Kenderi protsess. Jaak Allik: "Untitled-12" ei ole kirjutatud selleks, et keegi läheks ja hakkaks alaealisi vägistama ({{commentsTotal}})

Teatrikriitik Jaak Allik
Teatrikriitik Jaak Allik Autor/allikas: Postimees/Scanpix

NIHILIST.FM avaldas Kaur Kenderi suletud protsessi materjalid. Pinki astus Jaak Allik. Transkriptsioon toimetamata.

Kohtunik: Tulge siia mikrofoni taha, kaitsja hakkab teid küsitlema. Olete teadlik, mis teid täna kohtusse kutsuti?

Jaak Allik: Noh, olen küll, jah, tõenäoliselt.

Kohtunik: Suur huvi siukeste teoste vastu?

Allik: Kuidas?

Kohtunik: Kas te olete ka huvitatud Kenderi teostest?

Allik: Kenderi teostest olen ma üldiselt huvitatud küll, aga nagu iga teise Eesti kirjaniku teostest.

Kohtunik: Kuulame kaitsja käest küsimusi.

Keres: Härra Allik, võib-olla kõigepealt te äkki seletate või annate meile teada, mis on teie kultuuriline taust. Mis on teie taust kultuurimaailmas?

Allik: Ma olen hariduselt ajaloolane-sotsioloog ja kultuurimaailmas olen tegelenud alates 1977. aastast teatriprobleemidega, olnud kultuuriministeeriumi teatritooli üks juhataja, kolmel korral kokku, ligi 12 aastat Ugala teatri kunstiline juht ja osaline direktor. Ja kahel korral Eesti kultuuriminister, 1989 ja 1995-1999.

Keres: Kas teil oma senise karjääri jooksul on olnud kokkupuuteid sellise pornograafiažanriga või pornograafiaga ametialaselt?

Allik: Ametialaselt on kokkupuuteid olnud nii palju, et 1996 jaanuar, kui selline organ, mille nimi oli kriminaalpreventatsiooni nõukogu, ma ei tea kas selline organ veel eksisteerib Eesti vabariigis või mitte, siis ta veel oli. Kriminaalpreventatsiooni nõukogu tegi rea soovitusi vabariigi valitsusele, seoses kriminaalpreventatsiooni alase tegevusega ja üheks soovituseks oli leida, või aktiviseerida võitlust pornograafia leviku vastu Eesti vabariigis. Ja vabariigi valitsus 1996 jaanuar, kui ma mäletan, kohe paar nädalat hiljem, võttis vastu vastava korralduse nende soovituste täitmiseks ja kultuuriministeeriumile, kelle eesotsas ma siin olin, tehti just see punkt nagu ülesandeks, tähendab, kutsuda kokku valdkondadevaheline spetsialistide komisjon ja siis hakata tegelema selle soovituse realiseerimisega. Ministrina ma selle komisjoni moodustasin, seal olid esindajad kui ma mäletan siis nii siseministeeriumist kui ka justiits- ja haridusministeeriumist. Kogu koosseisus ei mäleta ja me, selle komisjoni töö tulemusena, tähendab mina ise sinna komisjoni ei kuulunud.

Komisjoni töö tulemusena valmis siis selline seadus, mis kehtib ka täna Eesti vabariigis, mille nimi on pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste reguleerimise seadus, see esitati riigikogule esimeseks lugemiseks 17. septembril 1997. Ma olin siis valitsusepoolse menetlejana selle seaduse puhul ettekandja riigikogus. Teine lugemine toimus detsembris 1997, vahepeal menetles riigikogu kultuurikomisjon seda ja teisel lugemisel ma ka esinesin ettekandega, mõlemal korral vastasin arvukatele riigikogu liikmete küsimustele ja 1997. detsembris võeti siis see seadus vastu ja kehtestus järgmisel aastal ja mõningate muudatuste-parandustega kehtib tänase päevani. 

Keres: Mis selle seaduse eesmärk oli, härra Allik?

Allik: Selle seaduse eesmärk oli, kui me nüüd tuleme selle konkreetse olukorra juurde, mis siis oli, milles nähti seda reguleerimata punkti, tähendab, tol ajal kehtinud kriminaalkoodeks järgi oli karistatav selliste materjalide omamine, kus alaealisi kujutatakse pornograafilises situatsioonis, nende levitamine, nende paljundamine oli karistatav. Ka taoliste materjalide valmistamine, kus alaealine oli osaline. Ja oli keelustatud alaealistele julmust ja vägivalda propageerivate teosed –nende kättesaadavaks tegemine oli aga reguleerimata, ütleme, tavalise pornograafia situatsioonis kujutada alaealist, nende kättesaadavus alaealistele – selles oligi ütleme see seaduseauk. Teine seaduseauk, mille spetsialistide komisjon tuvastas oli see, et ka nende julmust ja vägivalda propageerivate materjalide puhul, kui nad alaealistele kättesaadavaks oleks tehtud, puudus igasugune kontrolli- ja menetlusmehhanism.

Nende kahe augu täitmiseks siis oligi see seadus mõeldud ja nii parlamendis kui ka kultuurikomisjonis, täiskogul oli üsna palju vaidlusi teemal, kas seda seadust on vaja või ei ole teda vaja, kas piisaks ainult kriminaalkoodeksi parandusest, aga nii valitsus kui ka riigikogu enamus jõudis selleni, et ikkagi on vaja eriseadust ja samal ajal olid ka need küsimused arutelul Euroopa nõukogus, ma mäletan ühes Euroopa nõukogu kultuuriministrite konverentsil oli samuti see, seoses interneti pealetungiga olid üleval üsna teravalt need probleemid, et riigid peaks reguleerima pornograafilist ja vägivalda propageerivate materjalide kättesaadavust alaealistele ja kui me vaatasime seda siis võrdluses teiste riikidega, siis enamusest Euroopa riikidega võrreldes oli Eestis see reguleerimine võib-olla alareguleeritud ja seetõttu ka see seadus vastu võeti.

Keres: Et, aga sellised teosed nagu pornograafilist sisu omavad teosed, et milliseid teoseid silmas peeti?

Allik: Noh, siin nüüd oligi, nii see komisjon kui ka täiskogu kui ka kultuurikomisjon, seisid selle probleemi ees, et kuidas defineerida pornograafiat, millele te praegu ka siin viitate. Ja see spetsialistide komisjon tegi kindlaks, et eeskujusid kuskilt võtta ei ole, sest teistel riikidel, kelle seadusandlusega olime end kurssi viimas, polnud pornograafia mõistet defineeritud. Ja vabariigi valitsus esitas selle eelnõu riigikogule ilma pornograafia mõistet defineerimata, jäädes siis selle juurde, ühelt poolt, et oli teada, et töö variandina oli pornograafia defineeritud tol ajal ilmunud Eesti Entsüklopeedias 1994 7. köites ja mingit spetsiaalset definitsiooni – millised olid raskused, et seda oleks saanud defineerida, kohe tulen selle juurde, millega lugu lõppes, uute mõistete sissetoomise teel, mida oleks pidanud omakorda defineerima. Kultuurikomisjon ei jäänud sellise käsitlusega rahule ja hakkas siis ise seda definitsiooni looma. See võttis tal üsna mitu kuud aega ja ma mäletan, et üks põhiautoritest oli tol korral kas kultuurikomisjoni aseesimees Lauri Vahtre. Tähendab, kultuurikomisjon lisas siis selle seaduse teisele lugemisele selle definitsiooni, mille te sealt praegu leiate. Mul on see seadus ees, ma tsiteerin, seal on öeldud, et pornograafiana määratleb seaduse paragrahv 1 sellist kujutamisviisi, mis teisi inimlikke seoseid kõrvale või tahaplaanile jättes seksuaalset toimingut labaselt ja pealetükkivalt esile toob. Ja siit võib kohe küsida, et me peaksime defineerima sõna labane või pealetükkiv ja riigikogu ees esinedes, teisel lugemisel, ma väljendasin vabariigi valitsuse seisukohta, et me ei esitanud definitsiooni ja et seda definitsiooni ei oleks vaja, aga kui see on kindlasti riigikogu enamiku ja kultuurikomisjoni soov, siis valitsus ei hakka selle pärast eelnõud tagasi võtma ja hääletusele läkski selline definitsioon sinna seadusse.

Keres: Aga kuidas üldiselt kultuurivaldkonnas defineeritakse pornograafiat?

Allik: Ega definitsiooni ei olegi, tähendab, ma tahaksin ühelt poolt öelda, et see, mis on öeldud Eesti Entsüklopeedias: et pornograafia on seksuaaltoimingut kajastavad kirjutised, pildid, filmid või muud kujutised, mille eesmärk on tekitada sugulist erutust. See on nüüd üsna operatsionaalne definitsioon, millest võiks ka lähtuda. Aga siin tekib muidugi see probleem, lihtsalt ma vaatasin siia tulles üle riigikogu stenogramm ja sealt läks riigikogusaalis ka üsna selliseks huvitavaks diskussiooniks teemal, et kui nüüd pornograafia on intuitiivne ja ekspertide (moodustasime ekspertkomisjoni) poolt määrata, on hoopis üldse teine valdkond see, mis on seksuaalsete toimingute kujutamine kunstiteoses. Ja otseselt seal küsiti ka saalis minu käest seda, et mis siis on, seal sama asi läks ka julmuse kohta, näiteks Paul-Eerik Rummo küsis otse küsimuse, et kuidas eristate, et teos võib olla väga julm, teoses võib olla kujutatud julmust, aga kust läheb see piir, kus siis julmust propageeritakse ja vägivalda ja siis jõudsime selleni, et see piir läheb sealt, kui need teosed on suunatud tõesti selle, noh julmuse ja pornograafia vahel võib paralleele tuua, julmuse heakskiitmisele või julmuse jäljendamisele. Siis on sellel tegemist julmuse propageerimisega.

Pornograafia puhul, ma arvan iseasi on ju tegelikult selles, et mis on – ja ma ütlesin seda ka riigikogu ees, et väga oluline või põhiline millest peaks lähtuma: (kui me räägime kirjandusest, kunstist, filmikunstist) mis on autori eesmärk, miks ta seda on loonud. Kas see on eesmärk tõesti äratada, tekitada või saavutada lugejas seksuaalse rahulduse või äratada temas seksuaalset kiha, et ta peaks minema seda rahuldust otsima. Kui see on eesmärk siis see on üks asi. Kui midagi muud on eesmärk, kui tal on kunstilised eesmärgid või ka mingid sotsiaalsed eesmärgid, siis on teine asi ja sealt see piir lähebki. Ja ma mäletan, just selle seaduse arutluse ajal oli selline juhtum, et Lätis eksponeeriti tuntud Eesti kunstnikku, professor Leonhard Lapini graafikat. Lapinil olid graafilised lehed, millel värvilised geomeetrilised kujundid, kus võis aru saada, et seal toimub seksuaalakt. Ja Lätis korjati need pildid ära, tehti omat sorti skandaal ja Eestis olid need pildid muidugi eksponeeritud näitustel ja keegi poleks selle peale tulnud, et neid ära võtta. Et see piir on ühelt poolt nagu ekspert arvab ja teiselt poolt ikkagi aluseks peaks olema kunstniku puhul tema teose eesmärk, mida ta on ise näinud, ise pannud selle eesmärgiks ja kas see on siis saavutatud.

Keres: Kas te olete kursis ka sellega, kuidas kultuurivaldkonnas, olgu see siis teatris või maalikunstis, pildikunstis, kuidas praagitakse välja need teosed, mis on pornograafilised ja mis ei ole pornograafilised, kuidas see käib?

Allik: Minu meelest on see ikkagi kunstniku ja kirjastaja või siis ka produtsendi või teatrijuhi või kriitiku intuitiivne otsus ja me ei saa tõmmata reegleid. Näiteks selgelt on ju väga võikaid seksuaalstseene alaealistega, kui ma õieti mäletan, kujutab ju Pasolini oma filmides ja kellelegi pole tulnud maailmas pähe, ja ka Eestis mitte, suunata nad sinna pornograafia videosalongidesse või pornograafiapoodidesse, kus selliseid asju näidatakse, kui neid näidatakse kinos, siis määratletakse asja vanusepiiranguga, kas 14, 16, või 18. Ja lõpuks on ju hindaja siis kriitika, kes võib ükskõik kui kuulsale kunstnikule öelda, et sa lihtsalt rahuldad siin ennast aga ei tegele kunstiga. Minu meelest nii.

Keres: Kas te olete, härra Allik, lugenud “Untitled-12”-t?

Allik: Olen küll.

Keres: Kas Untitled 12-l teie arvates, kriitikuna, on pornograafiale omaseid jooni?

Allik: Mina lähtuksin sellest, tähendab, tõepoolest, kui me võtame definitsiooni aluseks  selle, et see teos peaks tekitama seksuaalset erutust või iha, siis loomulikult on inimesi ka erisuguseid aga vastates võin lähtuda ainult enese hinnangust, eks. Minu meelest tekitas ta võikust kogu selle sfääri vastu, paanilist hirmu ja tegelikult näitas minu jaoks, mis võib juhtuda inimesega, ükskõik, kas siis selle täiskasvanuga või siis n-ö nende noorukitega. Ühesõnaga, kui lahutatakse see seksuaalse rahulduse otsimine igasugustest muudest hingelistest, psüühilistest vajadustest, tähendab, et see viib üsna kiirele isiksuse degenereerumisele ja degradeerumisele. Mina lugesin sealt selle välja. Minu jaoks on ta selline hoiatus või õudukas, tähendab ma ei usu, et kui mingi pornograafilise ajakirja klientuur on väga selgete n.ö “vajadustega,” et mõni pornograafiline ajakiri selle teose avaldaks, ma arvan, et see tooks selle ajakirja tiraažile olulise languse.

Keres: Aga paljulugenud inimesena, kas seda teksti on lihtne lugeda?

Allik: Ei ole. Ma tean mitmeid tuttavaidki, kes väidavad et nad ei ole suutnud seda teksti lõpuni lugeda. Kuna ma lugesin seda siis, kui algasid need skandaalsemad asjaolud ja see oli mul huvi see läbi lugeda, aga et keegi huvi pärast istuks ja seda teksti loeks, ma ei oska hästi kujutada, miks ta peaks seda tegema, ma võib-olla solvan kirjaniku enesetunnet, aga see ei ole see kirjandus mida ma kellelegi soovitaks või mida ma ise tarbiks.

Keres: Nõuab pingutust selle lugemine?

Allik: Kahtlemata.

Keres: Ma korraks vaatan. Mul ei ole praegu rohkem küsimusi.

Kohtunik: Prokuröri poolt on küsimusi?

Prokurör: Ikka on. Me oleme täna rääkinud hästi palju kirjanduse eesmärgist ja te olete meil teine asjatundja, kes on kultuuritaustaga ja paljulugenud inimene. Küsin siis niimoodi, et kuidas tavainimene, kellel ei ole seda kirjanduslikku tausta ja kes ei ole seda kultuuri uurinud ja võtab raamatu kätte ja loeb lihtsalt, kuidas tema peaks sellest kirjaniku eesmärgist aru saama, et mida see kirjanik on siis taotlenud, kas ta on taotlenud õudusnovelli või kui seal on kujutatud lapsi, toon praegu sellise üldistava näite, mitte ei räägi “U-12”-st. Seal on kujutatud laste sellist seksuaalset väärkohtlemist, kuidas siis peab see tavaline inimene tajuma, kes võib-olla ei ole tekstianalüüsi õppinud ja ei tea sellest kirjanduskultuurist ööd ega mütsi. Kas tema peaks aru saama sellest kirjaniku taotlusest?

Allik: Ma ei saa täpselt aru, miks ta seda lugema peaks või kaua ta seda loeb, ma arvan, et kui tavalisele inimesele tekst kätte juhtub kuskilt siis ta üldiselt üle poole lehekülje seda ei loeks. Tal hakkab vastik.

Prokurör: Inimesi on erinevaid.

Allik: Kui ta nüüd lõpuni loeb, siis ta peaks aru küll saama, et see ei ole kirjutatud mitte selleks, et ta läheks ja hakkaks alaealisi otsima keda vägistada. Ma küll ei kujuta ette, et ta võiks saada sealt sellise eesmärgi või motivatsiooni. See on ikka vastupidi, see on ikka üsna jube lõpp, mis on selle teose kangelastel.

Prokurör: See on siis teie arvamus, et ta peaks olema, et kui lõpuni loeb, siis arvab, et see sõnakasutus siis on selline, mis tekitab õõva.

Allik: Jah. Minu meelest küll. Sõnakasutus tekitab õõva, situatsioonid tekitavad õõva ja kõik need situatsioonid on ju selgelt üle liialdatud või ma isegi ei kujutaks ette, et üldse midagi sellist võiks reaalses tegelikkuses aset leida. 

Prokurör: Mhm. Veel küsimusi. Mis on, oskate teie, kriitikuna, öelda, mis vahe on kirjandusteosel ja kirjutisel?

Allik: Kirjandusteosel ja kirjutisel? 

Prokurör: Jah, selgitada meile. Mis ajast hakkab kirjutisest teos, või on kõik kirjutised teosed?

Allik: 
Mina ütleksin seda ikkagi lähtudes ootusest. Tähendab, antud juhul on minu meelest autor, kui ma ei eksi, Eesti Kirjanike Liidu liige. 

Kender: Ei.

Allik: PEN-klubi liige, ja kellel on Eestis avaldatud ikkagi hulgi teoseid ja keda isegi hiljaaegu üks Eesti vabariigi kultuuriminister pidas vääriliseks olema Eesti kultuuriajalehe “Sirp” peatoimetaja. See minister ei olnud küll mina. Aga kui me räägime kujutavast kunstist siis näiteks on ju ka palju, käibefraas on see, kunst on see, mida kunstnik loob. Aga kuskilt on see õige, tähendab tsunft tunnistab või tunnustab. Aga see ei ole sama lihtne, kirjanikke ja kirjanduskriitikuid, nagu ühelgi teisel alal, ei saa seda tsunfti kinni maksta. Neid grafomaane või maalreid on küllalt palju. Aga kui inimene on siiski oma loominguga selle staatuse pälvinud, siis mina lähtuksin eeldusest, et kõik, mida ta kirjutab, on tõesti kirjandus ja seda võib siis analüüsida. Kõigil on õnnestunumaid, vähemõnnestunumaid teoseid, aga see on üks asi.

Teine asi, mida mina olen näiteks pidanud ise eelistama paljudes žüriides, olen olnud näidendivõistluse žüriides, romaanivõistluste žüriides, siis on üsna lihtne aru saada, kummalisel kombel on mingi kogemus olemas, eristada grafomaaniat kirjandusest. Grafomaania koosneb täiesti seotud lausetest. Lausetel on olemas alus ja öeldis, dialoog võib täitsa aktsepteeritavate tegelaste vahel voolata, lehekülgede kaupa, aga sellel puudub igasugune seostatud mõte. Puudub idee ja seostatud mõte. Inimene oskab kirjutada grammatiliselt, aga tal puudub idee, miks ta seda kirjutab, miks ta seda meile tahab edasi anda. Kirjanik grafomaanist siis vast selle võrra eristubki, et kirjanik mõtleb kujundites ja see mis ta paberile paneb, temas on selles mõttes kujundlik sisu, tõesti, et iga seda ala tundev inimene saab aru, kas see on kunstiline tekst või on see grafomaanlik tekst, või on see, noh need tekstid, mis on näiteks pornoajakirjades, neid keegi kirjanduseks ei pea, need ei ole kunstilised tekstid. No ei ole olemas seda grammikaalu, aga igale vähelegi asja tundvat inimesele on see arusaadav. Ja see lähtub ka sellest, et miks ja milliste vahenditega. 

Prokurör: Kas kultuuris on ka tabusid? Kas on mingi piir, millest üle ei minda?

Allik: Ma arvan, et see on ühiskonnas täiesti erinev ja igal ajastul.

Prokurör: Räägime siis meie sellest ühiskonnast.

Allik: Tänapäeva Eesti?

Prokurör:
 Tänapäeva Eesti.

Allik: Noh, ma arvan, et need tabud jälle teistpidi, neid peaks siis seadma keelkonnaringide tagasi, noh, kriminaalkoodeksis enam ei ole seda mõistet, eks. No ma kujutan ette, et kui keegi kellegi teatrilaval ära tapaks, füüsiliselt, siis läheks see inimene ilmselt pokri. Seda te ju siin arutategi ma saan aru mingil määral. 

Prokurör: Jah, kui lihtsalt väljendada, siis küll. Ühesõnaga, ei ole kultuuris, kunstis tabusid?

Allik: Kogu areng on ju olnud selle poole, et neid tabusid ühe vähemaks võtta. Et saaks näidata kõike, saab rääkida kõigest, see ju oleneb tõesti kunstniku enda eesmärgist ja ka publiku valmisolekust ja publiku haritusest. Aga, et see ühiskond seal tõmbaks piiri, et seda nüüd tohib ja seda ei tohi. Nõukogude ajal oli neid piire ikka üsna palju ja praegu on näiteks tõmmatud piir ju ma ise ei tea kelle poolt, administratiivorganitel näiteks tekkis praegu selline piir, Eesti teatris, ma toon teatrialase näite, peab olema plakatile ette kirjutatud, et laval suitsetatakse. Tõsiselt. Näiteks ministeerium nõuab, et kui laval suitsetatakse, peab olema ette teatatud. See on ju ka teatud mõttes piir või tabu, kellegi tervishoid-

Kohtunik: Mitte-suitsetajad saavad ka ??? 

Allik: Või üldse mitte tulla. Või mitte saalist poole pealt välja joosta, kui keegi suitsu põlema paneb.

Prokurör: Aga siis ma küsiksin niisugust asja, et- hm – me rääkisime siin Sade’st ka, me küll rääkisime Pasolini filmist, eksju, et ilmselt on olnud kuulsa Markii De Sade raamat selle filmi aluseks. Vähemalt on ta saanud sealt innustust.

Allik: Minu teada on see jah Markii De Sade-i romaani põhjal see film. 120 päeva soodomas. Aga seda on väga kõvasti ümber tehtud, on toodud saksa kolmanda reichi kirjeldusse. 

Prokurör: Ühesõnaga, me oleme siin tuvastanud, et see on Eesti keeles ilmunud, aga ilmunud pornoajakirjas “Maaja,” see raamat või siis see teos. Kusjuures on märgitud, et ka sellel on kirjanduslikku väärtust, miks näiteks see ei ole ilmunud lihtsalt vabas levis või?

Allik: 
Kõigepealt ma ei ole kontrollinud, aga ma tean ise, et romaan ise on korralik, neljaosaline, ma arvan, et selles Maajas ilmusid katkendid. 

Kohtunik: Terviklikult, üle aastate.

Allik: No ma ei ole “Maaja” lugeja, seetõttu ma tõesti ei tea, aga see on lausa üllatav. Ju siis, tähendab, miks nemad selle avaldasid, ju neil ei olnud oma ruumi millegi huvitavamaga täita, aga miks ta ei ole ilmunud? Ma ei tea, Inglismaal ja Ameerikas ja ka Soomes on ta ilmunud täitsa kirjastuse väljaandena. Siin tuleb küsida kirjastalt, ma arvan, et kui mõni eesti kirjastaja tahaks teda välja anda, siis me kohtusaal ei jõuaks.

Prokurör: Mhm. Vaatan, mis siin veel on. Kas kirjanduses tuleb ette ka seda, et, noh me oleme siin, takerduma koguaeg sellesse erutuse tekitamisse, tegelikult on ju meditsiinist teada, et seksuaalseid parafiiliaid on rohkem kui üks, et siis enamikes tavainimestes kõikvõimalikud parafiiliad erutust ei tekita, kas kirjanduses on ette tulnud ka, kus kirjeldatakse mingit seksuaalset parafiiliat kuskil teoses, ma ei pea silmas seda lihtsamat sadismi ja masohhismi ja pedofiiliat võibolla siis mingisugust, meil on kõikvõimalikud, võib-olla siis, ma ei tea enesenäitamised või erutused, erutamised mingisuguste väljaheidete peale või selliste mängude peale. Kas kirjanduses on seda ette tulnud, et selliseid asju kirjeldatakse, sest ka see tekitab õõva ja vastikut meis.

Allik: Te peaksite kutsuma maailmakirjanduse spetsialisti, mina ei ole lugenud igatahes, minu lugemus on suhteliselt väike sellel alal, millele te praegu viitate.

Prokurör: Selge. Väga hea, siis ma rohkem ei küsi.

Kohtunik: Kaitsel on küsimusi?

Keres: Ei ole.

Kohtunik: Aga ma ei saa aru kelle jaoks see U-12 kirjutatud on, kõik ütlevad, et vastik, rõve, normaalne inimene seda ei loe, aga kellele see kirjutatud on siis?

Allik: Minu käest küsite? Te peaksite seda küsima autorilt kõige pealt.

Kohtunik: Teie lugesite selle otsast lõpuni läbi, ma ei tea –

Allik: Mina lugesin ta läbi kuna ta hakkas tekitama tugevat lainetust ühiskonnas ja ma alustasin sellest, et ma olen erialalt sotsioloog, mind huvitab, mis siis nüüd juhtunud on, mis siis nüüd kirjutatud on, mis lahti on. Aga kellele ta kirjutatud on, esiteks peaks te küsima autorilt, teiseks on näiteks ju selline žanr, mis mul nüüd praegu meelde tuli seal riigikogu arutelul sel seadusel. Paul-Eerik Rummo tõstatas selle küsimuse, et on olemas selline žanr nagu õudukas. Keegi, kellegi jaoks siis kirjutatakse või midagi sealt saadakse, aga minu meelest, kas nüüd just seda teost oma kõige rõveduses ja detailides, aga taolisi teoseid, taolisi arenguid, mida Kender kirjeldab, võiks ilmselt kasutada seksuaalkasvatuses, see on minu isiklik arvamus.

Kohtunik: Kellel te siis soovitate seda lugeda?

Allik: Tähendab, ma seda soovitaksin lugeda seksuaalkasvatuse õpetajatele, et nad kirjeldaksid, noh tõepoolest neid teid ja võimalusi, neid hukatuslikke arenguid, mis juhtub, kui inimene oma kirgi ei suuda pidurdada ja ei näe ka kõrvalt neid arenguid. Et mingisugune kasu võib sellest ka olla, aga ma ütlen, et see ei ole küsimus minule, mina ei ole seda teost kirjutanud, mina seda ka ei kirjutaks. Aga noh, peale selle, on ka see asi, et lugupeetud kohtunik, ma kardan, et küllalt suure osa kirjanduse kohta võib seda küsimust esitada, mitte ainult selle konkreetse Kenderi teose kohta. Milleks need kirjutatud on?

Kohtunik: Muidugi on ju neid huvigruppe erinevaid, aga antud juhul ei kujuta ma ette seda huvigruppi, mis teile siin rõõmu teeb. Kui see on vabalt kätte saadav, alaealistele samuti, on nad nii arenenud, et saavad aru, millega tegemist on?

Allik: Alaealised kahtlemata ei saa aru ja kättesaadavus alaealistele on selge probleem.

Kohtunik: Aga see ongi kättesaadav ju. Siin oli saalitäis kuulamas, kui avatud istung oli, huvitatud.

Allik: Mida rohkem, minu meelest, selle teose ümber laineid lüüakse, arutatakse, seda suuremaks kasvab –

Kohtunik: Ja küsi Kenderilt 100 000 kohta, võtavad nagu sooja saia-

Allik: No see on puhas uudishimu juba.

Keres: 
Ostnud vist ei ole

Allik: See on esimene kord kui ühe Eesti kirjaniku teos on kohtu all.

 Kender: Kirjanik-??

Kohtunik: Kui ma praegu noori kõrvalt kuulan, kuidas nad ropendavad, siis sellega on läbimurre – . Ei ole rohkem küsimusi, minul vähemalt mitte.

 

Ilmunud Nihilist.FM-is.



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: