Pärt Uusberg: vanasti olin "mees metsast" ja see oli vabastav ({{commentsTotal}})

Pärt Uusberg
Pärt Uusberg Autor/allikas: Ülo Josing/ERR

Tänaõhtuse muusikasaate "MI" keskmes on kaks uut koorimuusikaplaati: norralase Henrik Ødegaardi muusikat salvestasid Rahvusmeeskoor ja Vox Clamantis ning Pärt Uusbergi teoseid neidudekoor Kammerhääled. Et Uusbergi muusikat kuuleb plaatidel ja koorikontsertidel aina enam, uuris Timo Steiner, mida menukas koorihelilooja ise arvab oma edust, loomingust ja inimeseks olemisest. Teleekraanil näeb neid vestlemas "MI-s" kell 22.10, täispikka intervjuud saab lugeda siit.

Kui sa nüüd oma muusikaga plaadi peale paned ja tervikuna läbi kuulad, mis emotsiooni see Sinus nüüd tagasisidena tekitab?

Neid plaate, millega oled ise väga isiklikult seotud, vist ise kahjuks ei oskagi kuulata. Takerdud pisidetaili, tuleb meelde täpselt selle kindla koha salvestuse hetk ja mis seal toimus. On isegi elu jooksul olnud olukordi, kus mõnes loos paar kindlat häält on puudu, kuna nad jäid haigeks või midagi. Kuulaja seda ei tea, aga ise tead seda ja siis ka kuuled seda.

Ma arvan, et on vaja aega ja seedimist, et üldse oma varem loodud muusikat kuidagi jälle natukenegi rohkem puhtalt lehelt kuulda ja ka seda salvestatud plaati terviklikumalt tajuda. Praegu veel ei ole see aeg käes.

Kuidas Sa üldse plaadisalvestuse ajal käitusid, kas oled selline iga detaili kallal nokkija ja interpreedile pealesuruja või vastupidi hoiad eemale?

Kammerhäälte plaadi puhul olin esimest korda autoriplaadi helilooja rollis salvestust kuulamas. Minule tundus, et oluline on ühest küljest öelda ausalt, mida sa tunned, aga teisest küljest teadlikult olla heatahtlik ja julgustada esitajaid. Salvestusel tekib igasuguseid probleeme, koorimuusika puhul üks tavalisemaid probleeme on näiteks helistiku vajumine või tõusmine. Üritasin siis vähemalt enda meelest hoida positiivset atmosfääri, et pole hullu midagi. Ma loodan, et sellel oli mõtet.

Kas naiskoorile kirjutades on mingid erilised saladused või nipid, millele mõelda?

Ega ma ennast täielikuks asjatundjaks pidada ei saa, olen siiski üpris noor helilooja veel. Samas olen päris palju kirjutanud kooridele, sealhulgas naiskooridele, ja just järk-järgult läbi selle kirjutamisprotsessi neid saladusi tundma õppinud. Vähemalt enda meelest.

Olen väga tänulik, et Eestis on nii palju toredaid neidudekoore. Mina heliloojana puhtalt tänu sellele aspektile olen saanud suurepärase võimaluse areneda. Minu esimene tellimus naiskoorile kirjutada tuli Raul Talmarilt üle-eestilisele neidudekoorile Leelo. Sealt edasi tuli koostöö ETV tütarlastekoori, Ellerheina ja nüüd Kammerhäältega. Minu meelest on kõik need koorid väga kihvtid koorid ja eks ma niimoodi sammhaaval olen seda naiskoori faktuuri kombanud ja kindlasti ka mööda pannud.

Kas meeste ja naiste laulmine on põhimõtteliselt justkui erinevast allikast kantud? Kuidas Sina tunned?

Jah, minu jaoks meeskoor seostub lapsest peale küll üsna kindla värviga, minu jaoks on see tume värv. Olgugi et meestelaulu liikumine on tihti natukene õllene ja pateetiline, mis on mulle võõras, aga meeskoori registri tumedus on mind lapsest peale kõnetanud. Kui võtta keelpilliorkestrist tšellod, vioolad ja kontrabassid ja panna nad mingit lõiku mängima, see on ju jumalikult kaunis

Naiskoori juures on heal juhul mingisugune ingellikkus. Eks ta on trafaretne vaatenurk, aga tõesti see naise hääl ja selline helgus, seal on midagi ingellikult puhast. Samas ma olen avastanud, miks mulle meeldib just enda naiskoorilauludest „Luiged läevad“ – naiskoor minooris kõlab kuidagi eriti kaunilt veel.

Sinu muusika on viimasel ajal järjest rohkem „nakatanud“ heas mõttes - kas oled ise ka analüüsinud, miks Sinu loomingut nii palju lauldakse?

Eks ta ilmselt teatav selline meloodilisus ja heakõlalisus ole. Mulle tundub, et tonaalne taju muusikas on midagi igiomast inimesele. Eriti inimesed, kes pole muusikat nii süvitsi õppinud, pole sellest tüdinenud, ja koorimuusikas valdav osa inimesi ju ongi muusikat natuke õppinud. Neid liigutab võib-olla just see meloodilisus ja harmoonilisus.

Jällegi kuskil teises kontekstis mõjun ma taolise helikeelega üpris vanamoelisena ja ma olen sellega ka hästi kursis, aga ma arvan, et ei saa kedagi teist mängida. Mina olen heliloojana alati üritanud usaldada lihtsalt oma südant ja olla enda suhtes aus ja kirjutada seda, mida ma ise tahaks kuulda.

Ma tõesti ei ole kuidagi prognoosinud, et kui palju see muusika levima hakkab. See on olnud pigem üllatus, mis laulud välja filtreeruvad ja laiemalt massidesse lähevad. Seda ma ei ole küll kunagi osanud prognoosida.

Kui Uusbergilt uus laul tellida, siis üldiselt täna tellija juba aimab, mis sealt võiks tulla, kas see tekitab heliloojana pingeid ka?

Kusjuures jah, see pinge on kindlasti tekkinud aja jooksul. Seda ei olnud absoluutselt, kui ma alustasin heliloominguga tegelemist. Ma alustasin üpris hilja, 17-aaastaselt ja kuna ma ei ole käinud muusikakeskkoolis ja olen pärit väikelinnast Raplast, siis mul mingis mõttes puudus ka teatav kriitikameel.

Ma olin küll muusikat õppinud, aga mitte nii süvitsi, ja mul oli võib-olla rohkem julgust usaldada oma südant. Alles hiljem professionaalselt muusikat õppides kohtusin selliste küsimustega, et mis esteetikas või stiilis sa kirjutad, ja ma pean tunnistama, et alguses ma ei saanud arugi, millest jutt on. See esteetika ja stiil on see, mis on minu sees ja ma ei saa seda kuidagi sõnastada ju. Aga nüüd paraku, olles süvitsi rohkem muusikaajalugu õppinud, on see küsimus ka mulle endale aktuaalne ja ma saan väga hästi aru, kust see küsimus tuleb, ja kogu sellest situatsioonist, kuhu me 21. sajandi muusikaga jõudnud oleme.

Pluss muidugi teatav staatuse tekkimine. Vanasti ma olin nii-öelda mees metsast ja see oli väga vabastav, et kirjutad lihtsalt seda, mis sulle meeldib ja mängid klaveril kusagil koorilaagris mõnele sõbrale. Aga et nüüd tõesti koorimuusika vallas minu nimi on ilmselt siin Eestis teada, kahtlemata tekitab pinge, aga ma üritan ikkagi eelkõige olla aus iseenda vastu. See on nagu sisemine kreedo.

Vahepeal Sa tundud rohkem helilooja, siis jälle hakkad dirigeerimisega tegelema - mis võnklemine see on?

Minu jaoks ei ole heliloojaks saamine kulgenud sirgjooneliselt. Pikka aega isegi muusikuks saamine ei olnud selge minu jaoks, soovisin hoopis teatriga tegeleda ja neid otsinguid on kaua olnud. Dirigeerimine sai minu elu osaks isegi natukene ootamatult, justkui mingisuguse tagauksena professionaalse muusika juurde, kui ma seda Otsa kooli õppima läksin.

Ega ma siiani ei ole aru saanud, kas nende kahe alaga korraga tegelemine pigem täiendab üksteist või killustab. Kokkuvõttes ma tänasel päeval vastaks, et mõlemat. Koorimuusika kontekstis olen enamiku oma teadmistest ja kogemustest saanud reaalsetest kooriproovidest, ise lauldes paljudes erinevates koorides, ise juhatades, ise õppides teiste heliloojate partituure dirigendina. See on ikkagi olnud täiesti hindamatu vara, millest õppida.

Aga teisalt muidugi see aeg, mis Sa panustada koorijuhi tegemistesse, kahtlemata killustab võimalusi süübida ainult heliloomingusse. Ma arvan, et see on selline küsimus, mis aja jooksul loskub kuidagi paika. Ma arvan mingil määral ma jään juhatama nii ehk naa, kuna dirigeerimine on väga põnev ala ja ma tunnen ka selles vallas mingit küpsemist ja raske oleks täiesti sellest loobuda, aga prioriteet on võib-olla siiski helilooming.

Kammerhäälte plaadil on lugu pealkirjaga „Mis on inimene?“ (Doris Kareva sõnadele). Kuidas Sa ise sellele küsimusele vastaks – mis on inimene?

Inimene on ühest küljest tegelane emotsioonide vallas - ja muusika võib väljendada kõike seda kurbust, rõõmu, nalja, ärevust, igasuguseid heitlikke ja muutlikke sfääre - aga teisalt ma arvan, et kõiges elavas ja nii ka inimeses on midagi substantsiaalset ja püsivat. Midagi täiuslikku ja haavamatut. Sisimas oleme ilma erimeelsusteta ja kanname sedasama saatust, sündides siia maailma ja varem või hiljem siit lahkudes. Selles mõttes me oleme kõik üksteisele vennad ja õed, ei ole suuri erinevusi, aga emotsionaalses sfääris oleme heitlikud, muutlikud ja kummalised tegelased. 

Toimetaja: Valner Valme



juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: