Janika Kronberg. Territoriaalsest terviklikkusest ({{commentsTotal}})

Süüria kurdid avaldamas meelt selle vastu, et neid Genfi rahukõnelustelt kõrvale jäeti
Süüria kurdid avaldamas meelt selle vastu, et neid Genfi rahukõnelustelt kõrvale jäeti Autor/allikas: Delil Souleiman/AFP/Scanpix

Territoriaalne terviklikkus on kuum väljend. Oleme seda viimastel aastatel korduvalt kuulnud eriti seoses Venemaa tegevusega Gruusias ja Ukrainas. Ilmselt on sama teema päevakorral ka Iisraeli ja Palestiina suhetes. Ent veelgi kuumemana podiseb katel Lähis-Idas seal, kus territoriaalse terviklikkuse printsiip takistab Kirde- ja Põhja-Süürias kurdide Rojava ja Põhja-Iraagis iseseisva Kurdistani riigi teket.

Vahest ähvardaks selline tekkiv riik või koguni riigid hammustada ära ka tubli tüki Kagu-Türgist, mida praegu asustavad suures osas kurdid, ent mis enne 1914. aastat oli ka sadade tuhandete armeenlaste eluruumiks. Ajaloolise õigluse ja rahvaste enesemääramise õiguse seisukohalt võiks ju kurdide iseseisva riigi loomine olla igati mõistetav. Kuidas on XXI sajandil üldse võimalik, et ühel 20-miljonilisel rahval ei ole kogu ajaloo vältel olnud vähegi arvestatavat ja pikemaks ajaks kestma jäänud riiklikku moodustist?

Üks põhjus on küllap selles, et otsustavatel hetkedel ei ole praegu nelja või viie riigi (Iraak, Iraan, Türgi, Süüria, Armeenia) territooriumil elavate kurdide vahel jagunud piisavalt üksmeelt ja poliitilist koostööd. Ilmselt ei soodusta kurdide koordineeritud tegevust ühise eesmärgi mõtestamisel ja selle poole liikumisel ka kurdi keelte suur erinevus. Mingi nüansi lisab vastastikuse mõistmise keerukusele ehk seegi, et kurdi keeli on ajaloo vältel pandud kirja tervelt neljas tähestikus: ladina, slaavi, araabia ja armeenia. Pärast I maailmasõda üsna suvaliselt tõmmatud riigipiirid seadsid kurdide hilisematele iseseisvuspüüdlustele oma takistused. Midagi siiski liigub. Unustage ära oma Laidoneri tõmmatud piir Iraagi ja Türgi vahel, olevat üks kurdi sõjapealik mõne aasta eest öelnud ühele meie luureeksperdile.

Mõelgem selle taustal, milline võiks olla eesti kirjakultuur, kui mõne Põhjasõja-taolise ajaloosündmuse käigus oleksid Eesti alad läinud Vene tsaari võimu alla enne reformatsiooni, mille 500. aastapäeva me tänavu tähistame. Või kui trükikunst oleks leiutatud hiljem ja olnuksime Vene võimu all juba enne Gutenbergi ajastu algust? Kui me ei oleks oma emakeelt õppinud kirjutama mitte misjonäride, saksa pastorite ja valgustajate eeskujul ja õpetusel, vaid Ohridi munkade loodud kirillitsas, kas saaksime seda praegu teha oma iseseisvas ja euroopalike õigusnormidega riigis? Kas see riik üldse olekski siis sündida saanud? Olen veendunud, et eesti keel võlgneb oma kultuurkeele staatuse ladina tähestikule. Nagu tema tulevikuväljavaate garanteerib loodetavasti siiski kasvava rahvastiku kirjutamis- ja lugemisoskuse kõrval ka arenemine globaalse, igas maailma nurgas loetava ja kirjutatava arvutikeelena.

Ühest tähestikust tahaksin siinses seoses veel kirjutada. Paaril korral Marokos ringi reisides olen seal märganud üha enam olulisi silte mitte ainult kolmes keeles, vaid koguni kolmes eri kirjas. Üks neist on mõistagi araabia keel ja kiri ning teine protektoraadiajastu reliktina ja meile mõistetavana õnneks ka ladina tähestikus prantsuse keel. Kolmas on Põhja-Aafrika põlisrahva berberite keel, mille kiri on tifinaag. XIX sajandist peale on sellest olemas ka moodsamaid, ladina tähestikul põhinevaid versioone. Ent millegipärast eelistatakse avalikus ruumis põlistada just toda arhailisemat, modifitseerimata ja pilkupüüdvat kirjakuju, mis kannab ometi nime uustifinaag. Väidetavalt on see kiri päritud otse foiniiklastelt, kes enne meie ajaarvamist koloniseerisid Põhja-Aafrika Vahemere-rannikut (Kartaago), pidasid roomlastega maha mitu Puunia sõda ja lõpuks kaotasid. Aga kiri säilis, kuigi oli ka Marokos pikka aega põlu all. Muuseas, Maroko põliselanike berberite keel, millel on samuti mitu nime ja muidugi piirkondlikke erinevusi ja mille kohta Marokos elanud Rein Taagepera kasutab sõna tamazight, saavutas Marokos araabia keele kõrval võrdväärse riigikeele staatuse alles 2011. aastal. Küllap siis elavnes ja laienes ka kirja kasutamine. Ja et see kiri saaks ka „Loomingus” jäädvustatud, siis olgu selle nimi siin üles tähendatud uustifinaagis: ⵜⵉⴼⵉⵏⴰⵖ, aga ka berberite hulka kuuluvate tuareegide traditsioonilises kirjas: ⵜⵉⴼⵉⵏⴰⵗ.

Neis kirjatähtedes grafiteid kohtab Marokos üsna tihti nii hoonetel kui kaljudel. Eriti silmapaistev on mäenõlvadele kividest laotud ja värvitud ⵣ — yaz ehk vaba mees, mis punasena on ka keskne sümbol berberite trikolooril (ülalt alla sinine, roheline, kollane). Sellega märgistatakse oma territooriumi, ning mida lõuna poole üle Atlase mägede, seda enam. Berberite maa ulatub idas Liibüast Kanaari saarteni läänes ning Vahemerest Nigeri ja Malini lõunas. Ent üllataval kombel leidsin sellesama sümboli juba ka eesti kirjandusest: nimelt Hasso Krulli luulekogu „Talv” (2006) seljalt, kuhu see autori sõnul sattus kujundaja Peeter Lauritsa tahtel ja teol. Huvitav on aga see, et seda kirja tundva rahva kultuur on seniajani peamiselt suuline, kirjaoskust antakse edasi pärilikul moel emalt tütrele. Ma ei ole märganud prantsus- ja araabiakeelsete kõrval ühtegi tifinaagis väljaannet, küll aga olen vaadanud berberikeelset telekanalit.

Mainisin Malit. Aastavahetuse kõnes tervitas president Kersti Kaljulaid ka Malis teenivaid Eesti sõdureid, kes õlg õla kõrval prantslastega kaitsevad sealgi terviklikkust ja rahu ISIS-e ja kohalike separatistide vastu. Just Põhja-Malis on tuareegid üritanud rajada oma Azawadi riiki, nad on käinud maad kuulamas ja tunnustust otsimas ka Eestis — ent tulutult. Rahvusvahelise õiguse seisukohalt on meie mehed seal kahtlemata õige asja eest väljas ja kaitsevad Mali territoriaalset terviklikkust, ent võtan endale vabaduse kahelda missiooni ajaloolises õigluses. Sellest hoolimata, et mu raamaturiiulis on koraani tähenduse tõlge inglise keelde, mille kinkis mulle New Yorgi Harlemis üks Mali päritolu neeger, kui oli kuulnud, et väikse Eesti rahva pojad on tema kunagisel kodumaal rahu valvamas.

Mida on sel kõigel pistmist eesti keele ja kirjandusega? Kui Juhan Liiv ütles, et tema erakond on eesti keel, siis ma tahaksin eelneva jutu jätkuks öelda, et eesti kirjanduse territoorium on eesti keel, ühtne, jagamatu ja terviklik oma rikkuses ja mitmekesisuses, kõneldagu, kirjutatagu või loetagu seda kus tahes ja kuidas tahes. Meie keel ja meie kiri kannavad meie kultuuri, me oleme kirjaoskaja ja lugeja rahvas ning oleme selle üle õigusega uhked. Vahest teisiti meid ei olekski — ei eestlasi ega Eesti riiki. Nii nagu Urmas Vadi näidendis tahab Juhan Liiv aina rahulikult töötada, aina kirjutada, aga ema kutsub sööma ja kõik muudkui karjuvad, vennanaine vehib laternaga akna taga, postiljonid ja sandarmid käivad pinda ja kõigile on oluline ainult raha, niisamuti tahab Andrus Kivirähki eakas haritlane lugeda, lugeda ja veel kord lugeda — tänavu 60. sünnipäeva tähistavat „Loomingu Raamatukogu”. Ja aina kirub väikekodanlikku ümbrust, mis teda takistab.

Tähelepanu keelele ja kirjasõnale keskendades jääb „Looming” ka edaspidi ja uues kujunduses enesele kindlaks meie aina rohkem koomiksi- või videoklipi­laadses maailmas. Ning loodab, et meie hulgas on aina rohkem neid, kes tahavad kirjutada ja kirjutavadki, kui teisiti ei saa (meenutades üht Juhan Peegli mõttekäiku). Ja tahavad lugeda, sest teisiti nad ei saa. Kuigi „Loomingus” on aegade jooksul avaldatud ka kunsti reprosid, otsustas toimetus seekord piirduda Asko Künnapi visandatud loomakesega, kes võiks jääda mõneks ajaks ajakirja maskotiks. Juba pakkuski keegi välja, et selle Pegasuse kuju meenutab veidi mingit foiniikia-assüüria elukat. Seos, mis viis foiniikia kirjani, oli juhuslik, ent oli juba loodud, ja loomake asus tähendusi koguma. Sõna otseses mõttes käeulatamine Gutenbergi-eelsele ajastule autograafide avaldamise kujul on aga programmiline: et käsi kir-jutamast ei väsiks, et käekiri ei ununeks!

Tahaksin lõpetada mõne isikliku mälestusega sellest, kuidas ma lugema ja kirjutama õppisin. Küllap võlgnen oma esmase tänu tähtede tundmise eest emale või vanatädile, kes mind hoidis. Aga mäletan selgesti oma esimesi lugemiselamusi ajakirjast „Eesti Loodus”, mida pidevalt koju ei tellitud, aga mis mõnel, võib-olla näiteks 1969. aastal postkasti tuli. Jah, ma õppisin küll lugema selles tähendu­ses, et veerisin tähtedest sõnu kokku, aga „Eesti Looduse” lugemise lõpetasin vist niipea, kui mõistsin, et ei saa loetust mõhkugi aru. Praegu Jaan Eilarti raamatut „Õitse ja haljenda” lehitsedes tundub, et küllap sattusin siis mõnele sellisele pealkirjale nagu „Pontiline ja pontosarmaatiline element Eesti flooras”, andsin alla ja valisin edaspidi jõukohasema lektüüri. Selleks võis olla näiteks Helvi Jürissoni „Sputnikute nääriöö” (1967), mis mulle esimesena meenub.

Kirjutamisega on aga nii, et ükskõik, milliseid tähti ma enne kooli ka paberile sirgeldasin, olen tänu võlgu oma esimesele õpetajale Silvi Köitsile. Praegu aga tahan oma kirjaoskuse eest tänada 1. jaanuaril Elvas 90. sünnipäeva tähistanud professor Karl Muru. Ei, ma ei meenuta siin sugugi austatud ja armastatud professori tundlikke ja suurepäraseid loenguid või seminare eesti kirjandusest ja eriti muidugi luulest. Sellest said osa kõik eesti filoloogid, tulevased õpetajad, toimetajad, ajakirjanikud, humanitaarteadlased ja kes kõik veel. Minu kirjaoskuse stuudium oli märksa isiklikum ja konkreetne, õppetund vältas vahest vaid veerand tundi ja leidis aset Tartus ühel 1988. aasta sügispäeval. Elasin siis Tähtvere tänavas n-ö erakas, mille vanapaarist omanike juures käis tihti üks poiss koeraga mängimas. (Mainin seda siin vaid sellepärast, et aastaid hiljem selgus, et see poiss oli Urmas Vadi.) Mäletan, et läksin ühel päeval loengusse ja kuskil Toome poe ja ülikooli peahoone vahel astus mulle ligi professor Karl Muru. Tollal oli kombeks ka juhendaja-juhendatava vahel teietada ja ma mäletan professori sõnu: te peate kirjutama „Keele ja Kirjanduse” veebruarinumbrisse artikli Artur Adsoni 100. sünnipäevaks. See oli professori poolt ilmselt hoolikalt kaalutud ja läbimõeldud usalduse küsimus. Vastu vaielda ei olnud põhjust, tuli asjaga toime tulla.

Eks ma õpipoisilikult toime tulingi, isegi õigeks tähtajaks. Mäletan ka esimest honorari, mis oli üpris toekas ja jäi vaid veidi alla mu esimesele Karl Ristikivi muuseumi juhataja kuupalgale. Ja oluline oli seegi, et kõrvuti minu artikliga oli avaldatud ka üks taastrükk Bernard Kangrolt, kelle loomingut just siis usinalt ja vaimustusega lugesin.

Nii ülikool kui ka Toome pood on alles ja töötavad. Aga kõige olulisem on siinkohal võimalus õnnitleda kogu ajakirja „Looming” nimel armastatud luuletundjat ja paljude kirjainimeste õpetajat Karl Muru tema 90. sünnipäeva puhul ning tänada kirjaoskuse usaldamise ja teeotsale juhatamise eest!

 

Artikkel jaanuari Loomingust.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming



juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: