Hedvig Hanson: millesse me usume? ({{commentsTotal}})

Hedvig Hanson Autor: Erakogu

Arvestades, et meie, eestlased, oleme üks usk(u)matumaid rahvusi maailmas, oleks vist õigem küsida – millesse me ei usu? Aga kuna see nimekiri saaks jällegi lõputult pikk, püüan süveneda sellesse, millesse me tõesti usume. Sest tõeline uskumine on ju suuresti meie olemise ja olemuse sisu.

Vaidlused usu ümber on muidugi alati kirglikud, äärmuslikel juhtudel lähevad ususõdadeni välja, meie aga sõdime ikka peamiselt sõnasõdades. Viimastel aegadel on usuküsimus tõusnud Eestis pinnale sama tuliselt kui pagulas- ja homoõiguste teema.

Ütle veel, et eestlane pole kirglik rahvas!

Vägagi kirglik, kui haavatakse tema õiglus- ja tõetunnet.

Usk on osa pärandikultuurist ja ajaloost ning seega sügavalt juurte teema. Uue presidendi valikud ja siiras usuline ületunnistus ning kiriklikest rituaalidest loobumine on löönud inimesed taas kahte leeri. Ühed tunnustavad esileedit enneolematu aususe eest, mida poliitmaastikul harva kogeb, teised on sügavalt solvunud ning hurjutavad kogu uskmatut rahvast, viidates ebaintelligentsusele ning süüdistades neid Nõukogude võimu rüvetatud mõttelaadis ning ignorantsuses.

Kõigile pole võimalik meeldida, küll aga on ausus igaljuhul midagi, millesse me võiksime ja tahaksime uskuda. Tõde ja õigus.

See, mis kellegi jaoks on tõde, mis õigus, on muidugi jällegi subjektiivne – igaüks vaatab oma mätta otsast. Arvestades, et eestlaste ürgne usk on animistliku, loodusnähtusi hingestava iseloomuga, on väljend “oma mätta otsast” muidugi igati sobilik.

Reaalse statistika mätta otsast vaadates ilmneb antud hetke usuliste valikute tõde: Eurobarometer Poll uuringud aastal 2010 jagasid Eesti elanikud järgnevalt (Euroopa Liidu vastavad näitajad sulgudes):

  • inimesi, kes usuvad jumalasse – 18% (51%);
  • inimesed, kes usuvad mingisse kõrgemasse jõudu või energiasse – 50% (26%);
  • inimesed, kes ei tunnista midagi mittemateriaalset (ateistid) – 29% (20%).

“Kõrgem jõud või energia”

Niisiis, meie kõrgeim protsent on inimesed, kes usuvad “mingisse kõrgemasse jõudu või energiasse”. Vaatleksime lähemalt seda fenomeni.

Kui küsida eestlaselt, millesse ta usub, on vastus tihtipeale segane. Tunda on, et inimene tahab uskuda ja usubki, aga see on tema väga individuaalne, isiklik ja intuitiivne valik. Mis näib olevat täiesti loogiline ja sümpaatne, arvestades eestlaslikku skeptilist loomust, ajaloo-tõde ning meie esiisade paganlikku maa- ja looduseusku.

Eestlane tahab kindlust selles, mis on või mida pole.

Üks on kindel. Loodusseadused kehtivad. Loodus ei valeta meile ja looduses toimuvat ei saa kahtluse alla seada. Punkt.

Usunditega on asi märksa ebaselgem. Millist jumalat siis õigupoolest uskuda, kui üks jumal “ütleb” nii ja teine naa ning lõpuks ei ole mingit garantiid, et see usu levitamine pole kellegi huvides, kes ise sugugi taevase päritoluga pole.

On see eestlane ikka läbi ajaloo vastu pükse saanud, küll mõisnikult, küll kirikult, küll valitsevatelt kordadelt ja kõige hullem – ka vabadus, mida eestlane tõesti uskus, mille nimel oli nõus ka kartulikoori sööma, ei ole mitte kõigile seda lunastust ja tõotatud maad toonud. Uue aja nõuded ja ettekirjutused nöörivad taas eestlase niigi kanget kaela.

Nii et – tasub olla ettevaatlik sellega, millesse, kellesse uskuda. Kuigi, eks raskematel aegadel oleks ikkagi ülevaltpoolt abi tarvis.  Ilmekalt kirjeldab eestlase uskumist jumalasse Juhan Liiv, jutustuses “Peipsi pääl”, kus Kirsimäe Jaak ja Ristiotsa Rein paluvad jumalat, et too need uppumissurmast päästaks – Rein lubab pääsemisel kirikusse kroonlühtri viia ning Jaak omakorda lubab muu hulgas mitte iial enam kirikus tukkuda. Küll on jumala nimi meestel siis huulil ja mõtteis, kui surmahirmus loetakse Issameiet.

Kui aga oht on möödas ning jalad puudutavad põhja, toibub üks hädalistest, hüüdes:

Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!

Kroonlühtri asemel viiakse kirikusse vaid küünal, hea seegi!

Eht-eestlaslik talupojatarkus kõlab: aita end ise, siis aitab sind ka jumal. Igati mõistlik soovitus. Ütleksin, et jumala suhteski inimlik – hädalisi on ju meeletult palju! Samuti kumab taolisest mõtlemisest üsnagi panteistlikke jooni – panteistid uskusid, et jumalal pole inimese nägu, et see on individuaalsuseta “miski”, millest lähtub nii hea kui halb. Kogu maailm on jumala ilming ning jumal on universumiga sama.

Üks põhjusi, miks eestlased ei oska oma usule või jumalale nime anda, ongi ehk tõeline sisemine tarkus – jumal on midagi märksa suuremat, hoomamatumat, seletamatumat, kui religioonide piiratud käsitlus temast.

Jumal on lõputu energia ning temale näo joonistamise ja nime andmisega inimesed ainult vähendavad tema kõikvõimsust. Nimetusse kõrgemasse jõudu uskumine ning tänulikkus kõikvõimalikkuse eest – selline arusaam võiks välistada väikluse ja silmakirjalikkuse, sõjakuse, mida usus kahjuks liialt esineb.

Usk, see peaks ju alati olema armastuse ülim väljendus. Tõeline armastus, see on aga sügavusse vaatamine, hinge kuulamine. Nähtub, et oleme ikkagi sügavalt usklikud inimesed, vaatamata kuivale statistikale.

Meie usk on muu maailmaga võrreldes ehk põikpäine ja sügavalt individualistlik, aga ometi on see olemas.

Tean kultuurseid inimesi, kes Eesti hümni lauldes ei suuda laulda kolmandas salmis: “…su üle jumal valvaku..” Ei ole näinud, kas proua president ka vankumatult ses salmis vaikib, aga oleks ju seegi arusaadav, kui enda vastu lõpuni aus olla.

Ometi usun, et ka kõige veendunumad ateistid mõistavad ja hindavad teaduse ülestunnistust – jumala olemasolu ei saa tõestada, samas ei saa ka ümber lükata. Mõistusega ei saagi kõike haarata, tunnetusega on võimalik palju enam.

Niisiis kuulun ma nende hulka, kes loomulikult ja pühendumisega “usuvad kõrgemat jõudu”, söandamata anda sellele nime – jumal ei ole mitte habemega vanamees pilve peal ega ka mitte kiriku ikoonimaalil, vaid universumi lõputu energia.

Nii võib jumalikkus olla kõigis ja kõiges. “Ja lill on iga inime”, nagu kirjutas klassik Ernst Enno.

Kokkuvõtvalt – eestlane on parimal juhul eneseusku

Psühholoogilises mõttes annab just eneseusk inimesele tegutsemistahte. Kui on usku ja motivatsiooni, suudab inimene elus palju ära teha, sest temas on elujõudu.

Eneseusu kõikuma löömisel ähvardavad meid aga hoopis teises äärmuses olekud ning hukutavad diagnoosid – depressioon ja/või sõltuvus meelemürkidest. Oleme ju selle poolest ka maailmas kahjuks esirinnas. Sellise languse puhul võiks olla jällegi abi usust kõrgemasse jõudu.

On teaduslikult tõestatud, et palve energeetiline jõud on tõesti võimas. “…sest mis on palve muud kui enese avardamine elavasse maailmaruumi?…” (K. Gibran “Prohvet”). Tajudes end osana kõiksusest, on lootust, et meie isekas eneseusk ei ole mitte halvavas mõttes enesekesksus, milles pole ruumi sallivusele teiste suhtes. Seda taju peaksime enestes kindlasti arendama.

Mulle on lähedane mõte, et usk on iga inimese isklik äratundmine ja tugevalt seotud tunnetuslikuga, see tähendab – mida sügavam on inimese enesetunnetus, seda tõesema jumalani ta enda jaoks jõuab. Usu pealesurumine kellelegi on igal juhul kurjast. Küll aga austan ma usklikke, kelle voorusteks on hoolivuse, headuse ning rahu jagamine, olgu siis nende jumalal pealegi kuju ja nimi.

Lõpetuseks tahaksin jagada Valdur Mikita luuletust-testi, mis tõele au andes tõukaski mind seda mõtisklust kirjutama.

See luuletus toob geniaalselt esile meie uskumiste tundlikumad toonid ja veelgi tundlikumad pooltoonid, kaevudes inimhinge põhja, kus on nii kuratlikkust kui jumalikkust. Küsimus on – kumba me endas toidame?

Jumala juurde saamise test

  1. kas te olete laulnud karjatee vaikuses põrnika kumedat laulu (2p)
  2. kas te olete sügava vaikuse kohal anunud jumala armu (4p)
  3. kas te olete silmitu koopasuu ees varisend halinal põrmu (1p)
  4. kas te olete heidelnud maailma veerel jalas katkise põlvega püksid (5p)
  5. kas te olete hingeldand katuste kohal kui näljaste tuvide kari (4p)
  6. kas te olete jahedal purskkaevul kisanud januste hingede eest (2p)
  7. kas te olete pilvede hallitand vangis uskunud päikese metsikut valgust (6p)
  8. kas te olete tuulte viludas kambris kastnud leiba pühitset veega (3p)
  9. kas te olete kuuland tsikaadide laulus kuradi tumedat häält (0 p)
  10. kas te olete vaigistanud vaevatud südameid taamal otsatu meri (4p)

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: edasi.org



Keelesäuts. Kas 101 sõjasaadikut?

Kui küsida otse, kes on parlamentäär, siis usun, et kõik teavad, et see on ühe sõdiva poole volitatud läbirääkija teise sõdiva poolega ehk parlamentäär on sõjasaadik, vastasega läbi rääkima saadetud isik.

Andres Levald. Linnamets pole vaid loodusand

Tallinna linna metsade omandisuhted ei soodusta nende sihipärast arendamist linlaste elukeskkonna parandamise nimel.

Vestlusring. Muidu kena inimene, aga kriitik

Mõnigi kriitik viskab pärast debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorar ei kaalu üles sildistamist ja pimedat viha.

Kadri Lepp: Viljandis läks aega, et kohaneda väikelinna naljakate asjadega

Juba esmaspäeval toimub äsja taasavatud Ugala teatrimajas suur teatriauhindade gala. Nominatsiooni eriti magusas kategoorias - parim naispeaosatäitja -, sai Ugala näitleja Kadri Lepp Anna rolli eest suvelavastuses "Kõrboja perenaine", mida mängitakse ka tänavu suvel.

Ivi Eenmaa: eelistan head raamatut käes hoida

"Prillitoos" käis külas raamatukogundusspetsialistil Ivi Eenmaal, kes rääkis muuhulgas, mida ta arvab sõnast "paberkandja".

FILM
Arvustus. Lollid kosmoses ehk rumalus hävitab maailma

Uus film kinos

“Elu”

lavastaja Daniel Espinosa

osades Jake Gyllenhaal, Rebecca Ferguson, Ryan Reynolds, Ariyon Bakare, Olga Dihovichnaya, Hiroyuki Sanada

Hinne: 4/10

Kinodes alates 24. märtsist

TEATER
Rein Oja Lembit Ulfsakist: ta ei määrinud mett moka peale

Täna suri 69-aastasena armastatud Eesti näitleja ja lavastaja Lembit Ulfsak. Draamateatri juht Rein Oja meenutas lahkunut.

KIRJANDUS
Mudlum. Qiaotou nööp

Mida saab inimene, kes on kõikidest maailma asjadest juba kirjutanud, veel lisaks öelda? On ju nii, et kui igasuguseid asju on juba lehekülgede viisi kirjeldatud ja nimepidi üles loetud, sukatrippidest sulgpallideni, peale selle veel kõvasti pead murtud nende filosoofilise tähenduse üle, et misasi üks asi ülepea on ja muud sellist loba, siis nagu ei jäägi peaaegu mitte midagi enam järele?

KUNST
Rebeka Põldsam: Anu Põder lõi ainult konkreetsesse hetke

Anu Põder oli Eesti skulptor, kes töötas vaid orgaaniliste ja kaduvate materjalidega. Tema teosed vananevad ja lagunevad põrmuks sarnaselt inimesega. Kumus on alates tänasest üleval Anu Põdra retrospektiivnäitus "Haprus on vaprus".

Arhitektuur
Arvo Pärdi keskuse arenduseks eraldatakse täiendavalt 2,2 miljonit eurot

Valitsus otsustas eraldada täiendavalt kuni 2,2 miljonit eurot Laulasmaal asuva Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehitamiseks. Ehitusleping sõlmitakse riigihankel soodsaima pakkumise teinud aktsiaseltsiga Ehitustrust, keskus peaks valmima Eesti 100. sünnipäevaks, mil helilooja tähistab 83. sünnipäeva.

Renoveeritud Ugala teatrimaja avas külastajatele taas uksed

Laupäeval avas publikule taas uksed Ugala renoveeritud teatrimaja.

MUUSIKA
"MI" otsib muusikat autovaruosadest ja elektroonikast

Veebruari lõpul andis ERSO kontserdi "Alternatiivne energia", kus põimiti orkestrimuusikaga kokku elektroonika ja live-videolahendused. Märtsis esitles alternatiivseid musitseerimisviise Tallinnas saksa DJ Henrik Schwartz. Noppeid nendest nägi neljapäevases muusikasaates "MI", toimetaja Hele-Maria Taimla kirjutas kohtumisest Schwartziga ka artikli.

Arvamus
Linda Kaljundi, Ulrike Plath. Eesti ajalookirjutus põimitud perspektiivist

Veel Vabadussõja ajal, 1919. aastal ilmus trükist algkoolidele mõeldud õpik „Eesti ajalugu“, mille oli „piltide kujul kokku seadnud“ Mihkel Kampmann (Kampmaa), kes oli ajaloolasena küll asjaarmastaja, ent omas ajas mõjukas ja menukas õpperaamatute autor.[1]

Rein Raud. Teeme Tõe jälle suureks?

Kuidas iganes Donald Trumpi lugu ka ei lõpeks – ja arvata on, et meid ootab järgnevate aastate jooksul ees veel terve rida skandaale ja paljastusi, kui mitte midagi veel hullemat – võib 10. jaanuari 2017 pidada oluliseks teetähiseks meedia ajaloos.

Mari-Liis Lill: teater võib kasvatada empaatiavõimet

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli lavastaja Mari-Liis Lill, kellega räägiti äsja Endla teatris esietendunud dokumentaalsest lavastusest "Väljast väiksem kui seest".

Joel Sang. Usalduse küsimus

Maitsest ja kriitikast.