Mihhail Trunin: "Vene inimesi solvatakse!" ehk Kellele on Eestis vaja uut vene parteid? ({{commentsTotal}})

Kaader joonisfilmist
Kaader joonisfilmist "Ilja Muromets ja Röövel Ööbik" (Sojuzmultfilm, 1975)

Kellele on vaja loodavat Eestimaa Rahvaste Parteid, mis ei võta arvesse asjaolu, et Eestis ei ole vene kultuuri ega ole ka vene kogukonda?

Pean alustama selgitusega. Pealkirjas nimetan ma uut sündivat erakonda vene parteiks, andes endale siiski täiel määral aru, et Eestimaa Rahvaste Partei ei positsioneeri end poliitilise jõuna, kes on orienteeritud eranditult siinsetele venelastele. See järeldub nii erakonna nimetusest kui ka juba avaldatud kontseptsioonist, kus tsiteeritakse „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele“ (1918). Asutatava erakonna aktivistid teatavad, et nende uksed „on avatud kõigile, kes jagavad nende vaateid“, ent uue erakonna projekti esitleti ju nn vene diskussiooniklubi algatusel ning ajakirjandus, politoloogid ja ka Eestimaa Rahvaste Partei eestvedajad ise räägivad niisugusest poliitilisest jõust, kes peaks esindama just Eesti venelaste huve.

Uue erakonna kontseptsioon1 (nagu nähtavasti iga teinegi poliitiline kontseptsioon) kirendab ilusatest ja ülevatest mõistetest: õiglus (nagu paistab, näitas 2016. aasta ühemõtteliselt kõigile, et õiglust maailmas ei ole või see on määramata ajaks edasi lükatud), võrdõiguslikkus, üksteisemõistmine, põhiseaduse austamine, parlamendiliikmete ja valijate sideme hoidmine, majanduslik otstarbekus (see on ideoloogiast poliitiliselt tähtsam), kättesaadav arstiabi, kvaliteetne haridus, vääriline pension … See kõik näeb iseenesest väga soliidne välja, kuid püstitatud loosungite tegelikust elluviimisest on mõistagi veel vara rääkida.

Huvitavam on hoopis muu: loodava partei programmi on kommenteerinud üks selle aktiviste Vladislav Pälling, kes tõlgendab oma Facebooki lehel enamikku asutatava erakonna teese märksa emotsionaalsemalt (ja arusaadavamalt). Peab märkima, et antud juhul on jutt nimelt aktivistist, kes on ise astunud entusiastlikult uue poliitilise jõu lipu alla. Nii erakonna asutamise töögrupi juht jurist Mstislav Russakov kui ka pressi­sekretär Sergei Seredenko pole oma väljaütlemistes nii emotsionaalsed (ja pole ka nii konkreetsed).2

Mida me siis Pällingu kommentaaridest leiame? Viimseni äraleierdatud formuleeringud, mis on ehk vaid mõnel laiskvorstil pruukimata jäänud: „takistused ja alandavad protseduurid“ kodakondsuse saamisel, „mäng rahvusvahelise vaenu õhutamisel“, „Eesti kodakondsuse saavad kõikvõimalikud, tihtipeale üsna kahtlased (sic!) inimesed, ja seda otsekui eriliste teenete eest“, „poliitiline intsest (sic!) reformistidega“, „valitsevad erakonnad kasutavad ära etnilisi vastuolusid“, „venelased kui patuoinad“ ja samas vaimus edasi. Ei saa jätta juhtimata eraldi tähelepanu Pällingu armastatud võrdlustele Kolmanda Maailma riikidega: kord soovitatakse tema sõnul Eestis sündinud mittekodanikel „läbida kodakondsuse saamiseks samasugune protseduur nagu Zimbabwe põgenikel“ (huvitav, kui palju meil siin selliseid põgenikke on?!), kord ähvardavad „parlamendi omavoli metsikud traditsioonid“ Eestit langemisega „Lõuna-Ameerika kõige vaesemate riikide tasemeni“, aga „parlamendi ja riigi elanike suhete tase sarnaneb sellega, mida me näeme Aafrika kerjusriikides (sic!) ning kõige vaesematel ja ebastabiilsematel Lõuna-Ameerika maadel“. Mõned Pällingu passaažid on filoloogile puhas rõõm. Näiteks niisugused: „lülitada ümber rahvusküsimuse relee ebamugava olukorra tekkimisel“ või „parlamendi liige ei tohi kasutada valijaid ainult kui küna juurde viivat redelit. Siis sööb niisugune rahva teener end kõriauguni täis ja kasvatab endale neljakordse lõualoti, kuid tema „peremehed“ (valijad) pingutavad oma aukus kõhtudel püksirihma“ …

Pällingust poleks põhjust nii pikalt rääkida, kui fännid ei oleks erakonna peegel. Ning Pällingu arutelude mõningate kohtade puhul jääb lugejale tahes-tahtmata mulje, nagu oleks autor „venelaslikkuse“ ideoloogiast nii läbi imbunud, et on hakanud end väljendama praegusel ajal aktuaalses vene netimeemide keeles. Näiteks: „… kümned tuhanded komplekside käes vaevlevad natsionalistid, kelle geneetilisse mällu on jäänud alandused, solvangud ja rautatud Teutooni saabaste hoobid, pole mallanud proovida peremeeste rolli. Nagu kombeks, ei ole peksupoisteks sattunud mitte sakslased, kelle esivanemad sajandite viisi röövinud, tapnud ja vägistanud eestlasi ning teinud neist oma jubedates mõisates nürid lojused. Ei, peksma hakati hoopis venelasi!“. Siinkohal tuleb paratamatult meelde omal ajal väga populaarne vene meem: „Varasta, tapa ja kepi hanesid!“ („Воруй, убивай, еби гусей!“),3 mis tähendab „Tee mida tahad!“. Loodava partei ideoloogiat tervikuna võib aga kirjeldada teise samasse sarja kuuluva meemiga РЛО ehk „Русских людей обижают!“, s.o „Vene inimesi solvatakse!“.4

Vene rahva kujutamine ohvrina või pideva tagakiusamise objektina ei ole midagi uut. Viimasel ajal on Venemaa riigitruudes meediaväljaannetes hakanud kuidagi eriti tihti korduma ideoloogilised mantrad „USA välisministeeriumi marionettidest“, „kriisi ja kõlvatuse sohu vajunud Euroopast“ ja sellest, et „kellelgi ei ole tarvis tugevat Venemaad – ta oli põlvili, aga on nüüd jalule tõusnud“. See kõik toimub aga ülemaailmses mõõtkavas. Millised tagajärjed on sellel aga väiksele Eestile? Isegi siin on meemiga „Vene inimestele tehakse liiga!“ väga mugav õigustada oma võimetust, saamatust ja soovimatust enda kallal tööd teha. Pole eesti keelt ära õppinud. – Vene inimesi solvatakse! Pole leidnud tööd ega kohanenud. – Vene inimestele tehakse liiga! Ei teenindatud kohvikus, tüssati kaupluses – ja ikka samas vaimus edasi.

Kõik need arutlused panevad tahes-tahtmata mõtlema selle üle, milline on siis Eestimaa Rahvaste Partei potentsiaalne valija? Siiani ei ole kahtlustki, et see on just seesama solvunud, enda meelest tagakiusatud kohalik venelane, läbinisti estofoob. Selles kontekstis väärib erilist tähelepanu üks uue partei kontseptsiooni punkt (punkt 2.1), kus on öeldud, et vene kultuur Eestis kujutab endast suure vene kultuuri omanäolist ja huvitavat haru. Asi on selles, et Eestis ei ole mingit vene kultuuri. On vaid üksikud kultuursed venelased, mõned neist vägagi väljapaistvad. „Vene kultuur Eestis“ massifenomenina on aga puhas ideoloogia, mis on ette nähtud sisetarbimiseks. Tegelikult on see pettepilt, mis õigustab Eesti venelaste eespool kirjeldatud laiskust ja piiratust. (Siinkohal ei saa ma jätta meelde tuletamata, kuidas üks minu auväärt kolleeg vastas geniaalselt välisajakirjaniku küsimusele selle kohta, kas siinsed venelased tahavad säilitada vene kultuuri: „Säilitada tahavad küll, aga selle nimel midagi teha ei taha.“)

Niisugune pettepilt on üles ehitatud lihtsale moonutusele: „meie missioon on selles, et säilitada vene kultuuri“ –„me oleme sattunud välismaale ja me säilitame vene kultuuri“ – „vene kultuur – see oleme meie, sest just meie säilitame seda“. Lasnamäel, Koplis, Maardus ja Ida-Virumaal on niisugusest ideoloogiast läbi imbunud inimesi rohkem kui küllaga, ja peaaegu ei ole kahtlustki, et neil ei ole midagi kaotada peale oma ideoloogiliste ahelate. See on muidugi tõsist tähelepanu ja arutamist väärt küsimus.

Näib aga, et eelkirjeldatud mugava ideoloogilise konstruktsiooni järgi häälestudes ei võta Eestimaa Rahvaste Partei arvesse teist tähtsat asjaolu. Eestis ei ole vene kultuuri ega ole ka vene kogukonda, nimelt seda ühtehoidvat etnilist gruppi, kellel on olemas institutsioonid oma identiteedi säilitamiseks ja arendamiseks. Vene identiteedist (samuti nagu vene kultuurist) on siin kombeks vaid kõva häälega rääkida.

Eesti venelased on esiteks väga killustatud, teiseks on enamik neist huvitatud (eriti estofoobia all kannatajad) kui üldse millestki, siis Venemaa teemadest, kusjuures sealsest ametlikust propagandast, mida kannavad Eestis üle Venemaa telekanalid. Kui ses vallas midagi tõsist ette võtta tahetakse, siis tasuks kõigepealt mõelda kvaliteetse venekeelse meedia loomisele, et käsitleda Eestis toimuvat ülemaailmsete ja Venemaa sündmuste kontekstis.

Selle asemel aga astus Mstislav Russakov läbinisti semiootilise sammu: ta alustas võitlust selle nimel, et saaks kirjutada Eesti passi isanime, nagu see on kombeks Venemaal. Tõenäoliselt tegi Russakov seda täiesti lahus oma tööst uue partei asutamisel, kuid ajakirjandus sidus kohe need kaks fakti5 omavahel, osutades taas tahtmatult sellele, kes on tegelikult Eestimaa Rahvaste Partei tegelik sihtauditoorium.

Uue erakonna loomist kommenteerivad politoloogid keelduvad tegemast prognoose selle potentsiaali kohta, kuid märgivad, et Russakov, Seredenko ja kompanii on tuletanud meelde tähtsa probleemi: paljud venelased ei tunne end Eestis omadena.6 Tõsi, see probleem ei ole kaugeltki eile tekkinud. Samamoodi on selge, et seda ei saa lahendada juttudega identiteedi ahistamisest ega selliste kujunditega nagu „rahvusküsimuse relee“.

Kui rääkida märksa konkreetsematest poliitilistest ülesannetest, tasub meelde tuletada, et erakond ei ole veel ametlikult asutatud ning selle loojate sõnul on praegu valmis erakonnaga ühinema sadakond inimest,7 kusjuures registreerimiseks on tarvis 500. Oletagem, et 500 allkirja saadakse kokku ja erakond asutatakse. Olukord on enam-vähem arusaadav, kui mõtleme osalemisest 2017. aasta kohalikel valimistel või 2019. aasta parlamendivalimistel. Kui varem oli venelasest valijale ideoloogiliselt vastuvõetav kandidaat Edgar Savisaar, ei ole nüüd välistatud, et edu korral võib selle niši täita Mstislav Russakov. Seda enam, et tema ees- ja perekonnanimi kõlavad venekeelsele üpris väljendusrikkalt.8

Praegu näib siiski, et Eestimaa Rahvaste Parteid on vaja esmajoones selle asutajatele, et panna teleintervjuude ajaks lips ette, kirjutada ühisvõrkudes kommentaare ja rüübata teed fotoaparaatide objektiivide ees.

Vene keelest tõlkinud Mait Eelrand

1 https://novajapartija.eu/

2 http://etvpluss.err.ee/v/meelelahutus/kofe_pluss/videod/gosti/c477c8c0-cd75-47ca-b37f-45272ba53193/organizatory-partii-narodov-estonii-my-budem-zanimatsya-sereznoy-i-skuchnoy-politikoy

3 http://lurkmore.to/%D0%95%D0%B1%D0%B8_%D0%B3%D1%83%D1%81%D0%B5%D0%B9

4 http://lurkmore.to/%D0%A0%D0%9B%D0%9E

5 http://uudised.err.ee/v/64b76e9c-1afe-41bb-a8c0-cf3534c2887c

http://rus.delfi.ee/daily/estonia/poshla-pisat-guberniya-kto-sozdaet-novuyu-russkuyu-partiyu-i-zachem?id=76821298

6 http://etvpluss.err.ee/v/meelelahutus/kofe_pluss/videod/gosti/b20baaca-7944-474c-be54-abe287296842/eduard-tinn-sozdanie-novoy-partii-podnyalo-vazhnuyu-problemu—-russkie-ne-chuvstvuyut-sebya-v-estonii-svoimi

7 Artikli kirjutamise ajal oli Eestimaa Rahvaste Partei Facebooki leht kogunud 96 laiki.

https://www.facebook.com/novajapartija.eu/

8 „Mstislav“ on vana slaavi nimi. Selle taga on kaks sõna: „мстити“ (vanavene keeles „защищать“ ehk „kaitsma“) ja „слава“ („au“). Nii et Mstislav tähendab „славный защитник“ („vahva kaitsja“). Russakov on seotud sõnaga „русский“ („vene“ või „venelane“).

Artikkel 20.1.17 Sirbist.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



17. Kohila sümpoosion17. Kohila sümpoosion
Arvustus. Kohila sümpoosion ja Karin Kalmani isikunäitus

17. Kohila sümpoosion
Tohisoo mõisas 29.06–16.07.

ja

Karin Kalmani isikunäitus "Ideaalmaastik. Maa, puu, tuli, vesi"
Hop galeriis 17.07–1.08.

Kerttu Kaldoja ja Mihkel Ulk Vikerraadio stuudios.Kerttu Kaldoja ja Mihkel Ulk Vikerraadio stuudios.
Režissöör Mihkel Ulk uue põlvkonna filmimaailmast: kino ei kao kuhugi

Eestlased on võrreldes naabritega Baltikumis või Soomes väga suured kinos käijad. Samas kasvab järjest ka nutimaailma võidukäik filmide edastamisel. Filmirežissöör Mihkel Ulk kahe kasvava hiiglase vahel suurt konkurentsi ei näe, pigem toetavad nad teineteist.

E-raamatud.E-raamatud.
E-raamatut teenusena käsitlev seadus pidurdab e-raamatukogude arengut

Eesti e-raamatukogude arengut pidurdab ajale jalgu jäänud seadusandlus, mis käsitleb e-raamatut kui teenust, mitte raamatut - autorid ei saa laenutamise eest hüvitist ning e-raamatutele ei kehti paberraamatute käibemaksusoodustus. Kultuuriväärtuste asekantsler Tarvi Sits loodab laenutushüvitistele lähemale jõuda järgmisel aastal.

London GrammarLondon Grammar
Arvustus. London Grammar - tubli, istu, viis

Uus plaat
London Grammar
"Truth Is a Beautiful Thing" (Ministry of Sound Recordings)
5/10

FILM
Auditoorium
Sten Kauber: ähmastunud funktsioonidest filmikriitikaväljal

Maailma suurte keelte poolt raamistatud globaliseerunud inforuumi ülekülluse ja meedia mitmekesisuse keskel hakkab üha enam esile kerkima eesti keeles kirjutamise ja mõtlemise sotsiokultuuriline olulisus. Erinevaid valdkondi populariseerivate ja lahkavate tekstide kaudu areneb inimeste võimekus mõista ja mõtestada kogetut enda emakeeles.

TEATER
Rakvere Teater "Kellavärgiga apelsin"
Rakvere teater kogus hooajaga üle 130 000 külastuse

Rakvere teatri 77. hooajal toimus erinevates teatrisaalides 353 etendust, mida vaatas 63 523 inimest. Koos kinokülastuste, kontsertide, näituste ja vestlusõhtutega kogus Rakvere teater 132 455 külastust.

KIRJANDUS
Siber
Arvustus. Ülisünge retk, aga ilus ka

Uus raamat

Sergei Lebedev
"Unustuse piir"
Vene keelest Matti Piirimaa
Ajakirjade Kirjastus
317 lk.

KUNST
"Ehte- ja elulood"
Arvustus. Kultuuriliselt loodud illusioon vabast tahtest

Anna-Maria Saare isikunäitus "Ehte- ja elulood"
Tartu Kunstimajas
Avatud kuni 23. juulini

Arhitektuur
Arvo PärtArvo Pärt
Arvo Pärdi Keskuse uus hoone sai nurgakivi

Arvo Pärdi Keskuse uus hoone Laulasmaal sai täna nurgakivi. Pidulik tseremoonia toimus tulevases kammersaalis ning nurgakivi asetati saali põrandapinnas alale, kus hakkab paiknema lava.

JaamahooneJaamahoone
Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuurimälestiseks

Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuuriministri käskkirjaga ehitismälestiseks. 1870. aastal ehitatud raudteejaam on Eesti üks vanemaid.

MUUSIKA
Maryn E. Coote "Maskeraad"
Arvustus. Maryn E. Coote ja psühhodiskonaudi seiklused

Uus plaat
Maryn E. Coote
"Maskeraad" (PPU)
10/10

Arvamus
öööööööö
Tamur Tohver. Suveöö unenägu

Ennegi olen viidanud, et eesti keel on lisaks kaunidusele ka ülitabav. "Vaimustama" tähendab kedagi või midagi vaimuga täitma. "Vaimustuma" tähendab toredat seisundit: vaim tuli peale. Oled ju kuulnud küll, et no ei tule vaimu peale... või vastupidi, minu vaim on küll valmis!

Jim Ashilevi lugemismaratonilJim Ashilevi lugemismaratonil
Jim Ashilevi: eesti keeles ei saa filosofeerida

Essee alternatiivmuusika keskel üles kasvamisest, mis avaldati esmakordselt TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 65. aastapäeva esseekogumikus "Omakultuurist ja oma kultuurist".

Keelesäuts. Pole vaja arvust numbrit teha

„Eesti eurolaulu poolfinaalil olid suured vaatajanumbrid.“ „Elektriautode müüginumbrid on kahanenud.“ Miks tuleks nendes lausetes „numbri“ asemel „arvu“ kasutada? Mis vahe ikkagi on arvul ja numbril?

Riigikogu hoone.Riigikogu hoone.
Jaak Valge. Tee teise rahvahääletuseni: ekslike otsuste paraad

13.-15. augustil 1932. aastal toimus Eesti rahvahääletus põhiseaduse muutmise küsimuses. Riigikogus välja töötatud eelnõu kukkus referendumil ülinapilt läbi. Lugege ajalooartikli kokkuvõtet, täismaterjal ilmus värskes Tunas number 75.

OTSE: Pärnu xxxi filmifestivali auhinnaöö

ERR.ee kultuuriportaal teeb ülekande Pärnu XXXI filmifestivali Auhinnaööst. Selguvad filmifestivali parimad linateosed ja Eesti Rahva Auhinna 2017 võitja, kelle olete valinud teie vaatajad!