhjus ning mida varem see ära lõpetatakse, seda parem kogu ühiskonnale," kirjutas Varro Vooglaid portaalis Objektiiv. Teatrikriitik Meelis Oidsalu kirjutas kultuuriportaalile sel teemal repliigi, milles rõhutab, et süsteemne hirmu külvamine poliitilise edu nimel ei ole aktsepteeritav.

Filipp Loss: „Tallinna Vene teater on mulle alati huvi pakkunud, olen näinud päris palju lavastusi ja teatrimaja meeldib väga.“

Intervjuu. Mitte julm, aga küllaltki sihikindel

Tallinna Vene teatri uue kunstilise juhina asus eelmisel nädalal tööle Moskva lavastaja ja teatrijuht Filipp Loss. Rohkem kui 20 aastat töötas Loss Moskva teatris "Kaasaegse näidendi kool",1 ta on olnud noortele lavastajatele mõeldud projekti Vabalava direktor ja Moskva Noorsooteatri asedirektor.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: