Suri helilooja Veljo Tormis ({{commentsTotal}})

{{1485102419000 | amCalendar}}

Laupäeva õhtul suri 86-aastasena Eesti helilooja Veljo Tormis.

Rohkelt audio- ja videomaterjali Veljo Tormise ja tema loomingu kohta on ka ERR-i arhiivis.

Veljo Tormise loomingus oli eriline koht eesti ja hõimurahvaste ürgsel regilaulul, folklooril ning poeesial. Tema looming on inspireerinud ja rikastanud paljude põlvkondade muusikuid, lavastajaid ja filmitegijaid, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Veljo Tormise muusikas ristuvad vana ja uus: alustanud neoklassitsistlikus stiilis, sai temast aastate jooksul uue, rahvamuusikast lähtuva muusikastiili rajaja. Muusikaliste lavateoste, sümfoonilise- ja vokaalkammermuusika kõrval moodustab Veljo Tormise loomingu põhiosa koorilooming.

"Ta oli nagu mingi taolise mullastiku hoidja kultuuris, mille suhtes osaliselt oli juba asfalt peale tõmmatud. Euroopas on paljus vana kultuur nagu hävinenud, sest inimeste kultuuritase ja suur progress on jätnud need kihid, mis on meie rahvalauludes, väga kaugele ja ta harjutas meid sellega," rääkis dirigent Tõnu Kaljuste.

Eesti muusika tippteoste hulka kuuluvad Veljo Tormise "Eesti ballaadid", loits "Raua needmine", tsüklid "Eesti kalendrilaulud" ja "Unustatud rahvad".

"Kui mitmed taimed, mida peetakse teadvust avardavaks, on ära keelatud, siis minu meelest tema muusikaga on samamoodi. Et kui see korralikult ette kanda, täie jõu ja võimsusega, siis ikkagi põrand jalge alt kaob. Ja kui lavastajana selles osaleda, siis hoia piip ja prillid, et kannul püsida, ja need värvid ja see kummaline fluidum, mis selles muusikas on, lavale lasta," sõnas lavastaja Peeter Jalakas.

"Veljo andis minule sellist valgust, mida ma ei oska täna siin seletada. Igaühel on oma valguselamus, aga valgusallikas ta oli raskel ajal. Liikusime ühe valguse lambiga," meenutas luuletaja Hando Runnel.

Tõnu Kaljuste tunnistas, et tema jaoks oli Tormis kooliõpetaja. "Minu õppimine oli tema teoste esitamine," nentis ta.

Ülevaade Tormise elust ja loomingust

Veljo Tormis sündis 1930. aasta 7. augustil Aru külas Harjumaal.

Aastatel 1937–1942 elas ta Kivi-Vigalas, kus tema isa Riho Tormis töötas köstrina. Nende kodus oli orel, mille peal ta poisina hakkas iseseisvalt mängimist harjutama.

Tormis võttis aastail 1942–1943 August Topmanilt orelitunde ning oli aastail 1943–1944 Topmani oreliõpilane Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Seoses õppeasutuse reorganiseerimisega jätkas Tormis 1944. aastal oreliõpinguid Salme Krulli juhendamisel Tallinna Muusikakoolis, mille lõpetas 1947. aastal. Aastail 1949–1950 õppis Tormis Tallinna Muusikakoolis koorijuhtimist, aastail 1950–1951 Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Villem Kapi kompositsiooniklassis, seisab Eesti Muusika Infokeskuse veebilehel.

Heliloojadiplomi omandas Tormis Moskva konservatooriumis Vissarion Šebalini õpilasena aastatel 1951–1956. Aastail 1956–1960 töötas Tormis Tallinna Muusikakoolis teoreetiliste ainete ja kompositsiooniõpetajana. Tema õpilaste hulka kuulusid ka Arvo Pärt ja Kuldar Sink. Aastail 1956–1969 oli Tormis ENSV Heliloojate Liidu konsultant, 1974–1989 esimehe asetäitja. Alates aastast 1969 oli Tormis vabakutseline helilooja.

Tormise Avamängus nr 2 on Tubina Sümfoonia nr 5 traagilisi kajasid ja neoklassitsistlikke jooni. Mitu järgnevat teost – vokaaltsüklid "Neli kildu" (1955) ja "Kolm lille" (1960) Juhan Liivi tekstidele, "Kümme haikut" (1966) Jaan Kaplinski tekstile, eesti väärtluule tekstidele kirjutatud naiskooritsükkel "Looduspildid" (1969) jt – pälvisid tähelepanu uudse, modernistlikult ökonoomse helikeelega. Ooperis "Luigelend" (1966, Kaarel Irdi ja Enn Vetemaa libreto) ja "Kümnes haikus" kasutas Tormis atmosfääri loomiseks ka dodekafooniat.

Tormise arvuka kooriloomingu aluseks on rahvalaul. Lisaks eesti rahvalaulule on ta oma töödes kasutanud ka sugulasrahvaste ja kaugemate rahvaste folkloori. Tema kooriteostes kõlavad ingerlaste ja setude, eestlaste ja lätlaste, liivlaste ja soomlaste, venelaste, bulgaarlaste ja teiste rahvaste viisid.

Tormise 1950. aastate teise poole kooriloomingus on veel rahvusromantilisi jooni. Kuuekümnendatel saab valdavaks rahvalaulu modernne, struktuurist lähtuv töötlemine. Alates 1970. aastatest sai helilooja sihiks anda eesti rahvaviisile uus elu kunstmuusika raamides, säilitades seda võimalikult ehedas vormis. "Mitte mina ei kasuta rahvaviisi – rahvaviis kasutab mind," on helilooja iseloomustanud rahvalaulu rolli oma loomingus.

Tormise muusikas kohtuvad rahvaviis ja XX sajandi kompositsioonitehnikad: lineaarne polüfoonia ja heterofoonia, modaalne mõtlemine ja sonoristlik kõlaväljendus. Eheda rahvaviisi ja kõlavärskusega pälvisid tähelepanu juba tema varased kooriteosed – segakooritsükkel „Kihnu pulmalaulud” (1959, rahvaluule) ja meeskooritsükkel „Meestelaulud” (1965, rahvaluule).

1967. aastal valmis ulatuslik, eri maakondade viisidel põhinev ja rahvakalendri tähtpäevadega seotud segakooritsükkel „Eesti kalendrilaulud”, millesse kuulub viis alltsüklit: "Mardilaulud", "Kadrilaulud", "Vastlalaulud", "Kiigelaulud" ja "Jaanilaulud".

Aastail 1970–1989 pöördus Tormis teiste rahvaste folkloori poole: valmis rida kooritsükleid üldpealkirjaga „Unustatud rahvad”, mille aluseks on läänemere-soome ohustatud väikerahvaste folkloor: "Liivlaste pärandus" (1970), "Vadja pulmalaulud" (1971), "Isuri eepos" (1975), "Ingerimaa õhtud" (1979), "Vepsa rajad" (1983), "Karjala saatus" (1989).

Algusest peale on Tormis suhtunud ülima tähelepanuga muusika aluseks olevasse luulesõnasse ja sõnumisse. Tema tekstikäsitlus on sageli lavastuslik või rituaalne – eredaid karaktereid ja otsekõnet pakkuv ning dramaatilist atmosfääri loov. Tormise populaarseimas kooriteoses, soome rahvuseepose "Kalevala" ainetel loodud kooristseenis "Raua needmine" (1972, Jaan Kaplinski, Hando Runnel) solistidele, segakoorile ja nõiatrummile kasvab rahvaviisist välja neoprimitivistlik loits. "Maarjamaa ballaad" (1969, Jaan Kaplinski) meeskoorile maalib dramaatilisi lahingustseene eestlaste vabadusvõitlusest.

Eesti muusika ühes tippteoses, 1980. aastal loodud kantaat-balletis "Eesti ballaadid" (Lea Tormise libreto, rahvaluule Ülo Tedre seades) on eesti jutustavad rahvalaulud põimitud sümfoonilise koega ja filosoofilise sõnumiga dramaatiliseks lavaeeposeks. Teose uuslavastus (Peeter Jalakas) 2004. aastal kujunes Eesti muusikaelu suursündmuseks.

Paljudes Tormise töödes, eriti 1980. aastate loomingus, kõlab ühiskonnakriitiline ja filosoofiline mõte. Inimese isikliku vabaduse probleemidest ja rahvusliku enesemääramise õigusest räägivad Tormise meeskooritsüklid „Hamleti laulud” (1965, Paul-Eerik Rummo) ja „Juhan Liivi sarkasmid” (1979), kooritsüklid „Dialektilisi aforisme” (1978, Juhan Liiv), „Mõtisklusi Hando Runneliga” (1981) ja „Lojaalsed laulukesed” (1981/2002, Hando Runnel) ning segakooriteos „Mõtisklusi Leniniga” (1982, V. I. Lenin), meeskoorikantaat „Rahvaste sõpruse rapsoodia” (1982, NSV Liidu rahvaste rahvaluule) ja mitmed teised teosed. Tormis on kirjutanud ka lüürilise tundetooniga laule Marie Underi, Gustav Suitsu ja Viivi Luige luulele.

1990. aastate loomingus tulevad esile inimese eksistentsiaalset eluvõitlust käsitlevad dramaatilised kooriteosed: "Kalevala" tekstidele loodud "Kullervo sõnum" (1994), "Tormise mere loits" (1996) ja "Sampo tagumine" (1997). Ristisõdade ajast jutustavas ballaadis "Piiskop ja pagan" (1992/1995, teksti seadnud Sakari Puurunen) solistidele ja meeskoorile kõlab rahvalaulu kõrval ka gregooriuse laul. Tormis on kirjutanud ka filmimuusikat, sealhulgas muusika filmidele "Kevade" (1969) ja "Suvi" (1976), mille aluseks on eesti kirjandusklassiku Oskar Lutsu jutustused.

Võttes kokku oma elutöö, kasutas Tormis 1999. aastal koostatud kollaaž-kantaadis "Sünnisõnad" solistidele, sega-, mees- ja lastekoorile ning sümfooniaorkestrile fragmente poole sajandi jooksul loodud tähtsamatest teostest.

1960. aastatel, modernismi taastuleku aegadel eesti muusikasse näis Tormise pöördumine rahvaviisi poole pisut konservatiivne. 1970. ja 1980. aastatel leidis Eestis vastukaja tema kooritööde rahvuslik ja ühiskonnakriitiline sõnum. Täna kõlab Tormise muusika maailmas ühe eksootilise väikerahva häälena.

Veljo Tormise teoseid on salvestanud plaadifirmad Forte, Finlandia, Chandos, Toccata Classics, Alba Records, ECM Records, Eesti Raadio jt. Tema teoste kirjastajad on Fennica Gehrman, SP Muusikaprojekt, Muusika, edition 49, Carus-Verlag, Eres Edition.

Veljo Tormise elu ja loomingu kohta on ilmunud kaks eestikeelset raamatut: Urve Lippusega koostöös valminud “Lauldud sõna” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2000) ja Priit Kuuse koostatud “Veljo Tormis. Jonni pärast heliloojaks” (Prisma Prindi Kirjastus, 2000). Inglise keeles on ilmunud Mimi S. Daitzi raamat “Ancient Song Recovered: The Life and Music of Veljo Tormis” (Pendragon, 2004).

1967. aastal pälvis Tormis Eesti NSV teenelise kunstitegelase, 1975. aastal Eesti NSV Liidu rahvakunstniku ning 1987. aastal NSV Liidu rahvakunstniku aunimetuse. Ta on saanud Nõukogude Eesti preemia (1970, 1972), NSV Liidu riikliku preemia (1974), Eesti NSV muusika-aastapreemia (1980, 1986) ning 1980. aastal Rahvaste Sõpruse ordeni. Eesti Vabariigi kultuuripreemia on Tormis pälvinud kolmel korral: aastal 1995, 2000. aastal väljapaistva loomingulise tegevuse eest ja 2005. aastal 2004. aasta loomingulise saavutuse – lavastuse "Eesti balladid" eest (koos Tõnu Kaljuste, Peeter Jalakase, Aki Suzuki, Enar Tarmo ja Reet Ausiga). Aastal 1998 omistati Tormisele Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutööpreemia ning hindamatu panuse eest Eesti muusikasse ning Harjumaa kultuurielu rikastamise eest valiti Tormis 2007. aastal Harju maakonna kultuuripreemia „Harjumaa Kultuuripärl” laureaadiks. 2009. aastal tunnustati Tormist, kes on oma muusika kaudu uue hingamise andunud eesti ja eesti sugulasrahvaste pärimusele Eesti Muusikanõukogu Heliloomingu preemiaga ning 2010. aastal omistati talle Riigivapi I kassi teenetemärk. 2015. aastal pälvis ta PÖFF-i elutööpreemia ning 2016. aastal välisministeeriumi kultuuripreemia.

Toimetaja: Laur Viirand, Reet Weidebaum



juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: