Hedvig Hanson: millesse me usume? ({{commentsTotal}})

Hedvig Hanson
Hedvig Hanson Autor: Erakogu

Arvestades, et meie, eestlased, oleme üks usk(u)matumaid rahvusi maailmas, oleks vist õigem küsida – millesse me ei usu? Aga kuna see nimekiri saaks jällegi lõputult pikk, püüan süveneda sellesse, millesse me tõesti usume. Sest tõeline uskumine on ju suuresti meie olemise ja olemuse sisu.

Vaidlused usu ümber on muidugi alati kirglikud, äärmuslikel juhtudel lähevad ususõdadeni välja, meie aga sõdime ikka peamiselt sõnasõdades. Viimastel aegadel on usuküsimus tõusnud Eestis pinnale sama tuliselt kui pagulas- ja homoõiguste teema.

Ütle veel, et eestlane pole kirglik rahvas!

Vägagi kirglik, kui haavatakse tema õiglus- ja tõetunnet.

Usk on osa pärandikultuurist ja ajaloost ning seega sügavalt juurte teema. Uue presidendi valikud ja siiras usuline ületunnistus ning kiriklikest rituaalidest loobumine on löönud inimesed taas kahte leeri. Ühed tunnustavad esileedit enneolematu aususe eest, mida poliitmaastikul harva kogeb, teised on sügavalt solvunud ning hurjutavad kogu uskmatut rahvast, viidates ebaintelligentsusele ning süüdistades neid Nõukogude võimu rüvetatud mõttelaadis ning ignorantsuses.

Kõigile pole võimalik meeldida, küll aga on ausus igaljuhul midagi, millesse me võiksime ja tahaksime uskuda. Tõde ja õigus.

See, mis kellegi jaoks on tõde, mis õigus, on muidugi jällegi subjektiivne – igaüks vaatab oma mätta otsast. Arvestades, et eestlaste ürgne usk on animistliku, loodusnähtusi hingestava iseloomuga, on väljend “oma mätta otsast” muidugi igati sobilik.

Reaalse statistika mätta otsast vaadates ilmneb antud hetke usuliste valikute tõde: Eurobarometer Poll uuringud aastal 2010 jagasid Eesti elanikud järgnevalt (Euroopa Liidu vastavad näitajad sulgudes):

  • inimesi, kes usuvad jumalasse – 18% (51%);
  • inimesed, kes usuvad mingisse kõrgemasse jõudu või energiasse – 50% (26%);
  • inimesed, kes ei tunnista midagi mittemateriaalset (ateistid) – 29% (20%).

“Kõrgem jõud või energia”

Niisiis, meie kõrgeim protsent on inimesed, kes usuvad “mingisse kõrgemasse jõudu või energiasse”. Vaatleksime lähemalt seda fenomeni.

Kui küsida eestlaselt, millesse ta usub, on vastus tihtipeale segane. Tunda on, et inimene tahab uskuda ja usubki, aga see on tema väga individuaalne, isiklik ja intuitiivne valik. Mis näib olevat täiesti loogiline ja sümpaatne, arvestades eestlaslikku skeptilist loomust, ajaloo-tõde ning meie esiisade paganlikku maa- ja looduseusku.

Eestlane tahab kindlust selles, mis on või mida pole.

Üks on kindel. Loodusseadused kehtivad. Loodus ei valeta meile ja looduses toimuvat ei saa kahtluse alla seada. Punkt.

Usunditega on asi märksa ebaselgem. Millist jumalat siis õigupoolest uskuda, kui üks jumal “ütleb” nii ja teine naa ning lõpuks ei ole mingit garantiid, et see usu levitamine pole kellegi huvides, kes ise sugugi taevase päritoluga pole.

On see eestlane ikka läbi ajaloo vastu pükse saanud, küll mõisnikult, küll kirikult, küll valitsevatelt kordadelt ja kõige hullem – ka vabadus, mida eestlane tõesti uskus, mille nimel oli nõus ka kartulikoori sööma, ei ole mitte kõigile seda lunastust ja tõotatud maad toonud. Uue aja nõuded ja ettekirjutused nöörivad taas eestlase niigi kanget kaela.

Nii et – tasub olla ettevaatlik sellega, millesse, kellesse uskuda. Kuigi, eks raskematel aegadel oleks ikkagi ülevaltpoolt abi tarvis.  Ilmekalt kirjeldab eestlase uskumist jumalasse Juhan Liiv, jutustuses “Peipsi pääl”, kus Kirsimäe Jaak ja Ristiotsa Rein paluvad jumalat, et too need uppumissurmast päästaks – Rein lubab pääsemisel kirikusse kroonlühtri viia ning Jaak omakorda lubab muu hulgas mitte iial enam kirikus tukkuda. Küll on jumala nimi meestel siis huulil ja mõtteis, kui surmahirmus loetakse Issameiet.

Kui aga oht on möödas ning jalad puudutavad põhja, toibub üks hädalistest, hüüdes:

Jaak, maa, kurat, jalad on juba põhjas!

Kroonlühtri asemel viiakse kirikusse vaid küünal, hea seegi!

Eht-eestlaslik talupojatarkus kõlab: aita end ise, siis aitab sind ka jumal. Igati mõistlik soovitus. Ütleksin, et jumala suhteski inimlik – hädalisi on ju meeletult palju! Samuti kumab taolisest mõtlemisest üsnagi panteistlikke jooni – panteistid uskusid, et jumalal pole inimese nägu, et see on individuaalsuseta “miski”, millest lähtub nii hea kui halb. Kogu maailm on jumala ilming ning jumal on universumiga sama.

Üks põhjusi, miks eestlased ei oska oma usule või jumalale nime anda, ongi ehk tõeline sisemine tarkus – jumal on midagi märksa suuremat, hoomamatumat, seletamatumat, kui religioonide piiratud käsitlus temast.

Jumal on lõputu energia ning temale näo joonistamise ja nime andmisega inimesed ainult vähendavad tema kõikvõimsust. Nimetusse kõrgemasse jõudu uskumine ning tänulikkus kõikvõimalikkuse eest – selline arusaam võiks välistada väikluse ja silmakirjalikkuse, sõjakuse, mida usus kahjuks liialt esineb.

Usk, see peaks ju alati olema armastuse ülim väljendus. Tõeline armastus, see on aga sügavusse vaatamine, hinge kuulamine. Nähtub, et oleme ikkagi sügavalt usklikud inimesed, vaatamata kuivale statistikale.

Meie usk on muu maailmaga võrreldes ehk põikpäine ja sügavalt individualistlik, aga ometi on see olemas.

Tean kultuurseid inimesi, kes Eesti hümni lauldes ei suuda laulda kolmandas salmis: “…su üle jumal valvaku..” Ei ole näinud, kas proua president ka vankumatult ses salmis vaikib, aga oleks ju seegi arusaadav, kui enda vastu lõpuni aus olla.

Ometi usun, et ka kõige veendunumad ateistid mõistavad ja hindavad teaduse ülestunnistust – jumala olemasolu ei saa tõestada, samas ei saa ka ümber lükata. Mõistusega ei saagi kõike haarata, tunnetusega on võimalik palju enam.

Niisiis kuulun ma nende hulka, kes loomulikult ja pühendumisega “usuvad kõrgemat jõudu”, söandamata anda sellele nime – jumal ei ole mitte habemega vanamees pilve peal ega ka mitte kiriku ikoonimaalil, vaid universumi lõputu energia.

Nii võib jumalikkus olla kõigis ja kõiges. “Ja lill on iga inime”, nagu kirjutas klassik Ernst Enno.

Kokkuvõtvalt – eestlane on parimal juhul eneseusku

Psühholoogilises mõttes annab just eneseusk inimesele tegutsemistahte. Kui on usku ja motivatsiooni, suudab inimene elus palju ära teha, sest temas on elujõudu.

Eneseusu kõikuma löömisel ähvardavad meid aga hoopis teises äärmuses olekud ning hukutavad diagnoosid – depressioon ja/või sõltuvus meelemürkidest. Oleme ju selle poolest ka maailmas kahjuks esirinnas. Sellise languse puhul võiks olla jällegi abi usust kõrgemasse jõudu.

On teaduslikult tõestatud, et palve energeetiline jõud on tõesti võimas. “…sest mis on palve muud kui enese avardamine elavasse maailmaruumi?…” (K. Gibran “Prohvet”). Tajudes end osana kõiksusest, on lootust, et meie isekas eneseusk ei ole mitte halvavas mõttes enesekesksus, milles pole ruumi sallivusele teiste suhtes. Seda taju peaksime enestes kindlasti arendama.

Mulle on lähedane mõte, et usk on iga inimese isklik äratundmine ja tugevalt seotud tunnetuslikuga, see tähendab – mida sügavam on inimese enesetunnetus, seda tõesema jumalani ta enda jaoks jõuab. Usu pealesurumine kellelegi on igal juhul kurjast. Küll aga austan ma usklikke, kelle voorusteks on hoolivuse, headuse ning rahu jagamine, olgu siis nende jumalal pealegi kuju ja nimi.

Lõpetuseks tahaksin jagada Valdur Mikita luuletust-testi, mis tõele au andes tõukaski mind seda mõtisklust kirjutama.

See luuletus toob geniaalselt esile meie uskumiste tundlikumad toonid ja veelgi tundlikumad pooltoonid, kaevudes inimhinge põhja, kus on nii kuratlikkust kui jumalikkust. Küsimus on – kumba me endas toidame?

Jumala juurde saamise test

  1. kas te olete laulnud karjatee vaikuses põrnika kumedat laulu (2p)
  2. kas te olete sügava vaikuse kohal anunud jumala armu (4p)
  3. kas te olete silmitu koopasuu ees varisend halinal põrmu (1p)
  4. kas te olete heidelnud maailma veerel jalas katkise põlvega püksid (5p)
  5. kas te olete hingeldand katuste kohal kui näljaste tuvide kari (4p)
  6. kas te olete jahedal purskkaevul kisanud januste hingede eest (2p)
  7. kas te olete pilvede hallitand vangis uskunud päikese metsikut valgust (6p)
  8. kas te olete tuulte viludas kambris kastnud leiba pühitset veega (3p)
  9. kas te olete kuuland tsikaadide laulus kuradi tumedat häält (0 p)
  10. kas te olete vaigistanud vaevatud südameid taamal otsatu meri (4p)

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: edasi.org



"OPi" mõjukaimaks kultuurikriitikuks hääletasid 2016. aastal vaatajad Mart Kalmu."OPi" mõjukaimaks kultuurikriitikuks hääletasid 2016. aastal vaatajad Mart Kalmu.
Selgusid "OPi" auhinna nominendid

Kevad käes (enam-vähem, varsti on jaanipäev, siis jõulud, ilm jääb samaks) ja "OP" kütab kirgi päikest andes. 9. mai saates selgub tänavune "OPi Päikese" omanik saates hooaja jooksul esinenud kultuuriarvajate seast. Nominendid teatame kultuuriportaalis nüüd, tutvustavad videod on ekraanil 2. mai "OPis".

Berit PetolaiBerit Petolai
Kirjanduspreemia "Esimene samm" tänavune laureaat on Berit Petolai

Tänavu kümnendat korda välja antud kirjanduspreemia "Esimene samm" pälvis Berit Petolai ajakirja Looming 2016. aasta detsembrinumbris avaldatud luuletuste "Hundid ja vanamehed", "Kolletamispäev" ning "Tütrele" eest.

"Lingua Franca""Lingua Franca"
Valdur Mikita andis ainest rahvusvahelisele trupile

Valdur Mikita raamatud on andnud inspiratsiooni järjekordse lavastuse sünniks. Füüsilist teatrit esindav "Lingua Franca" ühendab sõna, liikumist, värve, muusikat, lõhnu ja helisid.

Vennad Piusid.Vennad Piusid.
Tallinna Linnateatri uuslavastus räägib meheks kasvamisest

Kahe venna kasvamisloo "Kriipsud uksepiidal" lavastas Diana Leesalu, kes on ühtlasi ka üks teksti autoritest koos Kaarel Väljamäega. Laval on vennad Piusid, kellele näidend spetsiaalselt kirjutatud on ning osaliselt näeb laval ka nende endi lapsepõlvelugusid.

FILM
HÕFFi kunstiline juht Maria Reinup
ERR.ee video: Maria Reinupi soovitused HÕFFiks

Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali kunstiline juht Maria Reinup jagas mõned soovitused ja juhised tuleval nädalavahetusel toimuvaks festivaliks

TEATER
"Kolm talve"
Arvustus. Elus teater hindele "kaks"

Tena Štivičić "Kolm talve"
Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Osades: Tõnu Oja, Ülle Kaljuste, Ita Ever, Guido Kangur, Kersti Heinloo, Tiit Sukk jt
Esietendus 21. aprillil Eesti Draamateatris

KIRJANDUS
Veiko Märka
Arvustus. Kirjad sõgedate ajast

Uus raamat

Veiko Märka: „Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas”.

Petrone Print, 2016. 134 lk.

KUNST
Margus Meinart "Lemps. Lembit Saartsi portree"
Arvustus. Ateljee elavdab Tartu kunsti

Uus näitus
"Konrad Mäe ateljee" Tartu Kunstimajas
Näitus jääb avatuks 30. aprillini

Arhitektuur
Näituse reklaamfotoNäituse reklaamfoto
Arhitektuurimuuseum kutsub ringkäigule Tartus

Möödunud aasta sügisel esmakordselt Tartmusis esitletud näitus "Kes loob linna?" uurib, kes, milliste eesmärkide, vahendite ja tulemustega kujundavad linnaruumi. 22. aprillil kell 16 oodatakse huvilisi aga arhitektuurimuuseumisse sellekohasele ringkäigule kuraator Kaja Paega.

"Narvainen""Narvainen"
Selgus Narva vanalinna südame arhitektuuriline ideekavand

Narva vanalinna südame arhitektuurikonkursi võitjaks kuulutati ideekavand märgusõnaga „Narvainen“, mille autoriteks on Andrus Kõresaar, Raivo Kotov, Eleriin Tekko, Liis Uustal, Lisete Kivimägi, Lilian Männikust, Sirkka Siimso ja Tõnis Malkov büroost KOKO arhitektid OÜ. Arhitektuurivõistlus hõlmas Narva kesklinnas asuva Stockholmi platsi ja Raekoja platsi piirkonda. Lahendust pakuti ka Raekoja pargi arendamiseks, mille ehitus jääb esialgu kaugemale tulevikku.

Uuendatud: 19:27 
MUUSIKA
EMTA rektorikandidaadid "MI-s".
"MI": Veerandsada aastat ülikooli juhtinud rektor saab mantlipärija

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat ootab ees ajalooline verstapost – 25-aastase ametiaja järel annab Peep Lassmann teatepulga üle uuele rektorile. Enne veel kui rektorikandidaadid kogunevad 25. aprillil avalikuks väitluseks, korraldas muusikasaade "MI" nendega teledebati.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektoriteks kandideerivad pianist Marje Lohuaru, muusikateadlane Kerri Kotta, pianist Ivari Ilja ning klarnetist ja dirigent Toomas Vavilov.

Arvamus
Tamur Tohver. Perpleks!

Polygon Teatris esietendub 27. aprillil "Perplex". Lavastaja ja teatrijuht Tamur Tohver kirjutas kultuuriportaalile, kust need mõtted moodsa aja absurdikomöödiaks tulid.

Meelis Oidsalu.Meelis Oidsalu.
Meelis Oidsalu: konflikt on iga loomingulise protsessi loomulik osa

"Ringvaates" oli külas kultuurikriitik Meelis Oidsalu, kelle 20. aprillil avaldatud Vikerraadio päevakommentaarist selgus, et Henrik Kalmet on esitanud lahkumisavalduse Tallinna Linnateatrisse. Stuudios selgitas ta selle konflikti tagamaid.

Stenbocki maja.Stenbocki maja.
Peeter Helme: kus on eesti poliitikateemalised romaanid?

Lugesin hiljuti, et Saksamaal on ilmunud romaan Angela Merkelist. Frankfurter Allgemeine Sonntagszeitungis ilmunud arvustust uskudes pole tegu kuigi hea raamatuga. Kriitikale vaatamata ütleb arvustuse autor, et kuigi talle Konstantin Richteri romaan ei meeldi, ei tähenda see, et elavatest poliitikutest ei tohiks kirjutada.

"Unistajad""Unistajad"
Valner Valme: mina jään. Vastuseks Mart Helmele

Eestis on jõle ilm, ükskõik, kuidas "Terevisiooni" ja "Aktuaalse kaamera" peenetundelised ilmateadustajad meid lohutada püüavad: mõnus karge või meeldiv vihmarabin. Ei, see on talumatu. Palju olmet ajab iga päev närvi. Ma kohtan iga nädal mingit kilplaslikkust teenindussfääris.