Kenderi protsess. Janek Kraavi: kui seks läheb üle tapmiseks, siis see tekitab minus tülgastust ({{commentsTotal}})

Janek Kraavi
Janek Kraavi Autor/allikas: Tartu Ülikool

Nihilist.FM avaldab Kaur Kenderi suletud protsessi materjalid. Tunnistajapingis on Janek Kraavi. Lugu jätkub 6. veebruaril kell 10 kinnisel istungil Liivalaia kohtumajas. Transkriptsioon toimetamata.

Kohtunik: Tulge siia mikrofoni taha. Teie nimi oli? 

Janek Kraavi: Janek Kraavi

Kohtunik: Millega tegelete, kellena te töötate?

Kraavi: Ma olen Tartu Ülikooli Eesti kirjanduse lektor.

Kohtunik: Kaur Kenderi sõber?

Kraavi: Ei ole sõber. Ma olen Kenderiga kohtunud elus ühe korra eelmise aasta juulikuus Tartus.

Kohtunik: 
???? sõbrad olnud?

Kraavi: 
Ma ei saa öelda, et sõbrad- 

Kohtunik: Kas te olete teadlik, miks teid siia kutsuti?

Kraavi: Olen teadlik.

Kohtunik: Kaitsja hakkab teile küsimusi esitama, teie ütlusi lindistatakse, proovige siis aeglasemalt rääkida.

Kraavi: Jah, ma proovin jah

Keres: Härra Kraavi, mina olen Kaur Kenderi kaitsja, Paul Keres. Te olete kirjutanud ühe artikli transgressiivsest kirjandusest. Kirjeldage seda artiklit ja väljaannet kuhu te selle kirjutasite ja seletage, mis artikkel see on?

Kraavi: Esiteks, see artikkel ei ole veel ilmunud, see artikkel on retsensendi käes. Nimelt ajakirjas “Keel ja Kirjandus,” on selline kord, et iga artikkel läbib eelretsenseerimise ja sellel nädalal peaks arvatavasti ka see retsensioon saabuma. See artikkel valmis mingi kolm nädalat tagasi põhimõtteliselt, aga ajakiri “Keel ja kirjandus,” on Eesti akadeemilise kirjandusteaduse kõige olulisem väljaanne, ütleks niimoodi. Aga see artikkel käsitleb siis transgressiivset kirjandust, see on selline kirjandusliku väljenduse viis, mis pöörab tähelepanu ennekõike ma ütleks siis sellistele ühiskonna normaalsusest kõrvalejäänud teemadele, et sisuliselt me võime rääkida teatud koodide kompleksist, mis reguleerivad kultuurielu, sotsiaalset elu, mis reguleerivad suhtumist religiooni, seksuaalsusesse jne.

Ja transgressiivne kirjandus on seda tüüpi kirjandus, mis käsitleb neid, ütleme, normiväliseid teemasid, neid koode rikkudes, siis ta kirjeldab, valib sellised teemad, mis ühiskonnas võib-olla ei ole eriti soositud või avalikus arvamuses kõige populaarsemad. Need teemad kõik eksisteerivad selles ühiskonnas või lääne kultuuris kõige laiemas plaanis, aga ühiskonnas eksisteerivad ka teatud kokkulepped, mille järgi neid teemasid kas ei käsitleta või käsitletakse teatud viisil. Kas ma võin ühe näite tuua, kas ma võin kotist ühe asja võtta? See on üks plaat.

See on üks plaat, muusika, bänd pole oluline, aga ma juhiksin tähelepanu sellele plaadiümbrisele. See on 1978-l ilmunud üks inglise grupi plaat, ja siin esikaanel on neli noort inimest, ümberringi on ilus maastik, taustal või taamal on meri, kaljud, rannakalju ja see pilt väljendab absoluutset harmooniat, ilu, see pilt väljendab optimismi ja kõike positiivset. Kõikidel on puhtad riided, lilled õitsevad ja nii edasi. Aga kogu selle albumi ja plaadi kontseptsioon seisneb selles, et selle plaadi tagakülg on natuke teistsugune, selle plaadi tagakülg on esiteks must-valge. Kõik muu on siin sama, aga siia esiplaanile on asetatud surnukeha. Kui natuke selle plaadi ja ümbrise tausta uurida, siis selgub, et see pilt on tehtud Inglismaal sellises kohas nagu Beachy Head.

Beachy Head on maailma n.ö populaarsuselt kolmas enesetapmise paik ja see plaadiümbris juhib tähelepanu justnimelt sellele samale probleemile, et meie ühiskonnas on olemas teatud teemad, millest ei räägita või millest räägitakse ainult kokkulepitud viisil. Ma toon veel teise näite, kas siinsamas kirjanduses, mille juurde me nagunii kohe jõuame, et Eesti kirjandusest, et kui 1996 aastal ilmus Peeter Sauteri jutt “Kõhuvalu,” siis see jutt rääkis sünnitusest üsna realistlikult, graafiliselt, kujutati seda, mis käib sünnitamise situatsiooniga kaasas. Kultuuris põhimõtteliselt on meil traditsiooniks see, et sünnitamist nii lähedalt ei vaadata ega kirjeldata. Tuletage meelde näiteks Tammsaaret, palju seal räägitakse neist paljudest lastest, kes sünnivad, üldse ei räägita või viidatakse ühe lausega. See on situatsioon, mida ei ole kirjeldatud ja Peeter Sauter seda omal ajal kirjeldas, nüüd siis juba 20 aastat tagasi ning see oli toona tegelikult päris palju kõneainet pakkunud juhtum ning väga paljud ka protestisid selle vastu, paljud lugejad ei olnud sellega rahul. Ma muidugi võin siin ka seda mainida, et too novell sai 1996 aastal Tuglase novellipreemia, mis tähendab seda, et see on Eestis kõige parem kirjutatud novell tollel aastal.

Ühesõnaga, need on need teemad ja valikud, millest transgressiivne kirjandus räägib. Veel spetsiifilisemalt seda teemaderingi esile tuua, siis võib ju öelda, et kindlasti on oluline teema ja läbiv teema seksuaalsus, sellega seonduv. Gei-identiteet ja kogu see geikultuuri problemaatika. Perevägivald. Üldisemalt äärmusvägivald, haigused, sõltuvused ja nii edasi. See on selle kirjandusliku, ütleme siis väljendusviisi temaatiline pool.

Keres: See oli väga hästi avav selgitus. Nüüd ma küsiks seda, et kuidas transgressiivne kirjandus neid norme rikub, kuidas seda tehakse?

Kraavi: Siin on esiteks transgressiivse kirjanduse põhimõiste või selle transgressiivsuse, noh filosoofia või metafüüsika see põhimõiste on üle astumine ehk siis transgressioon selle võõramaa sõnaga. Esiteks just see üle astumine nendest samadest kokkulepetest on esimene mõte või esimene nendest seda žanri defineerivatest võtetest. Nii, siin ilmselt saab need asjad jagada veel kaheks või mitmel tasandil esitada, näiteks spetsiifilisemalt tuua mingisuguseid teemasid no näiteks transgressiivsuse selliseks impulsiks või transgressiivset energiat sisaldavaks aktiks on põlvkondade vahelise vastuolu teatud väljendamine või põlvkondade vahelises konfliktis peituv energia. Siis transgressiivsus kitsamalt, temaatiliselt võib eksisteerida ja kuju võtta selle kaudu, et rünnatakse või asetatakse kahtluse alla mingisugused kas riiklikud või korporatiivsed narratiivid või logod või kõige laiemas mõttes sümboolika a la teeme midagi riigilipuga või mängime riigilipu värvidega, see on ka kitsamas mõttes üks transgressiivseid teemasid. Sõltuvusele ma juba viitasin või sõltuvusnarratiivid on üks väga võiks öelda isegi tänapäeval krestomaatiliseks saanud osa sellest valdkonnaks.

Keres: Aga näiteks seksuaalsusega seoses?

Kraavi: Kahtlematult, seesama seksuaalsuse teema on peaaegu et läbiv seda tüüpi tekstides. Siin on, ma ei tea, ma räägin nendest põhjustest ka praegu või? Siin on väga selged põhjused ja need põhjused ei ole kõigepealt, nii nagu mina näen, need põhjused ei ole kõigepealt mitte individuaalsed või ühest või teisest isikust lähtuvad, need on ikkagi laiemalt seotud nende arengutega, mis defineerivad meie tänapäeva kultuuri. Kaasaegse kultuuri üheks keskseks nähtuseks on keha, inimese keha ja kehalisus on muutunud lääne kultuuris peaaegu et kõige tähtsamaks aspektiks, kõik valdkonnad lõppkokkuvõttes rohkem-või-vähem on seotud mingisuguste kehaliste praktikatega. Kaheldamatult, ütleme radikaalsemad kriitikud ka feministlikud kriitikud on selle kehakultuse ühe sellise impulsina või eesmärgina näinud sellesama seksuaalsuse olemasolu ja seksuaalsuse nagu kandumist kõikidesse argielu praktikatesse ja nii edasi.

Kriitilisem vaade on muidugi see, et seksuaalsusest, sellest samast kehaga seonduvast seksuaalsusest on saanud tegelikult kaup. See keha on muudetud mingisuguse ütleme siis hiliskapitalistlikus maailmas ostu-müügi objektiks, otsesemas mõttes või siis ka väga kaudsemas mõttes a la meil on olemas ilukirurgia, meil on olemas selline valdkond, mida nimetatakse ilutööstuseks, indiviidid ja inimesed tegelikult tarbivad seda, et näha parem välja, et lõppkokkuvõttes siis konkureerida selles karmis maailmas, kus mingisugusel vigasel kehal või mingisugusel mitte-normi piiresse mahtunud kehal ei ole võimalust või midagi taolist. Ütleme, et need on sellised võib-olla radikaalsemad arvamused selle keha tähendusest tänapäeva maailmas või tänapäeva kultuuris. Ja pornograafiast on täpselt samamoodi, pornograafia on üks osa sellest, erootika ja pornograafia – mille vahelist piiri on tänapäeval juba üsna keeruline tõmmata, et see on üks osa sellest samast kehale orienteeritud massikultuurist.

Kohtunik: See, mille pärast teid kohtusse kutsuti, seda kirjutist olete lugenud?

Kraavi: Ma olen seda lugenud.

Kohtunik: Tuleks selle juurde, muidu läheme nende küsimustega ei tea kuhu kohta välja.

Keres: Ma küsin siis esimese küsimusena seda, et kas Kenderi “Untitled 12” on transgressiivne kirjandus?

Kraavi: Jah, kindlasti.

Keres: Mille põhjal te väidate, et ta on?

Kraavi: Esiteks, seal selle teksti materjaliks või esiteks see teema, millest Kender räägib oma novellis või jutus kuulub transgressiivse temaatika hulka. Selleks teemaks on sõltuvus. Selleks teemaks on siis seksuaalne sõltuvus või sõltuvus seksi järele. Ja see on teema, millest väga palju ei ole tõepoolest räägitud või see teema kindlasti ei ole väga palju kõneainet pakkunud või seda teemat ei ole kirjanduses palju käsitletud.

Keres: Kuidas te kirjeldaksite selle “Untitled-12” keelekasutust?

Kraavi: See kaheldamatult on; siin on mitu asja, nii nagu mina seda näen, see jutt kindlasti laenab oma keelekasutuse pornograafilisest diskursusest või pornograafia keelest, ehk siis, kas pornograafilist kirjandust lugedes me kohtame tegelikult sarnast imagoloogiat ja sarnast sõnavara või ka sarnaseid situatsioone. Aga teine asi selle jutu puhul on see-

Keres: Ma korra segan vahele, et kui te ütlete, et ta laenab sealt imagoloogiat ja sõnakasutust, siis kas sellest ei järeldu, et ta ise ongi pornograafia?

Kraavi: See on muidugi õigustatud küsimus, aga siis tuleks defineerida enne ka see, mis on pornograafiline kirjandus. Ma kasutan selle pornograafilise kirjanduse definitsiooni puhul ühe inglise kirjandusteadlase David Lodge’i määratlust või definitsiooni. See määratlus on kirja pandud kommentaariks Ameerika kirjaniku William Burroughsi raamatule “Alasti lõunasöök.” Ja seal väikeses kommentaaris defineerib ta pornograafia siis niimoodi: pornograafia on väljendusviis või diskursus, mis on loodud erootilise naudingu asendamiseks või stimuleerimiseks. See on selline definitsioon. Ta edaspidi täpsustab seda veel natuke ning väidab seda, et pornograafiline kirjutis on oma olemuselt äärmiselt, tema kasutab sõna mitte-realistlik, unrealistic inglise keeles ning see tähendab seda, millest see mitte-realism tuleb?

Pornograafiline narratiiv on üles ehitatud või selle sisuks on mehed, üheks elemendiks on mehed, kelle seksuaalne võimekus on äärmiselt suur. Või teiseks elemendiks on naised, kes paistavad nendes juttudes või filmides siis äärmiselt himuratena, subjektidena, kellel seksist mitte kunagi küllalt ei saa. Aga ta toob sellise nüansi sisse, et lugeja kujutlusvõime kuidagi tööle hakkaks jälle, siis lugejale on selline seksuaalkäitumine tegelikult võõras. Ükski lugeja ei tule sellise seksuaalse eneseväljendusega toime, aga et lugeja kujutlusvõime, ma mõtlen sellesama pornograafilise-funktsionaalse teksti lugeja kujutlusvõime tööle hakkaks, siis peab olema seal teatav realistlik moment juures, et ta usuks, et selline asi reaalselt võib toimuda. Ta väidab seal seda, et sellise realismi efekti tekitavad näiteks võttekoht a la basseini ääres või kuskil magamistoas või merekaldal, midagi taolist. Ja teine asi, mis ta ütleb, ta peab silmas ennekõike ikkagi spetsiaalset pornograafia-ajakirjades avaldatud tekste, ta juhib tähelepanu, kuidas nende juttude kõrval on avaldatud foto. Nende fotode eesmärk on üldjuhul selle sama jutu realismi efekti veel tugevdada ja lugejat – tegelikult taoline asi leiab, siis et tugevdada. Mul läheb võib-olla hiljem meelest ära, kas ma tohin teha silla selle sama jutu juurde?

Keres: Jah.

Kraavi: Kui see Kenderi “Untitled-12” ilmub esimest korda selle nihilist.fm-i leheküljel, siis oli selle pealkirja taga teatav visuaal ja kui ma nüüd õieti mäletan siis oli selleks visuaaliks justnimelt Eesti kunstniku Anton Villa maal pealkirjaga “Sünnitav mees.” Mitte väga realistlik figuur, figuratiivsus. Ma tahan öelda, et juba siin on tegelikult mingi selline vahe, väga tugev selline erinevus olemas. Kender kasutab tõepoolest, tulles nüüd tagasi selle alguse juurde, pornograafilist imagoloogiat või pornograafilist sõnavara, kui soovite, aga ta kasutab seda liialduse võtte raames. Liialdusvõte on puhtalt esteetikasse kuuluv võte, ta liialdab selle pornograafilise diskursi veelgi võimsamaks, see liialduse motiiv, mis väga selgelt tuleb esile kohe jutu alguses, seoses selle sõltuvuse teemaga, see liialdamine tuleb alguses kohe sisse, kui esimeses lauses öeldakse “ori.” See on sõltuvus ja selle sõltuvuse väljendamiseks siis kasutatakse väga-väga tugevaid, noh, kas siis väljendeid või sõnu. Näiteks, või on see liialdus muidugi selle jutu esimeses kolmes osas on see liialdus veel ütleme teatud mõttes uskumise või realistlikkuse mingisugusel piiri maal. Seal on olemas ka viited väljaspoole, selle tegelase maailmast väljaspool asuvatele kohtadele või paikadele. Aga selle jutu viimases osas, ehk neljandas osas, igasugune realistlikkus minu meelest kaob ja selles puändis see sama, looumulikult see sõltuvus, see ränk haige sõltuvus jõuab siis lahenduseni. Aga seda sama seksuaalsust ning vägivalda võimendades. Selle seksuaalsuse võimenduseks on muidugi see, et sisse tuuakse lapsed ja siis rakendatakse ka laste suhtes seda vägivalda. See liialdus tuleb esile neljanda osa alguses, kui kirjeldatakse seda Larissa tegelaskuju, kes laseb ennast ümber lõigata, kes laseb endale teha kakskümmend või midagi sellist operatsiooni. Selline asi pole tegelikult füüsiliselt võimalik, ma olen patsient, mitte arst, aga minule, lugejana, on selline asi utoopiline või noh, mina nimetan seda füsioloogiliseks düstoopiaks. Sellist asja ei ole võimalik – see reaalsus on nii tugevalt siin purustatud, et –

Keres: Kas võib siis sellest niimoodi aru saada, et selle reaalse purustamise kaudu “Untitled-12” eristubki pornograafiast?

Kraavi: Jah, see on üks asi, võib-olla mõni asi veel.

Kohtunik: ???

Kraavi: Ma olen ju kohtus tegelikult esimest korda, mul võivad lihtsalt asjad meelest minna ja teatud seosed ei pruugi meelde tulla koheselt. Mis ma tahtsin öelda veel on see, et pornograafilises narratiivis, loos, ütleme niimoodi, see on väga lihtsalt üles ehitatud lugu, kirjandusteaduses on selline meetod nagu strukturalism, mille kaudu on väga selgelt võimalik ära tajuda millised on loo elemendid ja selle kaudu on ka võimalik kirjeldada lihtsate lugude ülesehitust, mitte keeruliste lugude ülesehitust a la muinasjutul on teatud elemendid, krimiromaanil oma elemendid. Samamoodi on pornograafilise jutuga, see on väga lihtne narratiiv, seal puudub igasugune põhjuslikkus, mis iseloomustab päris kirjandust, seal ei toimu asjad tagajärje ja põhjuse omavahelise seotuse kaudu ja seal ei toimu mingisugust sellist reflektsiooni, mis kuulub võib-olla kirjanduse juurde. Antakse näiteks tekstis mingisuguse hinnang tegelasele või tema teole erineval moel ja nii edasi. Kenderi puhul ikkagi kaheldamatult on see selline piir peal mäng, aga igal juhul see kirjanduslikkus on seal olemas või see on igal juhul komplitseeritum lugu. See on, nagu ma enne ka ütlesin, sõltuvuses oleva isiku, noh, portree siis, mis areneb edasi teatud episoodide kaudu. Pornograafiast eristab seda juttu kindlasti ka see, et siin on olemas teatud, ütleme siis, see reflektsioon – ehk siis seda tegelast iseloomustatakse või selle tegelase puhul kasutatakse selliseid võtteid, mida üldjuhul pornograafias ei kasutata. Näiteks seesama religioosne motiiv, mis seal on. Esimesest leheküljest, esimestest lõikudest hakkab see religioosne metafoorika seal pihta ja see on alguses väga selge, et miks seda kasutatakse siin, seda ei kasutata selleks, et öelda, et Jumal on surnud või et ma ei ole kristlane. See ei ole religiooni kriitika mis seal on. See Kenderi tegelane oma sise-kõnes neid termineid kasutab ja selle kaudu see tegelane veelgi võimsamalt kehtestab või näitab välja oma seda sõltuvust, oma kiindumust või seda maniakaalset huvi. See on omamoodi selline ühemehesekt, mida seal kirjeldatakse. Ja miks on ühe tegelase nimeks näiteks Maria? See on kõige enam kasutatud religioosne, kui sellist nime kirjanduslikus tekstis kasutatakse siis see on automaatne viide religioossele temaatikale või selle kaudu mingil moel autor siis annab sellest religioossest ideest või märgisüsteemist märku. See nimi ja ka hiljem selle nimega seonduv sümboolika, punane värv näiteks näitavad minu meelest selle pornograafilise loo all või kõrval eksisteerivat n.ö virtuaalselt eksisteerivat seda kunstilist võtet või tasandit. Kas ma saaksin juua natuke?

Keres: Kas Untitled 12-st on äratuntav mingilaadne sotsiaalne kriitika mingis võtmes?

Kraavi: Ja ma selles jutus ka osutan sellele, põhimõtteliselt nagu ma enne ütlesin, et see lääne ühiskond on, ma kasutan seal sõna üleseksualiseeritud. Tänane massikultuur mis inimest ümbritseb, on niivõrd üleseksualiseeritud, et see on kindlasti teema, millest peaksid ka kirjanikud rääkima, mille võiksid ka kirjanikud üles leida ja mina näen küll selle jutu puhul, et tegemist on sellesama üleseksualiseeritud ühiskonna, selle tegelase puhul on tegemist sellises ühiskonnas kujunenud indiviidiga või see on omamoodi hoiatus sellest, kuhu see pidev kehalisuse kultus võib viia. 

Keres: Okei. Kas te olete analüüsinud ka Kenderi varasemaid teoseid?

Kraavi: Ma olen kirjutanud Kenderist veel ühe artikli tõepoolest.

Keres: Kuidas Kenderi varasemad teosed suhestuvad “Untitled 12”-ga või kas nad seda üldse teevad?

Kraavi: Ikka teevad ja selle jutu puhul tuleb järgida seda kirjanduse uurimise kuldset reeglit, minu õpetaja oli Rein Veidemann, tema ikka kordas, teksti saadab kontekst. Kontekst on teksti vari ja kaheldamatult üks kontekste selle jutu puhul on Kenderi varasem looming, täpselt nagu kontekst on see sama ühiskond, mis seda teksti ümbritsev. Kaheldamatult, Kenderi loomingus esimesest raamatust 1998. aastal ilmunud “Iseseisvuspäevast” alates on tegeldud teemadega, mis on üsna harjumuspäratud või millega Eesti kirjandus väga ei ole tegelenud. Ja kui Eesti kirjandus on ka nende teemadega tegelenud, siis vähemalt mitte sellises stiilis või selliseid võtteid kasutades. Kaheldamatult, seda on näha läbi peaaegu et kõigi Kenderi tekstide, et ta tahab teadlikult, esteetilise programmi ühe osana, lõhkuda neid kujutamise või representatsiooni piire, nii temaatilises mõttes, kui ka teemade valiku mõttes kui ka siis keele või stiililiste valikute mõttes.

Keres: Kas Kenderi varasemates teostes kirjeldatakse ka seksuaalvahekordi?

Kraavi: Absoluutselt, ka see 1998 aasta “Iseseisvuspäev,” ka see romaan tekitas omajagu poleemikat ja väga kriitiliselt suhtusid osad naislugejad sellesse, kuidas tegelased kohtlevad naisi. Sisuliselt oli ka seal tegemist alluvus-situatsiooniga, see peategelane Karl Pajupuu kohtles naisi objektidena või siis seda ainsast naistegelast. See 98 aasta Iseseisvuspäev algab ju minu arust stseeniga, kus kaks tegelast sõidavad pornofilmi casting-ule, ma ei hakka pikemalt järgmistest raamatutest rääkima, see on juba esimeses romaanis täiesti olemas ja see ei kao ka hiljem kuhugi. Minu meelest see raamat sai toona ka veel kultuurkapitali aastapreemia. 

Keres: Kas Kenderi varasemates teostes on need seksuaalvahekordade käsitlused, millises mahus seda tehakse võrreldes teose üldise mahuga või teoste üldiste teemaga?

Kraavi: Kindlasti on see maht väiksem, näiteks romaanis “Check-out,” 1999, kui mäletan, siis on ka väga graafilised seksuaalsed või seksistseenide kirjeldused ja selle kõrval ka graafilised narkootikumide tarbimise kirjeldused, aga nende vahele mahub ka üsna palju muud tegevust.

Keres: Kas Kenderi teoste rada, mis sisaldab neid seksuaalvahekordi, kas seda teoste jada ei saa käsitleda lihtsalt seksijutukestena?

Kraavi: Ei, ei saa. Ma pole kunagi sellise asja peale tulnud.

Keres: Küsin seda, et kes on selline tüüpiline transgressiivse kirjanduse lugeja, kas on sellist tüüpilist lugejat või?

Kraavi: Raske öelda, see ei ole mingisugune laiatarbekaup ütleme niimoodi. Olen pidanud väga palju ka koolitusi, ma olen loengute kõrval ka erinevaid koolitusi teinud täiskasvanutele ja nii edasi. Ja see transgressiivsus on alati ühe teemana viimase 10e, 15 aasta jooksul esile kerkinud. Ja selle kohta küsitakse alati. Ja inimestele, ega inimestel ei sobi see. Inimesed ei taha sellist asja tegelikult lugeda, see ei ole midagi sellist, mis neid kuidagi tõmbaks, paeluks.

Kohtunik: teid huvitab?

Kraavi: Mind huvitab, ma olen professionaalne lugeja, mind huvitavad sellised asjad. Mind huvitavad uued, ma pean ikkagi silma peal hoidma sellel, mis kirjanduse sünnib ütleme siis Euroopa või maailma mõttes või plaanis, kui ka Eesti plaanis.

Keres: Kas te oma tegevuses lektorina ka olete kasutanud “Untitled-12”-t oma loengutes? 

Kraavi: Mul oli kevadsemestril ka nüüdiskirjanduse kursus ja selle kursuse üks punkt on olnud kümme aastat või enamgi veel Kaur Kenderi looming ning sellel kevadel ma natuke kõnelesin natukene ka sellest teosest. Üliõpilased olid selle teksti ümber loodud sündmusega tegelikult kursis ja ma sain aru, et nad võtsid seda ikkagi, kui ma küsisin nende arvamust, siis nad võtsid seda rahulikult, ei olnud mingeid äärmuslikke reaktsioone sellele. Aga tagasi tulles selle juurde, et alati on seda minu käest küsitud ja alati on minu käest küsitud, et miks Eesti kirjandus nii ropp on, ma mõtlen see nüüdiskirjandus, et siis ma olen ikka öelnud, et kui teile ei sobi, siis keegi ei käse seda tegelikult lugeda.

Kohtunik: Aga kas seda saab Eesti kirjanduseks nimetada kui see on maha kirjutatud kuskilt lääne või Ameerika kirjandusest?

Kraavi: Mida te silmas peate? Kogu seda žanri või?

Kohtunik: Kender on tunnistanud, et ta on maha kirjutanud selle, kas seda saab siis esitada kui Eesti kirjandust?

Kraavi:
 Mahakirjutamine-

Kohtunik: Kender on eestlane, elab Eestis aga kirjutab maha selle kuskilt lääne kirjandusest.

Kraavi: Kirjanduses, see mahakirjutamise küsimus nii päris lihtne ei ole. Kindlasti ei ole ta nii lihtne kui 19. saj Eesti kirjanduse, kui Koidula võttis saksakeelse luuletuse ja tõlkis selle Eesti keelde, sellest sai siis eestlaste isamaaluule. 20 saj teise poole, nn postmodernistlikus kirjanduses on üheks võtteks justnimelt see laenamine või intertekstuaalsus või kui soovite siis kirjanduslike mõjude teadlik varjamatu esiletoomine oma tekstis. Ma vast ei hakka nüüd ülipikalt sellel teemal peatuma, et see läheks loenguks ära, ma tahan lihtsalt öelda seda, et see ei ole midagi väga iseenesestmõistetavalt mingi mahakirjutamine, see originaaltekst kuidagi siis peaks suhestuma selle võõra tekstiga või selle võõra teksti osaga ja see on iga kirjaniku enda ande küsimus, kuidas ta suhestab need erinevad mõjud oma tekstis.

Kohtunik: Tekstis lõigud, panen omalt poolt natuke juurde, ongi Eesti kirjandus või?

Kraavi: Kaheldamatult, aga sellisel juhul aga – sinna tuleb veel midagi lisada, ma ei ütleks, et see on maha kirjutamine, võtame näiteks selle “Untitled 12” seal on väga tugevad viited Markii De Sade-le

Kohtunik:???

Kraavi: Absoluutselt ja ma tean seda. Markii De Sade’le on teinud lugematud, mitte ainult Eesti kirjanikud vaid ka prantsuse, inglise, ameerika kirjanikud. Kui me võtame praeguse prantsuse menuautori Michelle Houllebecq-i, kelle kõik raamatud on eesti keelde tõlgitud, kelle viimane raamat on praegu raamatumüügi edetabelites kolmandal kohal, see “Platvorm.” Sisuliselt on ta üles ehitatud täpselt samamoodi nagu Markii De Sade-i teatud raamatud. Seal on mingisugune lugu, peategelased seal midagi teevad, sellele järgneb seksistseen, siis võib-olla on jälle midagi veel ja siis on järgmine seksistseen. See ei ole nii-

Kohtunik: Millega siis tegemist on?

Kraavi: Vastavalt selle riigi kirjandusega, mis keeles ta tehtud on. Näiteks Kenderi puhul on mõjudena esile toodud, ta on ise ka seda tunnistanud, Ameerika kirjaniku B. E. Ellise loomingut ja nii edasi. Näiteks “Ameerika psühhopaat,” selline romaan, ka eesti keeles olema, seal on näiteks Kender, “Untitled”-iga, läinud sammu veel edasi, et kui Ellisel on samamoodi peategelane kahestunud, lõhustunud isik, kes päeval elab ühte elu ja öösel elab n.ö teist elu, siis Kenderi “Untitled”-is on see päevane elu peaaegu, et kadunud ja maha kustutatud ja see tuleb nagu ise juurde lugeda, rekonstrueerida. Seal ta läheb tegelikult, sellist teistsugust teksti ma väga ei tea, aga ma ei ole ka igat viimast lehekülge läbi lugenud, mis maailmas ilmunud on.

Kohtunik: Kõik kes siin käivad räägivad, et Kender on piiri peal, mis sest piirist nüüd puudu jääb, et oleks see piir nagu ületatud?

Kraavi: Ütleme kirjanduses, siin tuleb just vahet teha teiste kunstidega. Kirjanduses on see piir ikkagi meie peades, või et see piir kujuneb lugeja vastuvõtu tasandil. Mina saan sellest niimoodi aru. See piir, näiteks, võib mõnele, jätame selle Kenderi kõrvale ja keegi võtab lugeda näiteks selle sama Peeter Sauteri, siis tema jaoks on piir seal, kus näiteks kirjeldatakse seda sünnitust või kus kirjeldatakse mingit seksuaalakti, et see piir minu meelest väga palju sõltub inimesest.

Kohtunik: Kas ma saan õigesti aru, et see piir oleneb siis nendest inimestest, et osa inimesi siis leiavad, et sinna piirini on ?? aga osad leiavad, et on piiri peal ja palju inimesi, kes leiavad, et üle piiri on.

Kraavi: Ma arvan, et ka selliseid on palju, see piiri olemasolu, paika panek ja defineerimine sõltub ka lugemiskogemusest, see sõltub sellest, milline on see esteetiline, sinu enda esteetika tunnetus või mida sa konkreetselt näiteks kunstina enda jaoks arvestad, milline on see ilu tunne sinu jaoks, et see sõltub väga paljudest asjadest. Oma loengutes, koolitustes ma ei kohusta mitte kedagi midagi lugema, aga olen püüdnud seda selgitada ja neidsamu taustu avada, lihtsalt kaasaja kunst läbi 20 sajandi, kus Kantiliku ilumõistega ei ole midagi peale hakata.

Kohtunik: ?Aega prokurörile, pärast ühest kohast teise?

Keres: Ma natukene oleksin ise ka läinud juba, ma jätkan sellest samast kohast, et see piiripealsus, mida see piiripealsus tähendab, kas see tähendab piiri kirjanduse ja porno vahel või on see midagi muud?

Kraavi: Metafüüsilises, filosoofilises mõttes on see ikkagi midagi muud ja seda sama üle astumise situatsiooni on näiteks seesama kogu sellele valdkonnale aluse pannud prantsuse kirjanik ja filosoof Georges Bataille defineerinud nõnda, et üle astumine ei ole mitte piiri/tabu eitamine vaid sellest üle astumine ning täiustamine. Hilisemad kommentaatorid on ikkagi ka sellest lähtunud ja näinud selles mitte niivõrd, et see ei ole selline nihilistlik või purustav käitumine vaid pigem, mina käsitlen ka artiklis seda teatava toestussuhtena, mitmete häälte korraga esinemisena, on ka see piiriületaja hääl, võib-olla on ka seadusandja hääl kuskil, on veel mingisugused hääled kuskil, kes räägivad siis selle piiri olemuse üle.

Kohtunik: Te olete palju lugenud, olete te lugenud mõnda sellist teost, kus see piir on ületatud –

Kraavi: Ei saa öelda, et oleksin lugenud.

Kohtunik: Ei ole lugenud ühtegi sellist.

Keres: Kas see “Untitled 12” käsitleb ka pornograafiat fenomenina?

Kraavi: Selles mõttes vist küll, et seal on üks oluline element, üks oluline element ja selleks on see filmikaamera, see tuuakse ka esimeses pooles sellesse juttu ja see filmimine ja ühesõnaga, see viitab küll, et pornograafia on visuaalne nähtus. Ma seostaksin selle filmikaamera justnimelt taolise asjaga. Ja muidugi sümboliseerib ka filmikaamera ka sedasama visuaalset, seda, et ühe kliki kaugusel meie ümber on sisuliselt pornograafia.

Keres: Küsiks nihilistist natuke. Kas te olete kursis, missuguseid kirjutisi nihilistis üldiselt levib? Nihilist.fm veebilehel siis.

Kraavi: Noh,

Kohtunik: Kelle kirjutisi?

Keres: Missuguseid kirjutisi, mis laadi kirjutisi

Kohtunik: Kenderit või kedagi teisi?

Keres: Üldisemalt, nihilistis, mis laadi kirjutised need on.

Kraavi: See oleks mingisugune üsna tugev ühiskonna- või veel täpsemalt kapitalismikriitiline hoiak, mida ühelt poolt ja mingil tasemel esindavad seal a la sloveeni filosoof Slavoj Žizek, aga mingisugusel alltasandil ka kirjutavad sisuliselt poolkirjaoskamatud tüübid oma sõjaväekogemustest, oma esimestest seksuaalkogemustest ja nii edasi. Aga sellel kõigel on minu meelest selline süsteemikriitiline, neid samu algul nimetatud koode murda tahtev.

Keres: Kas te oskaksite profileerida isikut, kes võiks olla sellise kirjanduse tüüpiline lugeda?

Kraavi: Missuguse?

Keres: Koode murdev transgressiivne kirjandus.

Kraavi: Mina ei tea, mina arvan, et nende põhiliseks lugejaks on ikkagi kirjandusteadlased, et tähendab seal on erandeid, seal on erandeid kindlasti, näiteks seesama B. E. Ellise “Ameerika psühhopaat,” on leidnud ikka väga laia lugejaskonna, aga seal on teatud ligi tõmbavad teemad, mis laiemalt ligi tõmbavad. Aga seda tüüpi ikka väga eksperimentaalset äärmuskirjandust väga paljud ei loe, üsna väike on, ma arvan see lugejaskond.

Keres: Ma tänan, mul ei ole rohkem.

Kohtunik: Prokuröril on küsimusi?

Prokurör: Jah, ????, teine täpsustav küsimus, et te ütlesite, et te ei tunne Kenderit, oli nii?

Kraavi: Jah, ma olen temaga ühe korra kohtunud.

Prokurör: Ja Kenderit olete te arvustanud, eks ju?

Kraavi: Ma olen 2013 aasta kevadel, rääkisime raadios Urmas Vadi saates “Kohustuslik kirjandus,” Kenderi romaanist “Iseseisvuspäev,” pärast seda Kender saatis mulle kirja ja tänas mind selle est.

Prokurör: Te siin vastasite küll, aga ma küsin mõned täpsustavad küsimused ?? artikli põhjal. Mis siis iseloomustavad, millised teemad iseloomustavad iseloomustavad Kenderi kirjandust, situatsioonid või sõnavara, mis need on, põhisituatsioonid?

Kraavi: Te mõtlete neid transgressiivseid situatsioone?

Prokurör: Just.

Kraavi: Võtame iseseisvuspäevast alates, seal on näiteks krimikirjandusele omaseid episoode, sooritatakse kuritegu

Prokurör: ??

Kraavi: Siis on seal seesama seksuaalne ??

Prokurör: ?

Kraavi: See ei ole nii-öelda romantiline seks vaid spetsiifiliselt öeldum on seal sedasama mehe domineerimist väljendav seks, rohkem või vähem.

Prokurör: Ja narkomaania?

Kraavi: Narkomaania ja ka alkohol.

Prokurör: Aga siiamaani lapsi ei ole tema sisse toonud?

Kraavi: Mis raamatutes lapsed olid, “Kuidas saada isaks?”

Prokurör: Ühes selles nägime me piiride ületamist

Kraavi: Ei ole jah, kui ei ole just seda lõiku, mis ma tsiteerisin selles artiklis, mis oli pärit “Check-Out”-ist, kus laps oli siis veel sündimata.

Prokurör: Sellises selles stiilis kirjutamine on kirjaniku valik, see ei saa kogemata juhtuda, et ma kirjutan transgressiivset kirjandust?

Kraavi: Mina arvan küll niimoodi jah, et see on teadlik valik. Noh, jah. Eriti, kui on praegu juba tekkinud ka nagu traditsioon.

Prokurör: Kas see kirjanduse sisu ja vorm ajas muutub?

Kraavi: Absoluutselt, jah.

Prokurör: Mis suunas vektor, mis siis ajas muutub, et keel läheb laiemaks, teemad võivad siis harjumuspärasteks muutuda või? Või detailsemaks need kirjeldused?

Kraavi: Ma arvan, et see päris niimoodi ei ole. Kogu selle Kenderi raamatu ümber puhkenud sündmuse retseptsioonis on väga sageli viidatud sellele, et nüüd me purustame ühe normi ja siis lähme järgmise normi kallale ja too eelmine norm saab normaalsuseks, tähendab, mina sellega nõus ei ole, kui sellise käsitluse või tõlgendusega. Ma pean silmas seda, et kui me võtame näiteks vormi poole pealt, ega siis kirjanduslik keel, stiil, see on ammu ära lõhutud, see lõhuti ära 20 sajandi alguses, aga kirjandus ei ole näiteks viimased kuuskümmend aastat olnud selline avangardne mäng katkise keelega ja nii edasi. Ei ole. Kui see transgressiivsus ei vii ikkagi millegi, ma ei tea, konstruktiivseni, see on see, millele enne viitasin, et see on nagu dialoog selle tabuga. Kui see ei tööta või kui tuleb välja, et see tegelikult ei olnudki mingisugune, kui et see tabu on ikkagi nii tugev, kui ta on inimtsivilisatsioonile ikkagi olemuslikult tähtis, siis mingisugune kirjandus seda ei purusta.

Prokurör: Rääkisite pornograafia kujutamine on graafiline, ilus sõna see graafika, aga ehk oskate selle lahti veel selgitada, et milles see graafilisus –

Kraavi: Graafilisus tähendab siis detailset kirjeldust.

Prokurör: Sinna juurde siis mitte ainult nagu selle suguakti kirjeldus, aga sinna lisandub veel midagi?

Kraavi: Idee ongi selles, jah, et sedasama, näiteks suguakti siis kirjeldatakse graafiliselt või näiteks mõnel teisel juhul keha kallal sooritatavat vägivalda.

Prokurör: Saan ma teist õigesti aru, et realism on nagu see, mis tõmbab selle piiri sinna peale, et kui on liialdustevõtteid või tugevaid väljendeid, siis enam ei ole pornograafiline?

Kraavi: Siis ta ei tööta pornograafiliselt enam, mina lähtun sellest samast, millest enne rääkisin, David Lodge-i arutlusest. Siis ta ei tööta enam, ta ei tööta selle

Prokurör: Millele toetub teie selline arvamus, kust te seda võtate, et ta ei tööta?

Kraavi: Kui ma loen neid selliseid kohti nagu on näiteks Kenderi see jutu lõpp või see B. E. Ellise “Ameerika psühhopaadi” teatud leheküljed, kus seks läheb üle siis tapmiseks ja tükeldamiseks ja nii edasi, Eesti kirjanduses on ka seda tükeldamist, siis see võib tekitada, minus tekitab see tülgastust, mõnes tekitab see näiteks viha. Ma ei usu, et see tekitab iha.

Prokurör: Eks ole, te lähtute normist, aga te teate et meil on väga palju normipäratut ehk kõikvõimalikke parafiiliaid.

Kraavi: Selle vastu ma ei saa kuidagi vaielda, sellised alažanrid on olemas, jah.

Prokurör: Selles mõttes siis selle pornograafiaga, olete te nõus, et pornograafia mõiste on tegelikult paika pandud normist lähtudes, täna toodetakse ju ka materjali zoofiilidele –

Kraavi: Ei, absoluutselt, see definitsioon on kaheldamatult kaheksakümnendate päritolu, see on internetieelne definitsioon, see on tõsi, aga ma arvan, et see võtab ikkagi kokku teatava-

Prokurör: Võtab kokku küll jah, seal pole ära nimetatud, kas sa oled heteroseksuaalne või biseksuaalne või on sul veel mingid fiiliad, selles mõttes sobib kõikidele variantidele, olen teiega nõus. Nii. Vaatame, mis siin veel on. Te ütlesite ja artiklis olete te ka sellest kirjutanud, et Kenderi keelekasutus laenab oma sõnavara pornograafiast.

Kraavi: Pornograafiline imagoloogia oli seal minu meelest.

Prokurör: Saate mulle näite tuua? Ma võin muidugi teost ka seina peale jälle lasta, kui te juba sellel teemal kirjutasite.

Kraavi: Põhimõtteliselt ikkagi need samad kohad kus suguelundeid kirjeldatakse nii-öelda suures plaanis, üsna täpselt, aga samas selle kirjelduse sees on ka mingi metafoor või võrdlus. 

Prokurör: Vot see on ka niisugune huvitav, et kõik, kes on siin käinud, räägivad metafooridest pornofilmides kasutatakse ka metafooride, küll aga lihtsamal viisil

Keres: Lugupeetud kohus, ma loodan, et meil ei lähe prokuröri ütlused nagu sinna protokolli, prokurör

Prokurör: Ei, mina saan selgitada, enne kui ma hakkan küsima, kas metafooride kasutamine kirjaniku poolt tekstides nagu siis nullib selle pornograafia kui sellise, või välistab selle?

Kraavi: Ta ei välista, muidugi. Muidugi ta ei välista, see on, ta võib näiteks hoopis pehmendada situatsiooni. Mul tuleb algusest meelde see “raseeritud häbememokad nagu nahast ehted kannikate vahel,” selline võrdlus. Sisuliselt ta ikkagi pehmendab seda graafilist otsepilti.

Prokurör: Okei. Ma tahtsin veel küsida-

Kraavi: Ja ma viitan seal artiklis ju teatud raamatutele veel ja toon sealt mõne näite ka, kus näiteks seda seksuaalakti niivõrd tugevate võrdlustega kirjeldatakse, kus võrdlemine ja epiteedid või kirjeldavad sõnad on väga oluline materjal selle edasiandmiseks.

Prokurör: Kas see metafoor ei toimi lugejale just vastupidi, et laseb kujutlusel rännata, et me siin rääkisime ühe asjatundjaga luige kaelast, et kas see ei ole midagi sellist, mis hoopistükkis paneb fantaseerima?

Kraavi: No absoluutselt.

Prokurör: Kõik variandid on võimalikud.

Kraavi: Absoluutselt, noh Nabokovi “Lolita” on ju metafoore täis.

Prokurör: Selline küsimus vele, et oskate te selgitada, mis on realistlik ja mis on nagu liialdus, näiteks “U-12” puhul, te ütlesite, et see läheb realismist välja, et teatud asjad on liialdatud, mis see liialdus seal on?

Kraavi: Ma ei hakka seda realismi vast siin niivõrd defineerima, aga liialdus näiteks. Nagu ma enne ütlesin, siis neljanda osa alguse Larissa, kellest räägitakse. Võib-olla peab arstide käest küsima, või meedikute käest küsima, kas sellised operatsioonid on üldse võimalikud, kas pärast neid operatsioone inimene jääb üldse ellu või, mis ta laseb enda keha kallal sooritada? Seal läheneb see juba eriti mustale satiirile selle tegelase kujutamisel. Või see koht päris lõpus, kus lapsele pannakse autovintš pärasoolde ja tõmmatakse seitse või kuus meetrit seda pärasoolt lahti, ma ei saa seda kuidagi realistlikult lugeda.

Prokurör: Ebarealistlik on pärasoole välja tõmbamine või selle pikkus?

Kraavi: Kogu situatsioon.

Prokurör: Kõik variandid on võimalikud, oma töös oleme me kõike näinud, kui ei ole

Keres: Lugupeetud kohus, see, mida prokurör on näinud oma töös, ei kuulu, ma arvan selle tunnistaja ülekuulamisele, teises küsitlus on tõesti suunavate küsimustega lubatav, aga siiski esmasküsitluse baasil, prokurör, ma arvan läheb liiale oma seniste kogemuste jagamisega eksperdile.

Kohtunik: ???

Keres: Kui lubatakse siis hakkan edaspidi ka oma kogemusi lahkelt jagama kõikide eksperimentidega.

Kohtunik: Mis kaitsjat häirib?

Keres: Kui päris tõtt öelda siis mind häirib see, et prokurör ei ole siiani suutnud vahet teha kahel olulisel asjal, üks on tekst ja teine on päris-elu. Ma loodan, et prokurör on seni tegelenud valdavalt päriseluga, nüüd me täna oleme selles olukorras, kus ta tegeleb tekstiga ja ma loodan, et ta suudab aklimatiseeruda võrdlemisi uude olukorda.

Kohtunik:  Aklimatiseeruda??

Keres: Seda küll, aga lihtsalt suunavate küsimuste tehnika mõttes saavad need eeskätt baseeruda ju esmaküsitlusel ja antud juhul, kuna meil on esitatud tekst ka dokumentaalse tõendina siis loomulikult mööndustega ka selle teksti baasil. 

Kohtunik: Esmases küsitluses esitas ka ???

Keres: Ühe.

Prokurör: Ma arvan, et me oleme enam vähem sellest asjast

Kohtunik: ??

Kraavi: Esiteks ei ole mul erilist kirjanikuannet, teiseks ei kirjutaks ma sellist asja.

Kohtunik: Selleks peab olema eriline omadus või eriline-?

Kraavi: Kirjaniku psühholoogia, see on keeruline asi.

Kohtunik: ???

Kraavi: Raske-

Kohtunik: ???

Kraavi: Lõpuks mis sai, midagi ei saanud, vaimuga ei maksa väga hullult arvestada kirjanduse puhul.

Kohtunik: Ei ole rohkem küsimusi?

Prokurör: Ei ole.

 

Artikkel ilmus Nihilist.fm-is.

Allikas: Nihilist.FM



Algas 21. PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
juhised pöffil orienteerumiseks
Vaid vapratele

Arvustus. Sihikindel tõsieluline draama

Uus film: "Vaid vapratele"

Režissöör: Joseph Kosinski

Osades: Josh Brolin, Jennifer Connelly, Taylor Kitsch, Miles Teller, Jeff Bridges, Andie MacDowell, Ben Hardy, James Badge Dale, Alex Russell

7/10

Tallinn

Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

Igor Uibo

Igor Uibo: ma tunnen end eestlasena

Igor Uibo peab end nii eestlaseks kui ka prantslaseks — elanud suure osa oma elust Prantsusmaal, on ta viimase viieteistkümne aasta jooksul veetnud igal aastal neli-viis kuud Eestis, jagades siin oma mitmekülgseid kogemusi teatri, tantsukunsti ja muusika vallas. Ta on pidanud loenguid prantsuse teatrist ning tantsu, eriti nüüdis- ja moderntantsu ajaloost TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli prantsuse keele osakonna ja Tallinna Ülikooli koreograafia eriala üliõpilastele. Igor Uibo lavastab ka ise ning on vahendanud teatri- ja muusikategevust Eesti ja Prantsusmaa vahel

FILM
TEATER
"Kaks vaest rumeenlast"

Arvustus. "Trainspotting" Poola kastmes

Uuslavastus

Dorota Masłowska

“Kaks vaest rumeenlast”

Linnateater

Lavastaja Hendrik Toompere jr

Dramaturg Triin Sinissaar

Tõlkinud Margus Alver

Osades Hele Kõrve, Argo Aadli, Kalju Orro, Anne Reemann, Margus Tabor ja Epp Eespäev

Esietendus 11. novembril

KIRJANDUS
Žürii esimees Peeter Olesk

Peeter Olesk. Jaak Põldmäe võrdlevalt vaatekohalt

Ühel varakevadisel päeval aastal 1976 pidi Jaak Põldmäe (1942–1979) viima kirjastusse Eesti Raamat oma raamatu „Eesti värsiõpetus” (1978) käsikirja. Eellepingu põhjal oli talle makstud välja 60 %, kuid kirjastus küsis, kuhu jääb käsikiri.

KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Mikk Pärnits

Mikk Pärnits: #HeToo ehk naistevastane vägivald võitluseta ei lõpe

Naistevastane vägivald on inimestevastane vägivald ja seda saab lõpetada vaid nähtust tunnistades ning ohvritel karistust kartmata kõneleda lastes. Ja nagu Nõukogude Liidu alt vabanemisegagi, ei tule vabadus ülalt, isandate kingitusena, vaid pika võitluse, teavitustöö ja organiseerimise kaudu, kirjutab Mikk Pärnits.

Hasartmängusõltlased eitavad kaotust ja mängivad maha suurema summa raha, kui algselt plaanitud.

Urmas Vadi. Elu mõttetusest

Pettunud inimeste hääled. Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud!

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: