Hedvig Hanson: millesse me usume? ({{commentsTotal}})

Hedvig Hanson
Hedvig Hanson Autor/allikas: Erakogu

Arvestades, et meie, eestlased, oleme üks usk(u)matumaid rahvusi maailmas, oleks vist õigem küsida – millesse me ei usu? Aga kuna see nimekiri saaks jällegi lõputult pikk, püüan süveneda sellesse, millesse me tõesti usume. Sest tõeline uskumine on ju suuresti meie olemise ja olemuse sisu.

Vaidlused usu ümber on muidugi alati kirglikud, äärmuslikel juhtudel lähevad ususõdadeni välja, meie aga sõdime ikka peamiselt sõnasõdades. Viimastel aegadel on usuküsimus tõusnud Eestis pinnale sama tuliselt kui pagulas- ja homoõiguste teema.

Ütle veel, et eestlane pole kirglik rahvas!

Vägagi kirglik, kui haavatakse tema õiglus- ja tõetunnet.

Usk on osa pärandikultuurist ja ajaloost ning seega sügavalt juurte teema. Uue presidendi valikud ja siiras usuline ületunnistus ning kiriklikest rituaalidest loobumine on löönud inimesed taas kahte leeri. Ühed tunnustavad esileedit enneolematu aususe eest, mida poliitmaastikul harva kogeb, teised on sügavalt solvunud ning hurjutavad kogu uskmatut rahvast, viidates ebaintelligentsusele ning süüdistades neid Nõukogude võimu rüvetatud mõttelaadis ning ignorantsuses.

Kõigile pole võimalik meeldida, küll aga on ausus igaljuhul midagi, millesse me võiksime ja tahaksime uskuda. Tõde ja õigus.

See, mis kellegi jaoks on tõde, mis õigus, on muidugi jällegi subjektiivne – igaüks vaatab oma mätta otsast. Arvestades, et eestlaste ürgne usk on animistliku, loodusnähtusi hingestava iseloomuga, on väljend “oma mätta otsast” muidugi igati sobilik.

Reaalse statistika mätta otsast vaadates ilmneb antud hetke usuliste valikute tõde: Eurobarometer Poll uuringud aastal 2010 jagasid Eesti elanikud järgnevalt (Euroopa Liidu vastavad näitajad sulgudes):

  • inimesi, kes usuvad jumalasse – 18% (51%);
  • inimesed, kes usuvad mingisse kõrgemasse jõudu või energiasse – 50% (26%);
  • inimesed, kes ei tunnista midagi mittemateriaalset (ateistid) – 29% (20%).

“Kõrgem jõud või energia”

Niisiis, meie kõrgeim protsent on inimesed, kes usuvad “mingisse kõrgemasse jõudu või energiasse”. Vaatleksime lähemalt seda fenomeni.

Kui küsida eestlaselt, millesse ta usub, on vastus tihtipeale segane. Tunda on, et inimene tahab uskuda ja usubki, aga see on tema väga individuaalne, isiklik ja intuitiivne valik. Mis näib olevat täiesti loogiline ja sümpaatne, arvestades eestlaslikku skeptilist loomust, ajaloo-tõde ning meie esiisade paganlikku maa- ja looduseusku.

Eestlane tahab kindlust selles, mis on või mida pole.

Üks on kindel. Loodusseadused kehtivad. Loodus ei valeta meile ja looduses toimuvat ei saa kahtluse alla seada. Punkt.

Usunditega on asi märksa ebaselgem. Millist jumalat siis õigupoolest uskuda, kui üks jumal “ütleb” nii ja teine naa ning lõpuks ei ole mingit garantiid, et see usu levitamine pole kellegi huvides, kes ise sugugi taevase päritoluga pole.

On see eestlane ikka läbi ajaloo vastu pükse saanud, küll mõisnikult, küll kirikult, küll valitsevatelt kordadelt ja kõige hullem – ka vabadus, mida eestlane tõesti uskus, mille nimel oli nõus ka kartulikoori sööma, ei ole mitte kõigile seda lunastust ja tõotatud maad toonud. Uue aja nõuded ja ettekirjutused nöörivad taas eestlase niigi kanget kaela.

Nii et – tasub olla ettevaatlik sellega, millesse, kellesse uskuda. Kuigi, eks raskematel aegadel oleks ikkagi ülevaltpoolt abi tarvis.  Ilmekalt kirjeldab eestlase uskumist jumalasse Juhan Liiv, jutustuses “Peipsi pääl”, kus Kirsimäe Jaak ja Ristiotsa Rein paluvad jumalat, et too need uppumissurmast päästaks – Rein lubab pääsemisel kirikusse kroonlühtri viia ning Jaak omakorda lubab muu hulgas mitte iial enam kirikus tukkuda. Küll on jumala nimi meestel siis huulil ja mõtteis, kui surmahirmus loetakse Issameiet.

Kui aga oht on möödas ning jalad puudutavad põhja, toibub üks hädalistest, hüüdes:

Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!

Kroonlühtri asemel viiakse kirikusse vaid küünal, hea seegi!

Eht-eestlaslik talupojatarkus kõlab: aita end ise, siis aitab sind ka jumal. Igati mõistlik soovitus. Ütleksin, et jumala suhteski inimlik – hädalisi on ju meeletult palju! Samuti kumab taolisest mõtlemisest üsnagi panteistlikke jooni – panteistid uskusid, et jumalal pole inimese nägu, et see on individuaalsuseta “miski”, millest lähtub nii hea kui halb. Kogu maailm on jumala ilming ning jumal on universumiga sama.

Üks põhjusi, miks eestlased ei oska oma usule või jumalale nime anda, ongi ehk tõeline sisemine tarkus – jumal on midagi märksa suuremat, hoomamatumat, seletamatumat, kui religioonide piiratud käsitlus temast.

Jumal on lõputu energia ning temale näo joonistamise ja nime andmisega inimesed ainult vähendavad tema kõikvõimsust. Nimetusse kõrgemasse jõudu uskumine ning tänulikkus kõikvõimalikkuse eest – selline arusaam võiks välistada väikluse ja silmakirjalikkuse, sõjakuse, mida usus kahjuks liialt esineb.

Usk, see peaks ju alati olema armastuse ülim väljendus. Tõeline armastus, see on aga sügavusse vaatamine, hinge kuulamine. Nähtub, et oleme ikkagi sügavalt usklikud inimesed, vaatamata kuivale statistikale.

Meie usk on muu maailmaga võrreldes ehk põikpäine ja sügavalt individualistlik, aga ometi on see olemas.

Tean kultuurseid inimesi, kes Eesti hümni lauldes ei suuda laulda kolmandas salmis: “…su üle jumal valvaku..” Ei ole näinud, kas proua president ka vankumatult ses salmis vaikib, aga oleks ju seegi arusaadav, kui enda vastu lõpuni aus olla.

Ometi usun, et ka kõige veendunumad ateistid mõistavad ja hindavad teaduse ülestunnistust – jumala olemasolu ei saa tõestada, samas ei saa ka ümber lükata. Mõistusega ei saagi kõike haarata, tunnetusega on võimalik palju enam.

Niisiis kuulun ma nende hulka, kes loomulikult ja pühendumisega “usuvad kõrgemat jõudu”, söandamata anda sellele nime – jumal ei ole mitte habemega vanamees pilve peal ega ka mitte kiriku ikoonimaalil, vaid universumi lõputu energia.

Nii võib jumalikkus olla kõigis ja kõiges. “Ja lill on iga inime”, nagu kirjutas klassik Ernst Enno.

Kokkuvõtvalt – eestlane on parimal juhul eneseusku

Psühholoogilises mõttes annab just eneseusk inimesele tegutsemistahte. Kui on usku ja motivatsiooni, suudab inimene elus palju ära teha, sest temas on elujõudu.

Eneseusu kõikuma löömisel ähvardavad meid aga hoopis teises äärmuses olekud ning hukutavad diagnoosid – depressioon ja/või sõltuvus meelemürkidest. Oleme ju selle poolest ka maailmas kahjuks esirinnas. Sellise languse puhul võiks olla jällegi abi usust kõrgemasse jõudu.

On teaduslikult tõestatud, et palve energeetiline jõud on tõesti võimas. “…sest mis on palve muud kui enese avardamine elavasse maailmaruumi?…” (K. Gibran “Prohvet”). Tajudes end osana kõiksusest, on lootust, et meie isekas eneseusk ei ole mitte halvavas mõttes enesekesksus, milles pole ruumi sallivusele teiste suhtes. Seda taju peaksime enestes kindlasti arendama.

Mulle on lähedane mõte, et usk on iga inimese isklik äratundmine ja tugevalt seotud tunnetuslikuga, see tähendab – mida sügavam on inimese enesetunnetus, seda tõesema jumalani ta enda jaoks jõuab. Usu pealesurumine kellelegi on igal juhul kurjast. Küll aga austan ma usklikke, kelle voorusteks on hoolivuse, headuse ning rahu jagamine, olgu siis nende jumalal pealegi kuju ja nimi.

Lõpetuseks tahaksin jagada Valdur Mikita luuletust-testi, mis tõele au andes tõukaski mind seda mõtisklust kirjutama.

See luuletus toob geniaalselt esile meie uskumiste tundlikumad toonid ja veelgi tundlikumad pooltoonid, kaevudes inimhinge põhja, kus on nii kuratlikkust kui jumalikkust. Küsimus on – kumba me endas toidame?

Jumala juurde saamise test

  1. kas te olete laulnud karjatee vaikuses põrnika kumedat laulu (2p)
  2. kas te olete sügava vaikuse kohal anunud jumala armu (4p)
  3. kas te olete silmitu koopasuu ees varisend halinal põrmu (1p)
  4. kas te olete heidelnud maailma veerel jalas katkise põlvega püksid (5p)
  5. kas te olete hingeldand katuste kohal kui näljaste tuvide kari (4p)
  6. kas te olete jahedal purskkaevul kisanud januste hingede eest (2p)
  7. kas te olete pilvede hallitand vangis uskunud päikese metsikut valgust (6p)
  8. kas te olete tuulte viludas kambris kastnud leiba pühitset veega (3p)
  9. kas te olete kuuland tsikaadide laulus kuradi tumedat häält (0 p)
  10. kas te olete vaigistanud vaevatud südameid taamal otsatu meri (4p)

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: edasi.org



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

Vanainimene Moskva metroos kerjamas

Peeter Helme raamatusoovitus. Dmitri Gluhhovski, "Metro 2035"

Räägin üle pika aja ühest ulmeromaanist. Viimati sai seda siin tehtud mais, mil tutvustasin Kaido Tiigisoone mahukat raamatut „Kus pingviinid ei laula“. Tänase teosega on Tiigisoone romaanil vaid nii palju pistmist, et ka Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ on erakordselt mahukas köide, pea 500 lehekülje paksune, ning ka selle raamatu tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, täpsemalt aastas 2035, nagu juba pealkiri aimata laseb.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: