Imbi Paju: kas meie ühine kultuur suudab päästa maailma? ({{commentsTotal}})

Imbi Paju
Imbi Paju Autor/allikas: Mats Õun

Iga ajalehelugu, iga televisiooni või raadio poolt vahendatud arutelusaade, kus väljendub mure, et Trump ja Putin hakkavad varsti maailma ressursse jagama ja Eesti koos teiste Baltimaadega läheb Venemaa mõjupiirkonda, loob ohutunde. Need tõstavad paljude Baltikumi elanike alateadvusest meelepildid poliitilistest ähvardustest, piinamistest, küüditamistest, põgenemisest...

Sotsiaalmeedia pakub ajalehtede pealkirju, mis kujundavad aimdust, et maailma jagamise protsess on alanud. Need artiklid jooksevad Facebooki ajajoonel ja annavad teada, et USA uuel võimalikul välisministril Rex Tillersonil on lähedased sidemed Putini Venemaa äridega. Sarnased rahutuks tegevad lood potsatavad rahvusvaheliste väljaannete lugejatele mailbox´i. Paralleelselt on tõusnud teine eksistentsiaalne küsimus: miks tekitab Trumpi võimuletulek Balti riikide inimestes hirmu? Vastus on lihtne: on kujunenud tunne, et meie elukeskkonnast on saamas suur äriettevõtte, kus raha on Jumal ja inimene manipuleeritav.

Pinget tõstab selles arutelus iga seik, iga viide maailmajagamise ohule. Inimeste teadvuses elab veel 1939. aastal Hitleri ja Stalini poolt allakirjutatud Molotovi-Ribbentropi pakt ja salaprotokollid, mis muutsid Baltimaade saatust peaaegu üleöö. Aasta pärast seda lepingut hakkas Nõukogude Liidu salateenistus inimesi arreteerima ja hävitama.

See hirm võimendub, kui ühest Põhjamaade riigist pärit erukindral teatab oma kodumaa suurimas meediaväljaandes, et Ukraina tuleb pooleks jagada. Tundlikud inimesed kangestuvad selle väite peale. Seda enam, et sama riigi ekspeaminister on juba aastaid nõustanud Putinit Nord Streami projektis ja keeranud endistele Balti sõpradele selja. Õhus on aimdust, et raha ja sellega seotud võim hakkab määrama kõike. Tõeks võib saada, et igaüks läänest võib minna mõne ebademokraatliku juhi nõunikuks, tegemaks lobitööd, et maailma jagamises osanik olla. Ajaloos on piisavalt näiteid, kuidas moraalitud äraostetud inimesed võivad teha raha eest kõike.

Nii tõuseb meie ühisest alateadvusest esile eksistentsiaalne küsimus, mille üle juurdles psühhoanalüüsi isa Freud kogu elu: kas kultuur võib päästa maailma? Kultuur ei ole siinjuures määratletud kitsalt kirjanduse, kunsti või filmina. See kaasab endaga ka teadusi, kõike seda, mis teeb tundlikuks ja empaatiliseks asju mõista ja kasvatab sotsiaalset südametunnistust. Aga just praegusajal aetakse paljudes Euroopa ülikoolides humanistlikke teadusi alla, vaikselt ja aeglaselt, nii et me ei saa arugi, kuidas maailm muutub mustvalgemaks. Pole vajagi liiga palju mõelda! Pole vaja, et raamatud ja mõtisklused juhiks inimesi filosoofilise tarkuseni!

Kultuur lihvitakse terroriga õhukeseks

Freud oli elu jooksul oma teadmistega paljudesse inimestesse ja rahvastesse lootust sisendanud: inimese sisemaailma korrastamine muudab ka maailma, kus elame. 1940. aastal Eesti okupeeriti ja nõukogude võim asus raamatuhävitamisega kiskuma eestlastest välja lääne mentaliteeti ja mälu, kirvega raiuti puruks ka Freudi teosed. Kokku hävitati umbes 26 miljoni teost. 1949. aasta suurküüditamise ajal, koos 22 tuhande inimese deporteerimisega Siberisse, visati ahjudesse viimasedki kodused raamatukogud.

Eesti pühhoanalüütilise ajakirja peatoimetajast, kirjanikust ja esseistist Max Laossonist, sai aga 1941. aastal nõukogude hävituspataljonlane, kes hakkas likvideerima oma rahvuskaaslasi ja tõusis kõrgeks kommunistlikuks funktsionääriks. Konformism on üks ellujäämisstrateegia, aga enne seda lihvitakse kultuur terroriga õhukeseks. Õlatunne ei teki üleöö aga see võib ühe ööga kaduda. Seda teavad need, kes on okupatsioone, vägivallarežiime ja sõdu üle elanud.

Jätkates veel kollektiivse alateadvuse teemal, mida praegune poliitiline olukord pinnale kergitab, ei saa mööda minna ka Venemaast. Ka see, suur ja probleeme täis riik, oli enne 1917. aasta verist revolutsiooni pannud ühiskonna inimlikumaks muutmisel Freudile suuri lootusi. Vene keelde tõlgiti ära kõik tema teosed. Venemaa kultuuriinimesed, teadlased ja arstid, kes tundsid end hästi Euroopa pealinnades ja imesid sealt ideid, olid suurepärased kultuurivahendajad ja Freudi parimad kliendid. Bulgakov, Marina Tsvetajeva, Aleksandr Blok, Nikolai Berdjajev, Vassili Kandinsky ja paljud teised olid Freudi psühhoanalüüsi parandavas lummuses. Enne 1914. aastat kuulus maailm kõigile inimestele. Igaüks läks kuhu tahtis ja jäi kuhu tahtis, polnud isegi passi vaja.

Freudi lootus

Venemaa psühhoanalüütik Tatjana Rosenthal (suur kultuuride austaja, kes uuris psühhoanalüütiliselt Dostojevski loomingut, püüdis ühendada marksismi ja psühhoanalüüsi) ruttas Zürichist nüüd juba bolševistlikule kodumaale ja alustas Nõukogude Venemaal optimistlikult tööd. 36-aastaselt 1921. aastal tegi ta enesetapu, sest ei suutnud näha andekate inimeste terroriseerimisi, tagakiusamisi ja mõrvu. Freudi raamatud hävitati peagi ka nõukogudemaal ja psühhiaatria läks NKVD ja hiljem KGB teenistusse, et "ravida" poliitilisi teisitimõtlejaid.

Londonis 1939. aastal Hitleri režiimi eest maapaos olles nentis masendunud Freud teisele pagulasele, kirjanik Stefan Zweigile, et ta teooria inimeste madalatest hävitamistungidest, mida kultuur ei suuda päästa, on muutunud tõeks. Kuid ta jäi lootma, et võib-olla leitakse tulevail sajandeil mingi viis neid vaiste vähemalt rahvaste ühiselus kaane all hoida...

Selleks ajaks olid Freudi teosed põletatud ka Saksamaal Goebbelsi tuleriidal. Ta suri enne kui koonduslaagrites hakati inimesi põletama. Stefan Zweig, üks Euroopa tõlgitumaid kirjanikke, tegi koos abikaasaga 1942. aastal enesetapu, jättes meile päranduseks raamatu "Eilne maailm", mida saab kasutada kompassina tänasel päeval. Ta oli kaotanud lootuse, sest liiga kaua ajalooga tegelenuna, oli ta täheldanud, et mass veereb otsekohe sinnapoole üle, kus asub võimu raskuspunkt ja ka inimeste ükskõiksus tapab.

Meile on jäänud Freudi vastuseta küsimus: kas suudame inimkonnas olevatel hävitamistungidel kaane peal hoida?

Kultuur kui vastupanu

Soome kirjanik ja filmitegija Jörn Donner kirjutas kord, et raamatud ei suuda sõda ära hoida. Ma mäletan kui sügavalt mind see lause vapustas. Eesti oli saanud iseseisvuse tagasi, olin tegemas dokumentaalfilmi "Tõrjutud mälestused" ja samal ajal oli kujunemas sadadest märkmetest ja intervjuudest raamat. Ma otsisin vastust oma ema loole, kes viidi noore tüdrukuna sunnitöölaagrisse Gulagi. Tahtsin avada neid ühiskondlikke ja poliitilisi, õiguslikke ja ebaõiguslikke mustreid, mis demoraliseerisid aega ja moraali, mis koondusid käskudesse: tapa ja tunnista oma ligimese vastu.

Nende reeglite demoraliseeriv mõju ei kadunud Berliini müüri kokkukukkumisega, Nõukogude Liidu hajumisega ega Balti riikide iseseisvumisega, sest paljud inimesed ja nõukogudeaegsed võrgustikud ja külma sõja ajal loodud positiivsed narratiivid kommunistlikust režiimist ida ja lääne vahel elasid varjusurmas edasi uskumustes. Nüüd räägitakse, et need võrgustikud on varjusurmast ellu ärkamas?! Kas see on inimeste surmafantaasia? Olen sellele palju mõelnud.

Olin avastanud 90ndate alguse avatud maailmas sotsiaal- ja psühhoteadused. Ma pole kunagi uskunud nii palju sõnavabadusse, sõna jõusse, inimõigustesse, humanismi, kui sel ajaperioodil. Ma hakkasin filme tegema ja raamatuid kirjutama, et see hirmus minevik enam ei korduks. Reisisin nendega Euroopas, USAs ja Aasias, Iisraelis, ikka ja jälle oli inimestel meeles seesama küsimus: kas me suudame kultuuri abil oma madalaid tunge vaos hoida? Sellele ei ole tänapäeval lihtne vastust anda. Meiegi ajas on inimesi, kes oleks jälle valmis reetma, teiste suid korvistama, kui küsimuse all on ideoloogia, oma ametipost, raha, kadedus või must südametunnistus. Banaalne kurjus, millest rääkis Hannah Arendt, pole kusagile kadunud.

Prantsuse filosoof Julia Kristeva on tuletanud meelde, et kultuurid surevad, aga nad võivad ka tappa. Mina pole sõnavabaduse iseenesestmõistetavuses enam nii kindel. Kirjutan siiski lootuses, et kultuuri abil saab suurt maailmajagamist ära hoida, aga selleks on vaja ka kodaniku- ja sõnajulgust, et me arutaks ja tegutseks selle nimel koos.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: