Triinu Tamm: Loomingu Raamatukogu on ainulaadne nähtus ({{commentsTotal}})

Triinu Tamm
Triinu Tamm Autor/allikas: PM/Scanpix

Möödunud nädalal tähistas Loomingu Raamatukogu 60. sünnipäeva ning selleks puhuks rääkisime LR-i praeguse peatoimetaja Triinu Tammega pisut nii väljaande minevikust, olevikust kui ka tähtsusest laiemas plaanis.

Milline näeb välja Loomingu Raamatukogu peatoimetaja igapäevatöö?

Minu igapäevatöö on suhtlemine. Suhtlen autoritega, mõnikord astuvad nad läbi, mõnikord saadavad tutvumiseks käsikirju, ja kui mõni teos on juba töös, siis saab jälle arutada. Ka tõlkijatega käib tihe suhtlemine, nemad – nii juba meie pikaaegsed kaastöölised kui ka uued, sageli noored tõlkijad – pakuvad ideid, milliseid raamatuid võiks avaldada, ka teksti toimetamisfaasis käib mõttevahetus. Intensiivne suhtlemine toimub muidugi ka kolleegide Anu Saluääre ja Kai Aareleiuga, iganädalased toimetuse koosolekud lähevad enamasti hilisõhtusse välja.

Lisaks sellele muidugi suhtlus tekstidega, alguses selleks, et valikuid teha, ja seejärel neid toimetades: kõik LR-is ilmuvad tekstid toimetame me ise, tõlked võrdleme läbi originaaliga, mis tähendab seda, et mõni pooleliolev toimetamistöö on meil igaühel kogu aeg laual. Selline igapäevane suhtlemine tekstide kaudu kõigi aegade suurvaimudega on minu meelest suur privileeg!

Ja siis muidugi kontaktid väliskirjastuste ja agentuuridega, aruanded, kaanetekstid, ISBN-koodid, epub'id, meediateavitused - ühesõnaga tavaline kirjastamistöö ja suhtlemine.

Milline on teie arvates Loomingu Raamatukogu suurim tähtsus Eesti kultuuripildis? Kas LR-il on teie arvates suur mõju Eesti kirjandushuvilistele?

LR loodi 1957. aastal, et avardada tõlkekirjanduse avaldamisvõimalusi ja väljaanne pidi olema kättesaadav võimalikult laiale lugejaskonnale. Kuigi 2017. aastal on paljugi muutunud, siis need kaks väljakutset on jäänud. Just väärt tõlkekirjandus ja eelkõige novellid, esseed, kõikvõimalikud lühivormid, näidendid ja luuletused on need, mida kirjastused, kes peavad oma äririske kalkuleerima ja tulusid teenima, sageli välja anda ei söanda. See lihtsalt ei tasu meie väikest raamatuturgu arvestades ära.

Tänu riigi korrapärasele toetusele ja madalatele tootmiskuludele – odav pehme köide, üks toimetusetuba, kolm palgalist toimetajat ja abijõud Kultuurilehe teistest struktuuridest – on LR-il võimalik raamatute kaanehind madal hoida, mis jällegi tähendab, et hoolikalt valitud, tõlgitud ja toimetatud tekstid levivad Eesti mõistes lausa massidesse. LR-i ligi 1000 tellijat ning lisaks 500-1000 üksikmüügist ostetud raamatut näitavad, et huvi sedasorti kirjanduse vastu on päris suur. Mis on aga Eesti ühiskonnale ja kultuuripildis suurema tähtsusega kui haritud ja laia silmaringiga kodanik-lugeja, kes suudab enda ümber toimuvat mõista ja mõtestada?

Kas selline unikaalne formaat, nagu Loomingu Raamatukogu on, saaks eksisteerida ka ilma riigi toeta?

Täpselt praegusel kujul – nii madala kaanehinna ja nii nõudliku tekstivalikuga – kindlasti mitte. Eesti keeles lugevaid inimesi on selleks lihtsalt liiga vähe. Vabariigi president Kersti Kaljulaid ütles oma hiljutises LR-ile saadetud sünnipäevatervituses: "Loomingu Raamatukogu ongi müstiline, uskumatu ja ainulaadne nähtus. Meil, maailmas, ajaloos. Niisugust kirjandusväljaannet, mida toetab riik, me kusagil mujal ei kohta." Just nii see ongi. Ja see ei puuduta ainult LR-i, vaid kõiki SA Kultuurilehe väljaandeid ehk peaaegu kogu meie kultuuriajakirjandust. Oleme õnnelik rahvas, et meil on nii tark riik.

Kuidas jõuab üks autor Loomingu Raamatukogusse ja kuivõrd raske on sealt hulgast valikuid teha? Millistest väärtustest sealjuures lähtute?

Valikuid teha on ühekorraga kerge ja raske. Kerge, sest meie otsiv pilk on suunatud nii ajalises kui ka geograafilises mõttes kõikjale – kirjanduse algaegadest kõige tänapäevasemate autoriteni ja kõikides keeltes kirjutatud tekstidele –, materjali puudust seega karta ei ole. Keerulisem ja samas muidugi põnev on selles paljususes valikute tegemine. Milline raamat peaks veel kindlasti eesti keeles kättesaadav olema? Milline tekst kõnetaks eesti lugejat just praegu? See on teistpidi ka suur vastutus, sest iga kord, kui me anname välja mõne raamatu, jäävad välja andmata teised. Meie esimene valikukriteerium on aga igal juhul raamatu kirjanduslik väärtuslikkus ning et oleks olemas oskaja tõlkija. Ja teiseks see, et raamat mahuks tellijale postkasti. Nendele aksioomidele järgnevad nüansid: kavandame tõlkeid aasta lõikes võimalikult paljudest keeltest – enamasti õnnestub tellida tõlkeid 10.‒12. eri keelest – ja ka žanriliselt: anname välja nii romaane, jutukogusid, esseesid, kõikvõimalike segažanreid, ka näidendid ja luulekogusid. Hoiame ise silmad lahti, soovitusi saame ka tõlkijatelt, kolleegiumiliikmetelt, sõpradelt-lugejatelt. Ideid on alati rohkem, kui saame neid teoks teha.

Kas teil on juba mingi n-ö viisaastakuplaan, mida avaldada, või kujuneb see jooksvalt?

Aasta-pooleteise peale on meil tõepoolest plaanid ette tehtud. Väljaanded peavad korrapäraselt ilmuma, ideest raamatuks materialiseerumiseni peab aga tekst ju läbi tegema hulga etappe, millest igaüks võtab oma aja.

Kas tõepoolest on oluliseks valiku kriteeriumiks ka raamatu füüsiline kuju? Liiga paks raamat ei mahu postkasti, seega jääb teie haardeulatusest välja?

Nii see on, postkastipilu on see piir, millest me üle astuda ei saa. Aga me jätame hea meelega paksemad romaanid teistele kirjastustele teha, neid on ka suhteliselt kergem müüa, nii et neid ilmub nagunii. Me siis võtame enda peale löögi avaldada lühiromaane, jutustusi, jutukogusid ja kõikvõimalikke lühivorme, mis jääksidki suure tõenäosusega muidu avaldamata.

60 aastat on Loomingu Raamatukogu väga edukalt Eesti kirjanduspublikut teeninud. Milline võiks olla Loomingu Raamatukogu kümne aasta pärast?

Eks see edu saladus seisneb ilmselt selles, et igal ajal on suudetud pakkuda lugejale seda, mis teda huvitab. Kui LR ilmuma hakkas, pidi ta koos Eesti Riikliku Kirjastusega vaigistama kõigi toonmaste lugejate lugemisnälga. Tänu operatiivsele tegutsemisele (vormilt oli ja on LR ju ajakiri) suudeti lugejat jahmatada maailmakirjanduse varasalvest pärit raamatutega, mis pakkusid vaimse surutise tingimustes kosutust ja äratundmist ning neist raamatutest on saanud legendid (Camus, Kafka, Salinger, Bradbury, Hemingway, Borges jt). 1960.–1970. aastatel ilmus ka märgilise tähtsusega eesti autorite raamatuid, neidki tervitati kui sõnumitoojaid, kirjanduse vormis võis ikka natuke rohkem öelda kui muidu.

Alates 1980. aastate teisest poolest sai korraga võimalikuks selliste tekstide avaldamine, mis varasemal ajal olid toppama jäänud või mis poleks varem kõne allagi tulnud. Ilmusid Miltoni "Areopagitica", Orwelli "Loomade farm" ja "1984", samuti teoseid väliseesti pagulasautoritelt: Karl Ristikivi, Walter Rand, Jaan Lattik, Johannes Aavik, Heino Susi, Herbert Salu, Ilmar Talve. Tõelised hitid olid Erik Virbsoo (Heino Susi) "Lugusid möödunud aegadest" ning Laari, Vahtre ja Valgu kahes osas ilmunud "Kodu lugu". 1988. aasta sinimustvalges kujunduses ilmus ka Uku Masingu "Ehatuule maa". Oli teadmisjanulise vabaduseufooria aeg.

Praegune olukord on jällegi muutunud, kirjastusi on palju ja raamatuid ilmub rohkem kui keegi jõuab lugeda. Üks praeguse aja väljakutseid ongi kindlasti see, kuidas üleüldises külluses mitte kaotsi minna, kuidas olla märgatud. LR-il on privileeg lähtuda oma valikutest idealistlikest eesmärkidest: leida üles need olulised kirjandusklassikalised tekstid, mis peaksid kindlasti eesti keeles olemas olema. Ugo Foscolo, Mateiu I. Caragiale, Djuna Barnes, Danilo Kiš, Bruno Schulz, Emmanuel Bove, Mercè Rodoreda, Bohumil Hrabal – kõik nad on klassikud omal maal, kuid polnud eesti keeles esindatud ühegi teosega. Kindlasti tuleb silmad lahti hoida ka elavate autorite osas: Nancy Huston, Georges-Olivier Châteaureynaud, Dag Solstad, Lydia Davis, Miranda July, Alexander Genis ja Marusja Klimova – oleme rõõmsad, et eesti lugeja esmatutvus nende autoritega on olnud Loomingu Raamatukogu kaudu. Oluliseks oleme pidanud kirjandus- ja kultuuriteoreetiliste esseevalimike väljaandmist, millele oleksid ka põhjalikud saatesõnad. Ja peab ütlema, et esmapilgul ehk mitte suure müügipotentsiaaliga näivad George Steineri, Walter Benjamini, W. H. Audeni ja Marcel Prousti kogumikud on läinud väga hästi kaubaks. Kindlasti jätkame ka eesti kirjanike väikesemahuliste, kuid tihedate tekstide avaldamist. "Esmaettekannetest" võiks välja tuua Andrei Ivanovi, kelle esimene tõlge eesti keelde ilmus LR-is 2010. aastal: "Minu Taani Onuke. Tuhk".

Oluline küsimus on kindlasti seegi, kuidas paremini jõuda oma lugejateni. Nii paberraamatuga kui e-trükistega. Koostöös Digiraga on enamik värskeid LR-e ja ka rida vanemaid saadaval e-raamatutena. Tähtis küsimus on ka tõlkijate järelkasv, tõlkimine nõuab oskuseid, mida ei omanda teisiti kui töö käigus, tarvis läheb ka üksjagu missioonitunnet, rikkaks ja kuulsaks sellega teatavasti ei saa. Algajale tõlkijale on põhjapaneva tähtsusega võimalus õppida koostöös kogenud toimetajaga.

LR on läbi aegade olnud ka omaette väike tõlkekool, igal aastal ilmub ka algajate tõlkijate tõlkeid, mis on enne hoolsasti toimetatud ja toimetajal-tõlkijal läbi arutatud. Huvitava kokkusattumisena ilmus ka minu esimene tõlge, Milan Kundera "Romaanikunst", LR-is ja olen saadud õppetunni eest toimetaja Anu Saluäärele igavesti tänulik.

Tuleviku ma ennustada ei oska, eks iga aeg seab oma väljakutsed. Loodetavasti on aga LR ka kümne ja kuuekümne aasta pärast endiselt eesti lugejate teenistuses.

LR-i kontekstis on hea küsida, milline on praegu tõlkijate seis Eestis? Kas kogu maailm on kaetud või on keele- ja kultuuriruume, mille väärtkirjandus jääb tõlkijate puudumise tõttu kodumaiste lugejateni toomata?

Kogu maailm mõistagi kaetud ei ole, kaugel sellest. Isegi n-ö suurte keelte osas on seis ebaühtlane.

Mulle tundub, et kõige rohkem on aktiivseid prantsuse keelest tõlkijaid, ja kõik põlvkonnad on esindatud, mis on samuti rõõmustav. Inglise keelest tõlkijate hulgas on väga teenekaid tõlkijaid, aga et nõudlus sellest keelest tõlkimise järele on väga suur (kogu ilmuvast tõlkekirjandusest on ju 60-70 % tõlgitud inglise keelest), siis on selles lõigus ka "kaadri voolavus" suur ja tase ebaühtlane.

Veel hiljuti oli puudus hispaania keelest tõlkijatest, õnneks on nüüd peale kasvanud uus põlvkond. Sama lootus on ungari keele osas. Aga näiteks aasia keeltes on kindlasti arenguruumi, on mõned jaapani ja hiina keelest tõlkijad, vietnami ja korea osas aga ei löö kedagi ette. Ka Euroopa keelte osas pole pilt sugugi roosiline, on mõned hollandi, kreeka, portugali keelest tõlkijad, samas kui läti, leedu, poola, tšehhi, islandi, rumeenia, serbia keele peale ongi ehk vaid üks-kaks oskajat keele kohta.

Milline on teie esimene mälestus Loomingu Raamatukogust? Esimene teos, mida lugesite?

Igasuguseid raamatukaasi kerkib kohe silmade ette, aga ega ei saa tegelikult kindla peale väita, milline neist oli see esimene. Kindel on see, et ühel hetkel sai loetud eelpool nimetatud legende, neelatud neid üleminekuajal pisut keelatud maiguga ilmunud tekste ja neist vaimustuses oldud. Aga klassikute ja seega mõnes mõttes ju ka ootuspäraste elamuste kõrval võiksin mainida sellised ootamatuid avastusi, nagu K. E. von Baeri "Eestlaste endeemilistest haigustest", Werner Bergengrueni "Surm Tallinnas", Marcel Schwobi "Monelle’i raamat", Jaan Oksa "Vaevade maa" või Anu Lambi koostatud teatritekst Johannes Aavikust "Keeleuuenduse lõpmatu kurv".

Millised teosed jõuavad 2017. aastal LR-i lugejate ette? Kõike kindlasti avaldada ei saa, kaoks põnevus ja ootusärevus, aga ehk midagigi?

Päris tervet komplekti veel välja hõigata ei saa, sest aasta teises pooles võib toimuda liikumisi ja ümbermängimisi. Kindel on aga see, et järgmiseks, ehk siis veebruari alguses, ilmub jutukogu Tomasi di Lampedusalt, legendaarselt "Gepardi" autorilt. Sellega ongi tema ilukirjanduslik looming täies mahus eesti keeles avaldatud, sest rohkem seda polegi.

Jutukogud on plaanis ka LR-i "püsiautoritelt" Virginia Woolfilt ja Jorge Luis Borgeselt. Klassikast veel Baudelaire’i "Kunstlikud paradiisid" ja H. G. Wellsi Venemaa-muljed. Moodsamast klassikast on plaanis avaldada Clarice Lispectori „Tähetund", Péter Esterhįzy „Hrabali raamat" ning belglase Jean-Philippe Toussaint’i lühilood kirjandusest ja kirjutamisest.

Meil on väga hea meel avaldada ka esimene otse baski keelest tõlgitud romaan, noore autori Kirmen Uribe "Bilbao-New York-Bilbao", mis põikab oma tegevustikuga muuseas ka Eestisse. LR-il on ka päris pikk baltisaksa kirjanduse väljaandmise traditsioon, seda jätkame XVIII sajandi baltisakslanna Elisa von der Recke autobiograafiliste mälestustega. Eesti autoritest on ilmumas Mihkel Muti ja Urmas Vadi teosed.



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mikk Pärnits

Mikk Pärnits: #HeToo ehk naistevastane vägivald võitluseta ei lõpe

Naistevastane vägivald on inimestevastane vägivald ja seda saab lõpetada vaid nähtust tunnistades ning ohvritel karistust kartmata kõneleda lastes. Ja nagu Nõukogude Liidu alt vabanemisegagi, ei tule vabadus ülalt, isandate kingitusena, vaid pika võitluse, teavitustöö ja organiseerimise kaudu, kirjutab Mikk Pärnits.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: