Kenderi protsess. Jaanus Adamson: pornograafia on tarbekunst ({{commentsTotal}})

{{1486369850000 | amCalendar}}
Jaanus Adamson
Jaanus Adamson Autor/allikas: Nihilist.FM

Nihilist.FM avaldab Kaur Kenderi suletud protsessi materjalid. Tunnistajapingis on Jaanus Adamson. Transkriptsioon toimetamata.

9.mai 2016

Kohtunik: Tulge barjääri taha, teie ütlused lindistatakse, mikrofon on sisselülitatud. Olete teadlik, miks teid kohtusse on kutsutud?

Jaanus Adamson: Olen teadlik.

Kohtunik: Mida te teate?

Adamson: 
Et mind on kutsutud eksperdina hindama Kaur Kenderi teost. 

Kohtunik: Olete ära lugenud selle?

Adamson: Olen.

Kohtunik: Kaitsja.

Keres: Aitäh. Härra Adamson, kes te erialalt olete?

Adamson: Hariduselt olen Eesti filoloog, Eesti keele- ja kirjanduse õpetaja olen oma ametilt hetkel ja lektor kunstiakadeemias.

Keres: Aitäh. Kas te oskate meile seletada seda, mis on pornograafia?

Adamson: Pornograafia, ma arvan, et on kirjaliku tekstina on ta tarbetekst, ta on tarbekunst, sõnastaksin seda niimoodi. Kui meil on tegu kujutiste, filmidega siis on see tarbekunst, hästi lihtsalt öeldes. Kui see on tekstina, tekst, mis kvalifitseerub pornograafiaks oleks siis teatud sorti tarbetekst. Selge sihi, eesmärgiga, teatud kindla sisuga tekst.

Keres: Mida see tähendab, seletage natuke laiemalt, tarbetekst?

Adamson: Tarbetekstid on tekstid, mille me eristame väga selgelt kirjanduslikest või poeetilistest tekstidest. Tarbetekstidel on väga selge eesmärk. Tarbetekstid ei ole ainult pornograafilised tekstid, tarbetekste on väga palju tekste. Näiteks, ütleme ka bussi sõidugraafik on tarbetekst. Sel on väga selge eesmärk, väga selge sisu, see peab olema mõistetav, selle keel on suhteliselt lihtne, üheselt mõistetav, üheselt mõjuv, kui me räägime ka mõjust. Ta peab panema inimese midagi tegema, ta peab rahuldama inimese väga selgeid vajadusi, tarbetekstid on selleks kirjutatud, et inimesed saaksid väga selget infot, või tunneksid väga selget mingisuguseid emotsioone, tajuksid midagi.

Keres: Kas näiteks kasutusjuhendid või-

Adamson: Kasutusjuhendid, just nimelt juhendid on tarbetekstid.

Keres: Mhm. Okei. Ja milles see pornograafia otstarve seisneb? 

Adamson: Pornograafia otstarve seisneb teatud tundmuste tekitamises, teatud ihade, soovide tekitamises.

Keres: Ja kuidas seda eesmärki saavutatakse, või kuidas seda püütakse saavutada pornograafias?

Adamson: Pornograafias, no pornograafia jaguneb teadupärast kaheks: on olemas hardcore porno, on olemas softcore porno. Eristus on siis üsna lihtne, et soft porno on, sinna alla läheb erootika, see ei ole n.ö eksplitsiitne, suguelundeid, teatud tegevusi, seksuaalseid tegevusi ei näidata otseselt. See on nagu looritatud, näidatakse vihjamisi, ehk siis erootika. Seda iga inimene saab aru, et kas on erootiline tekst, softporno või hardcore porno, mis on  siis väga eksplitsiitselt näidatud seksuaalakt.

Keres: Okei. Kas, ma küsiks niimoodi, et mille poolest eristasite enne kirjanduslikku teksti ja sellist tarbeteksti? Mille poolest neid täpsemalt eristada saab või kuidas seda vahetegu saab teha?

Adamson: Tarbetekstidel hästi lihtne eristus on see, tarbetekstidel, kuidas ma ütlen, kui me võtame tavalise teksti tarbetekstina, jätame selle pornoka kõrvale, see keel on hästi lihtne, läbipaistev. See peab olema hästi mõistetav, hästi ühene, toime, mõju, info kõik see on hästi ühene. Eesmärk on selge. Kirjandusliku teksti puhul ei ole see kunagi selge. Üheselt selge. Ma õpetan koolis näiteks ja on üks küsimus, mida naeruvääristataks, aga mida ikka tuleb küsida: Mida ootad  ???(sae?) kirjandustekstilt? Kõik teavad seda, see ei ole mingi kirjandusteos. Ikka küsitakse, et mida autor tahtis öelda, on ta luuletus, on ta kirjanduslik tekst, mida Tammsaare tahtis öelda, ikka tuleb seda küsida lastelt. Ja kirjandusteksti puhul on see keeruline, et võivad olla olemas valmis variandid, Tammsaare puhul, mida ta tahtis öelda. Teine küsimus seal taga on tegelikult see, et mitte mida ta tahtis öelda vaid kuidas ta tahtis mõjuda. Kuidas ta tahab mõjuda, tegelikult kunst mõjutab meid vahetult. See ei ole diskursiivne, verbaalne mõjutamine ka kirjanduse puhul. Inimesed ei sõnasta seda, inimesed ei sõnasta seda, kui nad tajuvad luuletuses mingisuguseid emotsioone, tundeid, nad ei sõnasta seda. Koolis pressitakse välja, palun pane see sõnadesse, sest sa pead oskama kirjutama, väljendama ja nii edasi. Õpetame kirjutamist. Aga see emotsioon või mõju ei ole kirjanduses ühene. Hästi lihtne on nii öelda, nii see kaheks jagada.

Keres: kas te nende kriteeriumite järgi U 12 liigitaksite kirjanduse hulka või tarbetekstiks.

Adamson: Kirjandustekstiks kindlasti.

Keres: Miks?

Adamson: Selles mõttes nüüd, kui nüüd võtame puhta tekstina seda, siis ma tulen jälle selle juurde, mida ma koolis õpetan lastele. Mida ma õpetan lastele kirjanduse puhul, kõigepealt: Mis asi on kirjandus ja mida nemad peavad kirjandusest aru saama, kuidas on kirjanduslik tekst erinevam tarbetekstist. See on väga lihtne. Koolides nõutakse, ma räägin põhikoolist, paari asja, mida nad peavad eristama, aru saama. Mis asi on epiteet, mis asi on metafoor ja mis asi on võrdlus ja mis asi on kõnekujundid ja stiilikujundid. Mis asi on keelerütm, mis asi on kordused. See räägib puhast stiilist, keelest. See on esimene asi. Juba seitsmenda klassi laps ütleb sulle ära, mis on kirjanduse tunnus. Seal on võrdlused, seal on epiteedid, metafoorid, varjatud võrdlused, seal on kordused, seal on kõnefiguurid, lausefiguurid, see ei ole tarbeteksti keel. Kunstis on samamoodi, et kui sul on selge eksplitsiitne kujutis, siis see on kujutis, kus sellel kunstis hakkab see n.ö kunstilisus pihta, seal hakkab juba see ütleme, kuidas sa maalid, milline on käekiri, kuidas on motiivi abstraheeritud. See ei ole fotograafiline suguelundi kujutis kunagi.

Keres: Te Untitled 12 puhul täheldasite epiteete, metafoore?

Adamson: Ja, seda ma arvan, et sellest saab igaüks aru, et see on esimestest lausetest alates ülitülgastav tekst, eesti kirjanduses on väga vähe tekste, kus selline ma võin nimetada seda poeetiliseks keelekasutuseks. See kõlab ootamatult, et sellise sisuga teksti puhul saab rääkida keele poeetilisusest, aga nii see on. Ja see tunnus on tegelikult see, et kirjanduse puhul, et tähtis ei ole see, mida öeldakse, vaid see, kuidas öeldakse. Tarbeteksti puhul ei ole oluline, kuidas sa ütled, tegelikult on nõue see, et sa ütled väga lihtsalt, väga mõjuvalt ja oluline on see, mida sa näitad, mida sa räägid. Kirjanduse puhul on alati oluline see kuidas sa räägid, kuidas sa kujutad. Seda õpetas mulle ülikoolis professor juba, ütles, et kirjanduse puhul on alati tähtis see “kuidas.” Sisu võib olla lihtne, “ärge sülitage maha”, aga see pole kirjandus. Sisu võib olla, “tõesti, ärge sülitage maha,” aga sa pead seda ütlema poeetiliselt, nii-öelda. Stiil peab olema.

Keres: Kuidas see Kenderi teoses see poeesia esimestes lausetes väljendub, mis on nagu siuksed erilised –

Adamson: See poeesia tähendab tavamõistes midagi ülevat, poeedid on, see on kõrgstiil ja kõike seda. 20. sajandi kirjanduses enam nii ei ole. Aga poeetilisus ikkagi, põhimõtteliselt teoreetiliselt ja kirjandusteaduslikult on see ikkagi poeetiline keel ja see avaldub juba algusest peale.

Keres: Et roppused võivad ka olla kirjanduses poeetilised?

Adamson: Aga loomulikult. Ma ütlengi, et tavamõistes poeetilisus tähendab mingisugust kõrgluuletust, tehniliselt võttes poeetiline keel on võrdluste keel, sisu ei ole oluline, on olemas rituaalne ropendamine, on olemas kõike seda, mida tehakse väga meisterlikult. Kunstini võib jõuda ka ropendades, et see on nauditav. See on erakordne, see on suurepärane, kuidas keegi võib ropendada, põhimõtteliselt. See jõuab kunstini. Aga jätame selle kõrvale, ropendamine on ropendamine, teatud kontekstis võib see täita tõesti ühiskondlikke funktsioone või rituaale.

Keres: Teie arvates Untitled 12-e keelekasutus on leidlik?

Adamson: On. See on väga leidlik. Eesti kirjanduses on see kindlasti üks lausa nagu jahmatavalt palju on sinna sisse pandud poeetilist keelekasutust.

Keres: Kui sisu kõrvale jätta?

Adamson: Ma räägingi sellest, et üldiselt kirjanikud enam ei viitsi, ei taha ja ei näe vaeva niivõrd, et oma teksti küllastada sellise poeetilise keelekasutusega. Stiil läheb hästi lihtsaks, on kirjanikud, kes kirjutavad nii-öelda tavakõne keeles hästi lihtsaid, Kaur on ka kirjutanud oma romaane, kus ta on üks esimesi, kes tõi sisse argikeele, tavakeele, kõnekeele, lihtsad dialoogid ja kõik see, see on juba teistel kirjanikel loomulikult, aga Kaur on selle sisse toonud, selle tavalise inimese keelepruugi või teatud sorti tegelaste sellise keelepruugi, mis on elust võetud. Aga see teos on erakordselt poeetiline ka tema loomingus, erakordselt tiheda poeetilisuse tekstuuriga tekst.

Keres: Okei. Aitäh. Aga ta kajastab sellest hoolimata võrdlemisi rõvedaid olukordi.

Adamson: Rõvedaid olukordi, jah.

Keres: See kajastab rõvedaid olukordi, aga kas ma teie väidetest saan õigesti aru selliselt, et sõltumata sellest, et mida ta kajastab, teeb ta seda kunstiliselt?

Adamson: Jah. Kindlasti.

Keres: Okei. Nüüd kui te küsite oma õpilastelt, et mida autor öelda tahtis, siis kas te seda suudate tuvastada selle teksti põhjal, et mida autor siin öelda tahtis või mis selle teksti mõte on?

Adamson: Kui võtta kunstilise tekstina, siis seda saab küsida. Jah.

Keres: Saab küsida?

Adamson: Jah, kindlasti.

Keres: On seal mitmeid erinevaid vastuseid?

Adamson: Kindlasti on ja kindlasti on väga mõtlemapanevaid asju, mida võib sellest välja lugeda. Inimloomuse kohta ütleme niimoodi, inimese kohta. Kuhuni minnakse, mis on inimene, mis on inimlik, mis on mitte-inimlik, noh, kõike neid ja, see on see millega kirjandus tegelikult tegeleb nii-või-naa, aga mõni kirjandus või teatud kirjanik või teatud kirjanduslikud suunad lähevad kaugemale oma küsimustega ja oma mõtlema panemisega. Aga muidugi saab küsida, aga see ei ole ühene. Me võime väga lihtsaid vastuseid ka pakkuda, et mida ta tahab näidata, eks.

Keres: Kas on võimalik et selle teksti eesmärk võib olla tekitada seksuaalset erutust kelleski?

Adamson: See on see autor intentsiooni küsimus. Et mida autor tahtis öelda ja kuidas ta tahtis mõjuda. Ma arvan, et, kuidas see küsimus oli?

Keres: Kas selle teksti puhul on seal tajutav mingeid tunnuseid või mingisuguseid elemente, mis võiks viidata sellele, et autori eesmärk oli tekitada seksuaalset erutust lugejas?

Adamson: Jah, ma arvan et see on ikkagi vastupidi.

Keres: Vastupidi?

Adamson: Jah, et see on juba esimestest ridadest peale see vastumeelsus ja nagu sa ütled jälkus, eks ole ja nii edasi. See on nagu kujuteldamatu tegelikult.

Keres: Siis teile teadaolevate pornograafia määratluste järgi on see tekst pornograafiline või ei ole?

Adamson: Ei ole, aga ma veel täiendan, tegelikult saame me väga hästi aru, ma enne tõin selle tarbetekstilisuse ja mida tahab autor öelda, kuidas ta tahab mõjuda. Tegelikult me ju väga hästi, ma arvan, inimlikult kujutame väga hästi ette, milline on üks pornograafiline või erootiline tekst, mis tahab tekitada meis nii-öelda, minus või kelleski teises sellise erutuse või soovi või iha alaealiste vastu. Neid on ka kirjutatud.

Keres: Mitu siis neid on näiteks? Oskada nimetada mõnda?

Adamson: Ei oska, aga elus ma olen ikkagi, kuivõrd need on ikkagi tarbetekstid, neil on omad ajakirjad, kus neid publitseeritakse, aga tegelikult saame me aru algusest peale, millega autor peale hakkab või mida ta tahab meis tekitada. Võib-olla ta tahab meid isegi üle piiri aidata. Kui on loomupärane moraalne tõrge, et liiga noored tüdrukud, ma räägin praegu tüdrukutest, siis on aru saada, kuidas autor tahab, loob sellise pinnase, haarab sind kaasa, vabastab su moraalsetest barjääridest, et siis juhatada sind eksole sellisesse vabanenud maailma, kus võib tunda ennast vabalt ja fantaseerida vabalt alaealiste tüdrukute ärakasutamisest. Sellised teosed on olemas ja selleks on omad võtted, aga kuidas Kender, ma lihtsalt ei oskagi öelda, kuidas selline mõte võiks pähe tulla, või millega ta siis, eeldades et inimesed on moraalsed ja alateadlikud barjäärid, ükskõik, mida keegi kuulutab, ma ei kujuta hästi ette, missuguste vahenditega küll, kuidas saab see olla, et Kender ahvatleks kedagi.

Keres: Kas ta toob selles tekstis välja pigem laste seksuaalse väärkohtlemise võlu või siis selle valu.

Adamson: Loomulikult ta seda võlu ei too ja see on keskendatud sellisele väga, kuidas nüüd öelda, kirjanduse privileeg on tungida võõrale alale või sellisele teisesusele. Kindlasti on seal jutustaja või subjekt, kes tunneb, mõtleb ja on selline kogeja, et see on midagi äärmiselt võõrast ja loomulikult tajume me teda väga võõrana. Et seal ei ole mitte kuidagi aidatud üle sellest barjäärist. Kirjandus tegelikult ju tühistab barjääre, et sa tunneks, et tema on nagu mina, väga paljude kangelaste puhul ka negatiivsete puhul. Negatiivsete kangelaste puhul on oma võlu, sageli on negatiivsed kangelased köitvamad, kui positiivsed kangelased, see on ka üks asi. Nad on huvitavamad. Ja sul aidatakse nendega samastuda. Kenderi puhul on mõeldamatu ennast samastuda. Iga kirjanduslik mõju eeldab juba sellist läbielamist või kaasaelamist, kaasaelamist takistab juba kirjanduslik tekstuur või poeetiline keelekasutus, mis on niivõrd tihe, et sa mõtled seda, kuidas ta ütleb seda, mitte seda, mis ta ütleb. Ja siis veel teine asi, et kuidas nüüd jõuda selle, noh, äratundmiseni, et kuidagi meis on midagi ühist või negatiivne kangelane võiks siis noh asetuda tema positsiooni. See on äärmiselt raske, inimlikult võimatu, võiks öelda.

Keres: Teie hinnangul see tekst, kas ta teie hinnangul keskendub pigem olukordade ja kujundite loomise kunstile või siis teksti kasutuse kunstile?

Adamson: Nagu ma ütlesin, on see ikkagi tekstuaalne, minu jaoks on see hästi tugevalt tekstuaalne tekst.

Keres: Et kuidas keelt saab kasutada-

Adamson:  See retooriline kihistus on lihtsalt niivõrd küllane, et see lõhub ära ikkagi, see kuidas on öeldud domineerib selle üle, mida on öeldud.

Keres: te ütleksite, et sellel tekstil on just retoorilise kihistuse aspektist kirjanduslik väärtus olemas?

Adamson: Selles mõttes on see täielikult kirjanduslik tekst. Seda ei saa teha, aga siin võiks otsida, et otsi üles võrdlused, epiteedid, metafoorid. Kui see sisu oleks teine.

Keres: Mhm. Okei. Mul ei ole praegu rohkem küsimusi.

Kohtunik: Prokuröril on?

Prokurör: Jaa. Nii. Kõigepealt ma küsin teie käest sellise küsimuse, et kaua te Kaur Kenderit tunnete?

Adamson: Kenderit ma ei tunnegi väga hästi ausalt öeldes, mina olen temaga vist 2000 või 1999 põgusalt kohtunud, mõnda aega kokku puutunud, ega me ei ole läbi käinud suurt. Ei ole tegemist pikaajalise sõprusega, ma olen tast küll kirjutanud ja see on nagu ikka Eestis, et kirjanikul ja kriitikul mingisugune kokkupuude on ikka.

Prokurör: Kirjanduskriitikaga tegelete te mis ajast?

Adamson: Aastast juba 1995.

Prokurör: On teil ka juba mingisugune, kritiseerite kõike või on teil oma ampluaa? Kui nii võib küsida, no selles mõttes, et kirjandusteoseid, on teil midagi, mis teid huvitab või konkreetne kirjanik või valdkond?

Adamson: Ei oska niimoodi öelda. Ma olen küll kirjutanud tõesti Kenderist varem, kahetuhandetel kuskil, paarist tema asjast, Ekspressi. Seda küll. Ja see on huvitanud sellise uue nähtusena, jah, kirjanduses. Aga nii ma ei oska öelda, kas mul on mingi konkreetne, võib-olla täpsustate?

Prokurör: Ma pidasin silmas pornograafiat, siin me alustasime pornograafiast, kas te olete palju uurinud niisuguseid tekste, kus on midagi pornograafilist?

Adamson: Ma olen kunagi “Vikerkaares” kirjutanud sellisest teosest nagu Bataille’ “Silma lugu.” See on ka, võiks öelda, läheb sinna kanti, et ta võib tekitada küsimusi. Ja seal olen ma lähtunud oma tollasest teoreetilisest eeskujust, Roland Barthes-ist, kes rääkis sellest just läbi retoorilise kihistuse. Tegelikult on seal silma lugu, need seiklused on tegelikult keele seiklused. Ma olen väga palju õppinud, et tegelikult need seiklused kuhu sind viiakse, on keelelised seiklused. Metafoorilised seiklused, kuidas silm transformeerub mingisuguseks uueks kujundiks, jah. Tegelikult ma olen küll kirjutanud ka sedasorti kirjandusest varem.

Prokurör: Kas kirjanduslik tekst siis ei või olla oma sisult pornograafiline?

Adamson: Ma ei saa hästi aru, et kirjanduslik tekst-

Prokurör: Te rääkisite tarbetekstist ja kirjanduslikust –

Adamson: Võib-olla saab nii küsida, et kas kirjanduslikus tekstis, ei pruugi käsitleda mida või, ma ei saa hästi aru-

Prokurör: Et kas kirjanduslik tekst võib olla pornograafiline, tekitada niisuguseid ma ei julge öelda erootilisi, aga tugevaid seksuaalseid elamusi, või on see välistatud?

Adamson: Ma ei nimetaks pornograafiliseks, ma räägin, mina lugesin, kui vana ma olin, kuskil teismeeas, Emil Zola “Söekaevureid,” see räägib söekaevuritest, see on väga naturalistlik-realistlik teos ja seal tekkis mul, see erutas mind, aga need stseenid, mis võivad erutada naturalistlikus romaanis, see ei ole pornograafia. Kirjanduse puhul seda mõju ei saa keegi öelda, pornograafia puhul saab seda öelda, seal on väga selge, et mida sa pead tundma või mida sa ei tunne. Aga kirjanduse puhul sind võib erutada mis tahes, lõppude lõpuks mitte mis tahes asi, aga see, et sa fantaseerid ja see ongi kirjanduse vabadus. Ma võin võtta ühe naiste romaani, eks ole, mida kirjutatakse, see on n.ö soft-teos. Võib-olla kõik piirdubki sellega. Või on kuskil filmis mees ja naine rannas ja söövad midagi, austreid ja joovad punast veini, aga võib-olla naine uinub ja mehe fantaasiad tänu sellele teosele – täiesti pornograafia võib-olla teosel väga raju, tähendab need fantaasiad, mida see tekitab. Sesmõttes, kui te küsite, kas kirjandusteos, kas isegi poppteos, mis ei ole kirjanduslikult eriliselt väärtuslik võib tekitada inimeses erutusi, siis ma tõin praegu näite, et muidugi võib.

Prokurör: Ma pean siin vaatama, meil on nii palju igasuguseid asju, ma vaatan, kas ma jõudsin üles kirjutada. Nii. Te rääkisite, me räägime ikka sellest “U-12”-st.  Kirjanik on kasutanud väga palju epiteete ja metafoore, et ta on mitmekihiline, on olnud poeetiline keelekasutus. Nii. Jah? Et milles siis see poeesia seisneb, ma võib-olla siis järjekordselt demonstreeriks ikka seda teksti ja neid metafoore-

Adamson: Poeesia, mitte poeesia vaid poeetiline keelekasutus, ma ütlesin, et poeesiat kasutatakse mingisuguse kõrgväljenduse või kõrgstiilis luule kohta, poeedid noh.

Prokurör: Et saaksime siis sotti mõningatest asjadest, võta sealt lehekülg 78lõpp, 79-80 keskpaik, annan natuke teksti lugeda kuni ma selle riista tööle saan.

Adamson: Te valite ühe lõigu, aga teos on rohkem kui üks lõik, võtate ühe lause, kui poeetiline siis iga lause, aga siit või?

Prokurör: Vaadake see läbi ja

Adamson: Kas siit meelitas alt?

??

Prokurör: Räägime siis nendest epiteetidest ja metafooridest. Lehekülg 78 lõpp ja siis-

Adamson: No-nii. Hästi, jah.

Prokurör: 80 on siin lahti, esimese lõigu lõpuni.

Adamson: Aitäh, et sa mind oma sisemusse lased, jah?

Prokurör: Jah. Ja siis järgmine lehekülg vaadake, lõpuni rahulikult. Puust ette ja punaseks. Nii.

Adamson: Aga siin ei olegi väga ju midagi mõelda.

Prokurör: Hakkame siis peale. Sellest.

Adamson: Nii, kas ma-

Prokurör: ?? et siis teie kui kirjandusteadlane

Adamson: Aitäh, et sa mind oma sisemusse lased. See on tavaline lause, nüüd hakkab pihta imetilluke pepu – see on juba ütleme siin läheb epiteet, milline epiteet on valitud, justnimelt pepule – avanes ta käte vahel venitusest, pitsist korsett taljel pingul ja türapea punnitas lapse vituarmikesest. Tähendab, kas sellest lausest on tegelikult võimalik üldse aru saada, kui see oleks nagu tarbetekst, ma saan aru onju, aga nüüd hakkab see imetilluke pepu, siit peale ma kujutan seda ette, avanes ta käte vahel venitusest, misasi, pitsist korsett taljel pingul. Kellel see on? Mis korsett, mis see korsett on, kellel ümber? Ma ei suuda seda praegu juba kohe kujutada. Pitsist korsett taljel pingul. Türapea punnitas lapse vituarmikesest. No see sõna ja juba punnitas, ja ilmselt kui ma loeksin seda rütmis, tegelikult tekib siin ka mingisugune lauserütm. Ta keppis kõvasti ja võimsalt, okei, see oli maailma kõikide aegade parim tunne, kui tihke ja vägivaldne ja ilus, türapea punnitas kõhukesel kui ta nuku selili keeras. Tähendab nuku on juba, ma ei tea keda siin mõeldakse, nuku keeras selili, punnitas kõhukesel see on juba ju selline stiilikihistus, türapea punnitus kõhukesel, siin on kokku viidud kaks erinevat asja, ropp keelekasutus ja punnitas kõhukesele see on juba selline lastekeele, noh, saate aru. Erinevad stiiliregistrid tulevad siin ja nuku. Kes kujutab siin kedagi nukuna? Saate aru, siin tekib ajus, tissidega mees, kes see issand jumal on, tissidega mees, kuidas ma seda ette kujutan? Kas see on-

 Prokurör: See oli kontekstist praegu –

Adamson: Aga sõna sõnalt ongi niimoodi, et kuidas sa seda loed, kas ma kujutan ette tissidega, milliste tissidega meest ma ette kujutan-

Prokurör: Transseksuaali

Adamson: Milline kujutelm mul tekib kui ma kujutan ette tissidega meest? Millised tissid, kas ta on karvase rinnaga, kas tal on – ma ei tea seda praegu eks, ma pean looma selle kuju, ja see on ilmselt selline paks mees onju, võib ka niimoodi öelda, kes on üsna rasvunud, plika luigelaadse kaela – palun väga, luigelaadne kael. Kas peab ütlema luigelaadne kael, selleks, et kedagi erutada? Milleks luigelaadne kael? Mis asi on luigelaadne kael? Saate aru, see on juba pikalt – enne oli nukuke, plika luigelaadne kael, sisestas sinna söögitorru oma riista. Sisestas söögitorru oma riista, sisestas sinna söögitorru oma riista. Vaadake missugune koormus siin tekib, sisestas sinna söögitorru oma riista, see pole juhuslikult öeldud, sa võid öelda, et ta pani kuhu? Kuhu? Mis see söögitoru on, suu või? Pani suhu, eksole, sisestas sinna söögitorru oma riista, see on poeetilise keelekasutuse hästi klassikaline näide, hästi juhuslikult, aga see ongi niimoodi ehitatud. 

Prokurör: Et see on see, mis annab sellele teosele kirjandusliku väärtuse?

Adamson: Kirjandusliku väärtuse, ma ütlesin, et see on poeetilise keelekasutusega –

Prokurör: Poeetiline keelekasutus-

Adamson: ja selles mõttes, et see on väga andekalt ja küllaselt kirjutatud.

Prokurör: Kunstiliselt

Adamson: Ütleme nii, et see on kunstiliselt kõrgtasemel jah, tehtud. Ma võin siit jätkata, ilusat okset voolas – no kujutage ette seda, ilus okse, millise- seda nimetatakse, kuidas see kujund on, Jaan Undusk armastab neid selliseid vastandlikud asjad. Oksüümoron. Ma ütlen, palun, lapsed, mis asi on oksüümoron, ta ütleb, aga vaata Kenderil “ilusat okset voolas.” See on oksüümoroni näide, ilus okse – ei saa olla, saate aru, mis ma tegelikult mõtlen, et miks see on nii. Keha vänderdas lämbumisest ja Larissa vaatas muudkui, mis pisikese jalge vahel toimub. Vänderdas lämbumisest. Sellised vänderdas lämbumisest. Kas peab niimoodi ütlema pornograafilises tekstis? Ei pea. 

Prokurör: Mhm. Et ja pornograafilises tekstis ta kõlaks siis?

Adamson: pornograafilises tekstis sisestas sinna söögitorru oma riista, mis ta siis, see on ilmselt oraalse seksi, ma pean mõtlema isegi, ma ei saa aru – suhu pani oma riista, eksole. Söögitoru ei ole ka suu.

Prokurör: Ühesõnaga sellise keelekasutusega annab sellele hoopis teise dimensiooni-

Adamson: Annab justnimelt

Prokurör: 
ja teeb sellest teatud laadi kunstilise väärtuse. Milline oleks meie kultuurikiht kui seda teost enam ei oleks?

Adamson: Ma ütlen, ta ei anna mitte kunstilise väärtuse, ma ütlen seda, et ta muudab äärmiselt raske, oletame, et ma loen seda ja peaks samastuma selle tegelasega mingil põhjusel, isegi teadmata, isegi see näide, võib-olla räägib see 18-aastasest tüdrukust, isegi siis kui mul moraalseid barjääre ei ole, juba siis, on mul äärmiselt keeruline sellega kaasa minna, sest see tekst ei võimalda vahetut emotsionaalset mõju.

Prokurör: Pornoga on üldiselt tõesti nii, et kellele sobib ja kui palju, kõigil ei tekitagi ju mingeid elamusi, kui me räägime sellest hardcore pornost. Aga üks sekund, ma kohe vaatan veel, mis need küsimused olid. Mhm. Kas sellel teosel on ka mingisugune kunstiline väärtus?

Adamson: No, Eesti kirjanduse väljal kindlasti on ta mingis mõttes märgiline teos. Märgiline teos mitte ainult kohtuasja pärast vaid ka kui kirjandus nihutab piire, me ei pea Eesti kirjandusest kinni hoides, et just Eesti. Ega seda Eesti kirjandust enam ei ole, Eesti kirjanikud kuuluvad juba maailmakirjandusse, käivad seal ja võtavad mõõtu ka Euroopa kirjanikelt. Sa ei lähe sinna ju, et tere, mina olen Eesti kirjanik ja kirjutan Eesti keeles. See on meile kohalikult tähtis, aga kõik lähevad maailma, see peab kõlama ka seal. Loomulikult, sellist kirjandust suurtel kirjandusfestivalidel ei otseselt nüüd Eesti ka välja ei vii. Viiakse ikkagi teisi autoreid, keda seal esitada. See on ka selge, ma ei ürita öelda, et sedasorti kirjandus oleks mingisugune kirjandusfestivalide kirjandus. Kirjandus on tänapäeval nii killustunud, on esinduskirjandus ja on siis igasugust muud kirjandust.

Prokurör: Kas sellise – ei, kirjandusel te rääkisite piiride nihutamisest. Kui selline teos kätte saadi, see on Eestis ainulaadne, sellise sõnakasutusega, mis see oli-

Adamson: No ma ütleks, et-

Prokurör: See oli siis ropendades-

Adamson: Tegelikult, mis see ropendamine-

Prokurör: Kujutades väärkohtlemist-

Adamson: Mina ei oska küll öelda, et kas sellist on, ropendamistekste on küll väga palju ja sellist vägivaldse suhtumisega tekste ja ka Tammsaarel on sellist suhtumist palju, koera peksmist ja sellist, et minu meelest, ma ei tea, ma arvan, et see on üsna ainulaadne teos.

Prokurör: Kas sellise teose olemasolu võib ka nihutada teatavat laadi väärtushinnanguid ühiskonnas, tänapäeval oleme jõudnud ju selleni, et väärtused on sellised, et igasugune vägivald sealhulgas ka naiste vastu ei ole aktsepteeritav, et kui meil on, rääkimata lastest, kui meil on kirjandusteosed või kirjandusteos, kus on seda nagu niimoodi, teie ütlete mitmekihiliselt kirjeldatud, kas see võib ka muuta teatavaid väärtusi või väärtushinnanguid võivad inimesed tänavalt kätte saada vabalt, vist, või siis sealt Amazonist, vist.

Adamson: Ma ei usu seda, et kes seda ikka nii väga kätte tahab saada, kui nüüd meedia seda käiab ja siis selle pärast vaadatakse ja oksendatakse selle peale. Kes ei süvene, see minu meelest kinnitab väärtushinnanguid. Tegelikult ta just pigem kinnitab, kui te nüüd küsite, et milline see moraalne mõju on. Tavalisele inimesele, kes ei süvene, see trambib ikka sedasama, väga lihtne on nüüd öelda, eks ole, kui sa ei süvene.

Prokurör: Aga tavainimene, ütleme, kellel ei ole sellist kirjanduslikku tausta, kõik ei ole õppinud süvenenult kirjandust, et tema ei oska neid metafoore välja lugeda või.

Adamson: Aga minu meelest ta ei loegi seda. Kuidas see salakavalalt siis õõnestab Eesti moraali? Ma ei kujuta ette-

Prokurör: ma ei küsinud moraali koha pealt, kui selline, ütleme, täna ta on olemas, et keegi sellele tähelepanu ei pööra, tegelikult on selles kõik, kes siiani on käinud, ütlevad, et see on õõvastav ja õudu tekitav. Maniakid, või kellel on mis iganes fiiliad, nad ongi õõvastavad ja õudutekitavad.

Adamson: Kuidas need maniakid selleni üldse oleks jõudnud, kui keegi poleks nüüd süüdistust esitanud, kui meedia ei oleks sellest rääkinud.

Prokurör: See on avalikult ju üles riputatud.

Adamson: On küll, aga ma räägin, et mina usun üks juhuslikult, kes seal nihilistist käis ja luges seda teksti paar lehekülge ja läks edasi, enam-vähem nii see oleks ka olnud, et maniakid ja pedofiilid ei külasta nihilisti. Selleks, et pedofiilid otsivad oma asju mujalt, mitte nihilistist. Nihilist on väga kindla spetsiifikaga ja sihtgrupiga, kui tõesti mingisugune pedofiil, sisimas, mittepraktiseeriv oleks nihilisti sattunud, ma ei kujuta ette miks, aga tänapäeval on, praegu on hetkel küll olukord, et kõik meediaruumis viibivad inimesed, kes tarbivad eestikeelset meediat, teavad sellest tekstist ning on seda lugenud. Tänu meediale ei ole Eestis ilmselt ühtegi enamvähem meediaruumis viibivat pedofiili, kes ei oleks seda lugenud. See oleks sinnapaika jäänud, seda oleks vaadanud 10 inimest ja tülgastusega ära pöördunud, aga praegu on praktiliselt kõik sunnitud tänu meedia huvile lugema seda ja midagi arvama, ja mida nad arvavad? Ütlevad, et see kõik on vastik ja laste vastane vägivald on halb, et kuidas see nagu moraali üldse siis, noh..

Prokurör: Mhm. Kas te soovitaksite seda näiteks kohustuslikus kirjanduses seda teost?

Adamson: Ei. Miks ma peaksin? Miks ma peaksin ta kohustuslikuks kirjanduseks tegema?

Prokurör: Siin on nagu, te enne ütlesite, nii palju siukest mitmekihilisust-

Adamson: aga selleks on ka paremaid, selleks on Marie Under olemas, Kaur Kenderi teoseid ma soovitan, ma kavatsen seda edasi teha, sest tal on teoseid küll, mida soovitada

Prokurör: Kindlast-

Adamson: Ja noored loevad neid ka, koolides sageli ongi ta kavas, iseenesest miks ma peaksin ühte sellist, kuidas nimetada, kolekirjanduslikku katsetust järsku koolis soovitama. See ei ole ju, noh, kuidagi nagu isegi selle peale tullagi.

Prokurör: Mhm. Mul ei ole rohkem küsimusi.

Kohtunik: ??

Keres: Mul on, ma tahaksin ka paari lehekülge, lugupeetud kohus, avaldada siis tunnistajale. Mul on see sama asi, ainult ilma nende triipudeta.

Prokurör: Ilma triipudeta, okei.

Keres: Lehekülg 77. Kui te võtaksite lehekülg 77, kas te oskate siit välja tuua kunstilist keelekasutust? Ebatavalist?

Adamson: Tähendab, siin kõigepealt tekib raskusi lugemisega, ma katsun selle lugeda niimoodi, et koolis ma arvan, noored ei loe seda välja, aga ma katsetan: Steroidist üüratuks paisutatud valetüra trippsukkade vahelt pendeldamas, võttis negližees ja üüratute läikivate õhupallitissidega transu ta uksel vastu ja imes ta türa tänutäheks vinna. Tähendab, saate aru, see jääb nagu õhku, see lause ise, retooriline selline. Pisi-Jelinakese täiusliku lapsekeha – balletitrupist kõige kaunima, sihvakama, painduvalt; ja kõik sellised, miks ta ütleb seda kolm korda, ma mõtlen juba seda, miks kaunis, sihvakas, paindlik, sa võid öelda seda selleks, et tekitada – sa võid palju lihtsamalt ja ökonoomsemalt saavutada teatud eesmärgi, kui tahad omistada sellele; võtsid nad siis koos alasti ja kastsid lapse lumivalge kondise ihu puudrisse; lumivalge kondise ihu puudrisse –  tegid suguorganid vaseliiniga läikivaks, kuni need punetasid nagu kilejad herilasehammustused. Mis mu ajus toimub, kui ma seda näen? Punetasid nagu kilejad herilase- kuidas ma saan, see on nagu sürrealistlik tekst, see on juba naeruväärne, tähendab, et seda on vist mainitud ka, et see tekst on aetud niivõrd pingule, et see muutub naeruväärseks. No mis asja, mis herilase – mul ei ole mõtet, tähendab, see tekst on selline tekst lihtsalt.

Keres: Vaatame lehekülge 1 ka. Siis sealt algusest.

Adamson: aga see on juba klassikaks saanud tänu meedia tähelepanule. Seda hakatakse juba kordama, ma ütlen, mina lugesin 2 lehekülge, peale minu veel 15 oleks lugenud, praegu teavad juba – see on nagu eesti klassika “Ta on oma munnipulga ori.”

Kender: Kumb lause on populaarsem, kas et “Kui arno isaga koolimajja jõudis” või

Adamson: Praegu on juba nii, et TA ON oma munnipulga ori, seda korratakse, varieeritakse ja niimoodi siis tehaksegi tänapäeval isegi igasugusest asjast ja lõpuks kõik teavad ja kordavad ja võtavadki selle omaks. Ja noortele ei ole see tänapäeval – neid ei huvita see.

Kohtunik: Nüüd läheb paremaks kindlasti?

Adamson: Ei-ei-ei. Ma ei taha seda öelda, aga ma ütlen, et paljude noorte keeletaust või asi on palju vabam, nad ei võta neid sõnu, ma arvan, et see ei riku küll mitte kedagi ära.

Kohtunik: Miks ta vabam on, nad lihtsalt ei mõtle, mida nad suust välja ajavad?

Adamson: Jah, seda muidugi, aga see ongi vaba. Vabam, süüdimatum, aga ma arvan-

Kohtunik: Et see on lubatud, ??

Adamson: Kes seda takka kiidab, mina ei tea.

Kohtunik: Võib-olla ei kiideta, aga väljendatakse ennast nii-

Adamson: Aga ma ei oska öelda, kes on kiitnud noortele-

Keres: Kas te olete sellist sõna enne kuulnud üldse?

Adamson: Ei ole.

Kohtunik: Millist sõna?

Adamson: Munnipulga ori, ei ole, see on nagu leidlik.

Keres: Esimest korda, jah?

Adamson: No see on lihtsalt üks näide-

Kohtunik: Esimest korda-???- kindlasti on näiteid küll. Kes seda sõna teab ja on kuulnud, arvestades seda, et Kender ise tunnistas, et ta on palju maha kirjutanud siin teiste pealt.

Adamson: No siis ei teatud, ju ei ole me nii erudeeritud kui Kender. Aga keegi ei pea seda lugema, ja selles tekstis ei ole midagi sellist mis tänapäeva noori ka tõmbaks või ahvatleks. Mitte midagi ei ole.

Kohtunik: Noori muidugi mitte, aga kuidas on pedofiilidega ja teiste erikalduvustega inimestega, seda me ju ei tea, teie ju nende hingeeluga tuttav ei ole.

Adamson: Ei.

Kohtunik: ??

Adamson: paraku ei ole ma nende hingeeluga jah nii tuttav, aga ma usun, et nemad on samasugused inimesed, et kui te tahate ikkagi midagi saada, siis, kui te tahate ilusaid emotsioone, tahate kitši, siis te teate kust te seda saate ja küll nemad teavad, kust nad seda saavad, miks nad peavad sellist tihedat retoorilist teksti lugema? Ma ei saa sellest aru, ma olen nõus, et on igasuguseid inimesi, keda võib kõik erutada, aga miks just peaks selle teksti kaudu nüüd keegi saama oma erilise impulsi, sooritada mingisugune jälkus. Miks just selle tekstiga?

Kohtunik: teie ei tea seda, alles siis saame teada kui kohtu poole pöördutakse

Adamson: Mida rohkem meedia kirjutab, seda rohkem jälle neid pedofiile kindlasti loeb seda–

Kohtunik: ??? eeskujul kirjandusest ja asjast

Adamson: Miks minna ringiga, kui otse saab? See on see küsimus, et miks võtta lähtekohaks see tekst, kui on noh-

Kohtunik: Meie ei tea ju mis selliste peas on, mida ta mõtleb, ei tea

Keres: Nojah, kogemus näitab-

Kohtunik: ?? tegelikult on??

Keres: Kogemus näitab seda, et kui keegi midagi päriselt toime paneb siis prokuratuur kriminaalmenetlust ei algata. Aga ma tahtsin küsida veel nihilisti kohta teilt. Et te olete nihilisti ka lugenud. Millist kirjandust seal nihilistis teie arvates üldjoontes kohtab?

Adamson: Üldjoontes on seal igasugust kirjandust, seal on väga palju omaloomingut, noorte omaloomingut, ja see pole ka võib-olla alati ka kirjandus, see on lihtsalt pihtimused, tekstid, meeleavaldused, palju räppi, inimeste katsetusi. Seal on kõike.

Keres: Kas teda saaks nimetada selliseks, ütleme mingisuguseks pornograafia varamuks kuhu pornohuviline võiks pornot otsima minna?

Adamson: ei, seda ma nüüd ütlesingi, et kuidas üldse keegi tuleb  sinna otsima, tuleb selle peale, et otsida sealt midagi sellist. Sellises laadis erutamist, seal ei ole midagi erutavat. Ma ei ole näind seal kohal midagi seksuaalselt erutavat. Vastupidi, seal räägitakse kannatustest, vaegustest, hädadest, probleemidest, aga mingisugune seksuaalne maailm on seal ikka väga kauge.

Keres: Ma tänan, mul ka ei ole rohkem.

Prokurör: Prokuröril jäi küll üks küsimus küsimata. Kas see teos peaks olema kõigile kättesaadav või peaks tal olema mingisugused piirangud?

Kohtunik: Hilja küsida juba.

Prokurör: Niisugune retooriline küsimus.

Adamson: mina ausalt öeldes ei kardaks seda. Kui see olekski kõigile kättesaadav. Kui ma mõtlen, ma olen ise ka inimene, ühe väikese ja suurema tüdruku isa, ma ei ole ju, kõik on inimesed, ma siin kaitsen selle teksti mingisugust väärtust justkui, te tahate öelda, et justkui ma teeks tast suure kunstilise teose, aga mitte seda. Aga ma ikkagi inimesena ei karda ja isana nagu ei karda, et kui see oleks kättesaadav kõigile. Ja kui keegi hakkab lugema, loeb paar lehekülge ja kõik. Keegi ei lähe sellega lõpuni.

Kohtunik: Oma tütrele, selgitaksite talle, et see on kirjanduslik teos?

Adamson: Kirjanduslik teos, noh, on mis ta on, tänapäeval ei olegi oluline see noorte jaoks kas ta on kirjanduslik teos või ei ole teos. See on ka selline probleem, et on tekstid, on tekstid, mis väljendavad midagi. See on ka nagu nihilistis, need tekstid väljendavad midagi, mingisuguseid maailmu ja mida võib-olla ei teata, ei tuntagi.

Kohtunik: Olete vaba.

Adamson: Võin minna, jah?

Kohtunik: Jah.

Toimetaja: Valner Valme



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

FILM
TEATER
"NO34. Revolutsioon"

Mulje. Üksainus vesi on

NO34 "Revolutsioon"

Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Muusika Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel ja 16. septembril Teater NO99 suures saalis.

KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: