Keelesäuts. Omistama või andma?
Tuntud näitlejale peeti omaseks aastapreemia. Kaitseväe juhile peeti omaseks kindralleitnandi auaste. Midagi on nendes lausetes imelikku.
On kohe tunda, kuidas need riivavad kõrva. Õnneks mõtlesin ma need just praegu välja ja sõna-sõnalt selliseid lauseid igapäevaelus ei kohta, inimesed tegelikult niimoodi ei räägi. Tihti öeldakse hoopis nii: "Tuntud näitlejale omistati aastapreemia. Kaitseväe juhile omistati kindralleitnandi auaste." Kõlab ju paremini? Aga sisuliselt, tähenduse poolest vahet ei ole.
Nii päevameedias kui ka mujal avalikus kõnepruugis on kuulda ja näha, et sõna "omistama" kasutatakse praegu väga palju. Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et selle sõna esimene tähendus on "kellelegi või millelegi midagi omaseks või temale kuuluvaks pidama". Aga on ka teine tähendus: "kellelegi midagi omaks andma", ja enamasti just selles tähenduses seda sõna kasutataksegi. Minulgi on praegu kiusatus öelda: "Uuest aastast omistati mulle "Keelesäutsu" toimetaja ametipost." Ja tõesti-tõesti, miks ka mitte nii rääkida?
Segadus tekib aga siis, kui meil on tõepoolest vaja öelda, et kellelegi või millelegi midagi omaseks või temale kuuluvaks peetakse. Siis on kohe selge, kui mugav ja kiire on kasutada sõna "omistama" tema esmatähenduses. Näiteks: tudengile omistatud essee osutus loomevarguseks, eestlastele omistatakse jonnakust ja töökust.
Mida aga teha siis sõna "omistama" teise tähendusega? Kuidas sõnastada, et kellelegi või millelegi midagi "omaks antakse"? Pakun ühe lihtsa lahenduse: miks mitte kasutada julgemini sõna "andma"? Näiteks: näitlejale anti aastapreemia, kaitseväe juhile anti kõrgem auaste. Ei kõla võib-olla piisavalt ametlikult, aga selgelt ja arusaadavalt küll.
Lõpetuseks mõelgem, kas selles põgusas keelesäutsus sõnale "andma" otstarbekam kasutusvõimalus omistati või anti?
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio