Mihhail Trunin: "Vene inimesi solvatakse!" ehk Kellele on Eestis vaja uut vene parteid? ({{commentsTotal}})

Kaader joonisfilmist
Kaader joonisfilmist "Ilja Muromets ja Röövel Ööbik" (Sojuzmultfilm, 1975)

Kellele on vaja loodavat Eestimaa Rahvaste Parteid, mis ei võta arvesse asjaolu, et Eestis ei ole vene kultuuri ega ole ka vene kogukonda?

Pean alustama selgitusega. Pealkirjas nimetan ma uut sündivat erakonda vene parteiks, andes endale siiski täiel määral aru, et Eestimaa Rahvaste Partei ei positsioneeri end poliitilise jõuna, kes on orienteeritud eranditult siinsetele venelastele. See järeldub nii erakonna nimetusest kui ka juba avaldatud kontseptsioonist, kus tsiteeritakse „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele“ (1918). Asutatava erakonna aktivistid teatavad, et nende uksed „on avatud kõigile, kes jagavad nende vaateid“, ent uue erakonna projekti esitleti ju nn vene diskussiooniklubi algatusel ning ajakirjandus, politoloogid ja ka Eestimaa Rahvaste Partei eestvedajad ise räägivad niisugusest poliitilisest jõust, kes peaks esindama just Eesti venelaste huve.

Uue erakonna kontseptsioon1 (nagu nähtavasti iga teinegi poliitiline kontseptsioon) kirendab ilusatest ja ülevatest mõistetest: õiglus (nagu paistab, näitas 2016. aasta ühemõtteliselt kõigile, et õiglust maailmas ei ole või see on määramata ajaks edasi lükatud), võrdõiguslikkus, üksteisemõistmine, põhiseaduse austamine, parlamendiliikmete ja valijate sideme hoidmine, majanduslik otstarbekus (see on ideoloogiast poliitiliselt tähtsam), kättesaadav arstiabi, kvaliteetne haridus, vääriline pension … See kõik näeb iseenesest väga soliidne välja, kuid püstitatud loosungite tegelikust elluviimisest on mõistagi veel vara rääkida.

Huvitavam on hoopis muu: loodava partei programmi on kommenteerinud üks selle aktiviste Vladislav Pälling, kes tõlgendab oma Facebooki lehel enamikku asutatava erakonna teese märksa emotsionaalsemalt (ja arusaadavamalt). Peab märkima, et antud juhul on jutt nimelt aktivistist, kes on ise astunud entusiastlikult uue poliitilise jõu lipu alla. Nii erakonna asutamise töögrupi juht jurist Mstislav Russakov kui ka pressi­sekretär Sergei Seredenko pole oma väljaütlemistes nii emotsionaalsed (ja pole ka nii konkreetsed).2

Mida me siis Pällingu kommentaaridest leiame? Viimseni äraleierdatud formuleeringud, mis on ehk vaid mõnel laiskvorstil pruukimata jäänud: „takistused ja alandavad protseduurid“ kodakondsuse saamisel, „mäng rahvusvahelise vaenu õhutamisel“, „Eesti kodakondsuse saavad kõikvõimalikud, tihtipeale üsna kahtlased (sic!) inimesed, ja seda otsekui eriliste teenete eest“, „poliitiline intsest (sic!) reformistidega“, „valitsevad erakonnad kasutavad ära etnilisi vastuolusid“, „venelased kui patuoinad“ ja samas vaimus edasi. Ei saa jätta juhtimata eraldi tähelepanu Pällingu armastatud võrdlustele Kolmanda Maailma riikidega: kord soovitatakse tema sõnul Eestis sündinud mittekodanikel „läbida kodakondsuse saamiseks samasugune protseduur nagu Zimbabwe põgenikel“ (huvitav, kui palju meil siin selliseid põgenikke on?!), kord ähvardavad „parlamendi omavoli metsikud traditsioonid“ Eestit langemisega „Lõuna-Ameerika kõige vaesemate riikide tasemeni“, aga „parlamendi ja riigi elanike suhete tase sarnaneb sellega, mida me näeme Aafrika kerjusriikides (sic!) ning kõige vaesematel ja ebastabiilsematel Lõuna-Ameerika maadel“. Mõned Pällingu passaažid on filoloogile puhas rõõm. Näiteks niisugused: „lülitada ümber rahvusküsimuse relee ebamugava olukorra tekkimisel“ või „parlamendi liige ei tohi kasutada valijaid ainult kui küna juurde viivat redelit. Siis sööb niisugune rahva teener end kõriauguni täis ja kasvatab endale neljakordse lõualoti, kuid tema „peremehed“ (valijad) pingutavad oma aukus kõhtudel püksirihma“ …

Pällingust poleks põhjust nii pikalt rääkida, kui fännid ei oleks erakonna peegel. Ning Pällingu arutelude mõningate kohtade puhul jääb lugejale tahes-tahtmata mulje, nagu oleks autor „venelaslikkuse“ ideoloogiast nii läbi imbunud, et on hakanud end väljendama praegusel ajal aktuaalses vene netimeemide keeles. Näiteks: „… kümned tuhanded komplekside käes vaevlevad natsionalistid, kelle geneetilisse mällu on jäänud alandused, solvangud ja rautatud Teutooni saabaste hoobid, pole mallanud proovida peremeeste rolli. Nagu kombeks, ei ole peksupoisteks sattunud mitte sakslased, kelle esivanemad sajandite viisi röövinud, tapnud ja vägistanud eestlasi ning teinud neist oma jubedates mõisates nürid lojused. Ei, peksma hakati hoopis venelasi!“. Siinkohal tuleb paratamatult meelde omal ajal väga populaarne vene meem: „Varasta, tapa ja kepi hanesid!“ („Воруй, убивай, еби гусей!“),3 mis tähendab „Tee mida tahad!“. Loodava partei ideoloogiat tervikuna võib aga kirjeldada teise samasse sarja kuuluva meemiga РЛО ehk „Русских людей обижают!“, s.o „Vene inimesi solvatakse!“.4

Vene rahva kujutamine ohvrina või pideva tagakiusamise objektina ei ole midagi uut. Viimasel ajal on Venemaa riigitruudes meediaväljaannetes hakanud kuidagi eriti tihti korduma ideoloogilised mantrad „USA välisministeeriumi marionettidest“, „kriisi ja kõlvatuse sohu vajunud Euroopast“ ja sellest, et „kellelgi ei ole tarvis tugevat Venemaad – ta oli põlvili, aga on nüüd jalule tõusnud“. See kõik toimub aga ülemaailmses mõõtkavas. Millised tagajärjed on sellel aga väiksele Eestile? Isegi siin on meemiga „Vene inimestele tehakse liiga!“ väga mugav õigustada oma võimetust, saamatust ja soovimatust enda kallal tööd teha. Pole eesti keelt ära õppinud. – Vene inimesi solvatakse! Pole leidnud tööd ega kohanenud. – Vene inimestele tehakse liiga! Ei teenindatud kohvikus, tüssati kaupluses – ja ikka samas vaimus edasi.

Kõik need arutlused panevad tahes-tahtmata mõtlema selle üle, milline on siis Eestimaa Rahvaste Partei potentsiaalne valija? Siiani ei ole kahtlustki, et see on just seesama solvunud, enda meelest tagakiusatud kohalik venelane, läbinisti estofoob. Selles kontekstis väärib erilist tähelepanu üks uue partei kontseptsiooni punkt (punkt 2.1), kus on öeldud, et vene kultuur Eestis kujutab endast suure vene kultuuri omanäolist ja huvitavat haru. Asi on selles, et Eestis ei ole mingit vene kultuuri. On vaid üksikud kultuursed venelased, mõned neist vägagi väljapaistvad. „Vene kultuur Eestis“ massifenomenina on aga puhas ideoloogia, mis on ette nähtud sisetarbimiseks. Tegelikult on see pettepilt, mis õigustab Eesti venelaste eespool kirjeldatud laiskust ja piiratust. (Siinkohal ei saa ma jätta meelde tuletamata, kuidas üks minu auväärt kolleeg vastas geniaalselt välisajakirjaniku küsimusele selle kohta, kas siinsed venelased tahavad säilitada vene kultuuri: „Säilitada tahavad küll, aga selle nimel midagi teha ei taha.“)

Niisugune pettepilt on üles ehitatud lihtsale moonutusele: „meie missioon on selles, et säilitada vene kultuuri“ –„me oleme sattunud välismaale ja me säilitame vene kultuuri“ – „vene kultuur – see oleme meie, sest just meie säilitame seda“. Lasnamäel, Koplis, Maardus ja Ida-Virumaal on niisugusest ideoloogiast läbi imbunud inimesi rohkem kui küllaga, ja peaaegu ei ole kahtlustki, et neil ei ole midagi kaotada peale oma ideoloogiliste ahelate. See on muidugi tõsist tähelepanu ja arutamist väärt küsimus.

Näib aga, et eelkirjeldatud mugava ideoloogilise konstruktsiooni järgi häälestudes ei võta Eestimaa Rahvaste Partei arvesse teist tähtsat asjaolu. Eestis ei ole vene kultuuri ega ole ka vene kogukonda, nimelt seda ühtehoidvat etnilist gruppi, kellel on olemas institutsioonid oma identiteedi säilitamiseks ja arendamiseks. Vene identiteedist (samuti nagu vene kultuurist) on siin kombeks vaid kõva häälega rääkida.

Eesti venelased on esiteks väga killustatud, teiseks on enamik neist huvitatud (eriti estofoobia all kannatajad) kui üldse millestki, siis Venemaa teemadest, kusjuures sealsest ametlikust propagandast, mida kannavad Eestis üle Venemaa telekanalid. Kui ses vallas midagi tõsist ette võtta tahetakse, siis tasuks kõigepealt mõelda kvaliteetse venekeelse meedia loomisele, et käsitleda Eestis toimuvat ülemaailmsete ja Venemaa sündmuste kontekstis.

Selle asemel aga astus Mstislav Russakov läbinisti semiootilise sammu: ta alustas võitlust selle nimel, et saaks kirjutada Eesti passi isanime, nagu see on kombeks Venemaal. Tõenäoliselt tegi Russakov seda täiesti lahus oma tööst uue partei asutamisel, kuid ajakirjandus sidus kohe need kaks fakti5 omavahel, osutades taas tahtmatult sellele, kes on tegelikult Eestimaa Rahvaste Partei tegelik sihtauditoorium.

Uue erakonna loomist kommenteerivad politoloogid keelduvad tegemast prognoose selle potentsiaali kohta, kuid märgivad, et Russakov, Seredenko ja kompanii on tuletanud meelde tähtsa probleemi: paljud venelased ei tunne end Eestis omadena.6 Tõsi, see probleem ei ole kaugeltki eile tekkinud. Samamoodi on selge, et seda ei saa lahendada juttudega identiteedi ahistamisest ega selliste kujunditega nagu „rahvusküsimuse relee“.

Kui rääkida märksa konkreetsematest poliitilistest ülesannetest, tasub meelde tuletada, et erakond ei ole veel ametlikult asutatud ning selle loojate sõnul on praegu valmis erakonnaga ühinema sadakond inimest,7 kusjuures registreerimiseks on tarvis 500. Oletagem, et 500 allkirja saadakse kokku ja erakond asutatakse. Olukord on enam-vähem arusaadav, kui mõtleme osalemisest 2017. aasta kohalikel valimistel või 2019. aasta parlamendivalimistel. Kui varem oli venelasest valijale ideoloogiliselt vastuvõetav kandidaat Edgar Savisaar, ei ole nüüd välistatud, et edu korral võib selle niši täita Mstislav Russakov. Seda enam, et tema ees- ja perekonnanimi kõlavad venekeelsele üpris väljendusrikkalt.8

Praegu näib siiski, et Eestimaa Rahvaste Parteid on vaja esmajoones selle asutajatele, et panna teleintervjuude ajaks lips ette, kirjutada ühisvõrkudes kommentaare ja rüübata teed fotoaparaatide objektiivide ees.

Vene keelest tõlkinud Mait Eelrand

1 https://novajapartija.eu/

2 http://etvpluss.err.ee/v/meelelahutus/kofe_pluss/videod/gosti/c477c8c0-cd75-47ca-b37f-45272ba53193/organizatory-partii-narodov-estonii-my-budem-zanimatsya-sereznoy-i-skuchnoy-politikoy

3 http://lurkmore.to/%D0%95%D0%B1%D0%B8_%D0%B3%D1%83%D1%81%D0%B5%D0%B9

4 http://lurkmore.to/%D0%A0%D0%9B%D0%9E

5 http://uudised.err.ee/v/64b76e9c-1afe-41bb-a8c0-cf3534c2887c

http://rus.delfi.ee/daily/estonia/poshla-pisat-guberniya-kto-sozdaet-novuyu-russkuyu-partiyu-i-zachem?id=76821298

6 http://etvpluss.err.ee/v/meelelahutus/kofe_pluss/videod/gosti/b20baaca-7944-474c-be54-abe287296842/eduard-tinn-sozdanie-novoy-partii-podnyalo-vazhnuyu-problemu—-russkie-ne-chuvstvuyut-sebya-v-estonii-svoimi

7 Artikli kirjutamise ajal oli Eestimaa Rahvaste Partei Facebooki leht kogunud 96 laiki.

https://www.facebook.com/novajapartija.eu/

8 „Mstislav“ on vana slaavi nimi. Selle taga on kaks sõna: „мстити“ (vanavene keeles „защищать“ ehk „kaitsma“) ja „слава“ („au“). Nii et Mstislav tähendab „славный защитник“ („vahva kaitsja“). Russakov on seotud sõnaga „русский“ („vene“ või „venelane“).

Artikkel 20.1.17 Sirbist.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



Kadri VoorandKadri Voorand
Kadri Voorand kirjutas noorte laulupeoks kooridele kaks uudisteost

2. juulil kõlavad noorte laulu- ja tantsupeol esmakordselt Kadri Voorandi lood "Elu on lootus ja loomine" (sõnad Doris Kareva) segakooride ning "Aga tule" (sõnad Liisa Lotta Tomp neidudekooride esituses.

Liisa Pool ja "Macbeth"Liisa Pool ja "Macbeth"
Teatraalne kaamera. Liisa Pool, "Macbeth"

ERR kultuuriportaal jätkab sarjaga, milles Tartu Ülikooli teatriteaduse magistrandid arvustavad lavastusi videoformaadis, filmijaks UTTV, projekti algatajaks õppejõud Ott Karulin.

FILM
"Lõputu poeesia" ("Poesia sin fin")
Tristan Priimägi andis suveks kolm filmisoovitust

"Terevisioonis" oli külas filmiajakirjanik Tristan Priimägi, kes soovitaks algavaks suveks filme "Petetud", "Lõputu poeesia" ja "Wind River".

TEATER
Klaudia Tiitsmaa
Ugala publik valis lemmikud

Ugala teatris etendus eile, 21. juunil viimast korda suvelavastus „Gogoli disko“. Lõpuaplausi järel kuulutati Ugala suurel laval välja publikupreemia Kuldõun 2017 laureaadid.

KIRJANDUS
Arvustus. Ärakrutitud ajalugu väändes füüsikaga vaheldumisi

Uus raamat

Ilmar Tomusk
"Seiklused paralleelmaaailmas"
Hillar Metsa pildid
Tammerraamat
224 lk.

KUNST
"Ajavahe".
Arvustus. Kuidas käsitööst sai kunst

7. Tallinna Rakenduskunsti Triennaal

Peanäitus: "Ajavahe"
21.04-23.07.2017

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Arhitektuur
Arhitektuurikeskuse välkloengArhitektuurikeskuse välkloeng
Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni konkursi võitis töö "Nõrk monument"

2018. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit rahvusvahelise noorte kuraatorite meeskonna intrigeeriva nimega konkursitöö "Nõrk monument" (Weak Monument). Žürii hääletusest täna hommikul võitjana väljunud töö kuraatormeeskonda kuuluvad EKAs ja Hollandi Delfti Tehnikaülikoolis õppinud Laura Linsi (praktiseerib hetkel Londonis arhitektina) ja Roland Reemaa (arhitekt, hetkel külalisõppejõud Delfti Tehnikaülikoolis) ning Londonis praktiseeriv, lisaks Delftile ka Prahas õppinud arhitekt Tadeas Riha.

Veneetsia arhitektuuribiennaalVeneetsia arhitektuuribiennaal
ERR.ee video: välkloengul selgitati Eesti esindaja Veneetsia arhitektuuribiennaalil

15. juunil toimus Vaba Lava suures saalis Eesti Arhitektuurikeskuse välkloeng, kus astusid lavale 16. Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni kuraatorivõistluse finalistid. Rahvusvahelisele võistlusele esitatud tööde seast pääses finaalvooru viis.

MUUSIKA
Arvo Pärt kuulsa vannitoariiuli juures oma teose partituuri uurimas
Maria Mölder. Sissevaade Arvo Pärdi ülikooli argipäeva

19. juunil asetatakse Arvo Pärdi keskusele pidulikult nurgakivi. Uus hoone avatakse juba vähem kui pooleteise aasta pärast, 2018. aasta hilissügisel. Millised ettevalmistustööd keskuses praegu käsil on, selgus vestluses, kus osalesid Arvo Pärdi Keskuse nõukogu liige Nora Pärt, tegevjuht Anu Kivilo, toimetaja ja muusikateadlane Kristina Kõrver ning arhivaar Anneli Kivisiv.

Arvamus
Liiklusummik.Liiklusummik.
Tamur Tohver. Davai davai davai!

Oma arvamuslugude sarjaga jätkab Polygon Teatri juht. Ja mida me näeme?

Räpilahing.Räpilahing.
Anders Härm. Rappimislahing

Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal.

Uue maailma tänavafestivalUue maailma tänavafestival
Keelesäuts. Millal eestlased, millal eestlaste kogukond?

Kogukonnamõiste on ajaga ja arenguga muutunud, laienenud ja mitmekesistunud. Täna keskendun ma keelekasutuses ainult ühele aspektile, mille kohta olen kuulnud küsimusi. Millal on õige kasutada eestlaste kohta kogukond ja millal on see vale?

12EEK Monkey12EEK Monkey
Eesti räpp: nišimuusikast noorte häälekandjaks

Eesti räpp kipub kohati mainstream’ile vastanduma, kuid teatud artistid viivad selle samal ajal peavoolupüünele.