Tõnu Karjatse filmikomm: neli soovitust DocPointiks ({{commentsTotal}})

Sandra Jõgeva
Sandra Jõgeva "Armastus..." Autor/allikas: Kaader filmist

Filmiajakirjanik Tõnu Karjatse andis mõned soovitused DocPointi filmifestivaliks, mis täidab sel nädalalõpul Tallinna kinod dokfilmidega.

Dokumentaalfilme väga palju kinno ei satu, ehkki nende haaret, taset ja aktuaalsust arvestades võiks neid levis joosta sama palju kui mängufilme. Dokfilmide suur eelis on nende kiirem valmimisaeg ja ka reageerimisvõime maailmas toimuvale. Dokumentaalfilm pole enam ammu pelk kroonika, mööduva aja kiretu sedastus, tänapäeva dokk tähendab autoripositsiooni, emotsionaalset suhestumist ja ka sõltumatust kommertsreeglitest. Juba kaheksa aastat on DocPoint Tallinn toonud ka siinse vaatajani eriilmelist dokumentalistikat poliitilis-sotsiaalsest eksperimentaalseni. Viie päeva sisse mahutatakse 45 filmi, millest viis ka kodumaised esilinastused. Valiku hõlbustamiseks mõnest neist lähemalt.

Üks tänavuse festivali šokeerivamaid töid on Sandra Jõgeva "Armastus...", mis oli ka festivali avafilmiks. Nagu on tõdenud filmikriitik Tristan Priimägi, pole ammu Eesti filmis midagi sellist tehtud. Jõgeva esimene dokumentaalfilm räägib andekast maalikunstnikust Veronikast, kes on maailma ja iseendaga pahuksisse läinud ning otsib lohutust alkoholist ja seksist. See on portreefilm ja ühtlasi ka suhtedraama, kusjuures kaamera on pääsenud oma objektile väga lähedale. Veronika naudib tähelepanu ega häbene midagi, samas ei seleta film seda, miks ühest tavalisest andekast tüdrukust on kujunenud vastutustundetu joodik, kes on hüljanud oma lapse ja istub vanglas tapmiskatse pärast.


Sandra Jõgeva "Armastus..." (kaader filmist)

Veronika traagika avatakse läbi paari aasta jooksul üles võetud stseenide, kus lipsavad läbi ta vanemad, väike tütar, joodikust elukaaslane ja nartsissistlikust homoseksuaalist sõber. Film on sama tasakaalutu kui peategelane. Perekonna hüljanud Veronika põgeneb vastutusest ja toetub vanematele, teda ei mõisteta ei koolis ega kodus, ta ei mõista end ka ise, otsib turvalist pelgupaika ja arvab, et leiab selle mõne mehe hoolealusena, otsides tegelikult oma isa tähelepanu, seda turvatunnet, millest ta lapsena oli ilma jäänud. Samas paneb ta omaenda lapse veelgi hullemasse seisu. Seda filmi on äärmiselt valus vaadata, kuid see on lugu me endi keskelt.

Ehkki kunstilisest küljest siin filmi pole, pigem sarnaneb "Armastus..." laiendatud telereportaažile või siis portreesaatele, mida ükski telejaam ei julgeks teha. Jõgeva puudutab üht laiemat probleemi meie ühiskonnas, mille olemasolu ei taheta tunnistada. See on vastutuse, kollektiivse vastutusvõime puudus - üks nõukogude aja pärandeist, mis on kenasti sobitunud kapitalistliku heaoluühiskonna mugavusse. Kui nõukogude ajal polnud võimalik millegi eest vastutada, sest kõik otsused su tuleviku üle tehti sinust kõrgemal tasemel, siis praegu seda vastutust keegi ei nõua, saab ka ilma. See kerkibki filmi peamiseks teemaks, armastuse otsimine ja kunstnikuks olemine on pigem alateemad, mis sellest tulenevad.

Armastusest, üksindusest ja otsingust räägib üks oodatumaid dokfilme eelmise aasta rahvusvahelisest festivalisaagist - Alma Har’eli “LoveTrue”. Filmi pealkiri pöörab ümber meemiks saanud fraasi ja osutab idealiseeritud armastuse kõrget lendu kärpivale reaalsusele. Pealkirja võiks tõlkida kui “Armastusest, tegelikult”. Har’el jälgib kolme süžeeliini, kolme lugu, kolme saatust - postitantsija ja strippar Blake Alaskal, Hawail elav surfar Willie ning New Yorgis tänavamuusikuna perele leiba teeniv Victory.


Alma Har'el "LoveTrue" (kaader filmist)

"LoveTrue“ osutab tänapäeva dokfilmi kunstilistele võimalustele, tuues vaataja ette pea kogu spektri. Siin on erinevaid kunstilisi filtreid, stiile ja žanre lavastusest arhiivikaadriteni. Oma tegelaste avamiseks kasutab režissöör näitlejaid, kelle abil lavastatakse karakteri avamisel olulised seigad. Film on visuaalselt külluslik – igal lool on oma kunstiline võti, oma visuaalne identiteet, mis aitab üht lugu teisest eristada. Samas paiskab režissöör lood segi, tekitades mulje, nagu need toimuksid üheaegselt. See võte seob need loomult nii erinevad lood üheks tervikuks ja toob need käegakatsutavasse reaalsusse.

Haprad noored täiskasvanud ei pelga avalikustamast oma lapsepõlve traumasid, saades seeläbi ka omamoodi teraapiavõimaluse. Nende lugude lavastused annavad filmile ka teise, mängulisema mõõtme, nii et tõsielust võetud seigad saavad reavaatajale vastuvõetavama mängufilmi vormi. Har'el kasutab Blake'i, Willie ja Victory lugusid vormilisteks katsetusteks, kuid ei ekspluateeri oma objekte. Me näeks ühel seansil justkui kolme tugevat mängufilmi ja tutvuks kolme uue andeka näitlejaga.

Pole võimatu, et näiteks isaga üles kasvav Victory Boyd, kelle läbi annab Har'el edasi ühe lõhkiläinud perekonna loo, on mõne aasta pärast rahvusvaheliselt tunnustatud laulja-laulukirjutaja, juba need mõned lood, mida ta filmis kitarri saatel laulab, on sellised, mille põhjal võiks produtsendid kasvõi kohe temaga paariaastase lepingu sõlmida ja tänavu sooloalbumi välja anda.

Traditsioonilisemat lähenemist dokumentaalfilmile võib näha Tal Barda ja Noam Pinchase muusikalises dokumentaalis "Papa Alajevi imeline kuningriik". Film räägib Tadžikistanist pärit juudi Papa Alajevi perekonnast, mis on maailmamuusikas saanud omaette legendiks. Barda ja Pinchas üritavad jõuda Alajevite perekonnale lähemale kui seda võimaldavad kontserdisaal või festivaliplats.


Tal Barda ja Noam Pinchas "Papa Alajevi imeline kuningriik" (kaader filmist)

Vormiliselt kasutavad režissöörid samuti arhiivi ja animatsiooni, kuid see pole järjepidev ega jää selle filmi vormis reegliks. Filmitav kipub filmijatest üle olema ehk objekt ei taha kineastidele hästi alluda ning kipub dikteerima, mida saab näidata ja mis jääbki seletatavaks vaid vihjamisi.

Esialgse lõbususe ja humoorikuse asemele hiilib kurbus ning elurõõmsuse varju all peitub ühe perekonna traagika. Režissöörid vihjavad selle pealtnäha ülimalt vitaalse koosluse pragudele ebakonventsionaalse montaažiga. Montaaž on tehtud sisuliselt, mitte vormiliselt – seal, kus vaja, mitte seal, kus peab. Ootamatutes kohtades tehtud lõiked justkui kinnitaks, et ideaali on võimatu leida ja saavutuste maratonil on oma hind.

"Papa Alajevi imeline kuningriik" on film perekonnast, tööst ja muusikast, samuti ka traditsioonidest, eneseväljendusest ja emantsipatsioonist. See on kompleksne teemadering, mida ühendab antud juhul peaaegu et reivikultuuri jõudnud etnomuusika.

Tänavuse Doc Pointi ilmselt kõige eksperimentaalsem film tuleb Venemaalt, Dmitri Kalashnikovilt, pealkirjaga "Road Movie". Nagu pealkiri osutab, on tegemist teekonnafilmiga, kuid selle filmi seiklused pole eelnevalt läbi mängitud ega välja mõeldud. Kalashnikovi "Road Movie" koosneb internetist leitud videolõikudest, mida on salvestanud mööda Venemaa teid sõitnud tavalised inimesed. Selliseid nutitelefonide ja autode pardakaameratega üles võetud filmikesi leiab netist tuhandeid, neid võib liigitada ka üldpealkirja alla "Ainult Venemaal" ning Kalashnikov ei võtagi endale ülesandeks sellest kuidagi kaugeneda.


Dmitri Kalashnikov "Road Movie" (kaader filmist)

Hullud tänaval, ettearvamatu käitumine liikluses kuni autopesulasse sõitva tanki ja teele laskuva langevarjurini. Kõik see võimendab ettekujutust Metsikust Idast, hoomamatu ulatusega kontrollimatust alast, kus kõik on võimalik.

"Road Movies" on peidus kümneid lugusid ja süžeid, millest saaks samuti vändata mitmeid mängufilme, rääkimata kogemata tabatud kunstilise üldistusjõuga kaadritest, millele võiks kasvõi omaette patendi võtta. Näiteks kasvõi filmi avakaader autoaknast avanevast vaatest tuisus nähtamatuks muutunud teele, kus lumetolmus viirastumas vene õigeusukiriku rist. Filmis on hoolikalt valitud mosaiik, mis on õudsem kui õudusfilm ja naljakam kui nii mõnigi komöödia. Seda ei usuks, kui ise ei näeks.

Need olid vaid mõned väljavõtted tänavuse DocPointi kavast. Võib arvata, et alt minna selle festivaliga ei saa ja pileti võib võtta kasvõi pimesi ükskõik millise filmi seansile.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Klassikaraadio "Delta"



Kino ja Viktor Tsoi lauludKino ja Viktor Tsoi laulud
Elamus. Mama Anarhia

Kontsert

Tsoi laulud

Vennaskond, Like & Share, Огни большого города, DND, Идеальные люди

Tallinn, Harjumägi

15. august

Haapsalu piiskopilinnusHaapsalu piiskopilinnus
Haapsalu piiskopilinnuse muuseum sulgeb arendustöödeks uksed

Järgmisel nädalal sulgeb uksed Haapsalu piiskopilinnuse muuseum ning seal algavad 2019. aastani kestvad arendustööd. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt saadud ligi 3,2 miljoni eurose toetuse abiga ehitatakse välja aasta ringi avatud keskaega käsitlev tegevusmuuseum ja külastuskeskus. Haapsalust jätkab Juhan Hepner.

"Plahvatuslik blond""Plahvatuslik blond"
Arvustus. Plahvatuslik, aga õnneks mitte blond film

Uus film kinos

“Plahvatuslik blond”

Lavastaja David Leitch

Osades Charlize Theron, James McAvoy, John Goodman

7/10

FILM
Carlotta (Marion Cotillard) tuleb pärast Indias New Dehlis veedetud aastaid tagasi Prantsusmaale nagu eksootiline lind, kes lendab aknast sisse, paneb plaadimängijasse esimese ettejuhtuva vinüüli ja tantsib oma endise mehe uuele naisele võidukat sõjatants
Tõnu Karjatse filmikomm. "Ismaeli vaimud" tungivad vaataja pähe

Prantsuse filmilooja Henry Clouzot on öelnud, et filmi jaoks pole vaja mingit kindlat tehnikat peale jätkuva avastamise, režissöör leiutab ise viisi ja tehnika, mis just talle kõige paremini sobib. Clouzot ütles seda küll Jean Cocteau filmi “Orpheus” (1945) kohta, kuid mõnes mõttes on see sobitatav ka universaalse loomevalemina, sest igal kunstnikul tekib tihti probleem just sobiva vormi leidmisega. Arnaud Desplechin on “Ismaeli vaimude” juures läinud isegi mitut teed, raamides ja lavastades ühte fiktsiooni ka teistlaadi, žanrilt ja stiililt erinevalt.

TEATER
Itaalia trupp MOTUS
Algas etenduskunstide festival SAAL Biennaal 2017

Rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL Biennaal leiab aset 15. - 27. augustil Tallinna teatrites ja linnaruumis.

Uuendatud: 21:38 
KIRJANDUS
Hans Luik
Suri kirjanik Hans Luik

Hans Luik
26.03.1927 – 13.08.2017

KUNST
Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.
ERR.ee video. Paides nihestati ruumi

Paide Arvamusfestivali ajal võis näha põnevat ajutist näitust, millest jäädvustasime video. "Ruuminihe" on näitus, mis lõi eeskuju mahajäetud kohtade ellu äratamiseks ja püüdis elustada Paide tühje ruume ja linnapilti. Näitus hõlmas nelja Tallinna tänaval asuvat hoonet.

Arhitektuur
lendlend
Fotovõistlus bioTallinn ootab töid ja küsib, kas loodus on olemas

TAB 2017 teema on sel korral bioTallinn, mis seab küsimuse alla arusaamad loodusliku ja tehisliku piiridest. Antud fotovõistlus on inspireeritud samast ideest - selmet käsitleda loodust tasakaalus süsteemina, mida inimtegevus häirib ja lõhub, oletab bioTallinn, et loodust kui sellist ei ole olemas.

Uuendatud: 12:22 
Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Ruja filmi esilinastus. Kino Artis.
Galerii: Esilinastus dokumentaalfilm Rujast

Täna esitleti Artises dokumentaalfilmi "Ruja – Keelatud!".

Arvamus
Uuringute teostamine Hermann Ride kappaltarilUuringute teostamine Hermann Ride kappaltaril
Keelesäuts. Teostada või mitte?

Võib juhtuda, et mööda suvise pealinna tänavat kõndides komistame otsa sildile, millele on kirjutatud: „Ettevaatust! Teostatakse parandustöid!“ Sama tõenäoline on lugeda ajalehest ametniku kinnitust, et „praamidega teostatakse Saaremaale reisijate vedamist“.

Aet Annist saates "Globaalne eestlane"Aet Annist saates "Globaalne eestlane"
Aet Annist: kuidas toimib inimene ühiskonnaliikmena?

Rainer Sternfeldi külaline podcast´i "Globaalsed eestlased" 23. saates oli sotsiaalantropoloog Aet Annist, kes oli hiljuti Inglismaal asuva Bristoli ülikooli õppejõud ning ühtlasi ka Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna vanemteadur. 

"Deadpool""Deadpool"
Ära usalda filmikriitikuid (vähemalt mitte ülemäära)

Filmikriitika allakäigus on ennekõike süüdi kriitikud ise, kes ei süvene ega viitsi tööd teha.

Väikelaps ei oska ohtu tajuda. Väikelaps ei oska ohtu tajuda.
Tallinnas ja Helsingis toimub konverents kunstilisest moderniseerumisest

Täna algab Tallinna Ülikoolis ja Helsingi Ülikoolis konverents "End Games and Emotions: The Sense of Ending in Modern Literature and Arts", mis keskendub küsimusele, kuidas mõjutab meie häälestatus (tajud, meeleolud, aistingud, emotsioonid) meie maailmakogemust ja meie tegutsemist erinevates tähendusstruktuurides.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.